1-10-14954/10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-14954 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. detsembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja G.A, ik: XXX, emakeel: eesti keel, XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXX X XX., töökoht: M. OÜ, elukoht: XXXX XX-X XXXXXXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud neljal korral Resolutsioon Jätta G.A apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. detsembri 2010 otsusega tunnistati G.A süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võtta, s.o kestuseni 2 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg – 3 päeva – karistusaja hulka. G.A tunnistati süüdi selles, ta 15.08.2010 a. kella 20.43 ajal juhtis Tallinnas mootorsõidukit, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,23 mg/l +- 0,12 mg/l ). Seejuures ei omanud G.A ka mootorsõiduki juhtimisõigust.
5. Maakohtu otsuse peale esitas G.A apellatsiooni, milles ta leiab, et talle mõistetud karistus on liiga karm. Tal on kindel töö- ja elukoht, samuti on tema ülalpidamisel haige elukaaslane. Peale kuriteo toimepanemist on ta elanud normaalselt ja ilma probleemideta. 1 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Maakohtu otsust ei vaidlustata teo toimepanemise asjaolude ega õigusliku kvalifikatsiooni osas. Apellandi taotluseks on ainuüksi mõistetud karistuse muutmine. Seejuures on arusaadav, et apellandi eesmärgiks on karistuse mõistmine, mis ei seostuks reaalse vabadusekaotusega. Käesolevat kriminaalasja silmas pidades saab edasisi käitumisalternatiive olla vaid kaks – kas rahalise karistuse mõistmine või mõistetud vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmine. Ringkonnakohtu hinnangul on mõlemad osundatud variandid välistatud ja seda järgmistel argumentidel.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
9. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud süüdistatavale karistuseks vangistuse. Maakohus on otsuses vaaginud ka rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud. G.A on varasemalt kriminaalkorras karistatud, sh vabadusekaotuslike karistustega ning eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava edasist õiguskuulekat käitumist. G.A on 2 jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavas eripreventiivses tähenduses. Seejuures ei vaidlustata apellatsioonis maakohtu otsuses osundatut, et G.A on karistatud ka väärteokorras ning just rahaliste sanktsioonidega, kuid need on käesolevaks hetkeks tasumata. Ka see fakt näitab üheselt, et rahalise karistuse mõistmine on käesoleval juhul välistatud.
10. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et G.A pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni kolm aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (sh süüteo toimepanemise puhtsüdamlik kahetsemine kergendava asjaoluna) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras, mis ei hälbi väljakujunenud karistuspraktikast. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Elukoha ning perekonna olemasolu, mida apellatsioonis nimetatakse, ei takistanud süüdistataval käitumast teisi isikuid kuritegelikul viisil ohustavalt. Tähelepanuta ei saa ringkonnakohtu hinnangul jätta sedagi, et G.A ei olnud mitte ainult joobes sõidukit juhtides, vaid tal puudus juhtimisõigus sootuks. Sõiduauto juhtimine joobeseisundis ohustab vahetult kaasliiklejaid ning ka õiguskorra huve silmas pidades tuleb sellele reageerida adekvaatselt; väljakujunenud kohtupraktikat silmas pidades võib isegi väita, et G.A-le mõistetud karistus jääb allapoole keskmist määra, mis sellistel puhkudel kohtupraktikas mõistetakse. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium G.A-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
11. Siiski on võimalik jätta süüdistatavale mõistetud karistus karistuse edasise individualiseerimise käigus tingimuslikult täitmisele pööramata KarS § 73 või § 74 alusel. Kriminaalkolleegium leiab, et selline karistuse individualiseerimise viis on käesoleval juhul välistatud ja seda järgmistel asjaoludel. 8.1 Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Apellant ei ole osundanud ühelegi määravalt tähendust omavale asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna kas siis süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Selliseks erandlikuks asjaoluks ei saa olla fakt, et kuriteo toimepanemisele järgnenud viie kuu jooksul on isik suutnud hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. 8.2 Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Pigem on G.A enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista 3 teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 73 ja § 74 (ning ka KarS § 69) sätete rakendamise. Siinkohal on kõnekas fakt, et G.A vabastati eelmise vabadusekaotusliku karistuse kandmiselt tingimuslikult enne tähtaega, kuid KarS § 76 lg 5 alusel pööras kohus kandmata jäänud karistuse osa kriminaalhooldusametniku ettekande alusel edasiselt siiski täitmisele. See asjaolu näitab üheselt, et G.A ei sobi ka kriminaalhooldusele.
12. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Meelika Aava 4