KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 09.02.2011. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-14369 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katšk
§ 25lg 2 järgi.
Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 01.11.2010. a otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja Leelo Viil Prokurör Katrin Kabel Süüdistatav Z.T elukoht: XXXXXXXXX XX-X XXXXXXX; isikukood: XXX; kodakondsus: XXXXXXXXXXX; haridus: XXXXXXXXXXX; emakeel: vene keel, valdab eesti keelt; töökoht või õppeasutus: ei tööta, kriminaalkorras karistatud 12 korda, viimati: 24.05.2010.a. Harju Maakohtu poolt KarS §
§ 25lg 2 alusel mõisteti vangistus 6 kuud; lõplikuks karistuseks Kr
MS § 238 lg 2 alusel mõisteti vangistus 4 kuud. Kahtlustatavana kinnipidamine alates 30.10.2010.a. Kaitsja Kohtuistungil osales asenduskaitsjana advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON 1
(4)Jätta Harju Maakohtu
- novembri
- a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu 01.11.2010 otsusega tunnistati Z.T süüdi KarS §
§ 25lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Kr
MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti Z.T-le 8 (kaheksa) kuud vangistust. Maakohus mõistis Z.T, keda on varem karistatud süstemaatilise varguse eest, süüdi selles, et ta 30.10.2010 kella 16.20 paiku püüdis XXXXXXXX XXX X, Tallinn, asuvast kauplusest „B.“ varastada 1112 krooni väärtuses erinevaid tööriistu (2 lõiketangid, juhtmetangid, kaablikäärid ning kaablitangid). Ta pani nimetatud kauba kaupluse müügisaalis endale käekotti ning möödus kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna kaupluse turvatöötaja pidas Z.T kinni. Kohus leidis, et Z.T ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna Z.T ei teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Karistust kergendavaks asjaoluks oli süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puudusid. Kohus märkis, et varguse avastamine ja varastatud kauba kauplusele tagastamine ei sõltunud Z.T tahtest, mistõttu ei olnud asjakohane arvestada karistust kergendava asjaoluna kuriteoga tekitatud kahju puudumist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Kohus ei pidanud võimalikuks lühiajalise vangistuse mõistmist, kuna Z.T on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, s.h. lühiajaliste vangistustega, kuid lühiajalised vangistused ei ole täitnud eripreventiivset eesmärki. Vangistusest vabanemise järel lühikese ajavahemiku järel uue kuriteo toimepanemine kinnitas kohtu veendumust, et süüdistatav Z.T on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Kuigi prokurör palus karistada isikut lühiajalisema vangistusega, ei olnud kohtu arvates põhjendatud uue kuriteo toimepanemisega varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja. Z.T kaitsja leidis apellatsioonis, et Harju Maakohtu otsus ei olnud põhjendatud mõistetud karistuse osas ning karistuse määra ei ole veenvalt põhjendatud. Kaebuses on märgitud, et süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta tema süüteole. KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi on süüdistatav süüdi tunnistatud ühes kuriteo episoodis, mis jäi katsestaadiumisse ning millega materiaalset kahju ei põhjustatud, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Apellatsioonis leiti, et vastavalt kohtupraktikale on pikemad vangistusmäärad kohaldatavad eelkõige juhtudel, kus kuriteod on põhjustanud suurt varalist kahju. Samuti leidis kaitsja, et käesolevas asjas ei ole karistust kergendavate asjaoludena piisaval määral arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ja kaasaaitamist 2
(4)menetlusele ning ei ole võimalikuks peetud lühiajalise vangistuse mõistmist, vaatamata raskendavate asjaolude puudumisele ja kergendava asjaolu esinemisele. Apellatsioonis ei nõustutud kohtu seisukohaga, et karistuse eesmärgid on üksnes saavutatavad reaalse ja mitte lühiajalise vangistusega.
- Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsiooni juurde ja süüdistatav toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust Harju Maakohtu otsuse muutmiseks. 4.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Z.T-le mõistetud karistus tema süü suurust arvestades ebaproportsionaalselt raske. Asjade väärtus, mida Z.T püüdis varastada, ei olnud nii väike, et põhjendatud oleks üksnes sanktsiooni alammäära lähedane karistus. Arvestada tuleb sellega, et KarS § 199 lg 2 sanktsiooni ülemmääraks on 5 aastat vangistust, nii et 1-aastane vangistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Asjaolu, et kuritegu jäi katse staadiumisse, ei oma tähtsust, sest vastavalt § 25 lg-le 6 ja § 60 lg-le 1 kohus võib kergendada isiku karistust, aga see ei ole kohtu kohustus. Z.T jõudis teha kõik endast oleneva, et tegu lõpule viia, mistõttu ei näe kohtukolleegium põhjust KarS § 60 kohaldamiseks. 4.2 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et karistust kergendavate asjaoludena ei ole piisaval määral arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ja kaasaaitamist menetlusele. Ka prokurör asus ringkonnakohtu istungil seisukohale, et maakohus suhtus karistust mõistes kriitiliselt Z.T pihtsüdamlikku kahetsusse. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohtu seisukoht nimetatud küsimuses on vastuoluline. Maakohus on küll märkinud, et karistust kergendava asjaoluna esineb süü puhtsüdamlik kahetsus, kuid samas leidis kohus, et „Z.T käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et Z.T ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud lühiajaliste karistuste tähendusest“. Seega ütleb kohus sisuliselt, et Z.T ei ole oma käitumisest järeldusi teinud ja on alust karta samasuguse kuritegeliku käitumise jätkumist. Kohtukolleegium leiab, et siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Otsusest nähtub, et sellist hoiakut maakohus tegelikult tuvastanud ei ole, ka mõistetud karistusest ei nähtu, et kahetsust arvestatud oleks. Ringkonnakohus peab seda põhjendatuks. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki aga kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kahtlustega Z.T kahetsuse siiruse suhtes. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.
- a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07), sunnib taoline kuritegude süstemaatiline toimepanemine tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et ringkonnakohtu istungil ja maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ka maakohtu istungil Z.T toimepandu pärast kahetsust ei avaldanud. Maakohtu istungil viitas kahetsusele üksnes süüdistatava kaitsja; Z.T ise on kahetsust avaldanud vaid kohtueelses menetluses antud ütlustes. Ringkonnakohtu hinnangul annab seegi alust arvata, et kahetsus ei olnud puhtsüdamlik. 3
(4)Mis puutub kaitsja osundatud süü tunnistamisse, siis see ei ole iseseisev kergendav asjaolu. Süü tunnistamine oleks oluline vaid puhtsüdamliku kahetsuse seisukohalt, olles kahetsuse eelduseks. Iseseisev karistust kergendav asjaolu on süü ülestunnistusele ilmumine. Et aga Z.T peeti varguse katselt kinni, ei saa käesolevas asjas rääkida süü ülestunnistusele ilmumisest. Ka ei esine kohtukolleegiumi hinnangul kergendava asjaoluna süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Z.T andis küll ütlusi, milles tunnistas teo toimepanemist, kuid arvestada tuleb, et käesoleval juhul tabati Z.T kohe sündmuskohal kauplusest võetud asjadega ja tema antud ütlused ei andnud olulist lisateavet teo kohta, mistõttu ei ole alust karistust kergendada. 4.3 KarS § 56 lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb lisaks isiku süüle võtta karistuse mõistmisel arvesse ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Kuigi Riigikohtu praktika (3-1-199-06) kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku teost, ei tohi lisaks süü suurusele e jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. Maakohus on karistust põhjendades pidanud oluliseks seda, et Z.T on varasemalt 12l korral kriminaalkorras karistatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et Z.T karistusregister näitab, et isik jätkab kuritegelikku elu vaatamata karistuste pidevale kandmisele ning varasemad karistused ei ole saavutanud oma eesmärki. Z.T eelnevad varavastased kuriteod ning praegune juhtum on omavahel seotud, sest, nagu ta on ka ise tunnistanud, teenib ta varastatud asjade mahamüümisega raha. Süüdistatava eelnev korduv ja järjepidev õigusvastane käitumine, põhiliselt varavastaste süütegu näol, on kohtu viinud järeldustele, et Z.T saab õiguskuulekale käitumisele suunata vaid varasemast rangema karistusmäära kohaldamise abil, lühiajaline karistus ei täidaks enam oma eripreventiivset eesmärki. 5. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 punktile 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Sten Lind Julia Katškovskaja Urmas Reinola 4
(4)