1-10-12278/9

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2010, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10- 12278 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Urmas Reinola Kriminaalasi V.F-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 23 septembri 2010 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.F, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, 21.09.
2. kinni peetud RESOLUTSIOON Jätta V.F-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
3. Harju Maakohtu 23 septembri 2010 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati V.F süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati 9 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 21.09.
5. V.F on kohtu alla antud KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi süüdistatuna selles, et tema süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuna 27.08.2010 kella 14.05 paiku Tallinnas, XXXXX XX asuva AS –le P. kuuluvas K. varguse eesmärgil pani müügisaalis endale tasku 1 paki sigarette L&M maksumusega 37 krooni ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid peeti kinni turvatöötaja poolt. Samuti tema, varem süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuna 21.09.2010 kella 16.10 paiku Tallinnas, XXX X asuvas R. AS-le kuuluvas R. varguse eesmärgil pani endale kotti R. AS-le kuuluvat kaupa kokku maksumusega 459.80 krooni ning möödus kassadest kauba eest tasumata kuid peeti kinni turvatöötaja poolt.
6. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav. Apellatsioonis vaidlustatakse mõistetud karistust ja taotletakse paari kuu võrra vangistuse lühendamist. Leitakse et karistus on liialt karm. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
7. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
8. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
9. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
10. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning V.F ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta süüdistatav ütlusi anda ei soovinud, tunnistas oma süüd. Seega oli esimese astme kohtus tagatud V.F õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Põhjendusi esitamata on vaid taotletud kahe kuu võrra vangistuse lühendamist.
11. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.F-ile karistust mõistes järginud KarS § 56 sätestatut. Karistust kergendava asjaoluna on kohus arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ega nendega arvestanud. Apellatsioonis ei viita apellant ühelegi asjaolule mida maakohus oleks jätnud ebaseaduslikult tema karistamisel arvestamata. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et V.F on varem kriminaalkorras 17 korda karistatud, kuid varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude toimepanemisest loobuma. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et V.F-i saab seadust järgides karistada vaid reaalse vangistusega. Arvestades tema eelnevate karistuste rohkust ja asjaolu, et uue kuriteo pani ta toime vaid kolm päeva pärast vanglast vabanemist on kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt temale mõistetud 9 kuuline vangistus, mida siis seoses lühimenetlusega veelgi lühendati, väga leebe karistus. Arvestades fakti, et KarS § 199 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmääraks on 5 aastat vangistust siis kaheksateistkümnendat korda isiku karistamine taotletud 7 kuulise vangistusega tooks kaasa juba ebaseadusliku otsuse kuna selline vangistuse kestus pole kooskõlas ei süü suuruse ega kindlasti mitte süüdlase isikuga. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et mõistetud 9 kuuline vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.
12. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA URMAS REINOLA