KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-17198 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Juli

§§ 121

ja 119 järgi ja karistas rahalise karistusega 52 755 krooni, see on 300 päevamäära, arvestades päevamäära suuruseks 175 krooni ja 85 senti. KarS § 73 lg 1 alusel jättis karistus tingimisi kohaldamata. Määras 3-aastase katseaja. Maakohus leidis, et tõendamist ei ole leidnud, et L.R tekitas kannatanule M. I. tahtlikult raske tervisekahjustuse. Kohtu arvates tuleb L.R poolt toimepandu kvalifitseerida subsumeeritult KarS § 121 ja § 119 järgi ehk tahtlike vägivallategudena, mille tagajärje – raske tervisekahjustuse - põhjustas L.R ettevaatamatusest. Kohus leidis, et tõendatud ei ole L.R poolt kannatanu jalaga näkku löömine ja kohtul puudus alus arvata, et surudes kannatanut autouksega autosse tagasi olukorras, kus kannatanu surus autoust teiselt poolt vastu, möönis L.R raske tervisekahjustuse tekitamist M. I. ehk kiitis selle heaks. APELLATSIOON:

1. Kannatanu esindaja vaidlustab maakohtu otsuse L.R süüdimõistmises osas, millega kohus leidis, et L.R ei ole toime pannud KarS §-s 118 p 2 sätestatud kuritegu raske tervisekahjustuse tekitamine, leides, et kohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. 3.1 Otsuse kohaselt jääb selgusetuks milliseid asjaolusid on kohus otsuse tegemisel lugenud üldiselt teadaolevaks. Määratlemata on hinnang, et jalaga näkku löömisel peaksid vigastused olema suuremad. Ilmselt võivad vigastused olla väga erinevad. Kannatanu esmase avalduse kohta märgitakse apellatsioonis, et kannatanu kohtus antud ütluste kohaselt ei olnud ta peale kuriteosündmust võimeline kohe politseisse pöörduma, vaid seda suutis ta teha paar tundi hiljem. Ülekuulamisel Põhja Politseiprefektuuris on kannatanu seletanud, et kuna L.R suundus kannatanu poole, siis kannatanu lukustas autoukse, kannatanu märgib, et ta oli ärritatud olekus. Kannatanu eeluurimisel antud ütlused on kooskõlas kohtus antud ütlustega ja nende ütluste avaldamist ei olnud põhjust taotleda. Ekspertiisiaktist (tl 23 p) nähtuvalt on kannatanu kirjeldanud kuriteosündmust nii nagu kohtus. Olen seisukohal, et esmane avaldus, arvestades kannatanu füüsilist ja emotsionaalset seisundit ei saa olla dokumendiks, mis välistaks süüdistuse laiemas mahus, kui seda oli avaldaja esialgselt teinud. Ka on arusaamatu, miks pidanukski kannatanu ütlusi fabritseerima: polnud ekspertiisitulemusi, ei olnud teada süüteo võimalik kvalifikatsioon. Kohtu viide süüdistatava ja kannatanu perede konfliktsetele suhetele on ebamäärane. Nii süüdistatava kui ka kannatanu ütluste põhjal on teada, et suhted puudusid pikemat aega. Kannatanu ütluste kohaselt veel 2007 aasta jõulude ajal, kui kannatanu tütar oli koos L.R-iga kannatanu peres külas: jagati kinke, istuti ühises lauas. Ei saaks väita, et suhted oleksid olnud pingelised. Konflikt M. I. täisealise tütrega tekkis ühel korral 30.12.2007, kui asjasse pidid sekkuma kiirabi ja politsei ja politseitöötajale tekitas kannatanu tütar kehavigastusi. Sama kinnitas kohtus ka süüdistatav. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et tunnistaja H. I. ütlustesse peaks suhtuma kriitiliselt. Kuriteosündmuse ajal oli H. I. vastupidi just rahulik ja väljus autost, et püüda (endise kiirabi töötaja kogemustega) L.R rahustada. 3.2 Kohus on asunud seisukohale, et L.R lükkas autost välja astuda soovivat kannatanut autoukse kinni surumisega autosse tagasi, tekitades kannatanule valu ja vigastusi, pannes seeläbi toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja vasaku silmamuna põrutuse, millega tekitas küll kannatanule raske tervisekahjustuse, kuid seda mitte tahtlikult vaid ettevaatamatusest. Kohus leidis, et tuvastatud on kannatanu autouksega autosse tagasi surumine ja tuvastatud ei ole kannatanu jalaga näkku löömine. Tõenditeks selles, kas kannatanut jalaga peapiirkonda löödi või mitte on süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlused ja ekspertarvamus (võimalikult löök kõva tömbi esemega, jalaga). Kohus on asunud seisukohale, et L.R ütlused ei ole usaldusväärsed selles, mis puudutab kannatanu poolt süüdistatava noaga ähvardamist. Ka on kohus märkinud, et arvestades vanust, ei kujutanud kannatanu endast L.R-ile mingisugust ohtu. Samas puuduvad argumendis, mis seaksid kahtluse alla kannatanu ja tunnistaja ütluste õigsuse. Auto uks on tasapinnaline, mitte kõva tömp ese ja ei ole alust kahelda eksperdi arvamuse õigsuses, et kõnesolev vigastus võidi tekitada just löögist jalaga. Ka L.R kohtus antud ütluste kohaselt tunnistaja H. I. tuli autost välja, kannatanul olid jalg ja käsi autost väljas, L.R nägi, et kannatanul on nuga käes ja ta surus kannatanut autosse tagasi. Seega autosse tagasi surumisel pidanuksid vigastusi saama jalg ja käsi, mitte taga kannatanu pea. Apellant avab tunnistaja H. I. poolt kohtus antud ütlused 04.01.
2. 3.3 Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kõnesoleva kuriteoasja puhul on tegemist põlvkondade vahelise konfliktiga, mille puhul kumbki pool ei suutnud käituda häid tavasid järgides. Kannatanule jääb kohtuotsuse põhjal selgusetuks, millist normi või tava on kannatanu rikkunud. Vaidlust ei saa olla selles, et E.Raudmets on kannatanule tekitanud füüsilist, varalist ja moraalset kahju. VÕS § 130 lg 2 sätestab isikule tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse, et kahjustatud isikule tuleb maksta mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Arvestades § 130 lg 2 sõnastust, tuleb mittevaralise kahju olemasolu tervisekahjustuse tekitamisel eeldada. Kannatanu leiab, et moraalse kahju rahalise hüvitise suurus oleks õiglane, kui kohus arvestaks muu hulgas ka süüdlase kuriteojärgset suhtumist toimunusse. 3.4 Kannatanu ei soovi, et L.R karistataks reaalse vangistusega. M. I. soovib ringkonnakohtus kriminaalasja arutamises osaleda. Eeltoodu põhjal ja juhindudes KrMS §-dest 318 lg 1, 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 1, kannatanu esindaja t a o t l e b tühistada Harju Maakohtu
3. juuni
4. aasta otsus osas, millega L.R mõisteti süüdi KarS §-de 121 ja 119 järgi ja teha asjas uus otsus, mõistes L.

§ 118p 2 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Apellant- kannatanu esindaja palus apellatsioon rahuldada ja mõista L.R süüdi raskema kuriteo toimepanemises, mõistetud karistuse palub jätta muutmata. Kannatanu toetas esitatud apellatsiooni. Kaitsja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Palub jätta otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri arvamuse kohaselt pole prokuratuur otsust vaidlustanud ja kannatanu apellatsiooni osas prokurör seisukohta ei võta. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, apellatsiooni väidetega, ära kuulanud menetlusosalised leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et esitatud apellatsioon on oma taotlustes juriidiliselt ebakorrektne. Kannatanu esindaja on apellatsioonis esitatud taotluses palunud maakohtu otsuse tühistamist osas millega kohus tunnistas L.

§ 121ja § 119 järgi ja uue otsusega tema süüdimõistmist Kar

S § 118 p 2 järgi. Muus osas pole kohtuotsuse tühistamist taotlenud. Apellatsiooni põhiosas on kannatanu esindaja märkinud, et kannatanu ei soovi L.R karistamist reaalse vangistusega. Rohkem apellant maakohtu poolt L.R-ile mõistetud karistust apellatsioonis ei puuduta, mingeid taotlusi ega põhjendusi ei esita, viidet KrMS § 338 p 4 ei tee. Ringkonnakohtu istungil kannatanu ja tema esindaja toetasid apellatsiooni ja apellant märkis, et kannatanu ei soovi süüdistatavale mõistetud karistuse muutmist. Kohus on süüdlasele karistuseks mõistnud rahalise karistuse, mis on füüsilisele isikule kuriteo toimepanemise eest mõistetav kergeimat liiki põhikaristus. Kannatanu esindaja poolt taotletud KarS § 118 p 2 sanktsioon näeb ette aga karistusena vaid vangistust. Rahalist karistust sanktsioon ette ei näe. Üleminekut kergemale karistusliigile seadus ette ei näe ja L.R karistamine KarS § 118 p 2 järgi rahalise karistusega on seetõttu välistatud. Süüdistatava olukorra raskendamine, mida kindlasti on raskemaliigilise karistuse mõistmine, on võimalik vaid kas prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, seega oleks olnud seadusega kooskõlas taotleda ka karistuse osas otsuse tühistamist ja uue, raskemaliigilise karistuse mõistmist. Antud juhul apellatsioonis seda korrektselt tehtud ei ole, kohtulikul uurimisel puudub apellandil õigus apellatsiooni piiridest väljuda. Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-5-08/ osutanud, et tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi

1. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-65-05 - RT III 2005, 27, 281, p 5). Kriminaalmenetluse seadustiku § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Viimast seisukohta kinnitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-65-06 milles märgitakse, et apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga. Antud juhul on esitatud nõude sisuks süüdistatava tegevuse kvalifitseerimine KarS § 118 p 2 järgi, mida nii apellant kui kannatanu ringkonnakohtu istungil toetasid, rangema karistuse mõistmise motiive pole apellatsiooni põhiosas esitatud. Apellatsiooni väidete osas märgib kolleegium alljärgnevat. KrMS § 61 lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Maakohus on leidnud, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses on alust kahelda. Kannatanu kinnitas ka apellatsioonikohtus, et esialgselt ta ei kirjeldanud süüdistatava tegevust nii nagu oma hilisemates ütlustes. Põhjendab seda sellega, et oli šokis, polnud toibunud löögi tagajärjest. Kohtukolleegium leiab, et kui isik ise tunnistab erinevate ütluste andmist ning seda sündmuste käigu, süüdistatava tegevuse osas ja selline fakt on kriminaalasja materjalidega tuvastatav, siis on tema kohtulikul uurimisel antud ütlused tõenditena käsitatavad juhul, kui isik on ütluste muutmist mõistusepäraselt ja arusaadavalt selgitanud. Kohtukolleegium nõustub, et tekitatud vigastuste mõju ja nendest toibumise aeg võib olla isikutel erinev. Samas kolleegium leiab, et jalaga näkku löögi saamine on siiski selline fakt, et kui tegemist ei ole mälukaotusega vigastuste tekkimise osas, siis puudub ka löögi tagajärjel veel täielikult toibumata isikul vajadus mõelda välja mingi muu, tegelikkusele mittevastav üksikasjalik kirjeldus vigastuse saamisloost, nagu antud juhul on toimunud. Maakohus oli õigustatud isikuliste tõendite usaldusväärsusele hinnangu andmisel võtma arvesse ka kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava omavahelisi suhteid, nende iseloomu. Seetõttu pole kannatanu esindaja poolt apellatsioonis tehtud etteheited kohtu järeldusele põlvkondade vahelise konflikti ja M. I. ning L.R perede halbade omavaheliste suhete osas, asjakohased. Tuvastamist leidis, et L.R ja tema elukaaslane, kes on kannatanu ja tunnistaja tütar, ei soovi vanematega suhelda, neil on olnud konflikte, mis on endaga kaasa toonud ka võimuesindajate sekkumise, ei soovita, et lapsed suhtleksid vanavanematega. Kohtukolleegium leiab, et tuvastatu andis kohtule aluse tulla järeldusele, et tegemist oli perede vahel pingestatud olukorraga ja arvestada nende omavahelisi suhteid nii süüdistatava kui kannatanu ja tunnistaja ütluste tõepärasuse ja usaldusväärsuse hindamisel, Kannatanu esindaja poolt eksperdiarvamusele tehtud viite osas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et nii eksperdiarvamust kui eksperdi ütlusi selle arvamuse selgitamisel peab kohus hindama koos teiste tõenditega. Eksperdiarvamus kannatanu vigastuste tekkemehhanismi osas tugines lähteandemetel, milleks olid kannatanu ütlused, et teda löödi jalaga ja ekspert on pidanud seda võimalikuks vigastuste tekitamise viisiks. Kohtuistungil on eksperti arvamuse osas küsitletud ja ekspert on kinnitanud, et kannatanul on põrutus traumajärgselt ja verevalum põsesarna piirkonnas/ 2 kd. t.lk. 389/. Kohtukolleegium leiab, et esialgne eksperdiarvamus/ 1kd. t.lk. 23-25/ ega täiendekspertiisi aktis antud arvamus/ 1 kd. t.lk. 38-40/, ei anna alust järelduseks, et vigastused said tekkida vaid löögist jalaga ega võta kohtul ära õigust tõendite kogumile hinnangut andes jõuda teistsugusele järeldusele. Kohtukolleegium leiab, et kui maakohtul tekkisid kahtlused süüdistatavale etteheidetava teo tõendatuses kogu süüdistuse mahus ja neid kahtlusi polnud võimalik kõrvaldada, oli kohus KrMS § 7 lg 3 alusel kohustatud need tõlgendama süüdistatava kasuks, nagu antud juhul on toimunud.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
6. juuni 2010 aasta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
7. Kannatanu taotles, esimese astme kohtuotsuse muutmisel või tühistamisel, tema kasuks menetluskuluna esindajatasu väljamõistmist summas 2700.00 krooni. Ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud lahendi ehk jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, seega jäävad vastavalt KrMS § 184 lg-le 2 menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega kannatanu kasuks riigilt menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamisele ei kuulu. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA URMAS REINOLA