KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 2550 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Ka

§ 64

lg.1 luges kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõistis 3 aastat 6 kuud vangistust. Kohaldades KrMS § 238 lg.2 sätteid vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ning mõistis M.S-ile liitkaristuseks 2 aastat ja 4 kuud vangistust.

§ 68

lg.1 luges M.S karistusest kantuks eelvangistuses viibitud 11 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks 2 aastat 3 kuud ja 19 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 09.07.

1. APELLATSIOON:
2. Apellatsioonis vaidlustatakse mõistetud karistust ja apellant leiab, et kaitsealuse poolt toime pandud kuriteo asjaolude alusel oleks võinud kohus karistada teda liitkaristusega 3 aastat järgmistel põhjustel: Toime pandud lõpule viidud varguste ja varguste katsetega ei ole apellant tekitanud suurt varalist kahju kannatanutele. Apellant põhjendas enda käitumist asjaoluga, et temal puudusid vahendid enda tavapäraste vajaduste rahuldamiseks. Apellant selgitas, et tema üks vanem on surnud, 2 ning teine vanem lahkus kodust ning tema on jäänud üksi. Selleks, et toime tulla vähemalgi määral oli apellant sunnitud teostama süüdistusaktides kirjeldatud teod. Apellandi arvates ei ole kohus eelpool toodud otsust tehes arvestanud apellandi seisukohtadega, kuna sisuliselt rahuldas prokuratuuri taotluse karistuse määramiseks ega vähendanud seda. Röövimise episoodide osas jättis kohus arvestamata, et röövimiste käigus polnud tekitatud raskeid tervisekahjustusi; röövimised polnud toime pandud suuruses ulatuses; röövimised polnud toime pandud grupi või kuritegeliku ühenduse poolt; röövimised polnud toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades; röövimised polnud toime pandud sissetungimisega; röövimised polnud toime pandud näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil. Kohus ei arvestanud asjaolu, et apellant soovis vabatahtlikult hüvitada kannatutele tekitatud varalist kahju. Selleks oli apellant nõus võõrandama temale kuuluva korteriomandi. Apellandi seisukohalt tema puhtsüdamlik ülestunnistus ja siiras kahetsemine on jäetud kohtu poolt hindamata, kuna kohus pole sisuliselt vähendanud prokuratuuri poolt pakutud karistust. Kohus võiks arvestades süüdistava puhtsüdamlikku ülestunnistust ja siirast kahetsemist vähendades prokuratuuri pakutud liitkaristust 3 aastat 6 kuud vangistust, 3 aastale vangistusele. Kohus jättis põhjendamatult analüüsimata süüdistatava arvamuse, et teda võiks karistusest tingimisi vabastada ja allutada käitumiskontrollile. Apellant selgitab, et kui Tallinna Ringkonnakohus leiab, et on menetluslikult võimalik apellanti vabastada tingimisi ja allutada teda käitumiskontrollile, siis soovib apellant selle kohaldamist enda suhtes. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 318 lg.1, § 321 palub apellant tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse karistuse määramise osas. Teha uus kohtuotsus, millega M.S-i KarS § 200 lg.2 p.4 järgi ja karistada 3 aastase vangistusega.

§ 64

lg.1 lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks lugeda 3(kolm) aastat vangistust. Kohaldades KrMS § 238 lg.2 sätteid vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda antud süütegude eest M.S liitkaristuseks 2(kaks) aastat. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palub kergema karistuse mõistmist. Apellant- kaitsja toetab apellatsiooni ja palus selles esitatud taotlus rahuldada. 3 Prokuröri arvamuse kohaselt on otsus seaduslik ja mõistetud karistuse leevendamiseks alused puuduvad. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohus on väga lühidalt põhistanud süüdlasele mõistetud karistuse liiki ja määra. Samas kolleegium leiab, et apellatsiooni alusel kohtu poolt mõistetud karistuse seaduslikkust on võimalik ringkonnakohtul kontrollida ja lisada omapoolsed põhjendused. Seda enam et apellatsioonis pole põhjenduste puudumisele viidatud, seega on kohtu siseveendumus karistuse liigi ja määra osas olnud süüdistatavale ja kaitsjale arusaadav.
3. Apellatsioonis viidatud asjaolu, et vargustega pole kannatanutele tekitatud suurt varalist kahju, oli maakohtule teada kuna tekitatud kahju on juba süüdistuses ära toodud. Kuritegude katsestaadiumisse jäämine ei olene süüdistatava tahtest, tema tahe oli kuritegu lõpule viia ja võõras vara lõplikult enda kasuks pöörata. Suure kahju tekitamine on koosseisuline vastutust raskendav asjaolu ning seega oleks sellise asjaolu tuvastamine toonud kaasa süü suuruse arvestamisel ka rangema karistuse. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et võõra vara varguste eest mõistetud karistuse tühistamist pole apellant faktiliselt taotlenudki. Kohtukolleegium, kontrollides maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi mõistetud karistust, leiab, et 1 aasta ja 6 kuuline vangistus vastab toimepandu raskusele ja süüdistatava isikule, seega on seaduslik.
4. Röövimise eest mõistetud karistuse vaidlustamisel on kaitsja apellatsioonis teinud etteheited et maakohus ei arvestanud KarS § 200 lg 2 ettenähtud koosseisuliste raskendavate asjaolude puudumisega. 4 Kolleegium leiab, et selline etteheide on asjakohatu. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Kohus arutab asja süüdistuse piirides ning tuvastatud süü suurus annab aluse karistuse mõistmiseks. Karistuse kergendamise aluseks ei saa olla fakt, et süüdistatavale pole inkrimineeritud raskemat kuritegu. Meelevaldne on apellandi seisukoht, et kohus pole karistuse mõistmisel arvestanud puhtsüdamliku kahetsusega. Kohus on sellise asjaoluga selgesõnaliselt arvestanud. Ebaõige ja vastuolus kohtuistungi protokollis kajastatuga on kaitsja viited prokuröri poolt taotletud karistuse vähendamata jätmisele. Kohtuistungi protokolli kohaselt on prokurör taotlenud süüdlase karistamist KarS § 200 lg 2 p 4 järgi 5 aastase vangistusega, kohus on aga mõistnud 3 aasta ja 6 kuulise vangistuse. Seega on kohus mõistnud süüdlasele palju leebema, 1 aasta 6 kuu võrra lühema vangistuse kui kohtuistungil taotles prokurör( t.lk. 124). Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-91-07 sedastatule, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega. Apellandi selgitusele kahju heastamise soovist märgib kolleegium, et KarS § 57 lg 1 p 2 näeb karistust kergendava asjaoluna tõepoolest ette kahju vabatahtliku hüvitamise. Samas on sellist asjaolu võimalik arvestada vaid juhul kui seda on faktiliselt ka tehtud. Vaid soov kahju hüvitamiseks, ilma vastava käitumiseta, pole karistust kergendava asjaoluna arvestatav. KarS 200 lg 2 sanktsioon näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. M.S on toime pannud kaks röövimise episoodi. Mõlemal korral oli kannatanuks naisterahvas. Kannatanutele tekitati füüsilist valu, tervisekahjustusi. Puudub vähimgi faktoloogia selleks, et süüdlasele oleks alust mõista kahe röövimise eest sanktsioonis ettenähtud minimaalne vangistus. Juba üks kuritegu annab aluse kolmeaastase vangistuse mõistmiseks ning seega on loogiline ja kooskõlas seadusega mõista kahe kuriteo eest rangem karistus. Mõistetud karistuse leevendamist ei tingi ka süüdlase isik. Tegemist on varem kuuel korral kriminaalkorras karistatud isikuga, seega järjepidevalt kuritegusid toimepaneva isikuga. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohus mõistnud süüdlasele väga leebe karistuse ning temale liitkaristuse mõistmisel absorptsiooniprintsiipi kohaldades on kohus sisuliselt jätnud ta 11 varguse toimepanemise eest karistamata. Mõistetud niigi leebet karistust veelgi leevendades ei vastaks mõistetud karistus süü suurusele ega poleks vastavuses ka karistuse eesmärkidega.
5. Apellatsioonis pole esitatud taotlust süüdistatava tingimisi karistusest vabastamiseks, kuid põhiosas on kohtule etteheidetud, et on jäetud analüüsimata süüdistatava vastavasisuline arvamus. 5 Kolleegium osutab Riigikohtu korduvates lahendites (vt RKKKo 3-1-1-14-02, 3-1-1-13804) märgitule, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Seega on ka ülalnimetatud apellandi etteheide asjakohatu. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult jõudnud järeldusele, et M.S-i tuleb karistada reaalse vangistusega. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. Esmalt peab märkima, et KarS § 200 lg 2 inkrimineeritud kuriteod ei ole väikese raskusastmega kuriteod kuna

§ 4lg 2 on tegemist esimese astme kuritegudega.

Röövimiste toimepanemisel pole tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse kaaluda süüdlase tingimisi karistusest vabastamist. Ka süüdlase isikuandmed välistavad antud juhul tema karistusest tingimisi vabastamise. Ta on varem korduvalt kuritegusid toime pannud ja eelnevalt mõistetud karistused pole sundinud teda õiguskuulekale käitumisele vaid ta jätkas vahetult pärast katseaja lõppu, vaid paar päeva hiljem, uute kuritegude toimepanemisi. Varguste hulk, 11 episoodi, annab aluse tõdeda, et vargused on kujunenud elustiiliks ja ainuke võimalus M.S-i võõrast varast mingi aeg eemal hoida on tema ühiskonnast isoleerimine. Karistuse õiendi kohaselt on tegemist narkootikume tarvitava isikuga, seega ei sobi ta ka seetõttu kriminaalhooldusele. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul asja materjalide ega ka apellatsiooni alusel pole tuvastatavad teo toimepanemise erandlikud tehiolud ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid erisused mis tooks endaga kaasa süüdlase karistusest tingimisi vabastamise. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15. detsembri 2010 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA STEN LIND 6