S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Kaebuse esitaja: M.S, ik: XXX, elukoht: XXX Kaitsja: Reet Vokk, RESOLUTSIOON 1. Jätta M.S kaitsja Reet Vokki kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 02.03.2011 otsusele nr 19 2302,11,001771 M.S karistamises LS § 74 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 02.03.2011 otsus nr 2302,11,001771 M.S karistamises LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 11.02.2011 kell 10.55 Uus-Sadama tänaval Tallinnas juhtis mootorsõidukit Volvo FH12 registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,50 +/- 0,05 mg, millega rikkus LE § 76 p 3 sätteid ja pani toime LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et vaidlustatud otsuses on kergendavaks asjaoluks märgitud isiku kahetsust. Menetlusalune isik leiab, et teda on karistatud liiga rangelt ja seda just juhtimisõiguse äravõtmise osas ning lisakaristuse määramisel on jäetud arvestamata, et menetlusalust isikut ei ole kordagi karistatud väärtegude toimepanemise eest ja tegemist on esmakordse juhtumiga. Menetlusalune isik töötab alates 2005 aastast ASs F rahvusvaheliste vedude autojuhina, mistõttu temalt juhtimisõiguse äravõtmisega kaotab ka oma töö, st sissetulekuallika. Menetlusalune isik elab Ülenurmes üürikorteris koos abituriendist tütrega ning menetlusalusel isikul on ka poeg, kelle ülalpidamise eest tuleb samuti hoolitseda. Töökoha kaotamisel ei ole menetlusalusel isikul võimalik lapsi ülal pidada ega tasuda pangalaene ning ei suuda tasuda ka määratud rahatrahvi. Menetlusalusele isikule määratud rahatrahv summas 800 eurot on tema jaoks väga suur rahaline karistus, mis edaspidiselt täidab eesmärki hoiduda väärtegude toime panemisest. Kohtuväline menetleja on jätnud arvestamata, et menetlusalune isik püüdis teha endast oleneva, et mitte asuda sõidukit juhtima jääknähtudega. Kui ta hommikul aru sai, et alkohol ei ole tema organismist väljunud, siis kutsus ta oma sõbra AK sadamasse vastu, et see auto laevalt maha ajaks, kuid sadamas ei lastud AK väravast läbi. Kaebusega taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist lisakaristuse osas. Menetlusalune isik on selgitanud teo toimepanemise asjaolusid, mis viitab tahtluse puudumisele teo toimepanemisel. Menetlusalune isik leiab, et lisakaristus koormab teda ebaproportsionaalselt ja lisakaristuse määramisel ei ole arvestatud tema isikuga ning tema vastulauses märgitud õigustavate asjaoludega. Tegu ei olnud toime pandud tahtlikult ja rikkumise põhjus ei olnud menetlusaluse isiku motiveerimatus seaduskuulekaks käitumiseks. Menetlusalune isik leiab, et kohtuväline menetleja on võtnud tema karistuse küsimuses seisukoha sisuliselt kaalumata ja hindamata menetlusalust isikut õigustavad ja süüd vähendavaid asjaolusid, rikkudes väärteomenetluse aluspõhimõtteid. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et isikul üldse puuduvad eelnevad karistused, samuti asjaoluga, et isik töötab kaugsõiduautojuhina. Järelikult juba sel põhjusel tuleb otsus lisakaristuse osas tühistada. Neid asjaolusid ei ole kohtuväline menetleja arvestanud ega põhjendanud, mis neid ei arvesta, rikkudes sellega V™S § 74 lg 1 p 8 nõuet. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud ka rikkumise suurusega – rikkumine selle kvalifikatsiooni piires oli peaaegu minimaalne, kuid karistus määrati peaaegu maksimaalne. Vastavalt KarS süüpõhimõttele on iga isiku süü individuaalne ja ainult talle omistatav. Lisakaristuse määramine ei ole põhjendatud eripreventiivsete eesmärkidega ja koormab menetlusalust isikut ebaproportsionaalselt. Karistuse kohaldamisel tuleb arvestada isiku süü suurust ning lähtuda individuaalsest süüst. Kuna menetlusaluse isiku töökoht eeldab pidevat sõiduki juhtimisõiguse olemasolu, siis tulnuks kohtuvälisel menetlejal ka neid asjaolusid kaaluda menetlusalusele isikule lisakaristuse määramisel. Seega on juhtimisõiguse äravõtmine ebaproportsionaalne, mistõttu tuleb määratud lisakaristus tühistada. 2 Kohtuvälise menetleja antud kirjalikus vastuses on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo. Menetlusalusel isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,50 mg/l, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 mg/l ja tulemuseks saadi 0,45 mg/l. Seega on tegemist keskmises määras lubatud alkoholi piirmäära ületamisega. Kohtuväline menetleja lähtus otsuse tegemisel KarS § 56 sätetest, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse määramisel on arvestatud karistust raskendavate asjaolude puudumisega ja kergendava asjaolu olemasoluga. Kaebuses on selgitatud, et juhtimisõiguse olemasolu on tööks vajalik ning juhtimisõiguse äravõtmisel kaotaks menetlusalune isik töö. Kohtuväline menetleja leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus valitud töö tegemiseks ei tulnud kaebuse esitajale ootamatuna pärast otsuse koostamist. Isik, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimise õigus, on teadlik nii liikluseeskirja nõuetest kui ka liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Kuivõrd kaebusest nähtuvalt peab menetlusalune isik end kutseliseks juhiks, siis on menetlusalune isik ka väga hästi teadlik sellest, et liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda halvendab tema majanduslikku olukorda, seda nii määratava rahatrahvi tasumise kohustusena kui ka juhtimisõiguse võimaliku äravõtmise tulemusena. Olles taolisest riskist teadlik, peab isik ise valima sellise käitumisviisi, et nii tema majanduslik olukord kui ka juhtimisõiguse kasutamisest tulenevad töökohustuse täitmise kohustus ei halveneks määratava rahatrahvi ega juhtimisõiguse äravõtmise tõttu. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et menetlusalune isik on liikluses nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii menetlusalusele isikule endale, kui ka teistele liiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja ta aktiivselt mootorsõidukijuhina liikluses ei osale. Menetlusaluse isiku ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisse, mis võib aga talle takistuseks saada sissetuleku saamisel ja rahaliste kohustuste täitmisel. Samuti näitab selline käitumine ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate eludesse, tervisesse ja varasse. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada vaid seda, et alkoholi tarvitamine ja seejärel mootorsõiduki rooli istumine ning liiklusalase väärteo toimepanemine olid menetlusaluse isiku jaoks olulisemad kui võimalus töökoht säilitada. Väärteo subjektiivse tunnusena loeb kohtuväline menetleja tuvastatuks menetlusaluse isiku käitumises vähemalt kaudse tahtluse, kuivõrd M.S on andnud ütlusi alkoholi tarvitamise kohta juhtima asumisele eelnenud ajal ning oma seisundit hindas ta halvaks. Arvestades asjaolu, et asudes alkoholi tarvitama teadis menetlusalune isik, et tal tuleb järgmisel päeval asuda mootorsõidukit juhtima, järgmisel päeval tundis ta end eelnevalt pruugitud alkoholi tõttu halvasti, oli ta teadlik õiguserikkumise toimepanemise võimalikkusest sõidukit juhtima asudes ning oleks pidanud astuma enese kainuse tuvastamiseks konkreetseid samme – veenduma joobeseisundi puudumises aktiivse tegevuse kaudu, selle tegemata jätmine ja sadamasse teise juhi vastu kutsumine ei tähenda väärteo toimepanemist süü kergemas vormis. Kohtuväline menetleja leiab, et arvestades menetlusalusele isikule määratud karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke on igati põhjendatud M.S karistamine antud rikkumise eest rahatrahviga 800 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumiste toimepanemisest hoidumine ja õiguskorra kaitsmise huvide eesmärki. Kohtuväline menetleja on seisukohale, et menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo iseloom ja tema käitumine viitavad sellele, et menetlusalune isik on liikluses iseendale ja teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja menetlusalune isik aktiivselt mootorsõiduki juhina liikluses ei osale. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja selle mõju all olles sõiduki juhtimine on menetlusalusele isikule olulisem kui võimalus senist soodsat 3 olukorda säilitada. Kohtuvälise menetleja arvates näitab menetlusaluse isiku käitumine pigem seda, et ta tegi kõik enesest oleneva selleks, et temalt sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine muutuks vältimatuks. Väärteoasjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis välistaks juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse kohaldamise. Kuivõrd menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena, on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku teo ohtlikkust ja süü suurust arvestades ei saa menetlusaluse isiku lisakaristust tühistada. Arvestades eelpool toodut on kohtuväline menetleja seisukohal, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, sellele lisatud lisadega, kohtuvälise menetleja kirjaliku arvamuse ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 7419 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 7419 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 7419 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,50 +/- 0,05 mg (t/l 3, 4), kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,45 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmises määras. Esitatud kaebuses on vaidlustatud lisakaristust ja asutud seisukohale, et põhikaristus on kaebuse esitanud isikule juba oma raskuselt niigi koormav ja lisakaristuse kohaldamine põhjendamatu, kuivõrd ei ole arvestatud kergendavaid asjaolusid, so kahetsust, samuti varasemate karistuste puudumist, rikkumise asjaolusid, raskust ning põhjendusi. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, asub seisukohale, et kaebuses viidatud kahetsus on tekkinud alles esitatud kaebuses pärast väärteootsuse koostamist. Kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses (t/l 7) on märgitud, et tahetakse juhtunust ausalt ja kahetsusega kirjutada, kuid ülejäänud vastulause sisaldab endas vaid asjaolude selgitust. Väljend „kahetsusega kirjutada“ on mitmeti tõlgendatav ning võib puudutada ka seda, et vastulause esitaja kahetseb seda, et peab vastulause kirjutama. Otsest kahetsusavaldust inkrimineeritud teo suhtes vastulausest ei nähtu. Väärteoprotokolli koostamisel on menetlusalune isik märkinud väga lühikese ja konkreetse selgituse: „Jõin õhtul õlut 7 pudelit.“ Seejuures nähtub kohtuvälise menetleja otsusest, et otsuse koostaja on kahetsusega arvestanud. Mis puudutab väidet, et otsuse koostaja ei ole arvestanud sellega, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad karistused ja vaidlusalune rikkumine on menetlusalusel isikul esmakordne, siis leiab kohus, et väärteoasjas leiduvast Karistusregistri õiendist võib tulla teistsugusele järeldusele. Menetlusalust isikut on varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid menetlusalusele isikule määratud väärteokaristused olid vaidlusaluse väärteo toimepanemise ajaks nende õigeaegse tasumise tõttu kustunud. Vaidlustatud otsuses on kohtuväline menetleja põhjendanud lisakaristuse kohaldamist inkrimineeritud teo ohtlikkuse ja iseloomuga ning kohus peab selle põhjendusega senise kohtupraktika taustal ka nõustuma. 4 Mis puudutab põhikaristuse määra ja kaebuses esitatud etteheidet, et põhikaristus on liialt suur ning ei ole arvestatud süü suurusega, siis leiab kohus, et ka taoline etteheide on põhjendamatu. LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo puhul määratakse karistuseks rahatrahv kuni 100 päevamäära ja LS § 7419 lg 1 kohaselt karistatakse juhti juhul, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus kuni 0,24 milligrammi õhu liitri kohta. Seega juhul, kui alkoholisisaldus on sätestatud piirmäära ülemmääras, tuleb ka karistus vastavalt süü suurusele määrata ettenähtud sanktsiooni ülemmääras, so 100 trahviühiku lähedasena. Kaebuse esitanud isikul tuvastati alkoholipiirmäära ületamine 0,45 mg/l, mistõttu ei saa süü suurust arvestades määrata karistust alla 100 trahviühiku, vaid tuleb määrata oluliselt rangem karistus. Mõningal määral 100 trahviühikut ületav karistus tuleks kõne alla siis, kui LS § 7419 lg 2 rikkumine oleks toime pandud selle sätte rikkumise alammääras. Kohus leiab, et rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses on täiesti vastav kaebuse esitanud isiku süü suurusele ning igasugune alus määratud põhikaristuse kergendamiseks puudub ning arvestades väärteo toimepanemisel menetlusaluse isiku poolt alkoholipiirmäära ületamise määra, sellest tulenevat mootorsõidukijuhist liikleja suurt ohtlikkust nii väärteo toimepanija enese kui ka teiste liiklejate suhtes, eriti veel veoki juhtimise spetsiifikat laevast välja tänavale, on põhikaristus võrdeline menetlusaluse isiku süü suurusega. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas leiab kohus, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust. Riigikohus on senistes lahendites asunud üheselt seisukohale, et sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, ei ole kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Kohus asub seisukohale, et arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, samuti isiku süü suurust, so lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurust, siis oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõiguse äravõtmine võib tingida töökoha kaotuse, sellest tulenevalt ka sissetuleku kaotuse ning üüritud eluruumi eest tasumise võimatuse, samuti laste ülalpidamiskohustuse täitmise võimatuse ning võetud laenude eest tasumise võimatuse (kaebuse lisad 1, 4, 5). Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus ja senise töö iseloom alates aastast 2005 nagu on kaebuses väidetud, samuti elukoha eest üüri tasumise kohustus, pangalaenude tasumise kohustus ning laste ülalpidamiskohustus ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule olid töö iseloom ja juhtimisõiguse vajalikkus ning võetud rahalised kohustused ning pereliikmete ülalpidamiskohustus teada ka inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib esile kutsuda tema suhtes piiranguid ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord ei halveneks ja senine sissetulekut tagav elulaad säiliks. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt jõi menetlusalune isik eelmise õhtul ära suurema koguse lahjat alkoholi, kuigi oli teadlik sellest, et ta peab hommikul asuma mootorsõidukit juhtima. Arvestades kaebuse esitaja vanust võiks eeldada, et see ei olnud talle esimene kord alkoholi tarvitada. Seega ei ole kaebuse esitajale alkoholi tarvitamine võõras ja alkoholi mõju organismile ei tohiks olla kaebuse esitanud isikule ootamatu ja üllatuslik. Arvestades ärajoodud kogust ning seda, et ka veel kell 11.00 tuvastati menetlusalusel isikul 0,50 +/- 0,05 mg/l ulatuses alkoholi, siis näitab selline tulemus seda, et menetlusalune isik on laeva sõites asunud suure põhjalikkusega ennast viima seisundisse, mis peaks välistama sõiduki juhtimise. 5 Taolise valiku tegemine saab olla vaid tahtlik ja teadlik käitumine. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitanud isik on viinud end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti olles ohtlik kõrvaliste isikute varale ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse ja vastulause kohaselt kutsus menetlusalune isik laevale vastu teise isiku, et see sõiduki laevalt ära toimetaks, kuid seda isikut laeva ei lastud ja ta pidi ise sõidukit juhtima hakkama. Väärteoasja materjalidest, sh ka vastulausest ega kaebusest ei ilmne andmeid selle kohta, et menetlusalune isik oleks kategooriliselt keeldunud sõidukit juhtimast, mis viinuks olukorrani, kus leitakse kõrvaline isik, et laevalt transpordivahend välja viia. Seega on menetlusalune isik, saades aru, et võõrast isikut laevale ei lasta, ikkagi ise ja teadlikult asunud sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Väärteoasja materjalidest ei saa järeldada ka seda, et menetlusalune isik oleks alkoholi tarvitanud ettevaatamatusest, sest väärteoprotokolli on menetlusalune isik märkinud, et jõi ära seitse õlut, teades seega joodava vedeliku toimet ja kogust. Kaebuse esitanud isiku ohtlik käitumine näitab kohtu arvates isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks edasise elu korraldamisel endisel viisil, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja isikutesse, kelle heaolu tema enese käitumisest sõltub. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik teadlikult tarvitanud alkoholi sellisel määral, et ka veel kell 11.00 enne lõunat oli ta juhile keelatud seisundis ning asus juhtima veokit, mis oma gabariitidelt ei ole võrreldav sõiduautoga. Selliseid asjaolusid aga ei ole võimalik karistuse kergendamise alusena arvestada. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimisele asumine oli kaebuse esitanud isiku jaoks teo toimepanemise hetkel olulisim ja ainus õigeks loetud käitumisakt. Õige ja hoolsa suhtumise korral saanuks kaebuse esitaja valida kahe käitumisviisi vahel, so kas jätta alkohol tarvitamata ja sõidukit juhtides ohutult oma teekonda jätkata või tarvitada alkoholi ja enne alkohioli tarvitamisele asumist kokku leppida ja korraldada hommikuks sõiduki tõrgeteta äratoimetamine laevalt ja sihtkohta tema osavõtuta juhtimises. Kaebuse esitanud isik kumbagi sellist käitumisviisi ei valinud, vaid valis teadlikult ainsa ebaõige viisi. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitanud isiku suhtes kohaldatud lisakaristuse määr, arvestades lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja varasemate samalaadsete väärtegude eest määratud karistuste puudumist, on kooskõlas kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud süü suuruse ja kaebuse esitanud isiku isikuga ning alus vaidlustatud otsuse lisakaristuse osas tühistamiseks või muutmiseks puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.