1-12-3569/21

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-12-3569 Kohtukoosseis Paavo Randma, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. mai 2012 otsus Apellatsiooni esitaja H.B ja tema kaitsja advokaat Irina Žurina Süüdistatav H.B, isikukood XXX, XXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud 5 korda Resolutsioon Jätta H.B ja tema kaitsja advokaat Irina Žurina apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Viru Maakohtu
4. mai 2012 otsusega tunnista H.B süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 8 kuud vangistust. H.B tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 4,8 süüdi 13.08-14.08.2011 toimepandud võõra vallasasja salajases varguses, millega põhjustati kannatanule kahju üldsummas 996.50 eurot. Esitatud tsiviilhagist kannatanu kohtuistungil loobus. Karistust motiveerides märkis kohus, et H.B on varem korduvalt kohtu poolt karistatud vangistusega varavastaste kuritegude eest. Vaatamata sellele pani ta toime uue samalaadse kuriteo – varguse. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et H.B on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest üksnes reaalse vangistusega, millega seoses kohus ei näe 1 võimalust karistada teda rahalise karistusega. Samal põhjusel kohus ei näe ette võimalust asendada vangistust üldkasuliku tööga. Süüdistatava H.B karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 2 ja 3 mõttes on oma süü puhtsüdamlik ülestunnistus ja kahetsus ning samuti tekitatud kahju osaline hüvitamine, tema karistust raskendavaid asjaolusid KarS §58 mõttes pole kohus tuvastanud. Seoses sellega võib H.B vangistus olla alla KarS §199 lg 2 ettenähtud vangistuse keskmäära.
5. Maakohtu otsuse peale esitasid H.B ja tema kaitsja advokaat Irina Žurina apellatsiooni, milles mõlemad paluvad tühistada maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Apellantide peamised argumendid on järgmised. 2.1 H.B leiab, et talle mõistetud karistus on liialt karm. Ta tunnistas täielikult enda süüd, enamik varastatud asjadest ta tagastas kannatanule, samuti ta kahetses toimepandud kuritegu. Süüdistatav palub mõistetud karistust vähendada, samuti leiab ta, et seni kandmata karistuse osast võiks ta tingimisi vabastada. 2.2 Kaitsja leiab, et kohus ei ole karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud H.B isikuga. Ka kaitsja märgib, et H.B kahetses toimepandut ja tunnistas täielikult enda süüd. Viimane süüdimõistev otsus tehti H.B suhtes 2007 aastal. Kaitsja hinnangul võiks süüdistatava järelejäänud karistuse kandmiselt tingimisi vabastada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11).
7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 2
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud H.B-le karistust mõistes karistusmäära valikul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
9. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on mõistnud H.B-le karistuse, mis on vastavuses tema teosüüga ning selle vähendamiseks puuduvad alused. Silmas tuleb pidada, et H.B pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus juba maksimaalsel määral arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid, milleks on esmajoones toimepandud süüteo kahetsemine ning ka ülestunnistamine. Apellandid ei nimeta kriminaalkolleegiumi hinnangul täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. 6.1 Väljakujunenud kohtupraktika on asunud seejuures seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb esmaselt võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida edasiselt nihutada kas üles- või allapoole sõltuvalt sellest, kas isiku käitumises esinevad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud. Nagu öeldud, näeb KarS § 199 lg 2 sanktsioon ette vabadusekaotuse kuni viis aastat, sanktsiooni minimaalne määr on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt võtnud arvesse karistust kergendava asjaoluna H.B poolt väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust ja süüteo ülestunnistamist ning mõistetud karistuse täiendavaks kergendamiseks puuduvad alused. Tuleb tunnistada, et süüdistatavale juba on mõistetud karistus tuntavalt alla sanktsiooni keskmist määra. Seega on maakohus ringkonnakohtu hinnangul maksimaalselt arvestanud tuvastamist leidnud kergendavaid asjaolusid ning niigi mõistnud süüdistatavale karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, mis on, nagu öeldud, sellistel juhtudel vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale lähtepunktiks (vt RKKKo 3-1-1-77-11). Puuduvad vähimadki argumendid, miks peaks ringkonnakohus kohtupraktikaga täielikult kooskõlas olevat karistust täiendavalt vähendama ning neid esita ka apellandid. Ringkonnakohus leiab seega, et süüdistatava apellatsioon on selles osas täielikult põhjendamatu ning perspektiivitu.
10. Edasiselt leiavad apellandid, et karistuse ärakandmata osa võiks süüdistatava suhtes jätta tingimuslikult kohaldamata. Sisuliselt tähendaks see nn šokivangistuse põhimõtete poole pöördumist ning ringkonnakohtu hinnangul on ka see käesoleval juhul välistatud. Nimelt tuleb silmas pidada, et nn šokivangistust tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 selgitanud, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist 3 lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. 7.1 Sellest arusaamast lähtuvalt tuleb nentida, et nn šokivangistuse põhimõtete kohaldamine on käesoleval juhul välistatud. Esmalt puuduvad kriminaalasjas nn märkimisväärsed eripärad, mis iseloomustaks kas siis süütegu või selle toimepanijat, mis lubaks üldse jõuda karistusest tingimisi vabastamise küsimuseni. Teisalt tuleb silmas pidada, et H.B on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, mis teeb samuti tuginemise nn šokivangistuse põhimõtetele võimatuks. Eelnevat silmas pidades märgib ringkonnakohus, et hoopis apellantide taotluse rahuldamine oleks käesoleval hetkel ilmselgelt väljakujunenud karistuspraktikast hälbiv, millist muudatust ei pea kriminaalkolleegium aga käesoleval hetkel põhjendatuks ette võtta.
11. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 4