Obsah (6)

§ 263§ 199§ 121§ 64§ 73§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-7250 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia

§ 263p 1 ja § 199 lg 1- § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 04.

augusti 2010 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Helen Tomberg Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Mairi Heinsalu Süüdistatav G.S, ik: xxx, eelvangistuses viibis kaks päeva. Kaitsja Vandeadvokaat Helen Tomberg RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 04. augusti 2010 aasta otsus nr 1-10-7250 G.S süüdistusasjas muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: G.S süüdistatakse selles, et tema, viibides 25.03.2009.a. kella 20.50 paiku Tallinnas Xxxxxxxxx xxx xxx asuvas P. AS-le kuuluvas Mustamäe P. müügisaalis võttis võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil nii toidukaupa, mille pani endale kotti ja ka riideesemeid, millised pani endale selga ning möödus kaubaga koguväärtuses 1337,83 krooni kaupluse kassadest jättes kauba eest tasumata, kuid peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Seega G.S pani toime varguse katse, mis on kvalifitseeritav

§ 199lg.

1 § 25 lg. 2 järgi. Samuti tema, 18.10.2009.a. kella 02.00 paiku Tallinnas, XXXXXXXXXX XXX XXX asuva baari „K.“ läheduses baari töötamise ajal rikkus rahu ja avalikku korda ning häiris üldist ja asjasse mittepuutuvate isikute õigusrahu sellega, et lõi midagi ütlemata temale tundmatut I. T. käes olnud täidetud plast pudeliga vasaku põsesarna piirkonda ning D. Z. sama pudeliga suu piirkonda, mille tagajärjel murdus D. Z. üks esihammas, peale mida jooksis G.S eemale. Kui I. T. ja D. Z. hakkasid peale G.S poolset ründamist liikuma edasi „Nurmenuku“ peatuse poole ning jõudes „Nurmenuku“ peatuse juurde, tuli G.S neile uuesti kallale, lüües I. T.’t käes olnud pudeliga kahel-kolmel korral pea piirkonda, kuid kuna I. T.’l õnnestus käed kaitseks ette panna, tabasid löögid I. T. käelabasid ja vasaku käe käsivart. Seejärel lõi G.S käes olnud pudeliga D. Z.’d korduvalt näo ja pea piirkonda, mille tagajärjel tekkis D. Z. peahaav. Oma tegevusega põhjustas G.S nii I. T.le kui D. Z.e füüsilist valu ja tervisekahjustusi ja nimelt: I. T.’le vasaku silma hematoomi, pealae pindmised hematoomid, mõlema küünarvarre hematoomid ja marrastused ning D. Z.e haava peas, muhu paremal poolel peas ning esihamba vigastuse. Seega G.S rikkudes raskelt avalikku korda vägivalda kasutades, pani toime kuriteo, mis on kvalifitseeritav

§ 263p. 1 järgi.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: Maakohus tunnistas G.S süüdi

§ 121

järgi ning karistas 5 /viie/ kuulise vangistusega,

§ 199

lg.1 - § 25 lg.2 järgi ning karistas 1 /ühe/ kuulise vangistusega.

§ 64lg.1 alusel luges kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ja mõistis liitkaristuseks 5 /viis/ kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg. 2 kohaselt vähendas mõistetud liitkaristust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 /kolm/ kuud ja 10 /kümme/ päeva. Kohaldas

§ 73

lg.1 ja lg.3 sätteid, määras katseajaks 3 aastat.

§ 68

lg.1 alusel luges karistuse täitmisele pööramisel ära kantuks eelvangistuses viibitud ajavahemiku 25.03.2009.a. – 26.03.2009.a., s.o. 2 /kaks/päeva. Kannatanu D. Z. kasuks mõisteti välja 5900.00 krooni, I. T. kasuks mõisteti välja 3000.00 krooni. 2 Maakohus leidis, et G.S 18.10.2009.a. kella 02.00 pani kannatanute suhtes vägivallateod toime küll avalikus kohas, kuid ta ei rikkunud sellega avalikku korda, ning kvalifitseeris tema tegevuse

§ 121järgi.

APELLATSIOON: Kaitsja vaidlustab kohtuotsust osas, mis puudutab süüdistatavalt D. Z. ja I. T. kasuks kahju väljamõistmist. Leiab, et kohus on tõendeid uurinud ühekülgselt ja puudulikult, mistõttu on väär kohtu järeldus, et G.S pani D. Z. kehalise väärkohtlemise toime süüdistuses kirjeldatud viisil. Ž.Kondrtajeva ei ole kohtueelses menetluses tunnistanud D. Z. hamba lõhkumist, ka kohtuistungil eitas ta hamba lõhkumist. Seetõttu on väär kohtu järeldus, et ei ole vaidlust selles, et G.S lõhkus hamba (otsuse lk.11 teine lõik) vahetult pärast sündmuse toimumist, 18.10.2009.a. kell 02.50 pöördus D. Z. SA PERH erakorralise meditsiini osakonda, kus fikseeriti tema vigastused. Patsiendikaardil nr.53165 (t.l.10) nähtuvalt on isikul fikseeritud peas haav, muhk, paremal poolel huuled verised, samuti alkohoolne joove. Hamba murdumist fikseeritud ei ole. Ei ole tõenäoline, et juhul, kui patsiendil oleks ülevaatusel tuvastatud hamba murdumine, oleks see arstlikul ülevaatusel patsiendikaardile kandmata jäetud. D. Ž. pöördus esmakordselt kaebusega politsei poole alles 25.10.2009.a. ja samal päeval alustati ka kriminaalmenetlust (t.l.3). Teatisest kriminaalmenetluse alustamise kohta nähtub küll hulk D. Z. poolt esitatud kaebusi ja vigastusi, kuid katkist hammast nende seas ei märgita. 25.10.2009.a. kuulati D. Z. kannatanuna ka üle, kus ta esmakordselt avaldab, et hambatükk tuli ära G.S löögi tagajärjel. Alles seejärel koostati politsei poolt fototabelid, millest nähtub murtud hammas. Seega on objektiivselt D. Z. esihamba murdumine fikseeritud mitte varem kui 25.10.2009.a. Arvestades D. Z. eluviisi ja ohtrat alkoholitarvitamist, samuti tema kalduvust sattuda kaklustesse ja isikuvastaste kuritegude toimepanemisele, on tõenäoline, et ta sai hambavigastuse perioodil 18.-25.10.2009.a. G.S kinnitusel ei löönud tema hammast katki ja katkist hammast objektiivsete tõenditega pärast kuriteosündmust pole ka tuvastatud. D. Z. vastupidised väited ei ole usaldusväärsed. Nende usaldusväärsust kahandavad veelgi G.S halvad suhted D. Ž.ga, mida muu hulgas on põhjustanud D. Z. varasem vägivaldne käitumine G.S ja tema alaealise lapse suhtes. Kuna maakohus uuris hamba lõhkumisega seotud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, on ta vääralt jõudnud järeldusele, et hamba lõhkumisega tekitatud kahju on põhjustanud G.S. G.S ei pea vastutama ega vastuta kahju eest, mida ei ole tekitanud tema. Seega on temalt D. Z. kasuks 5900 krooni väljamõistmine alusetu. Puutuvalt I. T. kasuks mõistetud moraalse kahju hüvitist 3000 krooni leiab G.S, et ka see on alusetu. I. T. on oma hagi alusena välja toonud asjaolu, et G.S tekitas talle „hingepiina, kuna võis kannatada tema reputatsioon seoses sellega, et terve nädala jooksul ta ei saanud täita täies ulatuses oma tööd, milline nõuab suhtlemist paljude inimestega“. Sellest tulenevalt esitas kannatanu hagi moraalse kahju nõudes summas 3000 krooni. Apellant leiab, et kannatanu hagiavalduses märgitud asjaolud anna alust rahalise hüvituse määramiseks. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahenditest ei tulene vastupidist. Kaitsja esitab moraalse kahju väljamõistmise ja suuruse kohta käivad Riigikohtu seisukohad. Märgib, et selliseid püsivaid rikkeid, mis võinuks I. T. psüühilist seisundit rikkuda, antud vaidluses ei ole esinenud. Oma hagiavalduses I. T. ise ei kinnita püsivast piirangut enda 3 tegevuses, vaid kahtleb, et „terve nädala jooksul töö täies ulatuses tegemata jätmine võis kahjustada tema reputatsiooni“. Maakohus, väljudes hagis märgitud alustest, on õigusvastaselt väljunud hagi piiridest ning lugenud moraalset kahjut tekitavaks ka võimetuse minna politsei juurde ütlusi andma (kohtuotsuse lk.11

1. lõigu viimane lause). Kuna hageja ise sellele alusele tuginenud ei ole, ei saa sellele tugineda ka kohus. Mittevaralise kahjuna ei ole käsitatav kohtuotsuses märgitud võimetus teha tööd, nagu kohus on ekslikult leidnud. Nimetatud kahju on varaline kahju, mille olemasolu ja suuruse peab tõendama hüvitust nõudev isik. Käesolevas asjas ei ole kannatanu sellist varalise kahju hüvitamise nõuet esitanud. G.S ei eita, et tema tegevuse tagajärjel võis I. T. psüühika kannatada nädala jooksul silma juures nähtava hematoomi tõttu, kuid mitte viisil, mida hinnata rahalises väljenduses 3000 krooniga. G.S on veendumusel, et isegi juhul, kui I. T. moraalne kahju tuleks hüvitada rahaliselt, ei ole arvestades toimunud sündmust ja et kannatanul tekkinud vigastuse tõttu oli tema elu häiritud vaid 1 nädala jooksul, 3000 krooni suuruse hüvitise mõistmine vastavuses tekkida võinud kahjuga. Kaitsja palub juhindudes KrMS § 338 p.-st 1ja § 340 lg 2 p.-st 5 tühistada Harju Maakohtu 4.08.2010.a. otsus osas, millega mõisteti G.S-ilt välja D. Z. kasuks 5900 krooni ja I. T. kasuks 3000 krooni; Teha selles osas uus otsus, millega jätta D. Z. hagi ja I. T. hagi rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: Apellant- kaitsja toetas apellatsiooni ja palus selles esitatud taotlus rahuldada. Maakohtu otsus osaliselt tühistada ning uue otsusega jätta kahe kannatanu poolt esitatud kahjunõuded rahuldamata. Prokuröri arvamuse kohaselt on otsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. Apellatsioonis esitatud väidete osas märgib kohtukolleegium järgnevat. Kaitsja apellatsioonis on seatud kahtluse alla süüdistatava poolt kannatanule hambavigastuse tekitamine seetõttu, et D. Z. on oma hambavigastusest rääkinud alles 25.oktoobril
2. Esialgsel patsiendikaardil ega ka kriminaalmenetluse alustamise teatisel, sellest juttu ei ole. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasjas on tõepoolest SA Põhja –Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna poolt väljastatud patsiendikaart, kus on arusaadavalt kirjutatud triaažiõe poolt peamised kannatanu poolsed kaebused ja probleemid. Muuhulgas on fikseeritud verised huuled. Ortopeedi poolt kirja panduna arusaadav trauma kirjeldus puudub/ t.lk. 10/. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et asjaolu, et traumapunktis patsiendikaardil pole katkise hamba kohta märget tehtud, ei tähenda, et kannatanu hammas pole murdunud Ž. G.S’lt saadud löögi tagajärjel. 4 Teatis kriminaalasja alustamisest, mis on koostatud menetleja poolt, ei ole käsitatav kannatanu ütlusena ning asjaolu, et seal ei ole kõiki vigastusi kirja pandud, pole antud juhul relevantne. Kriminaalasjas on võimalik tuvastada kannatanu vigastused menetluse käigus kogutud tõendite alusel. Kannatanu on 25.10.2010 aastal ülekuulamisel andnud ütlusi sellest, et Z.G.S poolt üheks tekitatud vigastuseks oli ka murdunud esihammas/ t.lk. 4-5/. Kaitsja väited sellest, et D. Z. eluviise arvestades on tõenäoline, et ta sai vigastused pärast 18.10.2009 on jäänud paljasõnalisteks. Sellise aktiivse kaitse korral lasub kaitseversiooni püstitajal kohustus esitada kohtule võimalus sellekohaseid väiteid kontrollida. Seda aga tehtud ei ole, süüdistatav on taotlenud asja arutamist lühimenetluses, kus toimub asja arutamine vaid kriminaalasja materjalide põhjal. VÕS § 127 lg 1 kehtestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Lõige 4 kehtestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kohtukolleegium leiab, et puudub alus seada kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Tõendatud on, et süüdistatav lõi pudeliga kannatanu suu pihta, tema arstlikul läbivaatusel huuled veritsesid, olid paistes. Mõne päeva möödudes sündmustest on kannatanu andnud ütlusi, et huulte pihta saadud löögi tagajärjel murdus esihammas. Vigastuste olemasolu näitavad menetleja poolt tehtud fotod. Analoogseid ütlusi D. Z.l löögi tagajärjel hambavigastuse olemasolust on kannatanuna ülekuulamisel kinnitanud ka I. T.. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on D. Z.l tekkinud hambavigastus ja sellega seonduv kahju G.S poolt toimepandud õigusvastse teo tagajärjeks. Kannatanu on kohtueelsel uurimisel esitanud hagiavalduse, millele on juurde lisanud K. OÜ H. õiendi, millest nähtuvalt on kannatanu kulutanud hamba taastamiseks 5900.00 krooni/ t.k. 94-95/. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu on tõendanud nimetatud summas varalise kahju olemasolu ning VÕS § 1043 ja § 1045 alusel on kohus seaduslikult mõistnud nimetatud varalise kahju süüdlaselt ka välja. I. T.le moraalse kahju, summas 3000 krooni väljamõistmise osas kohtukolleegium leiab, et mittevaralise kahju suuruse tõendamisel on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahalisele hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist. Seega ülaltoodud seaduse sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Fakti, et G.S oma süülise käitumisega on I. T.le tekitanud hematoomid nii silma all, pealael kui mõlemal küünarvarrel ja ka marrastused, on antud juhul maakohtu poolt tuvastamist leidnud ja selles osas vaidlus puudub. 5 Asjaolus, et kannatanu I. T. on oma hagiavalduses mittevaralise kahju nõude põhistuseks märkinud, et lisaks füüsilisele valule ei saanud ta täies ulatuse oma tööd teha, kuna see on seotud suhtlemisega paljude inimestega, ei tulene, et tegemist oli töövõimetusega seotud varalise kahju nõudmisega. Selline kaitsja väide on eksitav. Kohtukolleegium leiab, et lisaks valule, mida hematoomid endaga kaasa toovad, võib ka mööduv näovigastus siiski negatiivselt mõjutada mingil perioodil inimese elukvaliteeti, kuna vaieldamatult on hematoom silma alla kõigile nähtav ja võib tekitada ebamugavust inimestega suhtlemisel. Apellatsioonis on samuti tõdetud, et 1 nädala jooksul oli kannatanu elu häiritud. Kohtukolleegium leiab, et mittevaralise kahjuna I. T. kasuks väljamõistetud 3000.00 krooni on mõistlik rahaline hüvitus ja selles osas kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 04 augusti 2010 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA STEN LIND 6