) § 3 punkt 2 kohaselt tekib võlaõigussuhe muuhulgas ka kahju õigusvastasest tekitamisest.
lg 1 sätestatu kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamatajäänud tulu.
lg 1 kohaselt on asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju suuruseks hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
kohaselt tuleb teisele isikule tekitatud kahju hüvitada, kui kahju tekitaja on kahju tekkimises süüdi.
lg 1 punkt 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui rikuti kannatanu omandit või sellega sarnast õigust. Ülaltoodut sätete alusel leiab kohus, et süüdistatav H.G on tekitanud kannatanule kahju ning on kahju tekitamises süüdi, sest ta tegutses tahtlikult
S § 56 lg 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Kohus leiab, et süüdistatava H.G karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda tema kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Kriminaaltoimiku andmetel puudub süüdistataval alaline sissetulek. Seega on rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes välistatud ning mõistetavaks karistuseks saab olla vaid vangistus. Karistusseadustiku mõtte kohaselt ei tohi karistuse kohaldamisel lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata süüdistatava isikut. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võik efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKL 3-1-1-99-06). 4 H.G on varem korduvalt, 14-l korral kriminaalkorras karistatud isik. Süüdistatav vabanes karistuse kandmiselt veebruari lõpus ja juba märtsi lõpus pani ta toime uue varguse katse. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga H.G-le mõistetava karistuse asendamise osas üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. Tegemist on sellise vangistuse alternatiiviga, mida käsitletakse reaalse vangistuse vältimise viimase võimalusena. Selle kohaldamiseks aga peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem palju kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. Kohtul sellist veendumust ei tekkinud. Kohus on seisukohal, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga isiku suhtes, kelle eluviisiks on varguste toimepanemisega endale elatusvahendite hankimine ning kes jätkas uute kuritegude toimepanemist vahetult pärast eelmise vangistuse ärakandmist, on vastuolus kohtupraktikaga. Seetõttu ei sobi kohtu arvates H.G kriminaalhooldusele ja temale mõistetavat karistust ei saa asendada üldkasuliku tööga. Karistuse määra valikul lähtub kohus süü suurusest ning sellest, et olulist varalist kahju ei tekkinud. Seega, arvestades karistuse mõistmise põhimõtteid ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, leiab kohus, et H.G tuleb karistada vangistusega sanktsiooni alammäära piirides. Kohtunik Julia Vernikova
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.