S § 68 lg 1 alusel luges kantuks eelvangistuses viibitud 2 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 9 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges 16.09.
lg 3 p 1 antud õigusega vajalikuks neid kõiki korrata, lisab vaid apellatsioonide alusel mõningad omapoolsed põhjendused. Esmalt peab apellatsioonikohus vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt süüdlasele mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on karistuse mõistnud KarS § 56 nõudeid järgides ning kohtukolleegium ei sedastanud karistuse muutmise seaduslikke aluseid. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et süüdistatava poolt toimepandud 2 kuritegu jäid katsestaadiumisse ja nendes episoodides kahju puudus. Samas oli kohus õigustatud arvestama ka faktiga, et neli vargust olid lõpule viidud ja kannatanutele oli varalist kahju tekitatud ning need kahjud on jäänud süüdlase poolt heastamata. Kohus on põhjendanud miks süüdistatava poolt väljendatud kahetsus pole käsitletav KarS § 57 ettenähtud karistust kergendava asjaoluna. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et järjekindlalt kuritegusid toimepannud isiku poolt igal kohtuistungil väljendatud kahetsus ja lubadus, et enam kuritegusid toime ei pane, saab lugeda paljasõnalisteks. Karistuse mõistmisel ei arvestata vaid süü suurusega vaid ka süüdlase isikuga. Seega oli kohus karistuse mõistmisel õigustatud süüdistatavat iseloomustavate andmetena arvestama tema minevikuga, varasema käitumisega. Kuna tema eluviis näitab aastate jooksul järjepidevat kuritegude toimepanemist, tegemist pole ühe juhusliku seigaga ja ajaperioodiga süüdistatava elus vaid elustiiliga, on kohtu poolt mõistetud 1 aasta 3 kuuline vangistus kooskõlas süüdistatava isikuga. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust ei maakohtu järelduste muutmiseks ega süüdistatavale lühemaajalise karistuse mõistmiseks. Vanemate aitamise vajaduse osas kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega ning leiab, et oma perekonnale mõtlemine on süüdistatava kohustus. Pere liikmete ülalpidamiskohustus ja nende abistamise vajadus pole sellised asjaolud, mis annaksid ringkonnakohtule aluse seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks. 3 7. Kohtukolleegium leiab, et apellandi taotlus tema karistamisel KarS § 74 sätete kohaldamiseks rahuldamisele ei kuulu. Riigikohus on oma otsustes /nt. nr 3-1-1-10-09/ korduvalt sedastanud, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt
p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Maakohus on põhjendanud miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada süüdistatava suhtes KarS § 74 sätteid ning miks kohus leiab, et mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele. Kohtukolleegium märgib, et karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik kui väikese raskusastmega kuriteo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega. Seega kuriteo toimepanemise asjaolud on arvestatavad süüdlase tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel, sealjuures oli kohus õigustatud arvestama ka toimepandud kuritegude arvu. J.I on toime pannud kuus võõra vara varguse episoodi, kusjuures nelja kuriteoga on ta tekitanud kannatanutele varalist kahju. Lõpuleviidud kuriteod olid seotud sissetungimisega. Kohtukolleegium leiab, et kuriteo toimepanemise tehiolude osas pole tuvastatavad erilised asjaolud, mis tingiksid süüdlase karistusest tingimisi vabastamise. Sellistele asjaoludele pole viidatud ka apellatsioonis. Süüdlase isikust lähtuvalt osutab kohtukolleegium, et KarS § 74 alusel karistusest tingimisi vabastamine süüdlase allutamisega käitumiskontrollile pole välistatud ka varem korduvalt karistatud isikute suhtes. Seega seadusandja ei ole otseselt keelanud varem kriminaalkorras karistatud isikuid tingimisi karistusest vabastada, kuid nagu juba ülalpool on märgitud, peavad esinema süüdlase isiku osas märkimisväärsed erisused. Samuti tuleb silmas pidada, et kuna kriminaalhoolduse sisuks on sotsiaaltöö, tuleb kaaluda kas isiku kuriteo toimepanemisele viinud tegurid on sotsiaaltööga kõrvaldatavad ning kas kohus on veendunud, et süüdlase poolt katseaja läbimine on edukas. Apellatsioonis on süüdistatav märkinud, et tal on elukoht, perekond ja võimalus asuda tööle. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puudub igasugune kindlus, et J.I on võimeline organiseerima oma elu nii, et edaspidi igasugused rahalised raskused puuduvad ning et ta suudab vabaduses viibides hoiduda uute varavastaste kuritegude toimepanemistest. Ta on ka varem lubanud tööle asuda ja kohtueelsel uurimisel juba lubas hakata tasuma kahjusid, kuid pole seda teinud. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav väitis, et ta tegi juhutöid, kuid ka selline asjaolu nagu ka perekonna olemasolu, ei ole tinginud seaduskuuleka elu elamist vaid ta on jätkanud kuritegude toimepanemisi. J.I on varem nii tingimisi kui ka ennetähtaegselt karistusest vabastatud, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemisi ja seda ka katseajal. 4 Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et ka süüdlase isiku osas puuduvad sellised erilised asjaolud, mis annaksid seadusliku aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. 8. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et vaagimaks isiku suhtes üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt siseveendumus, et vabaduses viibides isik, kes on süstemaatiliselt toime pannud vargusi, ei pane toime uusi õigusrikkumisi ja suudab elada õiguskuulekat elu. Nagu ka karistusest tingimisi vabastamisel peavad ka karistuse asendamisel olema tuvastatavad sellised asjaolud, mis teeksid süüdlasele mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. J.I käitumine, järjepidev kuritegude toimepanemine näitab, et ta ei oska vabaduses viibides olla seaduskuulekas, seega puudub kohtukolleegiumil vähimgi veendumus selles, et J.I vabaduses viibides suudab loobuda kuritegude toimepanemistest. Karistatuse õiendi kohaselt on J.I korduvalt karistatud ka NPAS § 15’1 alusel/ t.lk. 165-169/. Kohtukolleegiumi tõdemuse kohaselt ei sobi isikule, kellel on kalduvus tarbida narkootilisi aineid üldkasuliku töö kohaldamine. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et J.I-le mõistetud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga seaduslikud alused puuduvad. 9. Süüdistatav on apellatsioonis taotlenud kas täielikult või osaliselt menetluskulude tasumisest vabastamist. Maakohtu istungil ei ole süüdistatav sellekohast taotlust esitanud, kohus ka omaalgatuslikult ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks.
lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.
lg 3 näeb ette kohtule võimaluse seaduslike aluste olemasolul jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kuid menetluskulude täielikku riigi kanda jätmist seadus ette ei näe, seega selles osas süüdistatava taotlus rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on J.I-lt menetluskuludena välja mõistnud
lg 1 p 4,5,9 ettenähtud kaitsjatasu, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalide koopia tegemise kulud ja süüdimõistva otsusega kaasneva sundraha. Apellatsioonis esitatud väide, et tal puudub pikemat aega töökoht, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kohtuistungil süüdistatav kinnitas, et ta on teinud juhutöid ning samuti väitis, et vabadusse pääsemisel ootab teda kindel töökoht. Kohtukolleegium leiab, et sellised süüdistatava enda ütlused ei anna alust tuvastada, et menetluskulude hüvitamine käib tal üle jõu või et nende täismahus hüvitamine pole võimalik. Vanemate ülalpidamiskohustus ja kommunaalmaksude maksmise kohustus ei ole samuti aluseks menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Pärast vanglast vabanemist on J.I võimalus leida endale töökoht ja hüvitada täies mahus temalt välja mõistetud menetluskulud. 5 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes
detsembri 2010 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA STEN LIND 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.