Obsah (7)

§ 200§ 199§ 202§ 213§ 266§ 64§ 68

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. august 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-16966 Kohtukoosseis Paavo Randma, Sten Lind, Malle Preimer Apelleeritud kohtuo

§ 200

lg 2 p 4, 7, 9 järgi – 2 aastat 3 kuud vangistust (vabanes tingimisi enne tähtaega 26.06.2008.a.- katseajaga 1 aasta Resolutsioon Jätta O.A apellatsioon kui põhjendamatu läbi vaatamata ilmselt Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 14. aprilli 2010 otsusega tunnistati O.A süüdi

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning karistuseks mõisteti talle 7 kuud vangistust;

§ 202

lg 1 järgi mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust;

§ 213

lg 1 järgi 6 kuud vangistust ja

§ 266

lg 2 p 1, 3 järgi 3 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 1 (üks) aasta vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku (4 kuu) võrra, s.o pikkuseni 8 (kaheksa) kuud vangistust, millest loeti kantuks

§ 68lg 1 alusel 4 päeva eelvangistust.

Otsusega rahuldati kannatanute esitatud tsiviilhagid ja mõisteti O.A-lt välja 7255 krooni T. R. kasuks. 1 Solidaarselt kaassüüdistatav U.M-iga mõisteti O.A-lt tsiviilhagide katteks välja 510 krooni L. Y. kasuks; 5220 krooni A. R. kasuks; 890 krooni K. kasuks; 1079 krooni T. R. kasuks. Menetluskuluna mõisteti O.A-lt välja määratud kaitsjale makstav tasu 4065 krooni ja sundrahast 5000 krooni.

1. Maakohtu otsuse peale esitas O.A apellatsiooni, milles ta palub vähendada talt väljamõistetud tsiviilhagisid ja menetluskulusid, kuna ta on töötu ja viibib vahi all. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
3. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis esitatud taotlused puudutavad üksnes süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulusid ja tsiviilhagisid ning taotletakse nende vähendamist. Selle taotluse rahuldamiseks puuduvad ringkonnakohtu hinnangul igasugused võimalused ja seda järgmistel kaalutlustel.
4. Apellatsioonis taotleb O.A väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist argumendil, et tal puuduvad nende tasumiseks vahendid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa see asjaolu olla käesoleval juhul menetluskulude täiendavaks riigi kanda jätmise aluseks. 5.1 KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes osaliselt. Seega ei saa menetluskulusid jätta riigi kanda tervikuna ka siis, kui inimesel puuduvad sissetulekud täielikult. Seejuures tuleb osundada, et maakohus on seda võimalust ka juba rakendanud – sundraha on süüdistatavalt mõistetud välja üksnes osaliselt. 5.2 Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad ka igasugused alused menetluskulude täiendavaks vähendamiseks. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium olnud senises praktikas kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest osalise vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda 2 jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. Nimelt on O.A varasemalt kriminaalkorras karistatud, täpsemalt röövimise toimepanemise eest. Karistuse kandmiselt vabanes ta ennetähtaegselt. On tõsi, et siis kohaldatud katseajal ta kuritegusid toime ei pannud, kuid ta jätkas nende sooritamist peatselt pärast kohtu poolt mõistetud katseaja lõppu – käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud seitse episoodi. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel argumendil ringkonnakohtu hinnangul täiesti asjakohatu. Kuritegude kestev ja korduv toimepanek on olnud O.A isiklikuks valikuks ning sellises situatsioonis pole mingit alust jätta menetluskulusid täiendavalt riigi kanda. 5.3 Eraldivõetult ei ole menetluskulude vähendamiseks asjakohane ka väide, et apellandil puudub sissetulek menetluskulude tasumiseks. Selle argumendi rakendamise korral satuks ebavõrdsesse olukorda isikud, kes siiski töötavad – nemad peaks jätkuvalt menetluskulud siiski kandma. Samuti on maakohus tuvastanud, et kuritegude toimepanek oli seotud süüdistatava poolt narkootiliste ainete pruukimisega, mida apellatsioonis vaidlustatud ei ole. Kriminaalkolleegium ei näe siin võimalust mainitud täiendava positiivse tõuke andmiseks, millist eesmärki peaks kandma menetluskulude kandmisest osaline vabastamine. Mittetöötamine ning kuritegude toimepanek oli süüdistatava poolt täitesti omavastutuslik käitumine, mistõttu leiab ringkonnakohus, et apellandi taotlus menetluskulude täiendavaks vähendamiseks on täielikult realiseerimatu ning perspektiivitu. 5.4 Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumine ei pea toimuma koheselt pärast kohtuotsuse jõustumist. Nimelt sätestab KrMS § 423, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel O.A täitmiskohtuniku vahendusel kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulude tasumiseks.
5. Samuti puudub igasugune alus vähendada kannatanute kasuks väljamõistetud tsiviilhagisid. Süüdistatav on seejuures tunnistanud kõiki talle inkrimineeritud kuritegusid ning võtnud omaks nendega tekitatud kahju (kd 9, tlk 105). 6.1 Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilmenetluse regulatsioonist. Maakohtu istungil on, nagu öeldud, O.A tunnistanud end süüdi kõigi talle omistatud varavastaste süütegude toimepanemises ning ka kinnitanud, et on nõus kõik tsiviilhagid hüvitama. Teisisõnu – süüdistatav on tunnistanud nii süütegude toimepanemist kui ka varalise kahju tekitamist tõendamist leidnud ulatuses. Sellises situatsioonis on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama; ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, v.a juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on seega teinud ainuõige lahendi ning tsiviilhagid rahuldanud; kohtul ka puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Teoreetilises plaanis oleks võimalik vähendada tekitatud kahju küll argumendil, et kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust endast tulenevatel asjaoludel. Käesoleval juhul aga millestki sellisest rääkida ei saa. Süüdistatava käitumine oli suunatud võõra omandi kahjustamisele ning tuvastamist 3 leidnud kahjud olid selle kuritegeliku käitumisega vahetus seoses. Seega on maakohus õigustatult mõistnud tsiviilhagid välja täies mahus. Konkreetne tsiviilhagide tasumine toimub aga täitemenetluse käigus ning ringkonnakohtul puudub pädevus sellesse käesoleval hetkel sekkuda.
6. Eeltoodud alusel leiab ringkonnakohus, et apellatsioon tuleb kui ilmselt põhjendamatu jätta läbi vaatamata. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium veel järgmisele asjaolule. Kui ringkonnakohus lahendaks kriminaalasja istungimenetluses, tooks see vältimatult kaasa kaitsekulude tekke minimaalselt summas 1000.- krooni, mis tuleks maakohtu otsuse rahuldamata jätmisel välja mõista O.A-lt kui apellatsiooni esitajalt; teisisõnu, menetluskulude summa kasvaks veelgi. Ringkonnakohus ei usu, et see vastaks O.A huvidele, mida ta väljendab esitatud apellatsioonis.
7. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Sten Lind Malle Preimer 4