lg 2 p 5; § 201 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 10.maist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav R.K kaitsja adv. Rein Kiviloo Prokurör Elle-Mai Velling Süüdistatav R.K (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Rein Kiviloo Harju Maakohtu otsus 10.maist 2011.a. R.K suhtes tühistada osaliselt ja nimelt kannatanu A A poolt esitatud tsviilhagi rahuldamise osas summas 62 430 krooni, so 3990 (kolm tuhat üheksasada üheksakümmend) eurot ja 16 senti. RESOLUTSIOON Teha selles osas uus o t s u s, millega rahuldada kannatanu A A tsiviilhagi summas 58 430 krooni e. 3734 eurot ja 36 senti. Ülejäänud osas s.o. summas 4000 2 krooni e. 255 eurot ja 65 senti jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 10.mai 2011.a. kohtuotsusega R.K süüdi tunnistada
lg 2 p 5 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) kuud. R.K süüdi tunnistada
lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 4 (neli) kuud.
lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima üksikkaristusega, mõista liitkaristuseks kuritegude kogumis tähtajaline vangistus 4 (neli) kuud.
lg 1 ja 3 alusel jätta R.K-le mõistetud ja ärakandmata liitkaristus, so tähtajaline vangistus 4 kuud R.K suhtes kohaldamata, jättes selle täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et R.K temale määratud 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab
lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid ja
lg 2 p 1 sätestatud kohustuse Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. (Tartu mnt 85 Tallinnas, tel: 6 127 758)
lg 1 p 1, 2, 3, 4, 5 kohaselt kohustada R.K järgima katseajal kontrollnõudeid: • elada alalises elukohas: Katusepapi 38-24 Tallinnas, • ilmuda kriminaalhooldusametniku määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, • alluda kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas ning esitada talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta, 3 saada kriminaalhooldusametnikult eelnev luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks, • saada kriminaalhooldusametnikult eelnev luba elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. 1.
lg 2 p 1 alusel panna R.K-le kohustus heastada kuritegudega tekitatud ja süüdimõistetult välja mõistetud varaline kahju kohtu poolt määratud 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul. 2.
p 1 alusel arvestada R.K-le määratud 1 aasta ja 6 kuulise katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 10.05.
prg. 199 lg 2 p.5 järgi mõisteti R.K süüdi selles, et tema võttis 22.12.2008 kella 23.00 ajal Tallinnas, aadressil XXXXXX XX-XX asuvas korteris A A’lt avalikult, vägivalda kasutamata ning ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära A. Ale kuuluva mobiiltelefoni Sony Ericsson väärtusega 3590 krooni, telefoni iPhone väärtusega 7000 krooni ning sularaha 8000 №rra krooni (22.12.2008 vääringus 12640 EEK).
prg. 201 lg 2 p.1 järgi mõisteti R.K süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, omastas ajavahemikul 23.12.2008 kuni 29.12.2008 tema valdusesse jäetud, Tallinnas aadressil XXXXXX XX-XX asuvas korteris olnud, A Ale kuuluvad esemed ning toimetas need täpselt tuvastamata kohta. Nii toimetas ta täpselt tuvastamata kohta A. Ale kuuluva televiisori Samsung väärtusega 10000 krooni, kohvri väärtusega 800 krooni ning selles olnud esemed väärtusega 1600 krooni, fööni Braun väärtusega 800 krooni, Benettoni kampsuni väärtusega 1600 krooni, teksapüksid Diesel väärtusega 2000 krooni, sinist värvi kampsuni väärtusega 2000 krooni, 20 komplekti pesu väärtusega 8000 krooni, juukselaki Cerastin väärtusega 400 krooni, solaariumikreemi väärtusega 1000 krooni, joonestamispaberid, joonlauad ja paberid väärtusega 5000 krooni; Stella McCartney dressipluusi väärtusega 3000 krooni, Mötivi suvekleidi väärtusega 1000 krooni ja koti Diesel väärtusega 2000 krooni, tekitades A. Ale kogukahju summas 39 200 krooni. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Rein Kiviloo apellatsiooni aluseks on kohtuliku uurimise ühekülgsus ja sellest tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (KrMS § 338 p 1,2), sealjuures ka tsiviilhagi põhjendamatu rahuldamine. Apellant taotleb uue 4 otsusega süüdistatava õigeksmõistmist
prg. 199 lg 2 p.5 järgi ja tsiviilhagi – R.K-lt 3990,16 euro väljamõistmise kohta läbi vaatamata jätmist. Oma seisukohta põhjendab apellant alljärgnevalt. R.K end avalikus varguses süüdi ei tunnistanud. Ta seletas, et ei ole kannatanu telefone ega raha ära võtnud. Telefonid olid arvutikotis, sularaha ta näinud ei ole. Ta on ise näinud, et A.A on №rras teinud kahel korral politseile sarnaseid avaldusi isikutelt raha saamiseks. Kohus on süüdistatava ja kannatanu vastuoluliste ütluste hindamisel lugenud õigeteks kannatanu ütlused. Põhiliseks argumendiks sellise järelduse tegemisel oli see, et kannatanu ütlused riimuvad tunnistaja M.Ki ütlustega, kellele A.A oli rääkinud telefonide äravõtmisest. Apellant leiab, et tunnistaja ütlused kui kaudne tõend ei saa kahtlusteta kummutada R.K ütlusi süü puudumise kohta. Kaitsja väidab, et temal ei ole alust pidada väljamõeldiseks süüdistatava ütlusi, et A.A on ka varasemalt esitanud politseile analoogilisi avaldusi. Asjas on tuvastatud, et süüdistatava ja kannatanu vahel toimus äge tüli, mille käigus R.K tarvitas mõningast vägivalda. Ka see võis olla kannatanule ajendiks politsei poole pöördumiseks. A.A sõnul ta 2008 a. ei töötanud, õppis Tallinnas. Kaheldav, kas temal võis olla rahakotis sedavõrd suur summa sularaha. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, jätnud kõrvaldamata kahtlused R.K süüs, mis on kaasa toonud materiaalõiguse rikkumise – isiku süüdimõistmise kuriteos, mida ta toime pannud ei ole.
Ta seletas, et viskas tõepoolest ära kannatanule kuuluvad esemed, kuna omaniku nõudel tuli korter tühjaks teha, A.A aga asjade järgi ei tulnud. Samas ei nõustu ta tsiviilhagi suurusega. Riigikohtu otsuse 3-1-1-34-05 kohaselt tuleb tsiviilhagi lahendamisel lähtuda võlaõigusseaduse sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded, § 363 sätestab hagiavaldusele esitatavad nõuded. Selles asjas ei ole hageja seaduse nõudeid täitnud. Kohus on õigesti märkinud, et kohtus esitatud tsiviilhagi on paljasõnaline ega saa olla varalise nõude läbivaatamise aluseks. Samas võttis kohus aluseks kohtueelses menetluses esitatud nõuded, mis samuti ei olnud ühegi tõendiga kinnitatud. Nagu nähtub, on kõik hinnad ümmargused, arvatavalt ei ümmardamised tehtud mitte süüdistatava kasuks. Üks näide – kas tõesti maksavad joonlauad ja joonestamispaber 5000 krooni ? Kaitsja on seisukohal, et tsiviilhagi pole põhjendatud ja tuleb jätta läbi vaatamata. Samal seisukohal oli kohtus ka prokurör. Kannatanu esindaja adv. Hannes Olli vaidleb apellatsioonile täies ulatuses vastu. Ta leiab, et apellant ei ole oma apellatsioonkaebust põhistanud. Apellant üksnes viitab, et asja kohtulik uurimine oli ühekülgne ja, et materiaalõigust kohaldati ebaõigesti. Samas jätab apellant välja toomata, milles tema arvates maakohtu poolne tõendite ühekülgne uurimine ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb. Vastustaja leiab, et üksnes arvamuse avaldamine ühe tunnistaja ütluste kohta ei ole 5 veenev alus pidada maakohtu otsust ebaõigeks, kuna maakohus uuris tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ega teinud lahendit üksnes apellatsioonis viidatud tunnistaja ütlustele. Apellatsioonkaebuses toodud tsitaadid ei vasta isikute poolt tegelikkuses antud ütlustele, mis nähtub ka istungi protokollist. Kriminaalasja materjalide juures ei ole tõendeid selle kohta, et R.K A Ale kuuluvad asjad hävitas, küll aga on igakülgselt, sealhulgas R.K enda kohtuistungil antud ütlustega tõendatav, et XXXXXX tn korteris olnud A A esemed jäid tema valdusesse ning A Ale ta neid hiljem ei tagastanud. Samuti ei ole R.K pakkunud neid asju tagasi menetluse ajal. Seega on R.K need esemed omastanud ja realiseerinud need enda äranägemise järgi. Samuti leiab kannatanu esindaja, et kaitsja apellatsioonkaebus on põhjendamata ka tsiviilhagi osas ning viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-34-05 ei ole asjakohane. Viidatud Riigikohtu lahendis ei ole puudutatud tsiviilhagi tõendamise küsimust, vaid on öeldud, et tsiviilkohtumenetluse põhimõtetele tuginedes valib tsiviilhageja kelle vastu oma tsiviilnõude suunab. Seevastu on Riigikohus 28.01.2010 otsuses nr 3-1-79-09 selgitanud, et Tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Võlaõigusseaduse § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Võlaõigusseaduse § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seetõttu ei ole kahju hüvitamise nõude esitamisel vaja täpselt iga hävitatud eseme ostuhinda või hetkelist turuväärtust üldse tõendada. Kahju suuruseks on sel juhul enamvähem samaväärse asja soetamiseks vajaliku kulu suurus ja kahju tekkimisele eelneva olukorra ligilähedane hinnang. Kohtuistungil avaldas R.K, kelle valduses olevas korteris vaidlusalused asjad pikalt asusid, et asjade hind uuena võis olla nagu A A avaldas. Uuesti, vastates kohtuniku küsimusele istungiprotokolli leheküljel 14, et kui arvestada kogu kottide sisu, siis kas summad võivad küündida tsiviilhagi juurde, siis vastab R.K, et kõiki esemeid kokku arvestades võib kahju suurus tsiviilhagi juurde küündida küll. Samas lauses R.K täpsustab, et hagist on väljas voodiriided, kõik need muud asjad, tekid, padjad, linad. (R.K lause: „Kõik need 6 asjad kokku võib olla suurusjärk võiks olla, hagist väljas voodiriided, kõik need muud asjad, tekid, padjad, linad, siis võib midagi taolist tulla“) Kannatanu esindaja ei nõustu ka apellandi seisukohaga joonestustarvete hindade osas. Tegemist ei olnud tavaliste joonlaudadega. Kannatanu õppis kunstikoolis ning tegemist oli erinevate spetsiifiliste joonestustarvetega, mis olid ostetud №rrast. Tsiviilhagi oligi esitatud kogu kahju hüvitamiseks, ega olnud piiratud ühegi esemelise loeteluga. Seega on R.K TSMS § 231 lg 2 tähenduses tsiviilhagi ulatuses tsiviilhagejale kahju tekitamise omaks võtnud. TSMS § 231 lg 2 kohaselt on omaksvõtt selgesõnaline nõustumine faktilise väitega kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil. Kuna süüdistatav R.K kohtuistungil tunnistas tsiviilhagi ulatuses kannatanule kahju tekitamist, ei olnud maakohtul otstarbekas tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Maakohus oleks sellisel juhul kaldunud kõrvale menetlusökonoomika põhimõttest ja koormanud nii kannatanut ja süüdistatavat uue vaidlusega. Arvestades R.K poolt kohtuistungil omaks võetud süüdistuste ulatust, ei saa erinevalt apellandi seisukohtadest, küll kohtulikku uurimist ühekülgseks pidada. Vastupidiselt arvestades omaksvõetud süüdistusi ja fakti, et kannatanu vara jäi süüdistatava valdusesse ja meelevalda ning keegi ei ole näinud (ka kannatanu mitte), vara hävitamist, saigi maakohus kvalifitseerida süüteo nii nagu ta seda otsuses on õigesti teinud. Apellatsioonikohtu istungil toetas kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõustuda ei saa apellandi väidetega, et R.K süüküsimuse otsustamisel
prg. 199 lg 2 p.5 järgi on maakohus rajanud süüdimõistva kohtuotsuse sisuliselt vaid kannatanu ütlustele ning lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseteks vaid seetõttu, et need riimuvad tunnistaja M.Ki ütlustega. Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetatud vargusepisoodis on maakohtu otsuses veenvalt ning otsuse lugejale arusaadavalt põhjendatud, miks kohus eelistab süüdistatava ja kannatanu vastuoluliste ütluste puhul just kannatanu ütlusi. Maakohtu poolne tõendite eelistus rajaneb igakülgsel ja täielikul tõendite uurimisel 7 vahetult maakohtu istungil. Apellandi väide, et maakohtus toimunud tõendite uurimine oli ühekülgne, on paljasõnaline. Süüdistatava ega tema kaitsja poolt ei esitatud selles episoodis ühtegi taotlust tõendite juurde kogumiseks, milliste rahuldamata jätmine võinuks viidata ühekülgsele uurimisele e. faktile et uuriti vaid süüdistuse poolt esitatud tõendeid. Maakohus on oma otsuses igati põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatava süü on temale inkrimineeritud avalikus varguses tõendatud. Seejuures on maakohus kogutud tõendite põhjaliku ja veenva analüüsi tulemusel põhjendatult järeldanud, et kannatanul oli enne vaidlusalust kuriteosündmust mobiiltelefon ja peale sündmust tal seda ei olnud. Seega ei olnud kohtul alust kahelda kannatanu ütlustes, et süüdistatav temalt mobiiltelefonid hõivas. Sellest rääkis kannatanu ka oma sõbrannale, kes omakorda rääkis edasi tunnistajale. Tunnistaja M.K nägi ka isiklikult, et hiljem kannatanu otsis oma mobiiltelefone korteris temale kuuluvate asjade hulgast ning kui ei leidnud järeldas, et need on R.K käes. Kohtul puudub ka põhjendatud alus kahelda kannatanu ütlustes osas, mis puudutab temalt 8000 №rra krooni hõivamist süüdistatava poolt. Tegemist on n.ö- sõna-sõna vastu situatsiooniga ja kohtupraktikas on analoogseid olukordi tihti, kus süüdlane vaidlustab varastatud koti sisu ja seda tavaliselt just selles olnud sularaha osas. Sellistel juhtudel on kannatanute ütlustes alust kahelda vaid siis, kui summad on n.ö. üle mõistuse suured e. sellised, millised konkreetsel kannatanul tema sissetulekuid arvestades ei oleks saanud olla. Käesolevas kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et kannatanu elas ja töötas mingi aeg №rras ning et tal võis selline summa ka rahakotis olla. Samas oleks naiivne loota, et süüdistatav sellises sõna-sõna vastu olukorras varguse omaks võtab. Tema kaitsepositsioon on arusaadav, kuid ei ole kohtu jaoks veenev. Maakohus on ka põhjendatult vaidlusaluses episoodis rahuldanud kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi, põhjendades ka varastatud telefonide väärtuse mõistlikkust. Teises vaidlustatud küsimuses e.
prg. 201 lg 2 p.1 järgi kvalifitseeritud kannatanu asjade omastamise episoodis kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi summa põhjendatuse osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine. Esiteks, kohtukolleegium märgib, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi suurus saab kujuneda vaid nende asjade kogumaksumusest, milliste omastamine on süüdistatavale süüdistuses inkrimineeritud. Seega, kuna süüdistuses ei ole loetletud omastatud asjade hulgas voodipesu ja joonestustarvete hulgas sülearvutit nagu seda väidab olevat kannatanu, siis ei ole põhjendatud lugeda nende asjade maksumust tsiviilhagi hulka. Teiseks, kohtukolleegium ei nõustu maakohtu ja kannatanu esindaja seisukohaga, et süüdistatav võttis maakohtu istungil tsiviilhagi täielikult omaks. Just vaidlusaluste joonistustarvete osas on süüdistatav väitnud nende väärtuse ülepaisutamist ja leiab, et arvestades nende kogust oleks maksimaalne maksumus 1000 krooni. Kohtukolleegium leiab, et 5000 krooni joonestamispaberite, joonlaudade ja paberite eest on ilmselgelt põhjendamatult palju. Kannatanu esindaja väide, et need olid ostetud №rrast ei ole õige, sest kannatanu on ise väitnud maakohtu istungil, et need on soetatud Tallinnas. Kannatanu ei ole selgitanud, kui palju tal oli neid 8 joonestamistarbeid, pabereid ja joonlaudu, et nende väärtus nii suur on. Ilmselge on see, et tegemist ei ole n.ö. defitsiitsete asjadega, milliseid tuleb korraga soetada sellises koguses ja seda hirmust, et tulevikus pole neid võimalik saada. Kui näiteks vaadata joonistus- ja joonestustarvete e-poest www.vunder.ee erinevate paberite ja joonlaudade hindu, siis pidanuks 5000 krooni eest e.320 euro eest neid pool tuba täis olema ja 2 suurest kilekotist oleks ilmselgelt väheks jäänud. Nagu kannatanu maakohtu istungil väitis olid joonistus- ja joonestustarbed Dieseli kotis koos sülearvutiga ja riietega e. neid ei saanud olla sedavõrd suures koguses. Kui on aga tegemist spetsiaalsete ja hinnalisemate töövahenditega, siis peab kannatanu nende maksumust tõendama. Eeltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et tsiviilhagi summat tuleb vähendada 4000 krooni võrra – 5000 krooni väidab kannatanu joonestustarvete maksumuseks, süüdistatav võtab omaks 1000 krooni. Samas, kui kannatanu soovib ja suudab tõendada vaidlusaluste esemete hulka ja maksumust on tal õigus pöörduda tsiviilkohtusse e. siis ülejäänud osas (4000 krooni) jätab kohus käesoleva otsusega läbi vaatamata. Seega jääb väljamõistetud tsiviilhagi summaks 62430 krooni (3990 eurot ja 16 senti) miinus 4000 krooni (255 eurot ja 65 senti), s.o. 58 430 krooni e. 3734 eurot ja 36 senti. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.4; 340 lg 2 p.5; 342-345 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ning teeb selles osas uue otsuse. Julia Katškovskaja Meelika Aava Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.