← Eesti

1-10-2918/60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-2918 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikm

§ 418lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 5.

märtsi 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Olga Dorogan Prokurör Olga Dorogan Süüdistatav Z.V, isikukood XXX, XXX, varem kohtu poolt karistatud ühel korral Kaitsja Advokaat Anatoli Jaroslavski RESOLUTSIOON

  1. Maakohtu otsus Z.V õigeksmõistmises jätta muutmata.
  2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
  3. Viru Maakohtu
  4. novembri 2010 otsusega mõisteti Z.V süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 1 kuu 20 päeva vangistust, samuti KarS § 418 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 kuu vangistus. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga. Süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 7,8, § 136 lg 1 ja § 114 p 4 järgi mõisteti Z.V õigeks.
  5. Prokuröri apellatsioonile tuginevalt tühistas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
  6. mai 2011 määrusega maakohtu otsuse Z.V õigeksmõistmises KarS § 114 p 4, aga ka süüditunnistamises ja karistamises § 418 lg 1 järgi ning saatis kriminaalasja selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  7. Viru Maakohtu
  8. märtsi 2012 otsusega mõisteti Z.V talle KarS §

§ 418lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kohus arutas järgmist süüdistust. 3.1 Z.V-le esitati süüdistus Kar

S § 114 p 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et 16.08.2009 ajavahemikul kell 03.00 – 05.40 XXX juures, tulistas ta tahtliku tapmise eesmärgil püstolist kaliiber 5,6mm neli lasku T.T. pähe, tekitades talle kehavigastused, mille tagajärjel viimane suri. Peale selle, Z.V, olles isik, kes varem pani toime teise inimese tapmise, taas 16.08.2009 peale kella 22.08 XXX linna lähedal asuva XXX juures tulistas tapmise eesmärgil püstolist kaliiber 5,6 mm kolm lasku R.O. pähe, tekitades talle kehavigastused, mille tagajärjel viimane suri. 3.2 Peale selle süüdistati Z.V veel KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, omamata relva ja laskemoona käitlemiseks luba vastavalt RelvaS § 34 lg-le 2, omandas eeluurimise käigus seni tuvastamata asjaoludel ja ajal kasutuskõlbliku „Makarov“ tüüpi tulirelva, kaliiber 5,6mm koos summutiga ning omandas eeluurimise käigus seni tuvastamata asjaoludel ja ajal vähemalt 21 selle relva ääretulepadrunit, hoidis neid oma autos ja oma garaažis ning kandis relva koos padrunitega kaasas, kasutamise eesmärgil, tulistas 16.08.

  1. aastal ajavahemikul kell 03.00 – 05.40 XXX tänaval asuva garaažiboksi XXXX juures neli lasku T.T. pähe, tulistas 16.08.2009 peale kella 22.08 XXX linna lähedal asuva XXX juures kolm lasku R.O. pähe ning tulistas 2009 kevadel XXX asuvate põõsaste juures 10 lasku puusse ja pesumasina paagi pihta. Kokkuvõtlikult sedastatakse maakohtu otsuses järgmist. 3.3 Z.V süüdistamisel KarS § 114 p 4 järgi lähtus riiklik süüdistaja peamiselt arusaamast, et tõendamist on leidnud, et mõlemad ohvrid tapeti ühest ja samast relvast. Samast relvast pärinevad kuulid leiti ka ühe puu seest, mille pihta tulistas tunnistaja I.F. väitel just Z.V. Samuti leidis tõendamist, et ühe ohvriga (R.O. ) suhtles Z.V enne tema kadumist, samuti tegi süüdistatav enda kontole sularaha sissemakse summas 3000 krooni, mille tuvastatult sai tapetu R.O. enda sõiduauto müügist. 3.4 Maakohus leidis, et Z.V-le esitatud süüdistus ei ole leidnud tõendamist. Kriitiliselt käsitles kohus erinevaid kohtule esitatud tõendeid, sh ekspertiisiakte, leides, et need on valdavas osas kohtukõlbmatud erinevate minetuste tõttu. Kahtlused tekkisid kohtul ka R.O. i surma põhjustamise ajas. Sularaha sissemakse enda kontole ei ole seostatav R.O. i surmaga, kuna süüdistatava kontoanalüüs näitas, et ta tegi sinna pidevalt sularaha sissemakseid, mis viitas kohtu hinnangul lihtsalt nn „mustalt“ teenitud töötasule. 2 3.5 Tunnistaja I.F. lt pärineva teabe usaldusväärsuse osas on kohtuotsuses järgmised seisukohad (kirjapilt muutmata): „Tunnistaja annab järgmisi ütlusi. Z.V tunneb mitte kaua aega, ei mäleta millal ja millistel asjaoludel sai Z.V-ga tuttavaks. Suhted on normaalsed. Z.V tunneb halvasti, iseloomustada ei oska. Küsimusele, kui tihti kohtus Z.V-ga, vastas, et mitte tihti. Kaitsja küsimustele, palju kordi kohtus Z.V-ga, vastas, et kahe kuu jooksul 5-6 korda, ei saa seletada miks, mille puhul kohtus. Tunnistaja kinnitas, et samal ajal, kui ta käis politseis ülekuulamisel Z.V asjas, oli menetluses kriminaalasi varguses, milles ta oli kahtlustatav, varem ta on 6 korral kriminaalkorras karistatud, karistuseks sai tingimusliku karistuse. Kevadel 2009 juhuslikult kohtas ta Z.V XXX juures ( Z.V elukoht). Millestki ei rääkinud. Siis tunnistaja läks oma majani XXX, Z.V läks koos temaga. Nad läksid koos maja juurde põõsastesse. Kes tegi sellise ettepaneku, tunnistaja ei tea. Mis eesmärgil läksid põõsastesse, vastab tunnistaja, et eesmärki ei olnud. Kui majani jõudsid võttis Z.V musta koti, tegi lahti ja võttis sealt püstoli välja, pani padrunisalve, laadis ja lasi puu pihta, lasi salve tühjaks. Relv oli tavalises kotis, taskus. Tunnistaja F. , kes ise väidab, et jagab relvadest veidi, kirjeldab relva järgmiselt: enam vähem normaalne, keskmine, ei ütleks, et uus ega vana, toru tavaline, summuti oli, sai keerata. Kokku oli 10 padrunit, väikekaliibrilised. Puusse jäid tulistamisest jäljed”. /…/ „Prokurör leiab, et I.F. ütlused on usaldusväärselt, sest nad on kooskõlas objektiivse tõendigaütluste olustikuga seostamisel oli tõesti avastatud vigastustega puu, ja väljasaetud puutüki lõhkumised on avastatud väikekaliibrilised kuulid koguses
  2. Kohus märgib, et tunnistaja on tõendi subjektiivne allikas. Kohus nõustub, et tunnistajate ütluste ühtimine objektiivsete tõenditega annab alust väita, et tunnistaja ütlused on usaldusväärsed. Tõendi allika usaldusväärsuse kontrollimisel analüüsib kohus ka teisi tõendi usaldusväärsust mõjutada võivaid asjaolusid. Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et teatud tunnistajal teatud olukorras võib olla motiiv anda teatud sisuga ütlusi, muuhulgas selliseid, mis tegelikult ei vasta tõele. Üldtuntud on see, et varem kohtulikult karistatud ja uurimise all olevalt isikult ütluste saamisel võetakse arvesse tema soov teha muus kriminaalasjas koostööd. Seda vahepeal saavutatakse teatud isikute kohta kokkuleppe- või lühimenetluse kohaldamisega, mille käigus korduvalt varavastaste kuritegude karistatud isik karistatakse ikka ja jälle tingimusliku vangistusega. Selline praktika on kohtutele teada ja kohus ei näe alust hakata seda eitama. Iseenesest ei ole seadusevastane ega ebaeetiline, et püütakse kergendada isiku olukorda, kes teeb uurimisega ausat koostööd teises tähtsas kriminaalasjas. Kaitsja püüdis oma küsimustega näidata, et I.F. puhul ongi tegemist isikuga, kes andis vajalikke ütlusi ja vastutasuks on tingimuslik karistus. Kohus märgib, et sel juhul aktualiseerub oht, et isik soovides vältida reaalselt karistust annab tõele mittevastavaid ütlusi, lähtudes sellest, et peamine on see, et ütlused peaksid sobima uurijale. Kohus märgib, et selliste isikute kaasamine tunnistajatena, eriti siis, kui süüdistus on valdavas osas tugineb just selle tunnistaja ütlustele, küsitav sellegi poolest, et tunnistaja usaldusväärsus ei ole enam laitmatu. Kohus peab arvestama sellega, et I.F. l võis olla motiiv anda teatud sisuga ütlusi, mis võiksid olla tõele mittevastavad. Teine moment, millele kohus juhib tähelepanu, et ristküsitlused antud ütluste sisu. Kohus erinevalt prokurörilt suhtub nendesse kriitiliselt ja seda järgmistel põhjustel. Ütlused on ebaloogilised eluliselt ebausutavad ja tunduvad kunstlikult mõeldud olevat. Kohus ei näe ühtegi mõistlikku põhjust, miks süüdistatav peaks tulistama teise isiku juuresolekul, selle teise isiku maja juures, kellega süüdistataval ei ole sõbralikke ega häid tuttavate suhteid. Tunnistaja poolne situatsiooni kirjeldamine, kuidas ta kohtas Z.V „juhuslikult“, kuidas sõnagi rääkimata suundusid põõsastesse, milleks tunnistaja ei tea, ja seal sõnagi rääkimata võttis Z.V püstoli välja ja hakkas tulistama puusse, näitab, et tegelikult tunnistaja mälus puudub tegeliku sündmuse pilt. Situatsiooni kirjeldamine on ilmselt skemaatiline, mis annab aluse kahtlustada, et sündmus on Z.V-sse puutuvalt välja mõeldud. Loomulikult tunnistaja teadis, et XXX ja X majade nurgal 3 põõsastes on puu, millesse on tulistatud. Kohus aga leiab, et tulistamine ei olnud Z.V-ga seotud. Kinnituse oma seisukohale saab kohus, kui analüüsib tunnistaja I.F. relva kirjeldus: “ enam vähem normaalne, keskmine, ei ütleks, et uus ega vana, toru tavaline, summuti oli… musta värvi“. Kohus leiab, et on eluliselt väheusutav, et juhul kui selline tulistamine Z.V-ga oleks aset leidnud, ei küsinud tunnistaja relva lähedale vaadata, ei küsinud, kust see saadi, mis relvaga tegemist on. Kohus asub seisukohale, et tunnistaja ei ole võimaliku tulirelva korralikult kirjeldada, sest ta ei ole väidetavat relva näinudki. Relva kirjeldamine sõnedega „ keskmine, normaalne, tavaline“ ei ole mingi kirjeldamine, ja näitab ainult seda, et kas tunnistaja ei ole võimeline andma tunnistusi või tema ütlused ei vasta tõele. Z.V-le on süüdistus esitatud kahe isiku tapmises. Kohus jääb kindlale seisukohale, et süüdistunnistamiseks peaks kohtule olema esitatud tõendid, mille usaldusväärsus on laitmatu. Prokurör kinnitas, et ainuke tõend, mis seostab Z.V kahe tapmistega on tunnistaja I.F. ütlused ja komisjoni ekspertiis. Sel juhul nõuab kohus tõendamise kõrgemat standarti“.
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör O. Dorogan, kes palub maakohtu otsus tühistada ning teha Z.V suhtes süüdimõistev otsus KarS §

§ 418lg 1 järgi.

4.1 Apellant ei nõustu maakohtu kriitikaga erinevate ekspertiiside ja esitatud asitõendite aadressil, leides, et tegemist on täielikult kohtukõlbulike tõenditega. Prokuröri hinnangul saab tõendeid kogumis hinnates väita, et Z.V-le esitatud süüdistus on tõendatud. 4.2 Prokurör leiab erinevalt maakohtust, et tunnistaja I. F. on usaldusväärne tõendiallikas. Maakohtu väide, et I. F. andis vajalikke ütlusi vastutasuna tingimusliku karistuse eest, ei puuduta tema isikut, samuti puuduvad tõendid selle kohta, et peale nõutud ütluste andmist oleks tema olukorda kuidagi kergendatud. Prokurör on seisukohal, et tunnistaja I.F. ütlustel koostoimes ütluste olustikuga seostamise protokolli ja asitõendi vaatluse protokolliga on käesolevas kriminaalasjas eriline tõenduslik väärtus, kuna nendes tõendiallikates esitatud andmed ühtivad omavahel, on erapooletud ning viitavad veenvalt Z.V süüle. Tema ütluste usaldusväärsuses pole mingit alust kahelda, ta nägi tulistamist süüdistatava poolt ja ta kirjeldas nähtut ka kohtus. Tema ütlused on loogilised, eluliselt usutavad ja ei ole tuvastatav, et ta oleks andnud need surve all. 4.3 Tõendeid kogumis hinnates saab prokuröri hinnangul väita, et Z.V tulistas relvast, millest hiljem tapeti T.T. ja R.O. . Tõendatud on seegi, et vahetult enne surma helistas R.O. süüdistatavale ja läks temaga kohtuma; millest nad rääkisid, ei suutnud süüdistatav seejuures veenvalt selgitada. Enne surma müüs R.O. 3000 krooni eest oma sõiduauto ja sellise summa pani Z.V 18.08.2009 ka enda kontole; kui see asjaolu paigutada teiste asjaoludega üldhinnangusse, tõendab see kaudselt Z.V seotust tapmisega. Prokurör viitab veel sellele, et T.T. tapeti kohas, kus asub Z.V garaaž, tal oli kalduvus omakohtule varaste ja narkomaanide suhtes, sellistesse inimestesse suhtus ta ka negatiivselt.

  1. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
  2. aprilli 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
  3. maini
  4. Nimetatud kuupäevaks menetlusosalised enda täiendavaid kirjalikke seisukohti ringkonnakohtule ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning esitatud apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
  5. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks selgitada, et käesolevas kriminaalasjas puudub vajadus käsitleda apellatsioonimenetluses kõiki neid punkte, millele prokurör enda esitatud apellatsioonis mahukalt viitab. Suuresti on sisutühi vaidlus teemal, kas mõlemad kannatanud tapeti ühest relvast, kas tõendeid koguti nõuetekohaselt, kas ei ole tegemist asitõendite kunstliku loomisega jne, millel ühelt poolt on põhjalikult peatunud maakohus (tuleb märkida, et seda ka juba kriminaalasja esmakordsel lahendamisel, vt kd 4, tlk 112 jj) ning kelle järeldusi riiklik süüdistaja vastustab. Nimelt aktualiseeruksid kõik need küsimused sisuliselt alles peale seda, kui on leidnud tuvastamist tõsikindel seos tapmisteos (või -tegudes) kasutatud relva ning süüdistatav Z.V vahel. Siis saaks moodustada tõepoolest sellise tõendusliku ning ka loogilise sündmuste ahela, nagu seda apellatsioonis kirjeldab prokurör – kui leiab tõendamist, et Z.V tulistas enda relvast puu pihta, sellest puust leitud kuulid sobivad omakorda tapetute kehast leitud kuulidega, on alust hakata seostama Z.V toimepandud isikuvastaste kuritegudega. Seega tuleb esmaselt luua usaldusväärne seos süüdistatav Z.V ja tunnistaja I.F. poolt näidatud puust leitud kuulide vahel ehk teisisõnu – esmaseks keskseks küsimuseks on, kas need kuulid tulistas enda kasutuses olnud relvast sellesse puusse Z.V, nagu seda väidab süüdistuse tunnistaja I. F. . Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et sellele küsimusele tuleb kohtule esitatud tõendite alusel vastata eitavalt, mis teeb omakorda aga suuresti üleliigseks vaidluse ülejäänud apellandi tõstatatud teemadel.
  6. Nagu öeldud, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et I.F. ütlused selle kohta, kuidas Z.V tema nähes puu pihta tulistas, ei ole usaldusväärsed. Nimetatud tunnistaja usaldusväärsuse küsimust ei saa aga lahendada rangelt eraldivõetult; selle küsimusega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada järgnevale. 7.1 Nimelt tuleb vältimatult silmas pidada, et käesolevaks ajahetkeks on Z.V-le esitatud süüdistus enda põhimõtteliselt olemuselt muutunud. Kriminaalasja esmakordsel menetlemisel maakohtus süüdistati Z.V KarS § 418 lg 1 järgi selles, et ta ostis V.D. stardipüstoli, mille ta siis ehitas ümber väikesekaliibriliste kuulide tulistamiseks (vt kd 4, tlk 114 pöördel) ning mida ta kasutas süüdistuses näidatud ajal ning viisil kahe tapmisteo toimepanemiseks. Selle tõendamiseks andis tunnistaja V.D. maakohtus ütlusi, kirjeldades relva müügi aega ning asjaolusid (kd 4, tlk 66). Tasub märkida, et selle stardipüstoli ostmist ei ole kunagi vastustanud ka süüdistatav Z.V ise (kd 4, tlk 87), eitades samas kategooriliselt selle ümberehitamist laskerelvaks (kd 4, tlk 87 pöördel). Selleks, et tõendada relva ümberehitamist süüdistatav Z.V poolt, oli riiklik süüdistaja kutsunud kohtusse ütlusi andma tunnistajad A.L. ja I.F. . Neist esimene kirjeldas, kuidas Z.V demonstreeris talle stardipüstolit (kd 4, tlk 68), mainides talle muuhulgas ka seda, et ta „võib/plaanib selle ümber teha“ (kd 4, tlk 69). Edasiselt andis aga ütlusi juba tunnistaja I. F. , kes siis kirjeldas, kuidas ta Z.V-ga kohtus ja viimane tema nähes puusse tulistas (kd 4, tlk 72). Ehk siis – nende ütluse alusel võinuks justkui järeldada, et tunnistaja I.F. ga kohtumise ajaks oli Z.V tunnistaja A.L. avaldatu (plaan stardipüstol ümber ehitada) ka teoks teinud. 7.2 Eelnevat silmas pidades kujunes siis justkui tõepoolest tõendamist leidnud ahel sellest, kuidas Z.V ostis stardipüstoli, mille ehitas ümber ning siis kasutas mõrvategude toimepanemisel. Süüdistuse esitatud versiooni paikapidavust murendab aga (nii kriminaalasja 5 esmakordsel menetlemisel maakohtus kui ka käesoleval hetkel) tõsiasi, et maakohtus leidis tõendamist, et tunnistaja A.L. andis süüdistuse huvides ilmselgelt valeütlusi. 7.3 See väljendus lihtsas asjaolus. Nimelt kinnitas A.L. , et Z.V-ga kohtus ta 2009 aasta ja siis demonstreeris süüdistatav talle relva, mis oli sellel ajahetkel jätkuvalt stardipüstol (kd 4, tlk 67 pöördel, tlk 68 pöördel stardipüstoli kasutamise kirjeldus). Alles peale seda kohtumist toimus teine kohtumine, kus Z.V siis rääkis edasisest võimalikust plaanist relv ümber ehitada. Tunnistaja ütlusest tulenes siis üheselt info, et 2009 ei olnud Z.V tunnistaja V.D. ostetud stardipüstolit veel ümber ehitanud. See läks aga koheselt vastuollu süüdistuse teise tunnistaja I.F. ütlustega, kes kirjeldas kohtumist Z.V-ga 2009 aasta , kui süüdistatav tema juuresolekul juba laskekõlbulikku relva kasutas (kd 4, tlk 72). On ilmselge, et juulit ei saa ka kõige laiema tõlgenduse või käsitluse kohaselt kirjeldada kui kevadet ehk teisisõnu – tunnistajate ütlused olid selles küsimuses põhimõttelist laadi vastuolus. Seejuures on tunnistaja A.L. ise enda ütlustes sisalduvate (erinevate täiendavate) vastuolude kohta kohtus selgitanud, et eeluurimisel ütlusi andes oli ta samaaegselt ise kriminaaluurimise all (enda kinnitusel seoses narkootikumide vedamisega, kd 4, tlk 71), ülekuulamisel „uurija palus ütlusi andes temaga nõustuda“, mistõttu tema ütlustest tulenev info pärines suurel määral uurijalt (samas). Ehk teisisõnu – tunnistaja A.L. tõestas ennast maakohtus üheselt kui ebausaldusväärne tõendiallikas ning kõrvaldati seetõttu tõendikogumist tervikuna, nagu seda nõuab praegu maksev kohtupraktika. 7.4 Kirjeldatust johtuvalt muutus seega võimatuks süüdistusel tõendada tõstatatud versiooni selle kohta, et Z.V ehitas eelnevalt ostetud stardipüstoli ümber laskerelvaks. See tõi kriminaalasja uuel menetlemisel maakohtus kaasa Z.V-le uue süüdistuse esitamise; nüüd süüdistatakse Z.V KarS § 418 lg 1 järgi selles, et ta ostis juba kasutuskõlbuliku tulirelva, mida kasutas edasiselt süüdistuses kirjeldatud tapmistegude toimepanemisel. Selle relva väidetava olemasolu (ning kasutamise) tõendatus sõltub käesoleval ajahetkel aga ainuüksi tunnistaja I.F. usaldusväärsusest, kuivõrd tunnistaja A.L. – lisas faktile, et ta on ise tunnistanud valeütluste andmist - ei ole selles tähenduses tõendiallikana kasutatav. Prokuröriga tuleb seetõttu nõustuda, et tunnistaja I.F. ütlustel on käesolevas kriminaalasjas eriline tõenduslik tähendus ja väärtus – seda viimast küll vaid juhul, kui need ütlused lugeda usaldusväärseks. 7.5 Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks aga veelkord rõhutada, et nagu on leidnud tuvastamist, on andnud tunnistaja A.L. maakohtus süüdistuse huvides valeütlusi. Oleks lihtsameelne väita, et see ei jäta omakorda mõju avaldamata süüdistuse esitatud versioonile tervikuna, sh ka tunnistaja I.F. ütlustest tulenevale teabele. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada sedagi, et alusetu oleks väita, nagu saaks tunnistajate A.L. ja I.F. ütlustest pärinevat teavet käsitleda n.ö eraldi – et kui ühe nähes demonstreeris süüdistatav laskekõlbulikku relva, siis teisele näitas ning rääkis lihtsast stardipüstolist, mida oli tal plaanis võib-olla ümber ehitada. Nimelt ei sobiks see asjade loogilisse ning kronoloogilisse kulgu. Nagu öeldud, toimus I.F. kirjeldatud sündmus 2009 kevadel (sellisel seisukohal ka süüdistus, vt otsuse p 3.2), A.L. poolt kirjeldatu aga 2009 juulis. Kui 2009 kevadel oli I.F. väite kohaselt Z.V kasutuses juba laskekõlbulik relv (mille ta praeguse süüdistuse kohaselt oli juba varasemalt kuskilt soetanud), muutus täielikult ju üleliigseks ning asjatuks stardipüstoli omandamine, et seda siis kasutada kellegi hirmutamisel, arusaamatu olnuks selle taustal ka rääkida A.L. le, et tal on plaan see stardipüstol ümber ehitada (kuivõrd laskekõlbulik relv oli süüdistataval juba ju olemas). Kriminaalkolleegium kordab siinkohal – A.L. ütluste näol on seega tegemist süütõendi kunstliku loomisega, mis ei jäta puutumata esitatud süüdistuse usaldusväärsust tervikuna. 6
  7. Kuid isegi kui eelnevalt sedastatu jätta tähelepanuta, leiab ringkonnakohus, et rääkida ei saa tunnistaja I.F. st kui usaldusväärsest tõendiallikast, kelle ütlustele tuginevalt saaks lugeda tõendatuks relva valdamise ning kasutamise Z.V poolt (ning mis teeks asjakohaseks tõendite edasise põhjalikuma analüüsi). Maakohus on viidanud I.F. le kui ebausaldusväärsele tõendiallikale kahest aspektist lähtuvalt – esmalt tunnistaja isik, teiseks temalt pärinevate ütluste sisuline külg. Soostudes maakohtu esitatud seisukohtadega täiel määral, lisab ringkonnakohus omapoolselt järgmist. 8.1 Oleks lihtsameelne väita, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse küsimuses on tema isik täiesti asjassepuutumatu faktor; pigem võiks väita ehk vastupidist. On ehk arusaadav, et isiku ütlused, kes on enda kinnitusel eelnevalt kuus korda kriminaalkorras karistatud (kd 4, tlk 73 pöördel), tuleb usaldusväärsuse aspektist võtta erilise tähelepanu alla. Teiseks (ning samaaegselt) ei saa kindlasti mitte vaadata mööda ka neist välistest teguritest, milles tunnistaja ütlusi annab. Nii kinnitab I. F. (väärib tähelepanu, et seda sarnaselt tunnistaja A.L. le), et ütluste andmise ajal oli tema suhtes menetluses kriminaalasi, mis ka päädis süüdistusega varguses (kd 4, tlk 73 pöördel). Tähelepanuväärne on seegi, ei I. F. , eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuna, mõisteti enda kinnitusel pärast ütluste andmist uuesti süüdi varavastases kuriteos, mille eest mõistetud karistus jäeti aga tingimuslikult 1,6 aastase katseajaga täitmisele pööramata (kd 4, tlk 73 pöördel). Nagu öeldud, ei saa neid väliseid tegureid kindlasti mitte kõrvale jätta isiku ütlustest pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel (vt selle kohta ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.20011 määrus kriminaalasjas nr 1-09-21132; sellisel üksmeelsel seisukohal ka õiguskirjandus, vt nt M. Heghmanns/U. Scheffler, Handbuch zum Strafverfahren, München 2008, VII, vnr 608 jj). Seejuures on asjassepuutumatu prokuröri osundus selle kohta, et tunnistaja I.F. ütlusi kinnitab asjaolu, et puust, millele tunnistaja osundab, leitigi kuule. Seda fakti ei ole seadnud kahtluse alla ei maakohtus ning seda ei vastusta ka ringkonnakohus. See asjaolu ei ütle aga absoluutselt midagi selle kohta, need kuulid sinna tulistas; selle fakti alusel võib samahästi väita, et need kuulid tulistas sinna I. F. ise või keegi teine talle teadaolev isik. Arvestades eelnevat ning olukorras, kus I.F. kirjelduse kohaselt võeti ta kinni ning selgitati, et politseisse tuleb minna ütlusi andma „seoses Z.V“ (kd 4, tlk 73), annab see aga täiendava aluse suhtuda temalt pärineva teabe tõepärasusse kriitiliselt või teisisõnu – tema ütlusi tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida, otsustamaks nende usaldusväärsuse üle. Ning nagu öeldud, kirjeldatud asjaolud selleks ülemäärast tuge just ei anna. 8.2 Peamise etteheitena on maakohus siiski leidnud, et tunnistaja I.F. ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks annab aluse temalt pärineva teabe iseloom, täpsemalt siis selle pealiskaudsus ning ka ebaloogilisus. Seejuures tuleb märkida sedagi, et maakohtu poolt sedastatud etteheidetele ei ole prokurör apellatsioonis sisuliselt vastanud – põhimõtteliselt väidab prokurör vaid seda, et tunnistaja on siiski usaldusväärne, minnes maakohtu kriitika sisulisest vastustamisest ning asjakohaste argumentide esitamisest aga mööda (vt apellatsiooni p 4.2). 8.3 Maakohtu otsuses märgituga nõustuvalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul nentida, et I.F. ütlused ei ole ka enda olemuselt eluliselt usutavad ning usaldusväärsed. I. F. kinnitab (kd 4, tlk 72) põhimõtteliselt Z.V ütlusi selle kohta, et omavahel olid/on nad maksimaalselt nn teretuttavad. Sündmus ise kulges I.F. poolt kirjeldatuna aga järgmiselt – ta kohtus juhuslikult süüdistatavaga, omavahel millestki ei räägitud, koos liiguti I.F. majani, koos mindi maja juures asunud põõsastesse (kelle ettepanekul ning miks, tunnistaja seejuures samuti ei mäleta), ilma selgitusi jagamata võttis Z.V välja relva, laadis selle ning laskis tunnistaja silme ees pideme erinevate objektide pihta tühjaks (kd 4, tlk 72). 8.4 Selles kirjelduses näeb ka ringkonnakohus sarnaselt maakohtule kõike muud kui loogilisust ning elulist usutavust, millele prokurör aga apellatsioonis just viitab (vt apellatsiooni p 4.2, kd 5, tlk 7 59). Jääb täielikult ebaselgeks, miks pidanuks Z.V koos I.F. ga, kes prokuröri hinnangul on enda isikuomadustelt süüdistatavale seejuures ka vastumeelne, üleüldse kuhugi minema, kelle initsiatiivil ning ettepanekul siis põõsastikku mindi ning miks pidanuks süüdistatav edasiselt toimina I.F. poolt kirjeldatud viisil – võtma relva ning sellest tulistama hakkama, enda käitumist seejuures vähimalgi määral selgitamata. Mingit mõistlikku selgitust tunnistaja I. F. selle kohta ei anna ning seda ei paku apellatsioonis ka prokurör. Asjakohane on siinkohal ka maakohtu osundus sellele, et I. F. , enda väitel armeest saadud teadmiste alusel relvadest „natuke jagava“ (kd 4, tlk 72) isikuna, suutis süüdistatava poolt väidetavalt kasutatud relva kirjeldada vaid kui „normaalne“, „keskmine“, „ei uus ega vana“ (samas). See teave on enda olemuselt sedavõrd minimalistlik ning mittemidagiütlev, et kui arvata sinna juurde veel tunnistaja kirjeldatud sündmuse väidetava kulgemise terviklik ebaloogilisus, ei oma ta lõpptulemusena mingit usaldusväärsust.
  8. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule, et tunnistaja I. F. ei ole tõendiallikana usaldusväärne ning ta tuleb tõendikogumist kõrvaldada. Sellest aga järeldub omakorda, et mitte ükski kohtule esitatud tõend ei seo omavahel puusse tulistatud kuule ning süüdistatav Z.V. See aga teeb omakorda täiesti üleliigseks edasiselt hinnata, kas ja millisel määral on omavahel seotud need puusse tulistatud kuulid ning süüdistuses näidatud ajal toimepandud tapmisteod, kuivõrd need asjaolud – ka omavahelise seose olemasolu korral – ei viitaks vähimalgi määral Z.V-le kui tapmistegude toimepanijale. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus veel vaid järgmist.
  9. Ka täiendavalt ei ole kohtule esitatud tõendeid, mis võiks olla hinnatavad Z.V-le kui vaatluse all olevate kuritegude toimepanijale tõsikindlalt osutavad. Ringkonnakohus leiab, et asjakohatu on siinkohal prokuröri poolt viidatu, et R.O. müüs 16.08.2009 endale kuulunud auto maha 3000 krooni eest; sama summa paigutas 18.08.2009 Z.V aga sularahas enda kontole. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et maakohus ei ole hinnanud seda asjaolu kogumis teiste tõenditega; pigem võib väita, et selliselt on toiminud riiklik süüdistaja. Nimelt on maakohus põhjalikult viidanud neile summadele, mida Z.V on alates 2009 jaanuarist enda kontole sularahas kandnud ning kindlasti ei saa väita, et augustis lisatud 3000 krooni oleks selles üldises mustris midagi erakordset. Sularaha lisamine enda kontole Z.V poolt on olnud regulaarne, kusjuures mitmel korral on summad küündinud üle 3000 krooni. Jääb arusaamatuks, miks on sellistel asjaoludel prokuröri hinnangul ebausaldusväärne Z.V väide selle kohta, et selle raha sai ta auto remonditööde tegemise eest (kd 4, tlk 93 pöördel) ning miks on alusetu maakohtu järeldus, et see viitab üksnes nn „mustalt“ teenitud töötasule; see ei oleks kindlasti midagi erakordset.
  10. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda midagi maakohtu sedastatud järelduses Z.V õigeks mõista ka prokuröri tehtud osundus sellele, et süüdistatav ja R.O. olid omavahel mitmel korral telefoniühenduses (sh vahetult enne R.O. i kadumist), mida Z.V ei ole prokuröri hinnangul suutnud mõistlikult selgitada. Arvestades järelejäänud ning prokuröri esitatud tõendite vähesust ja nende äärmuslikku kaudsust (siinkohal peab ringkonnakohus silmas just neid ülejäänud tõendeid, mis prokuröri hinnangul seovad tapmistegusid Z.V-ga – juba nimetatud telefoniühendused, T.T. tapmine Z.V kasutuses olnud garaaži läheduses, süüdistatava negatiivne suhtumine varastesse ja narkomaanidesse), ei piisa neist ilmselgelt isiku süüküsimuse lahendamiseks mõrvasüüdistuses, mille eest riiklik süüdistaja taotleb Z.V-le vangistuse mõistmist kestusega 20 aastat. Ning nagu eelnevalt märgitud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud juba seegi, et Z.V kasutuses olnuks tapmistegudes kasutatud relv. 11.1 Kriminaalkolleegium peab seejuures vajalikuks toonitada, et asjassepuutuv kohtupraktika on asunud üheselt seisukohale, et kui isiku süü tõendatuse osas tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu 8 kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb põhimõttel süüdistatava kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-78-05). Osundatud kriminaalkolleegium lahendist tuleneb seega üheselt suunis, et põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust tema kahjuks. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda hiljutises praktikas täiendavalt toonitanud (vt RKKKo 3-1-1-10-11, p 26), et isegi siis, kui süüdistatava enda ütlused on nn elulise usutavuse kontekstis kaheldavad, ei ole see piisav, et kummutada süüstavate tõendite vähesusest ja kaudsusest tõusetunud kahtlusi; kohus ei saa rajada enda otsust oletustele. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega; selliselt käitudes eksiks kohus PS §-s 22 ja KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte vastu (sarnasest arusaamast lähtuvalt RKKK ka otsuse 3-1-1-28-12 p-des 8.1-9). Eeltoodud põhimõttelistest arusaamadest on lähtunud ka maakohus ning kriminaalkolleegium soostub maakohtu järeldustega. Seetõttu jääb riikliku süüdistaja esitatud apellatsioon edutuks.
  11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Mati Kartau 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.