1-12-1583/21

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.september 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 12.september 2012.a. Kriminaalasja number 1-12-1583 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Kea Lemming L.P süüdistuses üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 23.maist 2012.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava L.P kaitsja adv. Tanel Mällas Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav L.P (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses, töökoht xxxxxxxxxxxx) Kaitsja RESOLUTSIOON KarS § 121 järgi Adv. Tanel Mällas Harju Maakohtu otsus 23.maist 2012.a. L.P suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Mõista L.P-lt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale makstud tasu 172,80 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist 2 tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 23.mai 2012.a. otsusega süüdi tunnistada L.P KarS § 121 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 1 aasta 6 kuud vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 18 (kaheksateist) kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 23.05.2012.a. Määrata L.P-na Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista L.P-lt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 435 eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 460,80 eurot; - koopiakulud summas 0,45 eurot. L.P mõisteti süüüdi selles, et tema 11.05.2011.a. kella 16:00 paiku, Tallinnas Keskuse tänaval asuvas Keskuse trollipeatuses, tungis kallale S K´ile, püüdes teda lüüa käega näkku, kuid kuna kannatanu kaitses löögi ära enda kätt näo ette tõstes, tabas löök kannatanu parema käe sõrmi. Oma tegevusega põhjustas L.P kannatanule füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustusi - parema käe sõrmeliigese distorsiooni ja hematoomi. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse tühistamist Liia Kolts-Kivitsa süüdimõistmises ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Alternatiivse taotlusena on apellatsioonis taotletud karistuse kergendamist. Kaitsja arvates ei ole võimalik süüdistusaktist üheselt aru saada, milles konkreetselt süüdistatavat süüdistatakse. Süüdistatavale on arusaamatu, mida tähendab sõrmeliigese distorsioon. Samas ei nähtu süüdistusaktist, kus konkreetselt kannatanul vigastus väidetava ründe tõttu tekkis. Teadaolevalt on paremal käel kokku viis sõrme, 3 kuid millisel sõrmeliigesel distorsioon tekkis süüdistusaktist ei nähtu. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et just süüdistatava väidetava rusika löögi kaitsest tekkis kannatanul tervisekahjustus, mis on toodud süüdistusaktis ning mille eest on süüdistatav kohtu poolt süüdimõistetud. Sõrmeliigese distorsioon on erialane termin, millest arusaamiseks puuduvad süüdistataval meditsiinilised teadmised, mistõttu ei ole süüdistataval võimalik üheselt mõista süüdistusakti sisu. Kaitsjale teadaolevalt võib nimetatud vigastus tekkida hoopis sõrmede väänamisest, mitte aga viisil nagu on toodud süüdistusaktis, kuid tõsikindlalt seda ei ole võimalik ilma vastava eriala asjatundjate arvamuseta tuvastada. Apellant leiab, et maakohus on vääralt hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ka põhjendamatu süüdistatava süüdimõistmise. Nii on apellant seisukohal, et maakohtu järeldus süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei õige. Kaitsja esitab omapoolse tõendite analüüsi ning jõuab selle tulemusel järeldusele, et alust süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks puudub. Süüdistatav ei ole oma ütlusi muutnud ega ei ole ka andnud vastuolulisi ja teistele kogutud tõenditele mittevastavaid ütlusi. Süüdistatava küsitlemine toimub kohtus esmalt kaitsja poolt ning seejärel küsitles süüdistatavat prokurör. Kohtu poolt on kokku pandud süüdistatava ütlused kaitsja küsimustele ning prokuröri vastatud küsimustele. Prokurörile vastatud küsimused puudutavad lõpp peatuses toimunud konflikti algust, kaitsja omad aga selle jätku. Kaitsja on ülalpool kirjeldanud, et trollijuht soovis minna ja aidata kannatanut koos tema vankriga trollibussi uksest välja ning vabandada kannatanu ees, et trollibussi uksed ei avanenud. Samas soovis kannatanu tema ütluste kohaselt minna süüdistatavaga rääkima, et teada saada süüdistava nimi. Süüdistatav keeldus kannatanule oma nime avaldamast, mille peale muutus kannatanu süüdistatava suhtes agressiivseks. Süüdistatav pöördus pärast kannatanuga vestlemist ümber ning asus liikuma tagasi trollibussi esimese ukse juurde. Sellel ajahetkel tõstiski kannatanu käed üles, mida süüdistatav nägi trollibussi akende peegeldusest ning ka tundis ning millest süüdistatav sai aru, et kannatanu soovib teda rünnata. Seejärel pöörduski kannatanu uuesti ringi ning hakkas taganema kannatanu ees, hoides oma käsi näo ees. Seega vastavad tegelikkuses süüdistatava poolt antud ütlused tegelikkusele ning mingit vasturääkivusi selles osas süüdistatava antud ütluste puhul ei esine. Kaitsja arvates on kohus ise kuntslikult vastava olukorra loonud, sooviga näidata süüdistatava ütlusi ebausaldusväärsetena. Kaitsja palubki ringkonnakohtul tõlgendada süüdistatava ütlused erinevalt maakohtust usaldusväärseteks tõenditeks ning arvestada neid uue otsuse tegemisel. Maakohus on süüdistatava süüküsimuse otsustamisel põhjendamatult arvestanud kannatanu ütlusi, milliseid apellant peab vastupidiselt kohtule ebausaldusväärseteks kuna need ei ole kooskõlas kogutud tõenditega ega tuvastatud tehioludega. Kannatanu ise provotseeris oma käitumisega konflikti. Konflikt sai alguse juba trollibussis ning kandus edasi Keskuse lõpp peatusesse. Kannatanu väitis kohtuistungil, et soovis minna trollibussi juhi poole tema nime küsima. Samas ei usu kaitsja kannatanu väidet tema 4 rahumeelsuse kohta. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanu, kes kahel korral nii trollibussis, kui ka Keskuse lõpp peatuses jättis oma lapsevankri võõra isiku kätte, oli rahumeelne ja mitte ärritatud. Samuti tuleb silmas pidada, et kannatanu väitis, et ta oli hilinemas laste arsti juurde. Ka see aspekt on oluline kannatanu ärritatavuse hindamisel. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu käitumine nii konflikti eelsel ajal, konflikti ajal ja pärast seda, ei olnud rahulik nagu väidab kannatanu, vaid vastupidi kannatanu seisund oli ilmselgelt ärritatud. Ka leiab apellant, et tunnistajate S. J ning A. P ütlused ei ole usaldusväärsed nagu seda leidis kohus. Ükski kohtu poolt usaldusväärseks tunnistajateks loetud isikutest ei näinud konkreetselt kannatanu ja süüdistatava vahel toimunud konflikti, kus kannatanu väite kohaselt süüdistatav teda lõigi. Kohus siiski mainib Otsuses, et isikud ei näinud lööki seetõttu, et selline löök (rusikaga) võttis vaid lühikese ajahetke. Kaitsja arvates ei ole kohtu vastav järeldus kohane, kuna kohus teeb antud juhul järelduse, mis ei põhine asja tehioludel. Tunnistajad on väitnud, et sõimlemine käis nii eesti, kui ka vene keeles. Kohus on tuvastanud, et kannatanu sündmuskohal nuttis ning kannatanu avaldas juuresviibijatele, et ta käsi sai konflikti käigus haiget. Iseenesest kannatanu ütlused, et ta võis haiget saada ei kinnita seda, et kannatanu tegelikkuses ka haiget sai ja samuti ei tõenda see seda, millises olukorras ja millisel viisil kannatanu haiget võis saada. Ka Otsuses puudub selge viide, mille alusel võiks järeldada, kas kannatanu sai haiget, trollis juhtunud olukorras või Keskuse lõpp peatuses juhtunud intsidendi käigus. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga selles, et kannatanu ei tekitanud süüdistatavale konflikti käigus kehavigastusi. Kohus põhjendab oma seisukohta sellega, et kuivõrd süüdistatav ei suutnud kohtule selgitada, miks ta ei pöördunud arsti poole oma vigastuste fikseerimiseks sündmusega samal päeval ei ole süüdistatava poolt (kohus on küll ekslikult märkinud kannatanu) esitatud patsiendikaart tõendina arvestatav, kuna sellel on fikseeritud vigastused hilisemalt, s.o 12.05.2011.a, mistõttu ei ole teada vigastuste tekkeallikas ning seda ei fikseeritud vahetult sündmuse järgselt. Kuivõrd süüdistatav oli 11.05.2011.a tööl ei olnud tal võimalik koheselt pöörduda oma vigastuste fikseerimiseks arsti juurde. Lisaks sellele oli süüdistatav nii vaimselt kui füüsiliselt jõuetu kogu sündmuste käigust. Süüdistatav pöördus arsti poole oma vigastusi fikseerima esimesel võimalusel. Kohtu seisukoha valguses tuleks kaitsja arvates ka üheks tõendiks olev kannatanu patsiendikaart lugeda ebausaldusväärseks tõendiks, kuna ka kannatanu vigastused olid fikseeritud mitte koheselt pärast sündmust, vaid hilisemalt. Nähtuvalt tõendiks olevast patsiendikaardist pöördus kannatanu arsti juurde kell 17.55, ehk siis ca 2 tundi pärast väidetavat tervisekahjustuse tekitamist. Kohapeal olles ei näinud ükski tunnistaja, et kannatanul oleks olnud mingi nähtav tervisekahjustus. Seda ei fikseerinud isegi mitte politsei, kes sündmuskohale saabus. Kui süüdistatava tegevuse tulemusena oleks kannatanul tervisekahjustusena viidatud hematoom sündmuse järgselt olnud, oleks kannatanu seda kindlasti kolmandatele isikutele ka näidanud, kuid midagi sellist ükski tunnistaja ei tähendanud. Kannatanu väide, et ta tundis valu ei olnud ilmselgelt võimalik aga tõsikindlalt tuvastada. Seega võis kannatanul süüdistuses toodud tervisekahjustus tekkida üleüldse ka hilisemalt ja muul põhjusel, kui nähtub süüdistusaktist, mistõttu tuleb 5 kannatanu suhtes 11.05.2011.a koostatud patsiendikaart lugeda ebausaldusväärseks tõendiks. Omapoolse tõendite analüüsi tulemil jõuab apellant järgmistele seisukohtadele, millised välistavad süüdistava süü. - - Kannatanu sai temal tuvastatud sõrmevigastuse enesevigastuse tagajärjel, kui kopsi jõuga vastu juhikabiini ust. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatava tervisekahjustus ja valu aisting tekkisid hoopis varem, kui toimus sündmus, mis on toodud süüdistusaktis. Kohus süüdistatava ja tema kaitsja seisukohaga nõustunud ei ole. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kannatanul tekkis tervisekahjustus ja ta tundis valu süüdistatavale süüks arvatava tegevuse tulemusena. Nimelt kannatanu, kes oli frustreeritud asjaolust, et trollibussi keskmised uksed ei avanenud ning tal puudub võimalus väljuda ning ta oli hiljaks jäämas lastearsti juurde, pöördus oma viha välja valamiseks trollijuhi vastu. Kannatanu tormas trollis olles selle edasi sõitma asumisel juhikabiini juurde ja kolkis parema käe sõrmenukkidega (kannatanu näitas kohtuistungil visuaalselt koputamise liigutust) vastu plekist kabiini ust. Tõele ei vasta kannatanu väide, et ta koputas kabiini uksele vaikselt. Süüdistatava väitel kolkis kannatanu vastu kabiini ust mitmeid kordi ning kolkimine oli niivõrd tugev, et ta süüdistatav, kes oli trolliga peatusest väljunud, oli sunnitud tegema ohtliku manöövri, mis oleks võinud põhjustada avarii, kuid süüdistatav suutis siiski avariid vältida. Süüdistatava seisukohta kannatanu enesevigastuse kohta tõendavad lisaks süüdistatava ütlustele, ka muud asjas kogutud tõendid. Nimelt tulenevalt kannatanu vigastusest tehtud fototabelist nähtub, et kannatanul tekkis hematoom parema käe sõrme pealisküljele. Kohtuistungil avaldasid ning näitasid visuaalselt nii kannatanu, süüdistatav, kui ka kohtu arvates ebausaldusväärsed tunnistajad, kuidas asetsesid poolte käed kannatanu ja süüdistatava konflikti ajal, mis toimus trollide lõpp peatuses. Kannatanul ja süüdistataval asetsesid käed selliselt, et peopesad olid pööratud üksteise poole, mistõttu ei ole võimalik, et kannatanul tekkinud hematoom oleks tekkinud kannatanu sõrme pealmisele poolele nagu on näha fototabelilt. Seda isegi siis, kui süüdistatav oleks kannatanut rusikaga löönud, mida aga süüdistatav teinud ei ole. Kaitsja ei välista, et kannatanu tekitas endale kabiini uksele tugevasti kolkides ise vigastused. Kaitsja arvates on tegemist antud juhul KrMS § 7 lg-s 3 toodud kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus on oma Otsuses samuti asunud seisukohale, et süüdistataval ei esinenud konflikti ajal füsioloogilist afekti. Süüdistatav on kohtuistungil väitnud, et tal tekkis tõepoolest juba trollis olles šoki seisund, kui kannatanu kolkis parema käe sõrmenukkidega vastu juhikabiini ust. Loomulikult sai sellest süüdistatava hingeline seisund mõjutatud ning kannatanu hilisem käitumine tekkinud šoki seisundit ka süvendas. Kas süüdistatava seisundit saab pidada füsioloogiliseks afektiks ei oska süüdistatav ise öelda ning kahtleb selles, et ka kohtunikul vastava hinnangu andmiseks teadmised esinevad. Samas hirmu kannatanu poolse ründe ees süüdistatav lõpp peatuses siiski tundis ning seda ka 6 - põhjendatult. Vaieldamatult on trollibussi juhi amet seotud suure vastutusega ning mistahes eksimus töökohustuste täitmisel võib lõppeda raskete tagajärgedega reisijate suhtes. Samas on just trollijuht isikuks, kelle suhtes valatakse tihtipeale välja viha, mida põhjustavad ka tehnilised rikked. Antud juhul tekkis trollibussil tehniline rike, mille tekkimisel puudus süüdistatava süü. Süüdistatav üritas uksi küll avada, kuid see ei õnnestunud. Süüdistatav tegi kõik selleks, et tehniline rike kõrvaldada, kuid enda jõududega ta hakkama ei saanud ning kutsus selleks dispetšeri vahendusel remondimehe, kes ootas trolli lõpp peatuses. Kannatanu käitumine, kes oli tehnilisest rikkest teadlik, põhjustas süüdistatavale hirmu kannatanu tegevuse ees, mistõttu on kohatu rääkida, et süüdistatav ei olnud ründe ajal šokis. Kaitsja leiab, et süüdistatav sattus kannatanu tegevuse tõttu hädakaitseseisundisse ning süüdistatav tõrjus kannatanu rünnet. Antud juhul käitus kannatanu agressiivselt juba trollibussis, kui ta jooksis juhikabiini juurde ja selle ust parema käe sõrmedega trummeldas. Kannatanu agressiivne käitumine jätkus ka hilisemalt, kui trollibuss jõudis lõpp-peatusesse. Kannatanu ise suundus pärast seda, kui oli trollibussist välja saanud süüdistatava juurde, soovides algselt süüdistatav nime teada, kuid kui süüdistatav sellest keeldus, tegi kannatanu süüdistatava suhtes ründele iseloomuliku liigutuse – tõstis käed ja suundus trollijuhi poole. Sellel hetkel ei teadnud süüdistatav, kas kannatanu soovib tema vastu kasutada vägivalda ja seega oli reaalne oht tema õigushüvele – kehalisele puutumatusele. Sellist käitumist saab pidada ründeks, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kahtlustatav viibis hädakaitseseisundis. Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire. Antud juhul kaitses süüdistatav ennast kannatanu löökide eest. Kannatanu püüdis haarata süüdistatavalt rinnust, kuid kui kannatanu sai aru, et süüdistatav teda ei ründa ründas kannatanu süüdistatavat. Toimunud kokkupõrke ajal vehkisid kannatanu ja süüdistatav üksteise suhtes kätega ning selles situatsioonis puutusid süüdistatava ja kannatanu käed kokku. Kui kannatanu sai oma vigastused väidetavalt poolte ühise kätevehkimise tulemusena, olukorras, kus süüdistav ennast kaitses, siis ei ole selline tegu süüdistatavale etteheidetav. Süüdistatava tegevus ei ületanud antud juhul kindlasti ka hädakaitse piire, kuna süüdistatav vastas ründele samade vahenditega, millega kannatanu ka süüdistatavat ründas. Kaitsja on seisukohal, et juhul, kui tuvastatakse tõsikindlate tõendite alusel, et kannatanul tekkinud valu ja tervisekahjustus on seotud olukorraga Keskuse lõpp peatuses, on tegemist süüdistava poolse hädakaitseseisundiga ning süüdistatava teos puudub teo õigusvastasus. Apellant leiab, et arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite vähesust ja nende kaudsust (v.a kannatanu ütlused), ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused pole eluliselt usutavad. Selliselt toimides on kohus oma Otsuses L.P süü tuvastatuse kohta rajanud oletusele, mitte seda kinnitavatele tõenditele. Kohtuotsuses puudub kaitsja arvates veenvad põhjendused, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Tulenevalt KrMS §dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite 7 vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Seda aga kohus antud juhul teinud on. Kohus andis juba kohtuistungil süüdistatava käitumisele negatiivse hinnangu. Kohtu küsimused süüdistatavale ei olnud kantud soovist välja selgitada toimunud sündmusi, vaid kohus otsis kinnitusi kohtul juba olemasolnud siseveendumusele süüdistatava süü suhtes. Süüdistava väitel eksitas kohus teda küsimuste esitamisel ning ei lasknud tal anda täiendavaid selgitusi. Süüdistatava hinnangul oli kohtul otsus süüdistatava süüdimõistmiseks olemas juba enne tõendite reaalset analüüsimist ning hindamist. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb asjas tõusetunud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja arvates on kohus L.P KarS § 121 järgi süüdi tunnistades rikkunud tõendite hindamise nõuet, samuti PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes, mistõttu tuleb Otsus täies ulatuses tühistada. Karistuse osas märgib apellant järgmist. Kohtuistungil taotles prokurör süüdistatavale karistuseks 3 kuud tingimisi vangistust. Kohus on mõistnud süüdistatavale karistuseks vangistuse 1 aasta ja 6 kuud. Kohus mõistis süüdistatavale vangistuse tingimisi. Kohus on põhjendanud süüdistatavale vastava karistuse määramist asjaoluga, et isik pani toime vägivallateo väikese lapsega (imik) koos olnud ema suhtes. Süüdistatav kohtus tehtut ei kahetsenud, vaid hoopis õigustas enda poolt jämedat käitumist teda tülitanud reisijate suunas, esinedes süüdistusega kannatanu aadressil. Kohus sedastas, et seega ei ole süüdistatav senini oma tegevusele õiget hinnangut andnud ega oma väärtushinnanguid muutnud. Süüdistatav rõhutab veelkord, et ta ei ole temale inkrimineeritud tegu toime pannud. Süüdistatav on läbi menetluse avaldanud, et ta soovis kannatanu ees vabandada, et tal ei olnud võimalik trollibussist õiges peatuses väljuda, kuid kannatanu ise ei andnud talle selleks võimalust. Süüdistatav ei eita, et ta oleks võinud kannatanu eest põgeneda ja üldse ennast mitte kaitsta, kuid süüdistatav tegutses kooskõlas seadusandlusega ning kaitses enda õigushüvesid. Süüdistatav ei ole kordagi oma elus toime pannud ühtegi õigusrikkumist, mistõttu ei evi süüdistatavale määratud karistus ei üld ega eripreventiivset toimet. Sisuliselt on süüdistatav juba oma karistuse saanud, kuna süüdistatavaga öeldi tööleping erakorraliselt üles. Juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et süüdistatav on vaatamata eeltoodud asjaoludele temale süüdistusaktis süüksarvatud teos süüdi, palub kaitsja maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust vähendada, kuna maakohtu poolt mõistetud karistus on süüdistatava poolt väidetavalt toime pandud teoga ebaproportsionaalne ning KarS § 56 lg-s 1 toodud eesmärgid süüdistatava suhtes on täidetud ka oluliselt leebema karistuse puhul. 8 Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium ei pea arvestatavaks apellandi väidet, et süüdistusaktist ei ole võimalik aru saada, milline vigastus ja kus konkreetselt kannatanul väidetava ründe tõttu tekkis ja seda põhjusel, et süüdistuses on kasutatud tavainimesele arusaamatut meditsiinilist terminit. Kaitsja märgib, et temale teadaolevalt saab süüdistuses nimetatud vigastus tekkida hoopis sõrmede väänamisest, mitte aga löögist nagu on süüdistuses märgitud. Kohtukolleegium leiab, et süüdistusaktist on väljaloetav, et tegemist on sõrmeliigese vigastusega ja süüdistusest tulenevalt on teada ka vigastuse raskus. Kohtukolleegiumi arvates ei pea omama meditsiinilisi eriteadmisi selleks, et teada, et liigese vigastus saabki olla sisuliselt vaid venitus või nikastus. Seda on sisuliselt mõistnud ka kaitsja väites, et sellist vigastust on võimalik tema arvates vaid sõrmede väänamise tulemusel saada. Tegelikult on ka tavainimesele teada, et sõrmeliiges on määratud liikuma vaid ühes suunas ja selles tavasuunas võib sõrmi ükskõik, kui palju väänata, liigese vigastust loogiliselt tekkida ei saa. Liigese vigastus – venitus, nikastus – tekib siis, kui sõrm liigub vastassuunas e.tagurpidi, kus suunas sõrmeliiges vabalt ei liigu. See jõud, mis painutab n.ö. sõrme vastassuunda ei pea mitte olema jõuga väänamine. Sõrmeliiges on piltlikult väljendades väga väike ja saades tugeva löögi, mis painutab liigese vastassuunda tekibki samasugune tagajärg nagu seda on jõuga väänamisel saadav vigastus. Seejuures, kindlasti ei teki sellist vigastust olukorras, kus sõrmed on vastu mingit pinda toetunud. Samuti ei saa sellist vigastust tekkida siis, kui sõrme(de)ga koputatakse vastu pinda nagu väidab vigastuse tekkimist kannatanul appellant. Ka on süüdistuses kirjeldatud piisava põhjalikkusega süüdistatavale etteheidetavat käitumist, millest on väljaloetav süüdistuse seisukoht vigastuse tekkemehhanismi kohta. Nimelt, heidetakse süüdistatavale ette, et ta püüdis lüüa kannatanut käega näkku, kuid kannatanu kaitsetegevuse – jõudis käe ette panna – tulemusel tabas löök kannatanu kätt, vigastades sõrmi. Selline teokirjeldus annab piisava aluse järelduseks, et süüdistatavale etteheidetav tegevus saab tekitada vigastuse, mis tuvastati kannatanul. Süüdistusaktis on viidatud tõenditele – patsiendikaart ja regionaalhaigla õiend – millistes on kirjas, vigastuse lokalisatsioon. Maakohtus uuriti nimetatud tõendeid ning ka väljatrükki haiguse klassifikaatorist ning tuvastati, et viga sai patsiendi parema käe IV sõrm liigese piirkonnast. Patsiendikaardil on muuhulgas ka kirjas, et sõrmeliigese funktsioon on korras, kuid liigesest valulik. Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetatud tõenditest on maakohus teinud õige järelduse ja nimelt, sellise vigastuse saamine ei ole võimalik koputamisega nagu väidab apellant. Tegemist on IV sõrme liigesega. Sõrmi hakatakse lugema pöidlast alates e. tegemist on nn. nimeta sõrmega. Kui isik koputab, isegi, kui ta teeb seda väga tugeva jõuga, ei ulatu nimetatud sõrm kuidagi rusikast nii 9 palju teistest ette, et saaks ainukesena vigastada. Ainult IV sõrme nukiga koputamine on aga praktiliselt võimatu ja vajab ikka väga tõsise väärasendi võtmist, mida kui üldse saab võtta, siis väga pingutatult. Ka leiab kohtukolleegium, et sõrmenukkidega koputamisega ei saa tekitada isegi mitte keskmise sõrme liigese, mis on sellises asendis etteulatuv, vigastust. Tavaelus koputatakse, kui seda tahetakse teha vihaga ja hästi tugevasti nagu seda püütakse käesoleval juhul omistada kannatanule, rusikaga ja selle n.ö. külgmise osaga e. prõmmitakse jõuga. See on koputajale vähemvalulik ja inimloomusele on omane iseendale valu tekitamise vältimine, kui see just teadlik eesmärk pole. Küll on aga kohtukolleegiumi arvates võimalik saada sõrmeliigese vigastus, kui tugev löök tabab lahtist kätt ja seda olukorras, kus käelaba on lööja poole, mis on ka loomulik asend olukorras, kui isik, kes märkab enda pea suunas tulevat lööki, püüab seda instinktiivselt tõrjuda ja paneb kaitseks käe ette. Lööja poolt jõuga kaugema objekti (pea) suunas suunatud löök katkeb hoo pealt vastu ette pandud kätt ja sõrmeliiges liigub löögi mõjul selles suunas, millises ta muidu ei liigu. Nii tekibki venitus või nikastus. Sellisel viisil kannatanul esinenud vigastuse tekkimist ei ole kahtluse alla seadnud ka arst patsiendikaarti täites. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures veel märkida, et kogu eelöeldu kinnituseks on reaalsest elust võimalik tuua näiteid, kus samasugune vigastus on tekkinud näiteks jalgpalluril-väravavahil, kes käed õhus ja lahtiste kätega püüab tõrjuda tugevat pallilööki väravasse. Sarnaselt vigastuse saamist e. sõrme tagurpidi lendamist on näiteks kirjeldanud tuntud väravavaht S.Pareiko (vt.ajakirja Tervis Pluss augustikuu väljaanne). Eelöelduga peab kohtukolleegium ümberlükatuks kaitsja seisukoha, et sõrmeliigest on võimalik välja väänata vaid olukorras, kus seda jõuga teadlikult teises suunas väänatakse, millist tegevust süüdistatava poolt on eitanud ka kannatanu. Kaitsja seisukoht, et kannatanul arsti poolt tuvastatud hematoom, mis asus just sõrme välisküljel viitab samuti sellele, et kannatanu koputas tugevasti juhikaabi uksele ja et teisiti pole võimalik sellist vigastust saada, pole samuti põhjendatud. Just selliselt nagu kohtukolleegium eelpool kirjeldas vigastuse saamist e. olukorras, kus sõrm liigesest n.ö. lendab tagurpidi, tekib kindlasti liigese kohale ka hematoom. Selleks ei pea omama meditsiinialaseid teadmisi vaid see on elukogemusele toetuv üldteada fakt, mida ei pea tõendama. Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on põhjendamatult lugenud tuvastatuks, et kannatanul arsti poolt 2 tundi hiljem tuvastatud vigastus oli tekkinud temal sündmuskohal. Esiteks, keegi sündmuskohal viibinutest ei märganud kannatanul mingeid nähtavaid vigastusi e.hematoomi, ka politsei mitte ja teiseks, kannatanu pöördus arsti poole 2 tundi peale sündmusi. Samuti ei nõustu kaitsja sellega, et süüdistatavale kehavigastuse tekitamist kannatanu poolt ei pidanud maakohus tõendatuks ainuüksi seetõttu, et kannatanu pöördus arsti poole järgmisel päeval. Kannatanu väide, et ta tundis valu ei olnud ilmselgelt võimalik aga tõsikindlalt tuvastada. Puutuvalt väitesse, et tõsikindlalt ei ole tõendatud valu tekitamine kannatanule peab kohtukolleegium vajalikuks tsiteerida Ida-Tallinna Keskhaigla valuteenistuse juhi, Eesti Valu Seltsi presidendi Boris Gabovitši seisukohta ( artikkel on kättesaadav ajakirja Tervis Pluss 2012.a. augusti kuu numbris pealkirja all “Valu ei tohi kannatada”). Nimelt väidab dr. Gabovitš järgmist: 10 Kui nüüd veel arvestada seda, et seaduseandja on kriminaliseerinud ka teisele isikule valu tekitamise, siis tuleb asuda seisukohale, et tulebki lähtuda kannatanu poolt väidetust. Selline seisukoht on kooskõlas ka valitseva Riigikohtu praktikaga – kui kannatanu valu ei tundnud, siis KarS prg. 121 koosseis täidetud ei ole (3-1-1-60-10). Seda muidugi olukorras, kui peale valu tekitamise ei ole süüdlasele inkrimineeritud muid KarS prg. 121 ettenähtud tagajärgi. Seda, et verevalum e. hematoom ei teki kohe peale löögi saamist vaid ilmutab ennast hiljem ja värvimuutused hakkavad toimuma alles mitu päeva hiljem, seda saab ka tõsikindlalt väita pelgalt elukogemusele toetudes, sest vist ei ole olemas inimest, kes poleks seda oma silmaga kogenud jalga või kätt kuskile nurkade vastu ära lüües. Põhjendatult on maakohus arvestanud tõendite hindamisel ja kannatanu ning süüdistatava ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel seda, millal kumbki neist kehavigastuse fikseerimiseks politsei ja arsti poole pöördus. Kannatanul on kehavigastused patsiendikaardi kohaselt fikseeritud kell 17.40 11.mail 2011.a. e.1,5 tundi peale selle saamist. Apellant leiab, et ka selle ajavahemiku kohta ei saa kasutada ajamäärust . Kohtukolleegiumi seisukohast pöördus kannatanu arsti poole siiski kohe peale sündmust, sest arvestada tuleb sellega, et sündmuskohale tuli politsei ja ka trammi – ja trollipargi töötajad ning nagu nähtub kannatanu poolt maakohtus antud ütlustest , siis võis sündmuskohal asjaolude selgitamiseks minna juba üle poole tunni. Sündmuskohalt traumapunkti jõudmiseks, isegi kui arvestada, et kannatanu ei läinud kodunt, mis asub PERH-I lähedal, läbi, kulub samuti lapsevankriga reisides ligi pool tundi vähemalt. Ka tuleb traumapunktis eelnevalt dokumendid vormistada ja võimalik ning tavaline on ka järjekord. Ka politseile on kannatanu kirjutanud avalduse samal e. sündmuse toimumise päeval. Süüdistatav on pöördunud nii arsti poole, kui ka politseisse alles järgmisel päeval. Tal fikseeriti kaelal kriimustus. Arvestades kannatanu poolt avalduse esitamise ja arsti juurde pöördumise lühikest ajavahemikku peale sündmust, puudub kohtukolleegiumil alust arvata, et ta moonutas sündmust ning kohtukolleegium on veendunud, et kannatanu oli sel ajal veel tajutu mõju all (vt. RK otsus 3-1-1-38-12-p.15). Ka oli selleks ajaks kannatanu poolt lahendatud lapsega arsti juurde hilinemise probleem ja avalduse esitamine politseile tema olukorda selles mõttes enam ei mõjutanud. Sinna ta ei jõudnud määratud ajaks ning nii või naa tuli tal uuesti arsti juurde minna. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi seisukohaga, et kannatanu tegutses ärritatuse seisundis, mille põhjuseks oli arsti juurde hilinemine. Vastupidine oli aga süüdistatava olukord. Süüdistatav sai peale arutatavaid sündmusi aru, et tema staatusest kriminaalmenetluses sõltub töökoha säilimine. Teda oleks päästnud vaid see, kui süüdlaseks oleks jäänud praegune kannatanu ning tema ise oleks olnud kannatanu ja kohtukolleegiumi seisukohast hakkas ka süüdistatav järgmisel päeval selle eesmärgi nimel tegutsema – kirjutas vastava avadluse politseile ning pöördus arsti poole. Kaelale kriimustusjälje tekkimine on võimalik mitmetel erinevatel viisidel. 11 Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses tehtud järeldusega, et füüsilise konflikti algatajaks oli süüdistatav ning ta ei tegutsenud ei füsioloogilise afekti seisundis ega hädakaitseseisundis. Oma sellekohaseid järeldusi on maakohus otsuses ka põhjendanud ning need rajanevad otsuses esitatud tõendite põhjalikul analüüsil. Maakohus on põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ning kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ka leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis ei ole veenvalt ümber lükatud maakohtu seisukohti süüdistatava süü ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Enamasti korratakse apellatsioonis juba maakohtus esitatud kaitseväiteid, millistele maakohus on ka oma otsuses piisavalt tähelepanu pööranud, neid analüüsinud ja juba ümber lükanud. Kohtukolleegium on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud ja maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite analüüsi pinnalt ei saa rääkida sellistest kahtlustest, mis oleks jäänud kõrvaldamata ja millised tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu istungil ülekuulatud tunnistajate ütluste põhjal on alust järeldada, et agressiivsemaks pooleks ja konfliktsituatsiooni algatajaks oli just süüdistatav. oseisukohalt saab selle järelduse tegemisel kasutada ka nende tunnistajate sellekohaseid ütlusi, kelle ütlused maakohus, kui mitteusaldusväärsed tervikuna kõrvale jättis. Selline tõendite hindamise taktika on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-85-07 p. 8.2 ja 8.3 väljaöeldud seisukohaga. Kannatanule ei saa kohtukolleegiumi arvates ka ette heita seda, et ta otsustas välja selgitada trollijuhi nime trollijuhi enda käest küsimise teel. See on sisuliselt ka kannatanu ainuke viga, mis sai ka süüdistatava poolse füüsilise rünnaku põhjuseks ja mille vältimine oleks ka süüdistatava rünnaku tema vastu ära hoidnud. Kuid nagu öeldud ei ole tegemist kannatanule etteheidetava aga ka mitte süüdistatavas füsioloogilist afekti provotseeriva käitumisakitga. Apellatsioonis on vaidlustatud ka süüdistatavale mõistetud karistust ning taotletakse selle vähendamist. Kohtukolleegium leiab, et puudub põhjendatud alus karistuse vähendamiseks. Maakohus on põhjalikult kaalunud ja ka põhjendanud süüdistatavale mõistetavat karistusliiki ja – määra. Seejuures on maakohus ka selgitanud, miks peab põhjendatuks süüdistatavale mõista vangistus sanktsiooni keskmääras ja miks ei saa ning ei pea arvestama prokuröri poolt taotletava karistusmääraga. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohatdega selles osas ja märgib, et ka Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium möönab, et KarS prg.121 ettenähtud kuriteokoosseisu puhul ei pruugi küll olla alati õiglane lähtuda sellistest aritmeetilistest kalkulatsioonidest, sest ilmselgelt on tegemist kuriteokoosseisuga, mille realiseerumine konkreetsetes tehioludes võib olla ja ka on äärmiselt erinev (koduseinte vaheline perevägivald, joomaseltskonnas ühise joomingu käigus tekkinud konfliktid kuni siis avalikus kohas võõraste inimeste vahelise vägivallani välja) ning ka saabunud tagajärjed ei ole alati võrreldavad – alates valu tekitamisest kuni hulgaliste kergete vigastusteni ja seda erinevatel kehaosadel, mis samuti mõjutab kannatanu tegelikku olukorda. Samas kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul mõjutab süüdistatava karistusõiguslikku kohtlemist just asjaolu, et kuritegu oli toime pandud avalikus kohas, süüdistatav viibis tööülesannete täitmisel ning 12 kasutas vägivalda temale absoluutselt võõra, imikuga reisiva reisija suhtes. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatavale on vaidlustatud karistusmäär mõistetud tingimisi. Katseaeg on määratud seejuures kõige lühem, mida seadus võimaldab. Kui süüdistatav on alates maakohtu otsuse kuulutamisest kuni käesoleva ajani käitunud õiguskuulekalt ja tahab ning suudab ka kogu ülejäänud katseaja kestel olla õiguskuulekas, siis on temale mõistetud vangistusmäära reaalne ärakandmine välditav ja seda tema enda tahtest sõltuvalt ning konkreetne vangistusmäära pikkus ei mõjuta kuidagi tema olukorda. Sellisel juhul on süüdistatava ainukeseks kohustuseks järgida temale kohtuotusega määratud kohustusi ja kontrollnõudeid ning seda olenemata selle karistuse pikkusest, mis talle tingimisi mõisteti. Katseajal kohustuste ja kontrollnõuete reaalse täitmise aeg moodustab aga määratud katseaja pikkusest veel märgatavalt lühema aja, sest suur osa määratud katseajast möödub tahes-tahtmata juba kaebemenetluses kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja täitmisele pööramiseni, mil süüdistatav ei viibi kriminaalhoolduse all. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 23.maist 2012.a. L.P suhtes muutmata. Süüdistatava kaitsja Tanel Mällas on esitanud ringkonnakohtule taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja taotleb apellatsiooni koostamise eest 96 €, kohtuvaidlusteks ettevalmistamise eest tasu summas 32 €, kohtuistungil osalemise eest 16 € e. kokku koos käibemaksuga (28,8 €) 172,8 € . Ringkonnakohus pidas taotluse põhjendatuks ja rahuldas selle. KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Pavel Gontšarov