S § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: V.Z, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta V.Z-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.06.2012 otsusele nr 2317,12,006889 V.Z-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.06.2012 otsus nr 2317,12,006889 V.Z-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 31.05.2012 kell 12.55 Tuuleveski 11 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 97 +/- 3 km/h, millega ületas liikluskorraldisvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 64 km/h võrra (lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 30 km/h), millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et sõitis kliendi autoga Paldiski mnt-lt keerates Tuuleveski tänavale, et sõita Kadaka tee suunas. Vajutades gaasi pedaali liikus mingil tehnilisel põhjusel paigast juhi iste ettepoole ning selle tõttu liikus ootamatult kaasa ka järsku tema jalg gaasi pedaalile umbes paariks sekundiks. Juhtunule reageerides korrigeeris keha ja eemaldas jala gaasilt ja pidurdas. Kahjuks oli selleks hetkeks jõudnud auto kiirus üle lubatu. Igapäevaselt on väga kohusetundlik ning teistega arvestav juht aga kuna ei olnud enda auto ja ei osanud oodata sellist käitumist juhitavalt autolt, siis tekkis eelpool kirjeldatud väga kahetsusväärne olukord. Antud rikkumine ei olnud tahtlikult tekitatud süütegu, sest seda ei olnud võimalik ette näha. Tunneb ennast väga süüdi tekkinud rikkumises ja kahetseb seda kogu südamest. Vajab juhtimisõigust oma igapäevasteks tööülesannete täitmiseks ning on peres ainuke töötav, kelle ülal pidada on töötu elukaaslane ja kooli suunduv laps. Juhtimisõiguse kaotamisega kaotab ka töö ja võimaluse teenida elatist. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja lisas, et sõitis kliendi Reval Auto autoga Audi A7, tegi kontrollsõitu, ühest töökojast teise. Sõitis välja Reval Autost, esimene peatumine oli foori taga, järgmine pidurdamine Paldiski mnt-lt mahapöördeni. Paldiski mnt-l oli kiirus 70 km/h. Vähendas kiirust, õrnalt pidurdas. Pidurdamisel on inertsjõud ettepoole. On väärteo toimepanemises süüdi, kiiruse osas otsust ei vaidlusta. Iga päev sõidab tööle, palub juhtimisõigust mitte ära võtta. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tehtud on õige ja seaduslik otsus, tegemist on tahtliku teoga, ohtliku teoga. Tuuleveski tänav on kitsas tänav, kõnniteed puuduvad. Keset päeva sellisel kiirusel sõita on äärmiselt ohtlik, jalakäijad liiguvad teel. Lisakaristuse määramine teo ohtlikkust arvestades on põhjendatud. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 227 lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 24 2 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühikut, so 800 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg 4 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas ei ole kaebuse esitanud isiku süü suur. Samas peab kohus oluliseks, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h LS § 227 lg 3 mõttes võib karistusena rahatrahvi määrata kuni 200 trahviühikut, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on kohtuväline menetleja määranud põhikaristuse sisuliselt maksimummääras, mida saanuks määrata kergema väärteo toimepanemise eest, kuigi menetlusaluse isiku süü oli lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra arvestades suurem, kuivõrd pani toime ohtlikuma väärteo. Seega eeldanuks süü suurus rangemat põhikaristust. Arvestades seega süü suurust leiab kohus, et määratud põhikaristus on küll süü suurust arvestades suhteliselt leebe, kuid kohus ei saa kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendada ning karistust kergendava asjaolu olemasolu tõttu võib asuda seisukohale, et määratud põhikaristus on määratud KarS § 56 lg 1 sätete kohaselt. Kaebuse esitaja on nii kaebuses kui ka kohtuistungil väitnud, et sõidu ajal liikus iste tehnilise rikke tõttu ettepoole ja jalg vajus paariks sekundiks gaasipedaalile, mis tingis sõidukiiruse suurenemise. Väärteoprotokollis on aga kaebuse esitaja omakäeliselt märkinud, et kontrollis autol viga ja korrigeerides istet liikus keha korraks ettepoole ja jalg vajus gaasipedaalile, mille tõttu tõusis kiirus. Seega on kaebuses ja kohtuistungil esitatud versioon selle kohta, et iste liikus ettepoole mingi tehnilise põhjuse tõttu, põhimõttelises vastuolus väärteoprotokollis märgitud versiooniga selle kohta, et kaebuse esitaja ise korrigeeris istet, mis liikus ette ja seetõttu lisas ta gaasi. Kohus suhtub mõlemasse versiooni kriitiliselt ning hindab selliste versioonide esitamist kaitseversioonina, mis on esitatud eesmärgil, et vähendada kaebuse esitaja süüd lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel sõidukit juhtides eeldusel, et ükski menetleja, sh ka kohtunik ei ole kunagi mootorsõiduki juhtimisega kokku puutunud. Kohus leiab, et juhul, kui juht istub juhi istmele, siis fikseerimata istme puhul vajub iste juhi keha raskuse ja jalgade salongis ettepoole toetamise tõttu tahapoole ja fikseerub esimeses võimalikus asendis. Kui aga lähtuda kaebuse esitaja versioonist väärteoprotokollis, mille kohaselt korrigeeris kaebuse esitaja ise sõidu ajal istme kaugust, siis ükski enese või teiste ohutusest lugu pidav juht ei hakka sõidu ajal muutma ei rooli kõrgust ega istme kaugust, kuivõrd sõiduk võib sellise juhi tegevuse tõttu väljuda juhi kontrolli alt. Kui aga lähtuda teisest versioonist, et iste liikus ise ettepoole, mis kohtu arvates on üldse välistatud, siis nähtub kaebuse esitaja sõnadest, et tegemist oli võõra sõidukiga. Seega ei tundnud kaebuse esitaja sõiduki iseärasusi ja see ei olnud temale kohaselt reguleeritud. Ometigi sätestab LS § 33 juhi üldkohustused, millise lõike 2 p 4 sätete kohaselt on juht enne sõidu alustamist kohustatud veenduma, et tahavaatepeeglid ja iste on õigesse asendisse seatud. Kohus on veendunud, et iga vähegi sõidukit juhtinud juht teeb seda automaatselt, et veenduda oma nägemisulatuses ka auto taha ja külgedele ning selles, et iste on õigel kaugusel ja ta on võimeline sõiduki juhtkange ja pedaale kasutama võimalikult käepäraselt, kiiresti ja efektiivselt. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses esitatud versioon istme ootamatust etteliikumisest on ebaloogiline, tehniliselt võimatu ja ei ole eluliselt usutav ning kohus ei pea seda versiooni usaldusväärseks. Kohus leiab, et ka juhusliku ja hetkelise gaasipedaali vajutamisega ei saavuta ükski tavasõiduk sõites kiirusega 30 km/h kiirust 97 km/h. Seega pidi 3 kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiirus olema juba 30 km/h alas oluliselt suurem lubatust ning edasine lubatud suurima sõidukiiruse ületamine sai olla vaid tahtlik. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud sanktsiooni alammääras ning kohus asub seisukohale, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo koosseis, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning selline juht tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Juhul, kui isikul oleks ka kehtivad karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, siis ilmselgelt tuleks loobuda põhikaristusena rahatrahvist ning põhikaristusena tuleks valida juhtimisõiguse äravõtmine võimalikult pikaks ajaks või siis isiku vabadust piirav karistus. Kui selline rikkumine pannakse aga toime asulasisesel teel, millel on eraldi liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust oluliselt piiratud, siis sellises kohas sellise rikkumise toimepanemine näitab süüdlase äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Kohus leiab, et taolises ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamise puhul tuleb ohtlikult käituv juht pikemaks ajaks liiklusest kõrvaldada, tagamaks teiste liiklejate ohutuse vähemalt selleks ajaks kui ohtlik juht on liiklusest kõrvaldatud. Mis puudutab kaebuse esitanud isiku süü suurust, olnuks lisakaristuse kohaldamine ka pikemaks ajaks põhjendatud. Kaebuses esitas kaebuse esitaja väite selle kohta, et talle on juhtimisõigus vajalik selleks, et täita oma tööülesandeid ja ülal pidada peret. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus ei tulnud kaebuse esitajale ootamatuna pärast kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Seega olid kõik need kaebuses esitatud asjaolud olemas enne väärteo toimepanemist ning töökohustuste täitmise ja pere eest hoolitsemise kohustuse sõltumine juhtimisõiguse olemasolust oli kaebuse esitajale teada ka väärtegu toime pannes. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Seejuures peaks kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal tasuva töökoha säilimise. Seega sõltub kaebuse esitaja enese ja tema lähedaste heaolu kaebuse esitaja käitumisest liikluses. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt seadis kaebuse esitaja ohtlikku liiklusalast väärtegu toime pannes ohtu mitte ainult iseenda ja teised liiklejad Tuuleveski tänaval, vaid ka kõrvalisele isikule kuulunud vara, mis kohtu arvates näitab kaebuse esitaja ükskõiksust ka teistesse liiklejatesse ja kõrvaliste isikute varasse, rääkimata eelpoolmärgitud liiklusohutusest. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.