KOHTUOTSUSE EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.novembril 2010.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-10-15681
(10230120761)Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Tõlk Anneli Helmann Kriminaalasi A.U süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi. Marina Kalistratova Prokuröri abi Süüdistatav Kaitsja A.U elu- või asukoht ja aadress: XXX; isikukood või sünniaeg: XXX; kodakondsus: määratlemata; haridus: keskharidus; emakeel: vene keel; töökoht või õppeasutus: ei tööta: varem kriminaalkorras karistatud 16- korral: viimati 06.05.2010 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2-199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 3 kuud 10 päeva. Vabanes 13.08.2010 peale karistuse kandmist . Kahtlustatavana kinnipidamine alates 26.11.2010.a. Leelo Viil RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada A.U KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 7 (seitse) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista A.U-le 4 (neli) kuud 20 (kakskümmend) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda 26.11.2010.a. Tõkendina kohaldada A.U suhtes vahistamine. Vahistada A.U kohtusaalis. 5 Välja mõista A.U ´ilt KrMS § 179 lg.1 p.2 alusel ja KrMS § 256 lg.2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 3 262 ( kolm tuhat kakssada kuuskümmend kaks) krooni 50 senti riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „A.U, 1-10-15681 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa A.U süüdistatakse selles, et tema, olles kriminaalkorras karistatud varguste eest 14-l korral, viimane oli Harju Maakohtu otsus 06.05.2010 KarS § 25 lg 2-199 lg 2 p 9 järgi, taas viibides 26.11.2010 kella 13:43 paiku Tallinnas Sõle 27 asuvas Rimi Eesti Food AS–ile kuuluvas kaupluses pani toime tahtliku teo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist Rimi Eesti Food AS–ile kuuluvad 10 pakki „Kana täissuitsuvorst“ üldmaksumusega 239 krooni ja möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid tema kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Seega A.U pani toime KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo so. võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi A.U süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. Rimi Eesti Food AS avaldus nr 196, millest nähtub, et 26.11.2010.a. kell 13.43 peeti Rimi Eesti Food AS Sõle kaupluses asukohaga Sõle 27 Tallinn isik. Isik möödus Säästumarketi kassadest jättes kauba eest tasumata. Kaup - kana täissuitsuvorst 10 tükki maksumusega 23.90 krooni, kaup üldmaksumusega 239 krooni. Kaup on tagastatud kauplusele rikkumata /tlk 2/; õigusvastase teo toimepanemise akt, millest nähtub, et 26.11.2010.a. kell 13.43 Sõle Säästumarketis asukohaga Sõle 27 Tallinn mees läks läbi kassa kauba eest tasumata. Kaup kana täisuitsuvorst 10 tükki maksumusega 23,90, kaup kokku kogumaksumusega 239 krooni /tlk 3/; tunnistaja VP ütlused, millest nähtub, et tema 26.11.2010.a. kell 13.40 olles tööl kaupluses Säästumarket, mis asub aadressil Sõle 27 märkas meesterahvast vanuses umbes 40 aastat, kes pistis põue vorsti. Mees oli halli jopega, siniste teksadega, peos oli roheline müts. Ta möödus 2 kassast kell 13.45 ja suundus välisukse poole. Tema peatas teda ja turvakontrolli käigus leidis põuest maksmata kaupa - kana täissutsuvorsti väärtusega 239 krooni (10 tükki). Kaup ei olnud rikutud ja tagastatud kauplusele /tlk 4/; 26.11.2010.a koostatud kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav A.U tunnistas ennast süüdi ja andis ütlusi, et täna päeval kuskil lõuna paiku oli tema Sõle tänaval asuvas Säästumarketi kaupluses, kust võttis 10 tükki kanasutsuvorsti ja peitis enda põue. Pärast möödus kassadest nende eest tasumata ja oli kinni peetud turvatöötaja poolt. Pärast teda toimetati poltseisusse. Kahetseb tehtut /tlk 11-13/; Väljavõtted karistusregistrist ja väärteoasjade ostustest, millest nähtub, et A.U on varem karistatud kriminaalkorras 16-l korral /tlk 14-26/; 06.05.2010.a. Harju Maakohtu otsus, millega A.U on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi /tlk 29-31/; MTA andmed, millest nähtub, et 2009 aastal A.U tulu puudus /tlk 32/ ning toimiku teiste materjalidega.. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav A.U on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906). A.U on varem kuueteistkümnel korral kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. A.U´le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada A.U edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et A.U ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna A.U ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud A.U suhtes ka põhjusel, kuna A.U ei oma sissetulekut ning lisaks kuuluvad A.U-lt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine A.U suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. Kuigi A.U ei taotlenud kohtult vangistuse asendamist üldakasuliku tööga, märgib kohus siiski, et A.U ei ole ka isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna A.U ´t on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning A.U suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, s.t. üldkasulik töö ei sobi isikule, kellel on sõltuvusprobleemid narkootikumide suhtes ( t lk.14-26), kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Samuti ei täidaks üldkasulik töö oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse 3 üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole A.U suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest A.U tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub A.U suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. A.U pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohasel ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et A.U suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest. Samas arvestab kohus, et tegemist oli väheväärtusliku asjade vargusega, seega süü ei ole suur ning kohus ei pea vajalikuks mõista vangistust määras, mida palus prokurör. Vangistusest vabanemise järel kolme kuu möödumisel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav A.U on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Kohtu arvates ei ole põhjendatud uue kuriteo toimepanemisega varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Neil motiividel pole õigustatud ka A.U ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et A.U võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. A.U-lt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 3 262.50 krooni, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 2 700 krooni. Arvestades A.U varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda. Kohtunik 4