et RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 1, § 135 lg 2, kohus otsustas : jätta muutmata Lõuna Prefektuuri 05.05.2010.a otsus väärteoasjas 2602.10.001623 U.P karistamise kohta LS § 7417 lg1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni. U.P kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse teatavaks saamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsiooniteate saamisel on otsuse terviktekst kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis alates 21.02.2011.a. Kohtus tuvastatud asjaolud Lõuna Prefektuuri 05.05.2010.a otsusega väärteoasjas nr 2602.10.001623 karistati U.P liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 3000 krooni. Otsuse kohaselt U.P, juhtides 18.02.2010.a kl 16:18 mootorsõidukit BMW 528 I reg. märgiga xxx ning lähenedes vasakult piiratud nähtavusega ristuvale teele vastassuunavööndi kaudu, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis oleks arvestanud liiklusolusid, et ta oleks suutnud peatada sõiduki etteaimatava takistuse ees, jättes sealjuures vasakpöördel veendumata oma manöövri ohutuses, mille tõttu toimus kokkupõrge vasakult lähenenud sõidukiga.
nõude rikkumisega tekitati varaline kahju sõiduki BMW 525 reg. märgiga xxx omanikule sõiduki vasakpoolse esinurga deformatsiooni näol. Sellega U.P rikkus
(liikluseeskirja) § 91, § 123 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7417 lg 1 järgi. Väärtegu loeti tõendatuks sündmuskoha vaatlusprotokolli, tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlustega. Menetlusalune isik esitas vastulause, mille kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse teise sõiduki juht. Kohtuvälise menetleja hinnangul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. U.P esitas Lõuna Prefektuuri otsuse peale kaebuse (20.05.2010), taotledes väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt toimus liiklusõnnetus alljärgnevatel põhjustel. Esiteks, õnnetuse teine osaleja rikkus
§ 160 kohaselt peab reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul rööbasteta sõiduki juht - kui eesõigusmärgid ei näita teisiti - andma teed paremalt läheneva sõiduki juhile. Ristmik, millel liiklusõnnetus toimus, on reguleerimata samaliigiliste teede ristmik, millel puuduvad eesõigusmärgid. Otsusega on tuvastatud, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk põrkas kokku vasakult lähenenud sõidukiga. Seega pidi liiklusõnnetuse teine osaleja - tunnistaja R. O. - menetlusalusele isikule teed andma. Teiseks, R. O. rikkus
Lähenedes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikule, kus suubuv tee asus paremal pool, pidanuks ta vähendama kiirust ja olema paremalt poolt lähenevate sõidukite ilmumisel valmis peatumiseks. Sündmuskoha fotodelt nähtub, et R. O. sõiduki vasaku esiratta alt lähtub küllaltki pikk pidurdusjälg vasakule ning jälje algus enne "murdepunkti" ulatub sõiduki taha. Ühtlasi on R. O. sõiduk, rammides menetlusaluse isiku sõidukit, liigutanud viimast tunduvalt paremale. Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et R. O. sõiduk lähenes ristmikule kiirusega, mis ei oleks tal võimaldanud sõidukit paremalt poolt teise auto ilmudes enam enne kokkupõrget peatada. Seega ei valinud R. Ojaperv, lähenedes ristmikule, kus võimalik teeandmise kohustus oli just temal, sobivat sõidukiirust, mis oleks võimaldanud sõiduki peatamise sõidueesõigusega ristmikku ületava sõiduki ees. R. O. poolt ebaõigelt valitud kiirus on põhjuslikus seoses saabunud liiklusõnnetusega, kuna sõiduki seiskamisel enne menetlusaluse isiku sõidukini jõudmist poleks liiklusõnnetust toimunud. Kolmandaks, väärteoasjas puuduvad tõendid, mille alusel tuvastada sõidukite paiknemist teel. Lineaarmõõtmiste metoodika on kinnitatud Politseiameti 18.11.2005.a käskkirjaga nr 189. Kohtuväline menetleja ei ole metoodikat järginud. Metoodika punkti 6.4.3 kohaselt märgistatakse mõõdetava suuruse alg- ja lõpp-punktid ning vajadusel seotakse vähemalt üks nendest kas teemärgistuse, hoonete või teiste mittemuutuvate objektidega (nt reeperpunktide) kaudu. Punkti 6.4.4 kohaselt tuleb mõõdetavate vahemaade valikul silmas pidada, et soovitatav on siduda võimalikult suur osa mõõdetavatest suurustest ühe reeperpunktiga. Vaidlusalusel liiklusõnnetuse skeemil ei ole ükski objekt seotud nn reeperpunktiga. Reeperpunktiga on seotud selle tee, mida mööda sündmuskohale lähenes menetlusalune isik, vasak äär, kui nimetatud äärega ei ole seotud omakorda ühtegi mõõdetud objekti (sõidukit või jälge). Kuivõrd vaidlusaluse liiklusõnnetuse vaatlusprotokollilt ega ka vaatlusprotokolli lisaks olevalt skeemilt ei nähtu, et sündmuseosalised sõidukid oleksid seotud mõne kohtkindla objektiga sündmuskohal, ei ole võimalik väita sedagi, millises suunavööndis menetlusalune isik ristmikul viibis. Neljandaks, sündmuskohal fikseeritud tehiolud ei vasta tegelikkusele. Skeemilt nähtuvalt kitseneb tee kurvi kohas. Menetleja sellekohane arusaam on väär, kuivõrd tee laiust ei määra mitte lumest puhastatud ala ulatus vaid
Kuigi sündmuskoha fotod ei ole kasutatavad tõendina. nähtub fotolt 7, et tee ääres parkivate sõidukiteni on veel oluliselt ruumi. On mõistetamatu, miks menetleja ei ole seda sõidutee osa sõiduteena käsitlenud. Seetõttu on menetleja ebaõigelt tuvastanud ka sõidutee laiuse. Arvestades asjaoluga, et sõidutee on menetleja poolt fikseeritust oluliselt laiem ning arvestades sõiduauto BMW reg.nr xxx vasaku esiratta pidurdusjälje asukohaga, saab väita, et just sõiduauto BMW, reg.nr xxx liikus ristmikule vastassuunavööndis. Viiendaks, kohtuväline menetleja ei ole tõendanud, et menetlusalune isik lähenes ristmikule vastassuunavööndi kaudu. Kohtuvälise menetleja sellekohane väide baseerub peaasjalikult sündmuskoha skeemil. Kuivõrd sündmuskoha mõõtmistulemuste jälgitavus ei ole tõendatud, ei saa asuda tõsikindlale seisukohale, millise suunavööndi kaudu menetlusalune isik ristmikule lähenes või kas ta oli sõiduteede ristumisalalt välja sõites vastassuunavööndis või mitte. Kuuendaks, menetlusalune isik ei ole rikkunud
Sõidueesõigust kasutavat juhti ei saa süüdistada
nõude eiramises ehk selles, et ta ei olnud suuteline peatuma talle teeandmise kohustusega sõiduki ees.
Menetlusalune isik veendus enne manöövri alustamist, et paremalt lähenev transport puudus ja seega oli temal ristmikul sõidueesõigus. Juba manöövril olles sõitis ristmikul talle ette R. O. juhitud sõiduk. Sõidueesõigust kasutaval juhil on õigus eeldada, et teeandmise kohustusega juhid oma kohustuse ka täidavad (õigustatud eelduse põhimõte LS § 2 lg 1) ning tal puudus võimalus olla veendunud, et teeandmiseks kohustatud juhid oma teeandmise kohustuse täidavad. Lõuna Prefektuur esitas 10.11.2010.a kirjaliku seisukoha U.P väärteoasjas. Kohtuväline menetleja ei nõustu U.P esitatud kaebusega ja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja möönab, et sündmuskoha vaatlusprotokollis ja skeemil puudub reeperpunkt, ehkki viimane on sündmuskohal viibinud politseiametniku visandis olemas ning jäi tahtmatult skeemile ja protokollile täheldamata, kuid see ei tähenda veel seda, et dokument ei ole lubatav ja asjakohane tõend. Kohtuväline menetleja nõustub, et reeperpunkti puudumisel ei saa paraku täpselt taastada sõidukite asukohta. Samas on teostatud vaatlust Anne 71 suunast Anne 77 suunas ning sündmuskoha vaatlusprotokoll tõendab seevastu, et tee sõidetava osa laius, kuhu soovis U.P manöövrit sooritada, oli 3,2 meetrit. Tee laiuse mõõtmine ei eelda reeperpunktiga sidumist. Võttes arvesse, et nii R. O. juhitud BMW reg.nr xxx ja U.P juhitud BMW laius on ca 1,8 meetrit, poleks kaks sõidukit mahtunud üksteisest ohutul viisil mööduma. Seega jääb selgusetuks kaebuses toodu, justkui R. O. eiras
nõuet, mille kohaselt reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul peab rööbasteta sõiduki juht andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile. Täpsemalt ei selgu, mil viisil pidi R. Ojaperv andma teed talle vastu liikunud sõiduki juhile, kes sooritas vasakpööret ning ei oleks mahtunud temast ohutul viisil mööduma. Ainetu on kaebuses toodud etteheide R. Ojapervele
nõuete rikkumise kohta, mis avaldub tema poolt juhitud sõiduki vasakpoolse esiratta alt lähtuva küllaltki pika pidurdusjälje näol. Nimelt on nimetatud jälge sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud sõidujäljena. U.P-
on ette heidetud just
, § 123 nõuete rikkumist.
kohaselt peab juht enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ning
§-st 123 tulenevalt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Ei ole vaidlust selles, et U.P lähenes ristmikule, kus tema jaoks vasakult piirasid nähtavust pargitud sõidukid ning selles, et U.P sooritas vasakpööret. U.P on ka kohtuvälises menetluses tunnistanud, et enne vasakpöörde sooritamist: "Veendusin, et paremalt poolt autot ei tulnud ja asusin sooritama vasakpööret. Pöörde sooritamise ajal märkasin vasakult poolt tulevat autot". Seega jättis U.P enne manöövri sooritamist vasakul pool toimuva tähelepanuta. Toodud tõik on seletatav sellega, et vasakul oli nähtavus piiratud. Võttes aga arvesse ristmiku iseärasusi, kus ei ole tegemist klassikalise T-kujulise ristmikuga, oli U.P võimalus võtta enne manöövri alustamist veel paremale, veendumaks selles, kas vasakult läheneb sõidukeid ning kas vastassuunast üksteisest möödumine on üldse ohutu.
§-s 154 on osundatud, et juht peab ristmikule lähenedes olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi. See tähendab ka seda, et ettevaatlik tuleb olla lähenemisel igale ristmikule, ka siis, kui omatakse sõidueesõigust. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Seega
iab kohtuväline menetleja, et U.P pani toime temale süüks arvatud rikkumise hooletuse vormis. U.P ei olnud vasakult piiratud nähtavusega ristuvale teele lähenedes hoolikas ning ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis oleks arvestanud liiklusolusid, et oleks suutnud peatada sõiduki etteaimatava takistuse ees, jättes sealjuures vasakpöördel veendumata oma manöövri ohutuses, mistõttu toimus kokkupõrge vasakult lähenenud sõidukiga. Kohtuistungil jäi U.P kaebuses esitatu juurde. U.P seaduslik esindaja väitis kohtuistungil, et politsei on kajastanud sündmust otsuse tegija jaoks ebaõigesti. Vastupidiselt kohtuvälise menetleja arvamusele, et liiklusõnnetus on väljunud ristmiku alalt, mingit vastassuunda kaldumist ei ole toimunud ja ristmikualalt ei ole veel välja sõidetud. Fotodelt nähtuvad kaks jalakäijate rada. Esimene käigurada on vastu väravat. Käigurada, mis asub BMW esiotsa juures, saab fikseerida looduses kõnnitee serva madalduse järgi. Seega saab tõendite abil teada, kus faktiliselt asus U.P auto esiots. Ristmiku piiri ei määra see asjaolu, kui puhtaks on lumest lükatud talvistes oludes teed vaid tulenevalt LS §-st 2 p 45, mille kohaselt tee piiri tähistab reeglina kõnniteeserv või muu riba. Tõendilt nr 5 nähtub sündmuskoha tegelik sõidutee piir, küll suvistes oludes, aga sõidutee kaetus lumega sõidutee piire ei muuda. Äärekivi madalduskoht ehk auto esiotsa koht asub täielikult ristmiku ristumise ala keskel. Esiteks on tõendamata, et U.P lähenes sündmuskohale vastassuunavööndi kaudu. 9,5 meetri piirist saab täpselt sõidutee keskkoha. U.P lähenes sündmuskohale oma teevööndis, ehk politsei skeemi kohaselt liikus seda teeosa, mis jääb 9,5 meetrist paremale poole. Kui lugeda politsei seisukoht õigeks, et sõidutee piir ühtib selle piiriga, kus lõpeb asfalt ja algab lumi, siis allesjäänud teeosa on nii kitsas, et ei ole võimalik nagu U.P liikunuks vastassuunavööndis. Tegemist oleks üherealise teega, kus olekski võimalik liigelda ühes reas. Sellele vaatamata äärekivi madalduskoht, kus avarii aset
idis, oli ikka sõiduteede ristumise alal ja U.P ei ole sellest alast välja sõitnud. Tegemist on kahe sõidutee ristumisalaga, kus on sõidu eesõiguse mõttes parema käe reegel ja vastavalt
§-
160 oli R. O. kohustus. Ta lähenes ristmikule mittesobiva kiirusega ning ei olnud suuteline peatama ristmiku ees, et tee andmise kohustust täita. Nimetatud väide põhineb esiteks sellel, et R. O. sõiduki esiratta pidurdusjälg on pikk, mida on näha fotol ja teiseks kokkupõrke tagajärjel U.P sõidukile tekitatud vigastuste ulatus on nii tugev, et kaebuse esitaja ei saanud enam oma sõidukit äraviimiseks kasutada. Ebaõiglane on teine süüdistuse element, et U.P ei valinud sündmuskohale lähenedes sellist sõidukiirust, mis võimaldaks sõidukit peatada etteaimatava takistuse ees nähtavuse piires. § 123 järgi peab juht olema suuteline sõiduki peatama takistuse ees, mida tal on võimalik ette näha ja ette teada. Ristmikul, kus on ühel sõidukil eesõigus, peab sõidu eesõigust omav juht ette aimama ja ette nägema olukorda, kus tee andmise kohustusega talle teed ei anta. Seda nimetatakse etteaimatavuse printsiibiks. See väljendub
Muuhulgas on Riigikohus tõdenud ka seda, et teise juhi õigusvastast käitumist juht ette nägema ei pea. Olukorras, kus U.P ristmikule lähenes, omades sõidueesõigust, ei pidanud ette nägema, et R. O. talle teed ei anna ja ei pidanud seega oma kiirust vähendama nullini. Kolmandaks on U.P-
ette heidetud, et ta jättis vasakpöördel veendumata manöövri ohutuses. Nõuet tuleb vaadata läbi LS § 91 sätestatu, mille kohaselt juht peab veenduma enne manöövri alustamist manöövri ohutuses. U.P ütluste kohaselt ta veendus, et paremalt autosid ei lähene ja oli oma sõidueesõiguses veendunud. Kert ei veendunud, et keegi vasakult tulev sõiduauto ei anna talle teed. Seda kohustust U.P ei olnud. U.P veendus oma sõidu eesõiguses ja sooritas vasakpööret ristumisalal, mitte kaldudes vastassuunavööndisse. Tõendite hindamise puhul on oluline, kuidas määratleda ristumisala talvel. Määratlemise aluseks saab võtta muid andmeid, mitte puhtaks sõidetud asfalttee katet. Õiguslikus mõttes sätestab sõidutee piiri õigusakt ja juht peab liiklusreeglite järgi juhinduma õigusaktist. Ühestki liiklusalasest normist ei tulene, et sõidutee piiri ja laiuse ja ristumisala piiri paneb paika see, kuidas on sõiduteed puhastatud. Suvistel piltidel on sõidutee äärekivi paiknemas hoopis teises kohas, kui politsei on fikseerinud. R. Ojaperv pidi aru saama, et ristuva sõidutee piir hakkab enne parkivaid sõidukeid. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja
idis kohtus, et U.P-
süüksarvatav tegu on
idnud tõendamist sündmuskoha vaatlusprotokolliga, tunnistaja ütlustega ja menetlusaluse isiku ütlustega. Skeemil puudub 0-punkt, mis on avariipolitseiniku lisades olemas. See ei tähenda, et dokument ei oleks asjakohane. Teelõigu sõidetav laius oli 3,2 meetrit. Antud laiuse puhul ei oleks sõidukid mahtunud üksteisest ohutult mööduma. Ristmikule pöördel tuleb sõita nii, et sõidutee ristmikualalt välja sõites ei satuta vastassuunavööndisse. Kuid U.P juhitud sõiduk oli vastassuunavööndis juba enne, kui ristmikule sõitis. Seda on näha ka fotodelt nr 3 ja 4. Tegemist ei ole klassikalise ristmikuga. Kui U.P oleks võimalikult paremale poole hoidnud, siis ei oleks kokkupõrget toimunud. menetlemisel tuleb lähtuda reaalsetest liiklusoludest. Vaidlust ei ole selles, et R. O. soovis ületada ristuvat teed otse ja U.P oli manöövrit sooritamas vasakule teelõigule, kust R. O. lähenes. U.P suhtes olid vasakul piiravad objektid pargitud sõidukite näol. Riigikohus on
idnud, et ka oluliselt lubatust väiksem kiirus võib osutuda mõningatel juhtudel ülemäära suureks. Antud juhul oligi ettearvatav takistus R. O.. U.P oli võimalus eeldada, et ka seal teel liiguvad teised sõidukid. Tunnistaja R. O. andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta sõitis majade vahel, sisenes paremasse kurvi ja enne ristmikku põrkas kokku teise autoga. Auto tuli vastassuunast ning lõikas kurvi ja ristmikku. Toimus avarii. Kokkuleppele nad ei saanud ja kutsusid politsei. U.P pidurdas kõvasti. Tema enda kiirus oli 10-15 km/h. Hetkest, mil ta märkas tema autot kuni kokkupõrkeni, sõitis ta ühe autopikkuse, U.P kolm autopikkust. Seal oli võrdväärse ristmiku ala, paremalt lähenevale sõidukile tuleb teed anda. Ta ei jõudnud ristmikuni. Kui teist autot nägi, oli kiirus 10 km/h. Sellel ristmikul ta teadis, et kui ristumisala piirini jõuab, on vaateväli olemas, kas paremalt tuleb auto või ei. Ristmikule väljasõit on 8 meetrit, U.P tuli vasakult ja tema paremale keerata ei oleks saanud. U.P oleks pidanud nii tulema, et tal oleks võimalus paremale keerata. Siis oleks ta saanud varem pidama enne ristmikku, aga U.P tuli nurga tagant, tema mõistes vastassuunavööndist ja ta ei näinud teda. Ristmikule eelnes kurv. Mõlemad autod liikusid peale kokkupõrget, kui juhi seisukohalt vaadata, siis paremale. Tema auto liikus peale kokkupõrget pool meetrit. enne kokkupõrget üritas ta rattad paremale välja keerata, et mööda saada. Ta ei väida, et sõitis paremal tee servas, vaid tee keskelt paremal. Tunnistaja Jürgen Kapp andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta ei näinud, kuidas avarii toimus. Nad hakkasid lähenema ristmikule, kui toimus kokkupõrge. Kui ta autost väljus, siis ta nägi, et autod olid koos. Kerdi auto oli sisekurvis ja neile ette sõitnud. Tema oli R. autos, istudes juhi taga. Avarii toimus talvel, lumi oli maas. Kokkupõrke koha lähedal oli lasteaed. Nad läksid Kivilinna Konsumi poole. Nad sõitsid kurvi ja olid omas reas. Kiirus võis olla 30-40 km/h. Auto sõitis ette, see oli ootamatu. Ta ei vaadanud autos ette, kõik oli segamini, ei pannud midagi tähele. Kohapeal juhid kokkuleppele ei jõudnud. Ta nägi, et mõlemad autod olid avariilised. Nende autol oli juhipoolne eesmine nurk vigane. Teisel autol samamoodi. Sellel autol, mis ette keeras, oli esituli terve, tiib oli puruks. Sõidukid ei saanud üksteisest mööduda, kuna teine auto tuli paremalt ja lõikas sisekurvi. Ta ei tea, kui palju maad jäi ristmikuni. Ta ei näinud, kui palju ruumi jäi nende auto ja teeservas seisvate sõidukite vahele. Tunnistaja T. O. andis kohtus ütlusi selle kohta, et avarii toimus talvel. Tema oli R. O. autos. Nad liikusid Kivilinna poe poole ja siis oli pauk. Kaks autot koos. Ta ei näinud, kui pauk käis. Nad ei olnud veel ristmikule jõudnud, ristmikuni oli poolteist sammu. Teed olid kitsad, aga kaks autot oleksid üksteisest mööda mahtunud. See ei olnud võimalik, kuna teise auto kiirus oli suur ja ta lõikas kurvi. Nende auto kiirus oli alla 40 km/h. Väärteoasjas on tõenditeks veel sündmuskoha vaatlusprotokoll, liiklusõnnetuse skeem (tl 17) ning sündmust illustreerivad fototabelid (tl 24-29). Kohtu seisukoht Kohus, hinnates kohtuistungil uuritud tõendeid kogumis,
iab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja U.P kaebus rahuldamata. U.P-
on kohtuvälise menetleja otsusega mõistetud karistus selle eest, et ta rikkus
Väärteo toimepanemise ajal kehtinud LS § 7417 lg 1 redaktsioon näeb ette vastutuse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus.
kohaselt enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. D-kategooria ühissõidukijuht peab veenduma, et talle antakse käesoleva määruse § 81 kohaselt teed.
kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Kohus on seisukohal, et U.P poolt 18.02.2010.a
ja § 123 nõuete rikkumine ja seega LS § 7417 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemine on kohtus täielikult tõendamist
idnud. Väärteoasjas on U.P, tunnistajate ja kohtuvälise menetleja esindaja ütlustega, samuti sündmuskoha vaatlusprotokolliga täielikult tõendatud, et 18.02.2010.a sooritas U.P, juhtides BMW-d reg nr xxx vasakpöörde Tartus, Anne 71 juures asuval ristmikul. Samal ajal lähenes ristmikule R. O. juhitud BMW, reg.nr xxx, suunaga Anne 77 poole. Nimetatud ristmikul oli talvistes oludes vasakult oli nähtavus piiratud, s.o seal seisid parkivad autod ning sõidutee oli kaetud lumega, mistõttu oli tee laius tavapärasest kitsam. Antud ristmikul kehtis
§-st 160 tulenev nõue, mille kohaselt reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul peab rööbasteta sõiduki juht andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile ehk nö parema käe reegel. U.P, olles teadlik parema käe reeglist, kinnitas, et veendus paremalt lähenevate sõidukite puudumises ja asus sooritama vasakpööret. Samas jättis ta arvestamata asjaoluga, et vasakult võib läheneda sõiduk. See kohustus tuleneb
§-st
idnud, et just R. O. juhitud BMW liikus ristmikule vastassuunavööndis, mida kinnitavat R. O. sõiduki vasaku esiratta pidurdusjälje asukoht. Liiklusõnnetuse skeemilt nähtuvalt olid pidurdusjäljed tekitanud vaid U.P sõiduk, seevastu R. O. sõiduki puhul on skeemile märgitud vaid sõidujälg. Nii skeemilt kui fotodelt on näha ka see, et R. O. sõiduk oli täielikult parempoolses suunavööndis. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et lähtuda tuleb antud sõidutee tegelikust piirist ning sõidutee kaetus lumega sõidutee piire ei muuda. Kohus on seisukohal, et lähtuda tuleb õnnetuse ajal valitsenud tegelikust olukorrast. Kaitsja väitis, et kokkupõrge on toimunud sõiduteede ristumise alal ja U.P ei ole sellest alast välja sõitnud ning asus oma suunavööndis. Kohus
iab, et ka see väide ei ole põhjendatud. Kokkupõrge on liiklusõnnetuse aktist ja kohtule esitatud fototabelitest nähtuvalt toimunud kohas, kus U.P juhitud auto on vasakpööret tehes lõiganud ristmikku nii, et tema auto paikneb diagonaalis üle kogu vasakul asuva teeotsa sõidetava osa, mistõttu sealt lähenenud sõidukil ei oleks olnud mingit võimalust temast ohutuks möödumiseks. Nimetatud asjaolu näitab selgesti, et kaebaja ei pööranud piisavalt tähelepanu vasakult läheneda võivatele sõidukitele ning ei arvestanud sellega, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, milleks oli antud juhul R. O. auto. Eeltoodud tõenditega kogumis on täielikult tõendamist
idnud, et U.P ei täitnud
Kohus on eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel seisukohal, et kohtuistungil on täielikult tõendamist
idnud U.P süü 18.02.2010.a liiklusõnnetuse põhjustamises. Nimetatud liiklusõnnetusega 17 kaasnes varaline kahju. Seega on U.P süütegu õigesti kvalifitseeritud LS § 74 lg 1 järgi. V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 7417 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuks. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati U.P rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 3000.- krooni. Seega karistati teda alla sanktsiooni keskmise määra. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus
iab, et karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega. Karistus on määratud arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid ja võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.