KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2010 Kriminaalasja number 1-10-357 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Malle Preimer ja

§ 199lg 2 p 4 - 25 lg 2 järgi; 4) 20.06.2005.a. Tallinna Linnakohtu poolt Kar

S § 199 lg 2 p 4 - 25 lg 2 järgi; 5) 06.04.2006.a.

§ 199

lg 2 p 4 - 25 lg 2 järgi; 6) 26.10.2007.a.

§ 121järgi vangistusega 3 kuud, Kr

MS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele kuuluv karistus 2 kuud vangistust KarS § 74 sätete kohaldamisega katseajaga 1 aasta ja 6 kuud , 7) 16.01.2009.a.

§ 199lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 2 kuud ja 20 päeva, Kar

S § 65 lg 2 alusel vangistusega 4 kuud ja 17 päeva, karistus kustumata, viibib vahi alla alates 13.01.2010.a Süüdistatav järgi Kaitsja advokaat Talvi Vaske RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

1. jaanuari 2010.a otsus P.S süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks märtsil 2010 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
2. Harju Maakohtu
3. jaanuari 2010 otsusega tunnistati P.S süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati 8 kuulise vangistusega. P.S suhtes kohaldati tõkendina vahistamist ja karistuse algust arvati kinnipidamisest 13.01.2010.a. P.S-ilt mõisteti välja riigituludesse sundraha 3262 krooni ja menetluskulud 1920 krooni.
4. P.S tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi süüdi selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud vargusi, uuesti viibides 13.01.2010.a kella 14.30 paiku Tallinnas XXXXX XX asuvas P. kaupluses, võttis võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaks salli, maksumusega ´a 349 krooni, kokku 698 krooni, peitis need endaga kaasas olevasse kilekotti ning möödus kassadest jättes kauba eest tasumata, kuid peeti kaupluses turvatöötaja poolt kinni. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
5. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav mõistetud karistuse pikkust ja leiab, et seda tuleb vähendada või osa sellest asendada ühiskondlikult kasuliku tööga. Süüdistatav on HIV-positiivne ja tingimused kinnipidamisasutuses on ebapiisavad tervisliku seisundi normis hoidmiseks, samuti on tal alaealine laps, keda võimalusel tuleb toetada. 4.Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsust P.S-ile mõistetud karistuse osas, leides, et karistus pidanuks jääma alammäära lähedale. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole kohus piisavalt arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ning asjaolu, et süüdistatav oli sunnitud kuriteo toime panema igapäevavajaduste rahuldamiseks, varastatu väärtus oli väike ning kuritegu jäi katse staadiumisse.
6. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, paludes P.S-ile mõistetud karistust kergendada. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et P.S-ile karistust mõistes on maakohus lähtunud KarS §-s 56 sätestatust ning on oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea nende kordamist vajalikuks. Maakohus on P.S puhul lugenud kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse, mistõttu selle teistkordne arvestamine ei oleks kooskõlas seadusega. Riigikohus on rõhutanud (nr 3-1-1-40-04, p 7 ja 3-1-1-99-06, p 14), et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. P.S on isik, keda on varem korduvalt karistatud võõra vara salajaste varguste eest KarS § 199 järgi ning väheväärtuslike asjade varguse eest KarS § 218 lg 1 järgi. Karistuse mõistmisel tuleb kohtul kaaluda võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. P.S on varem korduvalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest kohtu poolt karistatud. Viimase karistuse kandmiselt vabanes ta 30.05.2009.a. P.S on väärteokorras 34-l korral karistatud KarS § 218 lg 1 ja NPAS § 151 järgi rahatrahvidega ning kõik trahvid on tasumata. Tal puudub kindel töökoht. Arvestades eeltoodud asjaolusid. asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudub alus süüdistatavale mõista karistuseks rahaline karistus, samuti ei sobi süüdistatav kriminaalhooldusele ning mõistetav vabadust piirav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele. Kuivõrd inkrimineeritav kuritegu jäi katse staadiumisse ning varaline kahju puudub, siis ongi kohus seda arvesse võtnud ja mõistnud P.S-ile karistuse, mis jääbki sanktsiooni alammäära lähedale. Kohtukolleegium peab vajalikuks lisada, et apellatsioonides pole süüdistatava isiku kohta esitatud selliseid andmeid, mis tingiksid kindlasti talle mõistetud karistuse kergendamist. Uute kuritegude toimepanemine tõendab üheselt, et varem kohaldatud tähtajalised vangistused pole suutnud mõjutada süüdistatavat vabaduses õiguskuulekalt käituma. Seega oleks põhjendamatu loota, et mõistetud vangistuse aja lühendamine P.S puhul tagaks õiguskorra kaitse või hoiaks tema poolt ära uute kuritegude toimepanemise. Süüdistatava seletuse kohaselt apellatsioonikohtu istungil on tema laps käesoleval ajal 10-aastane, seega oli tal laps olemas juba ajal, kui ta esimest korda 2001.a salajase varguse toimepanemise eest süüdi mõisteti ja nähtuvalt karistusregistrist ei ole lapse olemasolu mõjutanud P.S üha järgnevaid varavastaseid kuritegusid toime panemast. Kaitsja apellatsiooni väide, et süüdistatav oli sunnitud kuriteo toime panema oma igapäevavajaduste rahuldamiseks, on kolleegiumi arvates ainetu, kuivõrd süüdistatava enda ütluste kohaselt töötas ta Balti jaamas lepingu alusel humanitaarabi müüjana. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et vangistuses viibimine pärsib ka süüdistatava juurdepääsu narkootilistele või psühhotroopsetele ainetele, mis vaieldamatult hoiab ära nimetatud ainete võimaliku tarvitamisega kaasnevat kahju süüdistatava tervisele. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et P.S-ile ei ole võimalik ega ka põhjendatud mõista muuliigilist karistust kui lühiajaline reaalne vangistus. P.S-ile on mõistetud karistus määras, mis vastab täielikult tema teosüüle.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
9. jaanuari 2010.a otsus P.S suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Malle Preimer Paavo Randma