Kaebuse esitaja selgitab, et 16.03.2012 sõitis ta xxxx tuttavatele külla. Sõidu alguses oli autos 4 inimest, kes olid turvavarustusega korralikult kinnitatud. Paar tundi enne hakkasid samas suunas liikuma tema tuttavad (naine koos 7 aastase tütrega), kelle auto läks Peterburi maanteel katki. Üks möödasõitev auto pukseeris nende auto parklasse, seega edasiliikumise võimalust neil ei olnud. Mina võtsin nad oma autosse. Rakveres peatas meid politsei ja määras trahvi lapse vale sõidutamise eest. Kuna ma ei teadnud, et alates 01.07.2011 kehtiva
järgi on lapse süles sõidutamine keelatud, siis politseile vastu ei vaielnud ja nõustusin trahviga. Kaebuse esitaja usub, et inimeste teele jätmine oleks olnud ebainimlik ja rikkumine ei ole nii tõsine (arvab, et kui enne 01.07.2011 lapse sõidutamine sel viisil oli lubatud ja oli ohutu), siis käesoleval juhul ei olnud ka nii tõsist ohtu, mille eest määratav rahatrahv peaks olema nii suur. Kaebuse esitaja palub vähendada rahatrahvi või karistus tühistada. Märgitud on veel, et kaebuse esitaja on xxxx ja tulu ei teeni. Varem ei ole liikluseeskirju rikkunud ja leiab, et esimese karistusena määratud 200 eurone rahatrahv on liiga suur. Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd. Kaebuses on avaldatud ka, et menetlusalune isik ei soovi osaleda kohtuistungil. 02.04.2012.a. saabusid kohtule kohtuväliselt menetlejalt väärteoasjas U.E-le koostatud kiirmenetluse otsus koos juurdekuuluvate materjalidega ning 13.04.2012.a. esitas kohtuväline menetleja enda kirjaliku seisukoha U.E kaebusele. Esitatu kohaselt on kohtuväline menetleja seisukohal, et U.E kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on U.E-le selgitatud V™S §-s 19 sätesattud õigusi ja kohustusi, ta on nõustunud kiirmenetlusega ning on teadlik kiirmenetluse kohaldamise erisustest. Kehtiv Liiklusseadus on avalikustatud ning on vastavusse viidud muuhulgas Euroopa Nõukogu 06.12.1991 direktiiviga (91/671/EMÜ), mille alusel ühtlustati liikmesriikides turvavöö kasutamise kohustus. Alates 2006.a. on turvavööde kinnitamine kohustuslik kõikides sõidukites kogu Euroopa Liidus, välja arvatud ühissõidukites. Kohapeal põhjendas U.E toimepandud rikkumist sellega, et ta ei teadnud, et laps ei või süles istuda. Kohtule esitatud kaebuses märgib, et naisel läks teel auto katki ja kuna naise auto pukseeriti, võttis ta naise enda autosse, sest muid võimalusi ei olnud. Sündmuskohal avanes U.E-le aga võimalus kutsuda kohale teine auto, et seaduse raames edasi liikuda. Nii 2 kohtule esitatud kaebusest kui ka kohapeal antud ütlustest nähtuvalt on U.E kehtivate seadustega kursis. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et turvavöö eesmärk sõidukis on juhi ja kaasliiklejate ohutuse suurendamine. Nõuetekohaselt turvavöö või turvavarustusega kinnitamata isik suurendab liiklusõnnetuse korral inimvigastuste raskusastet nii iseendale kui ka teistele sõidukis viibivatele isikutele otsa paiskumisel. Kokkupõrke korral ei suuda kinnitamata turvavarustuseta isik enda liikumist kontrollida, mistõttu võivad tagajärjed olla fataalsed. Menetleja leiab, et arvestades karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, on igati põhjendatud U.E karistamine sanktsiooni keskmise määraga, lisades, et U.E ei ole väärteoasja üheski etapis väljendanud siirast kahetsust, mis andnuks menetlejale veendumuse, et karistuse eripreventiivset eesmärki on võimalik saavutada ka keskmisest määrast madalama rahatrahviga. Seega, leiab kohtuväline menetleja, et U.E karistamine
lg 11 p 4, § 36 lg 6 ja 7 nõuete rikkumise eest
Kohtuväline menetleja avaldab ka, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse põhjendused. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 117 lg 1 p 4 kohaselt lahendab maakohtunik asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le 120. V™S § 120 lg 1 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus, tutvunud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kohtuvälise menetleja poolt kohtule saadetud väärteoasja materjalidega, uurinud asjas olemasolevaid tõendeid ja hinnanud tõendeid nende kogumis, leiab, et U.E kaebuse saab rahuldada osaliselt. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt V™S §-st 123 lg 2 arutab väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtuvälises menetluses on koostatud kiirmenetluse otsus 16.03.2012 U.E suhtes selle kohta, et U.E 16.03.2012 kell 12.50 Rakvere linnas Kreutzwaldi tn 2A liikudes Vallikraavi tänava suunas juhtis sõiduautot, milles sõidutas alla 16 aastast last, kes ei olnud sõites turvavööga või turvavarustusega nõuetekohaselt kinnitatud. Sõidutas last, kes istus tagaistmel istuval reisijal süles. Sellega rikkus menetlusalune isik U.E Liiklusseaduse (
) § 36 lg 7, § 33 lg 11 p 4, § 36 lg 6 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuseks on määratud
Tõenditena on märgitud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll ja kombineeritud liiklusejärelevalve teostamise protokoll (t.lk 7). Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et menetlusalune isik on andnud enda ütlused väärteo kohta järgmiselt: „16.03.12 juhtisin sõiduautot xxxx, reg.nr xxxx, suunaga xxxx, mille tagaistmel istus ema süles 7 aastane tüdruk. Kahjuks ei ole teadlik, et uue seaduse järgi on see keelatud. Kohapeal kutsusime tuttavad autoga ja edasi liikusime juba seaduse raames. Tunnistan oma süüd.“ (t.lk 8). 3 Kombineeritud liiklusejärelevalve teostamise protokollist nähtub, et liikluspolitseinik Kristo Lensment teostas 16.03.2012 kell 12.50 kombineeritud liiklusjärelevalvet Rakvere linnas Kreutzwaldi tn 2A juures ning avastas U.E poolt õigusrikkumise, s.o U.E juhtis sõiduautot, milles sõidutas alla 16 aastast last, kes ei olnud sõites turvavööga või turvavarustusega nõuetekohaselt kinnitatud. Sõidutas last, kes istus tagaistmel istuval reisijal süles. Järelevalve ajal on kasutatud video/helitehnikat CANON 500D, JLF8. Liiklusjärelevalve teostamise juures on viibinud tunnistajana J J. Menetlusalune isik U.E on protokolliga tutvunud, taotlusi ei ole esitanud. V™S § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Käesolevas väärteoasjas loeb kohus menetlusaluse isiku U.E poolt väärteo toimepanemise tõendatuks kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega. Menetlusalusele isikule on ette heidetud seda, et ta juhtis sõiduautot, milles sõidutas alla 16 aastast last, kes ei olnud sõites turvavööga või turvavarustusega nõuetekohaselt kinnitatud. Sõidutas last, kes istus tagaistmel istuval reisijal süles. Toimepanduga rikus U.E
lg 6,7; § 33 lg 11 p 4 nõudeid.
lg 11 p 4 sätestab, et juhil on keelatud sõidutada sõitjat, kes ei ole käesoleva seaduse § 30 lõike 1 kohaselt turvavööga kinnitatud või ei kasuta § 30 lõike 4 või § 36 lõike 6 kohast turvavarustust, kui tegemist ei ole hädaseisundiga.
lg 6 sätestab, et kui lapse pikkus ei võimalda teda nõuetekohaselt kinnitada auto turvavööga, tuleb lapse sõidutamisel autos, millel on turvavööd, kasutada tema pikkusele ja kaalule sobivat turvatooli, -hälli või muud nõuetekohast turvavarustust.
Auto, välja arvatud sõiduauto tagaistmel tohib täiskasvanud sõitjal süles olla üks alla 12-aastane laps tingimusel, et last süles hoidev sõitja on turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja kõik autos olevad istekohad on hõivatud. Eelnimetatud rikkumised on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega, samuti ka kombineeritud liiklusejärelevalve teostamise protokollis esitatuga. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse sõidukijuhi poolt turvavöö või muu turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitamata alla 16-aastase lapse sõidutamise eest. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Seega, on kohus seisukohal, et menetlusaluse isiku U.E poolt toime pandud väärtegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Antud juhul ei esine V™S §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele V™S §-s 30 sätestatud alustel. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Tõendamist on leidnud, et menetlusalune isik U.E on süüliselt ja õigusvastaselt toime pannud
Ta on ise enda süüd tunnistanud. Kohapeal põhjendas U.E toimepandud rikkumist sellega, et ta ei teadnud, et laps ei või süles istuda. Kohtule esitatud kaebuses märgib, et naisel läks teel auto katki ja kuna naise auto pukseeriti, võttis ta naise enda autosse, sest muid võimalusi ei olnud. Sündmuskohal avanes U.E-le aga võimalus 4 kutsuda kohale teine auto, et seaduse raames edasi liikuda. Nii kohtule esitatud kaebusest kui ka kohapeal antud ütlustest nähtuvalt on U.E kehtivate seadustega kursis. Lisaks märgib kohus, et ka enne 01.07.2011 kehtinud Liiklusseaduses oli ette nähtud vastutus turvavarustuse kasutamise nõuete rikkumise eest.
Kohtuväline menetleja on U.E-le määranud karistuseks rahatrahvi 50 trahviühikut, s.o summas 200 eurot, mis on sanktsiooni keskmises määras. Kohtuväline menetleja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas põhjendanud karistuse määra valikut, millega kohus põhimõtteliselt nõustub. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb karistuse määramisel siiski arvestada ka sellega, et menetlusalune isik on enda süüd tunnistanud, milline on karistust kergendav asjaolu. Lisaks leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb arvestada ka teo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku käitumist ning seda, et isik ei ole karistusregistrisse kantud ning seetõttu leiab kohus, et karistuse eripreventiivset eesmärki on võimalik saavutada ka keskmisest määrast madalama rahatrahviga. Kohus leiab, et U.E-le on põhjendatud määrata karistuseks rahatrahv 25 trahviühikut. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 120 lg 1; 132 p 2; 133; 134; 135 rahuldab maakohus menetlusaluse isiku U.E kaebuse osaliselt, tühistab kohtuvälise menetleja otsuse ja teeb uue otsuse. Kohus tunnistab U.E süüdi Liiklusseaduse § 240 lg 1 järgi ning mõistab karistuseks rahatrahvi 25 trahviühiku ulatuses, s.o summas 100.00 eurot. Kohtunik Ärakiri õige №oremreferent (allkiri) (allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsus jõustus 08. juunil 2012. a. №oremreferent Tiit Kullerkupp Lea Herne Lea Herne 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.