4-11-1016/7

4-11-1016 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.aprillil 2011.a. Paide kohtumajas Väärteoasja number 4-11-1016 Kohtukoosseis Kohtunik Ingrid Niinemägi Väärteoasi Kaebus kohtuvälise menetleja otsusele Menetlusosalised Kaebuse esitaja: P.U, isikukood xxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Kohtuväline menetleja: Lääne Prefektuuri politseijaoskond, asukoht Tallinna 12, Paide Kohtuvälise menetleja ametnik Üllar Kütt Kohtuistungi aeg Paide 13.aprill 2011.a. RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata P.U kaebus. Jätta muutmata Lääne Prefektuuri Paide politseijaoskonna 23.02.2011.a. otsus P.U karistamise kohta Liiklusseaduse (LS) § 7430 lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o. 600.00 eurot. Menetluskulud jätta P.U kanda. Välja mõista P.U-lt riigituludesse postikulu 5.22 eurot (viis eurot ja 22 senti) (Rahandusministeeriumi a/arve nr.10220034796011 AS SEB Pank või 221023778606 AS Swedbank või 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal või 17001577198 №rdea Pank, viitenr kõigil 2800049696). Edasikaebamise kord Kohtuotsust võib vaidlustada kassatsiooni korras advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtus 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kättesaadav, teatades kirjalikult Pärnu Maakohtule Paide kohtumaja kaudu soovist kasutada kassatsiooniõigust 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kaebuse sisu 23.02.2011.a. Lääne Prefektuuri Paide politseijaoskonna otsuse alusel määrati P.U-le Liiklusseaduse (LS) § 7430 lg 1 alusel rahatrahv 150 trahviühikut, s.o. 600.00 eurot selle eest, et P.U 29.01.2011.a. kella 22.40 ajal xxxxxxxxxxxx xxxxxxxx linnas xxxxxxxxxx tänaval juhtis mootorsõidukit, eirates tahtlikult politseiametniku poolt antud kohustuslikku peatumise märguannet. Kaebuse esitaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist, kuna P.U tegevuses puuduvad väärteo tunnused. P.U leiab, et väärteoprotokolli ja otsuse koostoimes ei ole arusaadav, kus talle etteheidetav tegu toime pandi. Nii otsuses kui ka väärteoprotokollis kirjeldatakse xxxxxxxxxx tänava xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx tänavate vahelist ala, kuid kus täpselt toimus kohustusliku peatumise märguande andmine, ei ole võimalik tuvastada. Ei ole mõeldav, et märguanne anti kogu xxxxxxxxx tänava ulatuses ning kaebuse esitaja arvates on määratlus „xxxxxxxxxxx linnas xxxxxxxxx tänaval xxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx tänavate vaheline ala“ abstraktne ega määratle süüteokohta. Kaebaja leiab, et väidetav xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx vaheline ala on xxxxxxxxxxx tänava algusest arvates xxxxxxxxxxxx tänavast vasakul, kuid xxxxxxxxxxxx tänavast paremale, eelneva vastas, on järelikult xxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx tänavate vaheline ala. P.U tunnistab, et juhtis mootorsõidukit xxxxxxxxxxxx tänava algusest arvates, kuid eeltoodust lähtudes juhtis autot mööda xxxxxxxxxxx tänava mõttelist telgjoont paremal, saamata seega panna väärteoprotokollis märgitud tegu toime väärteoprotokollis märgitud kohas. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahendile 3-1-1-71-07, millest nähtub, et kohtul ei ole võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata asjaolusid ning väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine V™S § 150 lg 2 tähenduses. Ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule V™S § 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Seega karistamiseks puudub alus ning kaebuses palutakse lõpetada alustatud menetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna teos puuduvad väärteo tunnused. P.U vaidleb väärteootsusele vastu ka sisuliselt osundades sellele, et ei ole tahtlikult peatumise märguannet eiranud. Ta ei saanud aru, et peatumise märguanne oli suunatud temale, sest samal ajal oli politseiautoga kohakuti vastutulev sõiduauto ning ta oli arvamusel, et peatumise märguanne anti just viimasele. Lisaks takistas peatumise märguandest arusaamist veel piiratud nähtavus, kuna politseibussi ees oli kõrge lumehunnik ning öine kellaeg, mis tegi politsei märguande raskesti märgatavaks. Kaebuse esitajale on ka arusaamatu, miks ei sõidetud talle koheselt järele, kasutades selleks töötavat vilkurit. Kaebuse esitaja osundab Riigikohtu lahendile 3-1-1-48-05, mille kohaselt objektiivsetele väärteokoosseisule vastavate õigusrikkumiste puhul ei pruugi olla põhjendatud nende karistatavus hoolimata sellest, kas tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Vajalikuks võib osutada ka subjektiivse koosseisu määratlemine mingi konkreetse tahtluse vormiga, seda aga kohtuväline menetleja ei ole teinud. Lähtudes eeltoodust on kaebuse esitaja seisukohal, et menetleja otsuse lõpposa järeldus ei vasta tuvastatud tõendamiseseme lõppjäreldusele ning tegemist on seega väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja leiab, et alus otsuse tühistamiseks puudub. Väärteomaterjalides on märgitud tänavate vaheline ala ja kuskil ei ole öeldud, et peaks märkima samasuunalise suunavööndi teeotsasid, need tänavad on risti ja ei ole vahet, mis tänav on märgitud väärteoprotokolli kirjeldavas osas. Kohtuväline menetleja leiab, et asjas kogutud tõendid kinnitavad P.U poolt toimepandud väärtegu ning alus määratud karistuse muutmiseks puudub. Kohtu seisukoht Vastavalt V™S § 73 lg 1 p-le 1 on teinud kohtuväline menetleja otsuse P.U-le rahatrahvi määramise kohta LS § 7430 lg 1 alusel (tl 9). Kaebuse esitaja on vaidlustanud otsuse põhjusel, et üheselt ei ole arusaadav, kus talle etteheidetav tegu toime pandi, samas on ta kohtuistungil tunnistanud, et sai küll aru talle etteheidetava teo toimepanemise asukohast, kuid xxxxxxxxxxxx tänavaga ristuvate tänavate vahe on valesti märgitud. V™S § 69 lg 2 p 1 ja § 74 lg 1 p 5 kohaselt tuleb nii väärteoprotokollis kui ka kohtuvälise menetleja otsuse märkida väärteo toimepanemise koht. Antud juhul on seda ka tehtud (tl 9-10) ning kohtu arvates on õige kohtuvälise menetleja seisukoht, et sõidetava ala märkimisel ei pea ilmtingimata märkima auto liikumispoolse ala tänavate vahelises ulatuses. Oluline on see, et väärteo toimepanemise koht on fikseeritud ning see oleks ka arusaadav. Väärteoprotokollis on märgitud väärteo toimepanemise kohaks xxxxxxxxxx linn xxxxxxxxxxx tänav xxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx vaheline ala, mis ei ole vale ning selle vastas on xxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxxxx vaheline ala. Seega ei ole kohtu arvates tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, millega kaasneb väärteomenetluse lõpetamine. Ka on P.U leidnud, et ta ei ole tahtlikult peatumise märguannet rikkunud, kuid tunnistajad Jaanus Viilop ja Aivar Piirsalu on kohtule kinnitanud, et P.U pidi peatumismärguannet nägema ning kaebuse esitaja poolt väidetav vastutulev auto oli niipalju kaugemal, et P.U ei saanud olla arvamusel, et märguanne ei olnud mõeldud temale. Kaebuse esitaja on osundanud mõningasele erinevusele tunnistajate Jaanus Viilopi ja Aivar Piirsalu ütlustes, kuid usutav on, et tunnistajad oma igapäevase töö tulemusena ei pruugi mäletada kõiki pisidetaile, samas on nad kohtu arvates olulises andnud oma ütlusi ühtemoodi ja usutavalt vastupidiselt P.U ütlustele. P.U ütluste mitteusutavust süvendavad ka tunnistaja O. S. ütlused, kes ei kinnita P.U poolt väidetut selle kohta, et oli varem kokku lepitud kokkusaamine Joonase poe juures. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et tõendamist on leidnud P.U väärtegu, mis on kvalifitseeritav LS § 7430 lg 1 järgi. Karistuse määramisel on aluseks isiku süü. P.U on toime pannud teo, mis vastab LS § 7430 sätestatud süüteokoosseisule, tema poolt toimepandud teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramisel tuleb arvestada nii karistust kergendavaid kui ka raskendavaid asjaolusid, mida ei ole tuvastanud ei kohtuväline menetleja ega ka kohus. P.U ei ole karistuse suurust vaidlustanud. Tegemist on süüteoga, mille eest on ette nähtud suhteliselt range karistus, sealhulgas võib sellise rikkumise eest määrata aresti ja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Määravaks saab eelkõige isiku süü ja tahtlus, lisaks on P.U ka isik, keda on varem karistatud liiklusalaste rikkumiste eest ning kuigi rahatrahvid on tasutud, ei ole ta kohtu arvates jätkuvalt uusi rikkumisi toime pannes teinud piisavalt järeldusi varasematest karistustest. LS § 7430 lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kahe aastani. Kohtuväline menetleja on kohaldanud P.U-le karistusena rahatrahvi kui kergemaliigilist karistust üle keskmise määra, mis ei ole kohtu arvates liialt karm. Seega on kohtu arvates tõendamist leidnud, et P.U poolt pandi toime LE § 5 rikkumine ning teda on õigesti karistatud LS § 7430 lg 1 järgi. Karistus on määratud pädeva kohtuvälise menetleja poolt ning väärteo menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 132 p-st 1, §-dest 133-135 leiab kohtunik, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Ingrid Niinemägi Kohtunik