1-11-3302/14

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-3302 Kohtukoosseis Paavo Randma, Meelika Aava, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. märtsi 2011 otsus Apellatsiooni esitaja E.T ja tema kaitsja advokaat Toomas Pilt Süüdistatav Resolutsioon E.T, eluk XXXXXXXX XXX XX, XXXXXX, ik , XXX, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, ei tööta varem kriminaalkorras karistatud 8 korral, viimase karistuse kandmiselt vabanes 4.01.2011
3. Jätta E.T ja tema kaitsja advokaat Toomas Pilti apellatsioonid mõistetud karistuse vaidlustamise osas kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
4. E.T taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. märtsi 2011 otsusega tunnistati E.T süüdi KarS § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 8 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 11.03.
7. Süüdistatavalt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 208.52 eurot. 1 E.T tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatiliste varguste eest karistatud isikuna, püüdis 11.03.2011 varastada AS-le Selver kuuluvast kauplusest 19 tuubi hambapastat, kuid peeti süüteo toimepanemisel turvatöötajate poolt kinni.
8. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni E.T ja tema kaitsja advokaat T. Pilt. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja leiab, et karistuse mõistmisel ei ole kohus piisavalt arvestanud kergendavat asjaolu, täpsemalt puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti ei tekitanud E.T kauplusele kahju; süütegu jäi katse staadiumisse, mida tuleb samuti karistuse mõistmisel arvestada. Süüdistatavale mõistetud karistus on ka ebaproportsionaalselt range võrreldes karistusega, mis mõisteti talle eelmisel korral. 2.2 Ka E.T palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas ning seda vähendada. Vabaduses saaks ta minna tööle ning hüvitada enda poolt tekitatud varalise kahju. Ka tema leiab, et kohus ei ole piisavalt arvestanud seda, et kuriteoga ei tekitatud kahju ning ta kahetses selle toimepanemist. Veel palub apellant asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga, karistada teda tingimisi või määrata karistus kandmisele ositi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
10. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad igasugused asjakohased argumendid maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ja selle võimalik edasine individualiseerimine. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. 2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
12. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioonid on ilmselgelt perspektiivitud. Maakohus on otsuses esmalt vaaginud rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, teda on ka varasemalt juba karistatud vabadusekaotusliku karistusega ning seda ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest, kuid vaatamata sellele jätkas süüdistatav kuritegude toimepanemist. Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. E.T on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses.
13. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et E.T pani toime kuriteod, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (sh puhtsüdamlikku kahetsust) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellandid ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Seejuures on ringkonnakohus seisukohal, et mõistetud karistus ei irdu väljakujunenud praktikast analoogiliste kuritegude eest. Seejuures on isikuandmete arvestamine karistuse mõistmisel ka vältimatu, nagu see tuleneb ka ülal osundatud Riigikohtu praktikast. Seejuures on asjakohatu kaitsja apellatsioonis esitatud võrdlus eelmise karistusega, kuivõrd see on käesoleval juhul täielikult ilma tähenduseta. Asjakohtuks peab ringkonnakohus ka viiteid sellele, et kohus ei ole piisavalt arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus on sellele teinud kohtuotsuses selgesõnalise viite ning arusaamatuks jääb, kuidas pidanuks veel täiendavalt sellele asjaolule tuginema. Seejuures tuleb märkida, et maakohus on süüdistatavale mõistnud karistuse tuntavalt alla sanktsiooni keskmist määra, mistõttu on täiesti ainetu väide, et kergendavate asjaoludega ei ole kohus tegelikkuses arvestanud ning on piirdunud kahetsuse kui karistust mõjutava teguri pelga mainimisega. Samuti ei oma põhimõttelist tähendust see, kas süütegu jäi katse staadiumisse või mitte; karistusõiguslikult on tegemist samaväärsete situatsioonidega. E.T püüdis kahjustada võõrast omandit ning tagajärg jäi saabumata üksnes seetõttu, et seda takistasid turvatöötajad. Kahju kui tagajärje saabumata jäämine omab sisulist tähendust õigusliku argumendina vaid siis, kui on tegemist süüteokatsest vabatahtliku loobumisega; sellega aga käesoleval juhul ilmselgelt tegemist ei ole. 3
14. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium E.T-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – 8 kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonides puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Mööda ei saa vaadata faktist, et uue kuriteo pani E.T toime lühikese aja möödudes peale seda, kui ta vabanes kinnipidamisasutusest eelmise karistuse kandmiselt. Sellises olukorras on ilmselge vajadus pöörduda karistuse mõistmisel ka õiguskorra kaitsmise kui karistuse mõistmise ühe aluse poole. Selles osas on apellatsioonid ringkonnakohtu hinnangul ilmselt põhjendamatud ning perspektiivitud.
15. Süüdistatava apellatsioonis taotletakse edasiselt karistuse tingimuslikku kohaldamata jätmist või selle asendamist üldkasuliku tööga. Ka seda taotlust peab kriminaalkolleegium realiseerimatuks, põhistades seda järgmiselt. Mõlema mainitud alternatiivi kohaldamine eeldaks käesoleval juhul kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Teisisõnu peab kohus jõudma järeldusele, et vabaduses suudab E.T käituda õiguskuulekalt, mis teeb karistuse reaalse ärakandmisel ebaotstarbekaks ning tingib/võimaldab selle täiendava individualiseerimise. Midagi sellist aga teha ei saa. Kõnealuse küsimuse lahendamisel ei saa ega tohi jätta tähelepanuta, et süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest. Tal puudub ka kindel töökoht. Maakohus on märkinud otsuses selgesõnaliselt sedagi, et E.T suhtes on varasemalt korduvalt kohaldatud nii KarS § 74 kui ka KarS § 69 sätteid, mis on jäänud aga tagajärjetuks, kuivõrd mõistetud karistused on edasiselt pööratud täitmisele. Juba need asjaolud kogumis näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium järgmist.
16. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kestvalt olnud seisukohal, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb kõne alla olukorras, kus seda saab näha nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu esmajoones siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. E.T on varasemalt kriminaalkorras korduvalt ja korduvalt karistatud, käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani ta toime peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalse vangistuse kandmiselt vabanemist. Need asjaolud näitavad üheselt, et E.T ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et KarS § 73-§ 74 või § 69 kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on E.T enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisulist tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt nimetatud sätete rakendamise. Ka see taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata. Samuti puuduvad igasugused alused KarS § 66 sätete kohaldamiseks (karistuse kandmise ositi). Apellant ei ole viidanud ei perekondlikule, tervislikule ega tööalasele seisundile, mis seda võiks tingida.
17. Täiendavalt palub E.T jätta temalt välja mõistetud sundraha riigi kanda, kuivõrd tal ei ole tööd. Selle taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata. 4 KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kui samal ajal sätestab seadus ka seda, et selle küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaateid. Seetõttu on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. Nimelt on E.T varasemalt kriminaalkorras karistatud kaheksal korral, valdavatel juhtudel varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel argumendil täiesti asjakohatu. Seega ei ole see immanentne eeldus täidetud ning E.T taotluse menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata.
18. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätab kohtukolleegium apellatsioonid osas, millega taotletakse mõistetud karistuse vähendamist ja/või täiendavat individualiseerimist, kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 lähtudes jätab kriminaalkolleegium E.T taotluse menetluskulude vähendamiseks rahuldamata. Paavo Randma Meelika Aava Ivi Kesküla 5