juuni 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Aleksander Tšitšerov Prokurör Aleksander Tšitšerov Süüdistatav U.E, ik: XXX, emakeel vene keel, XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX, ei tööta, elukoht XXXXXX XX-XX, XXXXXX XXXX XXXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud neli korda, viimati 8.04.2010 Harju Maakohtu otsusega
järgi, karistuseks mõistetud 3 kuud 10 päeva vangistust, milline asendati ÜKT-ga 198 tundi (täitmise tähtajaga 8 kuud) Kaitsja Advokaat Urmas Simon RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 17. juuni 2010 otsus U.E õigeksmõistmises süüdistuses
2. Teha selles osas uus otsus, millega tunnistada U.E süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista lõplikuks karistuseks U.E-le vangistus 1 kestusega 1 kuu 10 päeva. 3.
lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Harju Maakohtu 8.04.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 3 kuud 2 päeva vangistust – ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista U.E-le vangistus kestusega 4 kuud 12 päeva. Karistuse kandmise algust lugeda päevast, mil U.Emub kinnipidamiskohta karistuse kandmisele.
Kriminaalasja faktilised asjaolud on järgmised: 1.1 U.E tunnistati süüdi 31.03.2006 Harju Maakohtu poolt
Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks. Karistuse kandmise alguseks määrati 18.03.2006. 1.2 Järgmisena mõisteti U.E süüdi 16.10.2006 Harju Maakohtu poolt
, § 349, § 121, § 199 lg 1 järgi ning mõisteti talle lõplikuks liitkaristuseks (koos Harju Maakohtu 31.03.2006 otsusega) 1 aasta 5 kuud 7 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati 18.03.2006. Lisakaristusena karistati süüdistatavat ka sel korral mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks. 1.3 Seejärel mõisteti U.E süüdi 18.04.2007 Tartu Maakohtu poolt
Mõistetud karistusele liideti Harju Maakohtu 16.10.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 3 aastat 5 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 18.03.2006; karistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 17.08.2009. 1.4 Vaatamata sellele, et U.E oli karistatud 16.10.2006 otsusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks, juhtis ta uuesti autot 30.04.2010. See tingis talle süüdistuse esitamise
1 alusel loeti mõistetud raskeim karistus kaetuks Harju Maakohtu 31.03.2006 a. kohtuotsusega mõistetud karistusega. Karistusaja algust arvestada alates tõkendi – vahistamine – 2 kohaldamisest s.o. 18. märtsist 2006 a. Viimases kohtuotsuses märkimata lisakaristuse kehtima hakkamise algus, kuid kohus leiab, et lisakaristuse algust vaja arvestada alates 31.03.2006 a.. Lisakaristuse algust ei määratletud. Kohtuotsustest nähtuvalt lisakaristuste pikkus on seega 6 aastat. 2
1 alusel sätestatud lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega, laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Harju Maakohtu 16.10.2006 a. kohtuotsusega U.E suhtes põhikaristuse algust hakati arvestama alates 18.03.2006 a., mil kohaldati tõkendit – vahistamine, seega lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise aega tuleb arvestada alates 31.03.2006 a. s.o. kohtuotsuse kuulutamise ajast. Hakates lisakaristuse aega lugema alates 16.10.2006 a., siis rikutakse tema õigusi, sest seadusandja poolt määratud lisakaristuse pikkust vastavalt
1 saab mõista kuni kolme aastani. Käesoleval juhul on U.E-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus võetud üle kolme aasta, seega raskendades süüdistatava olukorda. Seega lisakaristuse algust tuleb arvestama alates 31. märtsist 2006 a.. 2 Väärteoprotokolli ja süüdistusakti kirjelduse kohaselt U.E, omamata juhtimisõigust, juhtis mootorsõidukit 30.04.2010 a.. Kohtu seisukohalt ülaltoodu alusel tuleb U.E lisakaristuse – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise algust arvestada alates 31.märtsist 2006 a., seega 30.04.2010 a., mil ta peeti kinni mootorsõiduki juhtimisel ilma juhtimisõigust omamata oli tema suhtes kohaldatud lisakaristuse tähtaeg lõppenud. Kohus leiab ülaltoodu alusel, et U.E tuleb õigeks mõista
lõppes tema tegevuses karistuse kandmisest kõrvalehoidumine. U.E pani väärteo rikkumise toime 30.04.2010 a. ja seetõttu tema suhtes oleks pidanud tarvitusele võtma meetmed LE rikkumise eest”. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör A. Tšitšerov, kes palub maakohtu otsus tühistada ning tunnistada U.E süüdi
Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Apellant märgib esmalt, et lisakaristuse algusaeg on seotud kohtuotsuse jõustumisega. Maakohtu 31.03.2006 otsus jõustus seejuures 20.04.2006, maakohtu 16.10.2006 otsus aga 13.03.2007. 3.2
kohaselt laieneb lisakaristus selle mõistmisel koos aresti või vangistusega põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise menetleja otsusega määratud ajale. U.E mõisteti reaalselt vangi ning ta vabanes selle kandmiselt alles 17.08.2009, millest tuleb hakata ka lugema lisakaristuse kehtimist. Seega kehtib lisakaristus U.E suhtes kuni 17.08.2012. Maakohtu arusaam, et lisakaristuse tähtaega tuleb hakata arvutama vangistuse kandmise päevast, on seega ekslik. 3.3 Ka on kohus ekslikult leidnud, et kui isiku suhtes on erinevate kohtotsustega kohaldatud lisakaristust, siis tuleb need omavahel liita. Sellist võimalust Karistusseadustik ette ei näe.
lg 5 sätestab, et eriliigilised lisakaristused viiakse täide iseseisvalt; sama kehtib ka samaliigiliste lisakaristuste kohta. Ka leiab apellant, et maakohus on ebaseaduslikult hakanud ümber arvestama varasemate jõustunud kohtuotsustega mõistetud lisakaristuste määrasid.
6. U.E mõisteti süüdi erinevate kuritegude toimepanemise eest (vt otsuse p 1.1-1.3), neist kahe esimesega võeti temalt
lg 1 p 1 alusel maksimaalseks tähtajaks (s.o kolmeks aastaks) ära ka juhtimisõigus. Seejuures mõisteti U.E-le karistuseks reaalne vangistus, mille kandmiselt vabanes ta alles 17.08.2009; nendes faktilistes asjaoludes puudub menetlusosaliste vahel ka vaidlus. 6.1
sätestab seejuures selgesõnaliselt, et lisakaristus laieneb selle mõistmisel koos aresti või vangistusega põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise menetleja otsusega määratud ajale. Põhimõtteliselt tähendab seaduse selline regulatsioon üksnes seda, et kohtuotsusega määratud lisakaristuse kestuse hulka ei arvestata vangistuse kandmise aega; kohtuotsuses märgitakse sel juhul lisakaristuse aeg, mis tuleb isikul ära kanda pärast seda, kui ta on vabanenud vabadusekaotusliku karistuse kandmiselt (nii ka
Komm § 55, komm 1). Seaduse selline regulatsioon on ka mõistetav. Kui isikult on võetud ära mingi eriõigus – käesoleval juhtumil juhtimisõigus – ei saa ta reaalse vangistuse kandmise ajal reegeljuhtumil seda eriõigust niikuinii kasutada. Lisakaristuse selline üksnes (reaalse) vangistusega paralleelne kohaldamine oleks täiesti sisulise mõtteta, seda iseäranis juhtudel, kui isikule mõistetud vangistus on nt pikem mõistetud lisakaristusest. Seetõttu reguleeribki
lg 1 selgesõnaliselt, et kohtu poolt määratud lisakaristuse aega hakatakse arvutama alates hetkest, mil isik vabaneb talle mõistetud karistuse kandmiselt ning mis teeb ka reaalseks talle mõistetud lisakaristuse toime. 6.2 Seejuures on ainetu maakohtu arutlus, et kohtuotsustes ei ole märgitud lisakaristuse kehtima hakkamise algust. Nagu kriminaalkolleegium juba märkis, on selleks iseenesest kohtuotsuse jõustumishetk. Teisalt ei saa ka praktilisest aspektist lähtudes lisakaristuse täpset alguspunkti määratleda (seda juhul, kui isikule mõistetakse reaalne vabadusekaotus), kuna seadus näeb ette erinevaid võimalusi vangistuse kandmiselt ennetähtaegseks vabanemiseks ning kohtuotsuse tegemise ajal ei ole need ajahetked lihtsalt prognoositavad (nagu ka samuti olukorrad, kus isik paneb karistuse kandmisel toime uue kuriteo või – nagu käesoleval juhul – tuvastatakse kuritegude nn hilisem konkurents). Seetõttu määratlebki
lg 1 üksnes seda, et lisakaristus laieneb põhikaristuse ajale ning pärast seda lisaks ajale, mille kohus on otsusega määranud.
Seejuures ei pea kriminaalkolleegium asjakohaseks süüdistatava kaitsja seisukohta, et U.E võis arvata, et lisakaristus tema suhtes enam ei kehti, s.o ta tegutses eksimuses. Tuvastatud asjaolud välistavad sellekohase arutelu. Nimelt karistati U.E
Hüpoteetiliselt võiks arutleda, et selle kohtuotsusega 4 tuvastatud teo toimepanemise ajal ei teadnud süüdistatav tema suhtes jätkuvalt kehtivast juhtimisõiguse keelust. Samas on U.E ka ise kinnitanud, et selles kohtumenetluses tehti talle selgeks, et tema suhtes kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine on jätkuvalt kehtiv (vt 17.06.2010 kohtuistungi protokoll lk 2). Käesolevas kaasuses juhtis süüdistatav sõiduautot aga peale nimetatud kohtulahendi tegemist. Seega on ka see kaitsja väide ainetu. 8. Kohtukolleegium leiab, et U.E-le tuleb karistuseks mõista vangistus. Kuigi
sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, puuduvad alused selle kohaldamiseks. Ka kohtupraktika on leidnud, et vangistuse poole tuleb alternatiivsete saktsioonidee olemasolul pöörduda ennekõike siis, kui varasemad katsed isiku õiguskuulekuse saavutamiseks eripreventiivses tähenduses on luhtunud. Nii see käesoleval juhtumil ka on. Süüdistatavat on karistatud vahetult enne käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevat episoodi kriminaalkorras analoogse kuriteo eest, talle mõistetud karistus asendati üldkasuliku tööga. Kummatigi ei suutnud see tagada isiku õiguskuulekust ning napilt mõne nädala möödudes pani U.E toime uue analoogilise kuriteo. See näitab üheselt, et rahaline karistus ei suudaks eripreventiivses tähenduses täita enda eesmärki. Seejuures nõustub ringkonnakohus prokuröri karistusettepanekuga ning leiab, et kohaseks karistuseks vaatluse all oleva kuriteo toimepanemise eest on kaks kuud vangistust. Kuivõrd kriminaalasja lahendati lühimenetluses, tuleb seda KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra ja mõista karistuseks U.E-le vangistus kestusega 1 kuu 10 päeva. Nagu öeldud, pani U.E kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal.
lg 7 sätestab alternatiive välistavalt, et sellisel juhul tuleb isikule mõista liitkaristus
Üldkasuliku töö tegemata osa arvestatakse seejuures ümber vangistuseks, kusjuures üldkasuliku töö kaks tundi võrdub ühe päeva vangistusega. Kohtule esitatud kriminaalhooldusametniku teatise kohaselt on U.E talle mõistetud 198 ÜKT-tunnist käesolevaks hetkeks teostanud üksnes 13 tundi. Tegemata on seega 185 tundi ÜKT-d, mis vastab ümberarvestatult vangistusele kestusega 3 kuud 2 päeva. Liites sellele
lg 2 alusel vangistuse kestusega 1 kuu 10 päeva, kujuneb lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus kestusega 4 kuud 12 päeva. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning teeb selles osas ise uue otsuse. Apellatsioon rahuldada. Paavo Randma Sten Lind Malle Preimer 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.