lg 2 p 1,5;
novembri 2010 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav L.M ja kaitsja V.Viilol Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Diana Helila Süüdistatav L.M, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud,kinni peetud 08.02.
lg 2 p 4,
lg 1 ja
alusel 1 aastase vangistusega, seega isikuna, kes on varem toime pannud varguse, uuesti, 11.12.2009 ja 19.01.2010 tema valduses oleva võõra vallasasja, M-H. S. kuuluva sülearvuti TOSHIBA L300-1A3, enda kasuks pööramisega pani toime omastamise, tekitades M-H. S. varalist kahju summas 11 229, 40 krooni. Seega L.M isikuna, kes on varem toime pannud varguse või omastamise, valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega pani toime
2. L.M-i süüdistatakse ka selles, et tema, olles 18.06.2009 karistatud Harju Maakohtu poolt
lg 2 p 4,
lg 1 ja
alusel 1 aastase vangistusega, seega isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 25.01.2010 pani toime väljapressimise isikult vabadusega võtmisega, mis on seotud vägivallaga ja vägivallaga ähvardamisega ning mis seisnes selles, et 25.01.2010 kella 11.00 ajal Tallinnas, XXXXXXX XX asuva T. juures surus L.M H. K. viimase tahtevastaselt M. S. kuuluvasse sõidukisse Mazda Demio reg.nr. XXX XXX ning seejärel palus L.M sõidutada neid tema elukohta aadressil Tallinn, XXXX XX-XX. Asudes eelpool nimetatud aadressil esitas L.M-i H. K. nõude, et viimane peab avama krediidiasutuses arvelduskonto, esitama taotluse kiirlaenu saamiseks ning seejärel andma saadud raha L.M-ile üle ning juhul, kui H. K. peaks keelduma, siis kutsub ta kohale „sõbrannad“, kes klaarivad H. K. asjad teistmoodi. H. K., võttes L.M-i ähvardust tõsiselt, nõustus eelpool kirjeldatud nõudega, mistõttu sõidutas M. S. L.M-i käsul L.M-i ja H. K. Tallinnas, Liivalaia 8 asuvasse Swedbank´i Liivalaia pangakontorisse, kus H. K. L.M-i käsul avas arvelduskonto. Seejärel sõideti taas L.M-i käsul Tallinnas Balti Jaama juures asuvasse internetipunkti, kus M-L. P., kes oli koguaeg kaasas, koostas H. K. nimelt laenutaotlusi. Siis, kui P. OÜ – lt tuli positiivne vastus laenu summas 3 000 krooni saamiseks, sõideti Tallinnas, Narva mnt 1 asuvasse postkontorisse, kus toimus H. K. isiku autentimine. Seejärel liiguti L.M-i käsul Tallinnas, Tartu mnt 87 asuvasse Sikupilli Kaubanduskeskusse selleks, et võtta koheselt eelnevalt avatud H. K. arvelduskontolt P. OÜ poolt väljastatud kiirlaenu summas 3 000 krooni. Viibides eelpool nimetatud keskuses, proovis H. K. põgeneda, kuid L.M sai ta kätte ning väänates H. K. vasaku käe selja taha, tõi Sikupilli Kaubanduskeskuse juurde tagasi, põhjustades ka kannatanule füüsilist valu. Seejärel õnnestus H. K. vastu võtta kasuisa R. R. kõne ning teavitada enda asukohast, mistõttu 25.01.2010 kella 18.44 ajal ta ka sinna saabus ning H. K. õnnestus L.M-i juurest lahkuda. Seega L.M isikuna, kes on varem toime pannud varguse, varalise kasu üleandmise nõudmisega isikult vabaduse võtmisega, mis oli seotud vägivallaga ja sellega ähvardamisega pani toime
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2 3. Maakohus tunnistas L.M-i süüdi
lg 2 p 1,5 järgi ja karistas 4 aastase vangistusega,
lg 2 p 1 järgi ja karistas 1 aastase vangistusega,
64 alusel mõistis liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, KrMS § 238 lg 2 alusel mõistis karistuseks 3 aastat vangistust. Karistusaja alguseks luges 08.02.
Taotleb tema osalist karistuse kandmisest vabastamist nii, et reaalselt ärakandmisele kuuluks 1 aastat ja 3 kuud vangistust ja 2 aastat ja 9 kuust vangistusest teda vabastataks. Ka prokurör taotles kergemat karistust. Kahetseb toimepandut. 5. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et mõistetud karistus on liiga range ja süüdistatav palub seda vähendada lugedes kergema karistuse üks aasta vangistust kaetuks raskemaga neli aastat vähendades seda 1/3 võrra ja mõista reaalse vangistusena üks aasta ja kolm kuud ning ülejäänud karistus jätta katseaja rakendamisega tingimisi kohaldamata. Apellant leiab, et kuigi kohus on vastutust kergendava asjaoluna märkinud puhtsüdamliku kahetsuse ei ole kohus seda praktiliselt arvestanud. L.M tunnistas kohtuistungil ennast täielikult süüdi. Süüdistatava poolt toime pandud
2 p.1,5 süüteo tehioludest lähtuvalt oli toimepandud tegevus kannatanu suhtes väiksema raskusastmega kõigi nimetatud süüteo kvalifitseerivate tunnuste osas. Prokuröri poolt taotletud reaalne vangistuse pikkus vastab süüdistatava isikule. Ta on teinud toimepandud kuritegudest vastavad järeldused ning asunud kindlalt paranemise teele. Ta on aru saanud, et kuritegelikust elust tuleb eemale hoida. Tal on elukaaslane ja viie aastane laps, kelle toetust ta edaspidi omab ning kellega kooselu mõjutab teda ainult positiivselt. Alusetu on kohtuotsuses mõistetud karistuse raskust põhjendada väitega, et 4 aastane karistuse alammäär ei võimalda kriminaalhoolduse rakendamist. Kohus siinjuures ei põhjenda, millisele sättele ta oma väites tugineb. Süüdistatav soovib rõhutada, et tema varasema minevikuga range karistuse mõistmine ei ole õige, kuna ta on omad järeldused teinud ning edaspidi elab seaduskuulekalt. Seega on täidetud
lg 1 tingimus ja võimalus lühemaajalise reaalse vangistusega mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, millega oleks tagatud ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Palub tühistada Harju Maakohtu 02.11.2010a. otsus nr. 1-10-6930 mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega vähendada reaalse vangistusaja pikkust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 6. Apellant – süüdistatav toetab nii enda kui kaitsja apellatsiooni, palub teda tingimisi osaliselt karistusest vabastada. Apellant- kaitsja toetab apellatsiooni, palub süüdistatav tingimisi karistusest vabastada mitte pöörates mõistetud karistust osaliselt täitmisele. 3 Prokuröri arvamuse kohaselt on otsus seaduslik, karistus põhjendatud, kooskõlas
Palub jätta otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
ettenähtud koosseisulise tunnuse, kannatanu suhtes vägivalla kasutamise, tuvastanud eelkõige kannatanu ütlustega, millede usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud. Kohtukolleegium peab vaid vajalikuks märkida, et ainuüksi kannatanu käest haaramine, tema käest kinnihoidmine ja sellega valu tekitamine ka kätt väänamata, on juba käsitatav kehalise väärkohtlemisena ehk
Kohtukolleegium leiab, et süüdistuse mahu vähendamiseks füüsilise vägivalla kasutamise osas ringkonnakohtul seaduslikud alused puuduvad. Maakohtu otsus L.M-i süüdi tunnistamises kogu talle esitatud süüdistuse mahus on seaduslik. Kohus on veenvalt ja loogiliselt põhjendanud seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti, näidates ära tõendid, millele L.M-i süüdimõistmine rajaneb. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid maakohtu järelduste ümberlükkamiseks. 9. Apellandid on vaidlustanud mõistetud karistust ja on taotlenud karistuse osas uue otsuse tegemist millega L.M osaliselt vabastatakse karistuse kandmisest. Vangistusest tingimuslikul vabastamisel on karistuse liigiks vangistus.
lg 6 keelab kohaldada karistusest tingimisi vabastamist isikule, keda on varem karistatud vangistusega. L.M on varem karistatud vangistusega, seega pole tema suhtes
Riigikohus on oma otsustes /nt. nr 3-1-1-10-09/ korduvalt sedastanud, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Maakohus on põhjendanud miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada süüdistatava suhtes kriminaalhooldust ning miks kohus leiab, et mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele. Kohtukolleegium leiab, et kuigi seadusest otseselt ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, on see kohaldatav siiski vaid tingimusel, 4 et selline vabastamine on põhjendatav kuriteo toimepanemise asjaolusid ja ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kohtukolleegium leiab, et ei kuritegude tehioludes, kahe koosseisulise raskendava asjaoluga väljapressimise toimepanemises, mille eest seadusandja on ette näinud nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse ning korduvas varavastase kuriteo toimepanemises, pole tuvastatavad mingid erilised süütegusid oluliselt kergendavad asjaolud, mis annaksid aluse vaagida karistusest tingimisi vabastamist. Ka apellatsioonis pole sellistele asjaoludele viidatud. Süüdlase isiku osas kohtukolleegium leiab, et uue kuriteo toimepanemise eest reaalse vangistuse mõistmine on L.M-ile kolleegiumi veendumuse kohaselt ainuvõimalik. Tegemist on isikuga, kes järjekindlalt paneb toime nii varavastaseid kui ka vägivalla kasutamisega seonduvaid kuritegusid. L.M-i on varem viiel korral karistatud, kuid ükski nendest karistustest pole mõjutanud teda asuma seaduskuulekale teele. Teda on korduvalt varem ka karistusest tingimisi vabastatud, ehk kohus on usaldanud süüdlast, kuid ka selline asjaolu pole olnud takistuseks uute kuritegude toimepanemisel. Samuti on ta varem pannud kuriteo toime katseajal, ning kohus on ka eelneva karistuse pööranud täitmisele
Selline käitumine näitab üheselt, et L.M ei ole isikuks keda on võimalik karistusest tingimisi vabastada. Seega ka süüdlase isiku osas pole tuvastatavad sellised erandlikud asjaolud, mis annaksid ringkonnakohtule aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Vastuseks apellatsioonide väidetele peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu otsuses 3-1-1-99-06 sedastatule, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Eeltoodust lähtuvalt peab esmalt kohus jõudma järeldusele, et süüdlane tuleb tingimisi karistusest vabastada ja alles seejärel saab tõstatuda küsimus temale nn. šokivangistuse mõistmisest. Antud juhul nii maakohus kui ringkonnakohus on jõudnud järeldusele, et L.M ei kuulu karistusest tingimisi vabastamisele, seetõttu pole alust ka rääkida temale nn. šokivangistuse kohaldamisest. Vastavalt apellatsioonide sisudele peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et apellantide taotlus nn šokivangistuse mõistmiseks tähtajaga 1 aasta ja 3 kuud on vastuolus ülaltoodud otsuses märgituga. Samuti pole L.M-i suhtes šokivangistus kohaldatav seetõttu, et varem korduvalt vangistust kandnud isikule pole selles enam midagi distsiplineerivat või hoiatavat. Kaitsja etteheited kohtu viitele
sanktsiooni alammäärale, ehk kuriteo raskusele, mis ei võimalda tingimisi karistusest vabastamise kohaldamist, selgitab ringkonnakohus, et muuhulgas on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-59-07 märkinud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. 5
, mille kohaldamisel pole oluline et isik oleks kuriteo toime pannud esmakordselt, lõige 3 kehtestab maksimaalseks katseajaks kolm aastat. Seega oleks L.M-i suhtes
sätete kohaldamine vastuolus ülaltoodud Riigikohtu lahendis sedastatuga kuna
Süüdistatava väidetele kohtu poolt
sätete ebaõige kohaldamise kohta osundab kohtukolleegium, et süüdistatav on nimetatud sätet tõlgendanud ebaõigesti.
lg 1 kehtestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Antud juhul ongi kohus kohaldanud esimest liitkaristuse mõistmise põhimõtet, ehk on suurendanud raskeimat üksikkaristust, milleks oli 4 aastat, ning võimalikust 1 aastast on raskeimat karistust suurendanud vaid 6 kuu võrra ehk valinud süüdistatavale soodsama võimaluse.
kehtestab tõepoolest kohtu õiguse kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära, kuid apellandi viide nimetatud sättele on antud juhul asjakohatu kuna kohus ei ole tuvastanud selliseid süüdlase isiku ja kuriteo raskust oluliselt vähendavaid tehiolusid, mis üldse annaksid aluse vaagida
MS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02. novembri 2010 aasta otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA STEN LIND 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.