Obsah (5)

§ 5§ 7§ 44§ 48§ 39

1-09-20264 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 9. detsember 2010 Kriminaalasja number 1-09-20264 (08260102621) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati

) § 2 kohaselt on liikluskindlustus suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus.

§ 5sätestab, et kindlustusvõtja on sõiduki omanik.

Sõiduki valdaja on kindlustatu sõltumata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Sõidukit vallanud isik on kindlustatu vaatamata sellele, kas ta on teada või mitte. Seega ei oma kindlustushüvitise saamisel tähtsust, kas liiklusõnnetuses osalenud liikluskindlustust omanud sõidukit juhtis omanik või mõni muu isik, sealhulgas ka tundmatuks jäänud isik. Kindlustusandjal on kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju (

§ 7lg 1).

Liikluskahju hüvitatakse kannatanule, kelleks on isik, kellel seoses liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga on tekkinud isiku- või varakahju (

§ 44). Varakahju saab tekkida sõiduki omanikule.

Seega puudub põhjuslik seos sõiduki juhi kohta valeandmete esitamise ja kindlustushüvitise väljamaksmise vahel. Käesoleval juhul on valeandmed esitatud vaid seetõttu, et ei ole soovitud avalikustada isikut, kes tegelikult juhtis Volvot, kuna tegemist on kindlustusjuhtumi tahtliku esilekutsumisega. Kindlustusandjale valeandmete esitamine liiklusõnnetuse teates ja seletustes selle kohta, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga, mitte tahtlikult põhjustatud sõidukite kokkupõrkega, on hõlmatud KarS § 212 lg 1 koosseisu esimesest alternatiivist, s.o kindlustusjuhtumi esilekutsumisest. Kindlustusandjale selliste dokumentide esitamine näitab süüdlase eesmärki kindlustushüvise saamiseks seoses kindlustusjuhtumi aset leidmisega. KarS § 212 lg 1 ettenähtud kuriteo subjektiks saab olla vastutust loova erilise isikutunnusega isik, kindlustusvõtja. Vastavalt kindlustuspoliisile nr 40246829 on Volkswagen Passat reg märgiga XXX XXX kindlustusvõtjaks V. Kosovets ja sõiduauto Volvo XC70 reg nr-ga XXX XXX kindlustusvõtjaks G.K. Mõlemad andsid olulise teopanuse selleks, et saada kindlustusandjalt esilekutsutud kindlustusjuhtumi eest kindlustushüvitist. V. Kosovets osales autode kokkupõrke läbiviimisel ühe sõiduki juhina ja esitas seejärel kindlustusele vajalikud andmed 6 kindlustushüvitise saamiseks. G.K teise sõiduki omanikuna oli liiklusõnnetuse toimumise kohal, kus lubas oma sõiduki rooli teise isiku selleks, et saaks toimuda kindlustusjuhtum. Temale endale oleks olnud sõidukijuhina osalemine autode kokkupõrkes väikeste juhikogemuste tõttu ohtlik. Kindlustusele esitatud avalduse kohaselt on G.K juhtimisõigus alates 23.01.2008, st sündmuse toimumise ajaks ainult 3 kuud. Samuti täitis ta eesmärgiga saada kindlustushüvitist teate liiklusõnnetusest ja esitas kindlustusandjale kindlustushüvitise saamiseks vajalikud dokumendid. Seega on G.K ja V. Kosovets toime pannud KarS § 212 lg 1 ettenähtud kuriteo kaastäideviijatena. A. №vitskiyle on esitatud süüdistus kindlustuskelmusele kihutamises ja sellele kaasaaitamises. Ta tekitas eelneval kokkuleppel ja tahtlikult koos G.K, V. Kosovetsi ja tuvastamata isikuga 24.04.2008 kell 23.35 Tartu linnas Elva-Raudtee tänava ristmikul sõiduautode kokkupõrke, vahetult peale kokkupõrge juhendas ja aitas täita G.K ja V. Kosovetsil teate liiklusõnnetuse kohta, kus toimunut kajastati liiklusõnnetusena. Kihutaja on KarS § 22 lg 2 kohaselt isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kaasaaitamine on kaasabi osutamine teise isiku õigusvastasele teole. A. №vitskiy on kihutanud G.K ja V. Kosovetsi toime panema kindlustuskelmust. Ta on leidnud sobivad autod, aidanud vormistada need G.K ja V. Kosovetsi nimele, ta on juhendanud kokkupõrke toimumist ja aidanud täita vajalikud dokumendid kindlustuse jaoks. Sisuliselt on A. №vitsky täitnud organisaatori osa, kuid tal puudub kuriteo täideviija vastutuse aluseks olev eriline isikutunnus- ta ei ole kindlustusvõtja. Kogu A. №vitskiy eelnev tegevus näitab, et kindlustuskelmuse toimepanemise mõte ei pärine G.K-lt ega V. Kosovetsilt ja nad on nõustunud sellega A. №vitskiy ettepanekul. Seda kinnitab ka kindlustushüvitisena väljamakstud rahade liikumine. G.K Hansapanga arvelduskonto XXX väljavõttest nähtub, et ta on kandnud kokku 80 800 krooni A. №vitskiy XXX I. N. arvele, kes on omakorda selle sularahas välja võtnud. Eeltooduga on tõendatud, et A. №vitskiy, G.K ja V. Kosovets panid teo toime kavatsetult, nende ühine eesmärk oli kindlustusjuhtumi esilekutsumine selleks, et saada kindlustushüvitist, milleks igaüks andis oma panuse. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu V. Kosovetsi kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse V. Kosovetsi süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt:

1. Maakohus on käsitlenud 24.04.2008 Elva ja Raudtee tn ristmikul toimunud sõidukite kokkupõrget tahtlikuna. Tahtlikuks kokkupõrkeks ei saa nimetada liiklusõnnetust kui kõrvalteel liikleja sõitis otsa peateel liiklejale andmata peateel liiklejale teed. Peateel liikleja käitus antud juhul kooskõlas LE nõuetega, kõrvalteel liikleja samal ajal rikkus LE nõudeid, kuna ei andnud teed peateel liiklejale. Tegemist oli tüüpilise liiklusõnnetusega seda enam, et ristmik, kus õnnetus juhtus, on piiratud nähtavusega. Peateel liikleja poleks saanud õnnetust ära hoida, sest paremalt poolt liiklejat polnud piiratud nähtavuse tõttu võimalik näha. Asjaolu, et Elva ja Raudtee tänava ristmik on peateel liiklejale paremale poole halvasti nähtav ja kõrvalteel liiklejale vasakult poolt halvasti nähtav, on üldteada asjaolu.
2. Kui asjaolu, et vabatahtlik sõidukikindlustus sõlmiti 12.01.2008, s.o neli kuud enne kindlustusjuhtumist, on süüdistuse jaoks kahtlust äratav, oleks pidanud neis asjaoludes kahtlev menetlusosaline kindlustuslepingu sõlmimise asjaolud välja selgitama. Istungi protokollist nähtub, et selles osas pole süüdistatavat küsitletud ning süüdistatav pole saanud end kaitsta ja selles osas lepingu sõlmimise asjaolusid selgitada. Teadmata lepingu sõlmimise 7 asjaolusid ei saa anda hinnangut selle seaduslikkuse kohta. Ka süüdistusest ei nähtu nagu oleks ülalnimetatud asjaolu tõenduslikust aspektist olulise tähtsusega. Seega tugineb kohus otsuse tegemisel asjaolule, mida pole kohtumenetluse käigus kontrollitud. Pelgalt fakt, et vabatahtliku kindlustuse leping sõlmiti, ei selgita selle sõlmimise põhjusi ning dokumendi avaldamine ei ole samaväärne selle tõepärasuse kontrollimisega. Kohtulikus menetluses peab toimuma kõigi tõendite uurimine ning kui kohtuistungil osaleb dokumendiga seotud isik, nt. lepingu pool, siis peaks tõendi uurimine sisaldama ka lepingu poole küsitlemist. Antud juhul on rikutud süüdistatava kaitseõigust. Süüdistatav ei või teada, millistest tõenditest tulenevate ning milliste asjaolude usaldusväärsust ja tõepärasust ta peab kaitsma kui need asjaolud ei tulene süüdistusaktist. Asjaolu, et kindlustusleping on kahtlustäratav ja seega süüstav, selgub alles kohtuotsusest. Selgitamata kindlustuslepingu asjaolusid ei saa anda hinnanguid lepingu täitmise kohta. Samas oli võimalik kohtumenetluse käigus välja selgitada põhjused maksete ebakorrapärase tasumise kohta. Sellesisulisi küsimusi pole süüdistatavale esitatud ja asjakohaseid selgitusi pole süüdistatav saanud anda.
3. Maakohus ei pidanud süüdistatavate ütlusi usaldusväärseteks, kuid tehingusse puutuvalt, kus selle üheks pooleks on süüdistatav, saab lepingu poole tahet välja selgitada ainult läbi tema enda ütluste. Vastasel juhul on hinnang lepingule hindaja suvast tulenev ja pole seega objektiivne. Tegemist on lepinguõiguses kehtivate põhimõtete rakendamisega ning kriminaalõiguses ei ole lepingusse puutuvat võimalik teisiti tõendada. Seetõttu ei ole põhjendatud süüdistatava ütluste tõendite hulgast täielik välja jätmine.
4. Kohtuotsuse kohaselt on süüstavaks tõendiks ka asjaolu, et süüdistataval oli liikluskindlustus sõlmitud üheks kuuks 02.04 kuni 01.05.2008 ja K. T. poolt. Kohtuotsuses tuleb viidata tõenditele, millistele kohus otsuse tegemisel tugineb ning põhjendada, miks üks või teine tõend pole usaldusväärne. Seadus ei luba tõendi uurimata ja hindamata jätmist. Kui kohus ei pea vajalikus tõendit hinnata, siis tuleb seda põhjendada. Kohtuistungil vastas tunnistaja K. T. prokuröri küsimusele kuidas kindlustuspoliis tekkis: „ Ma arvan, et auto oli müügis, auto ei olnud kindlustatud, tegin kindlustuse, et näidata, tegin kuuks ajaks. Ei olnud mõtet aastaks teha, 1 päev on ka kallis teha, kuu on mõistlik aeg“. Sellega tunnistaja selgitas, miks sõlmiti kindlusleping üheks kuuks. Maakohus pidanuks kohtuotsuses põhjendama, miks tunnistaja ütlused asjakohased ei ole.
5. Kas ja milliste kindlustuslepingutega oli kaetud sõiduauto Volvo XC70, ei puutu süüdistatavasse V. Kosovetsi, sest tema ei pidanudki teadma, kuidas on nimetatud sõiduk kindlustatud. Kindlustuslepingus saab sõlmimise asjaolude kohta ütlusi anda lepingu pool ning Volvo XC70 seotud isikud viibisid kohtuistungil, kus oli võimalus asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks.
6. Jättes kõrvale süüdistatavate ütlused kui tõendid ei jää üle ühtegi tõendit, millega saaks välja selgitada autode ostuks kulunud raha päritolu. Asjaolu, kes pidas auto ostuks läbirääkimisi, kes andis müüjale raha üle, ei tõenda raha päritolu. Võlaõigus ei välista tehinguid käsundi alusel. Samal ajal ei näe seadus käsundile ette kohustuslikku vormi. Seega kui auto ostja volitab enda nimel lepingut sõlmima kolmandat isikut, on see kooskõlas kehtiva õigusega. Kas lepingud sõlmiti käsundi alusel, pole käesolevas menetluses välja selgitatud. Seega on järeldused oletuslikud ja tulenevad hindaja suvast. V. Kosovets on selgitanud, et raha auto ostuks pärines temalt ja selle andis ta üle A. №vitskyle. Samas pole raha päritolu suhtes ka ütlustes vastuolu, sest ka eeluurimisel on süüdistatav kinnitanud, et ostis auto ise, s.o. oma raha eest.
7. Jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes kohus järeldab, et VW Passat omanik oli süüdistatav A. №vitsky. Ainuüksi asjaolu, kes raha üle annab, ei tõenda raha päritolu ega ka 8 seda, kes omandab auto. Tunnistaja S. K. ütlused ei tõenda, et talle oleks deklareeritud, kes on auto ostja ja kes saab selle omanikuks. Samuti ei saa järeldusi teha riigilõivu maksnud isikust lähtuvalt. Süüdistatav V. Kosovets selgitas kohtus, et auto ostuks vajaminev raha pärines temalt ning riigilõivu tasus A. №vitsky, sest süüdistataval endal polnud hetkel raha kaasas. Kui aga süüdistatava ütlusi mitte arvestada, ka sel juhul pole võimalik tõendada, et raha ei pärinenud V. Kosovetsilt.
8. Kohtuotsuses heidetakse ette, et asjaosalised püüdsid varjata A. №vitsky osalust. Sellist käitumist saaks tõlgendada kindlustusjuhtumist ebaõige ettekujutuse loomisena. Samal ajal ei oma kindlusjuhtumi seisukohast tähtsust, kas ja millal süüdistatav A. №vitsky avariipaigale jõudis. Ühemõtteliselt on tõendatud, et avariis osalenud sõidukites ei viibinud kummaski süüdistatav A. №vitsky. Ka uurimiseksperiment kinnitab, et A. №vitsky ei saanud sõiduauto Volvo roolis liiklusõnnetuse hetkel olla.
9. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas on kindlustusjuhtumiga seotud sõiduauto Volvo Eestisse jõudmise asjaolud. Kahtlust ei ole selles, et Volvo omandamise tehing on seaduslik. Samuti jääb selgusetuks, kuidas seonduvad kindlustusjuhtumiga asjaolud, kes ostis ja kelle rahadega osteti sõiduauto Volvo. Kindluskelmust saab toime panna ükskõik millise sõidukiga, mistõttu rõhuasetus sõidukite päritolule ja omandamise asjaoludele ning omanikele ei ole põhjendatud.
10. Kindlusjuhtumist ebaõige ettekujutuse loomine sisaldaks endas ka asjaolu, kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajal roolis. Samas leidis maakohus, et kindlusjuhtumist ei ole ebaõiget ettekujutust loodud. Samas aga vabatahtliku kindlustuse korral pole tähtsust, kes sõidukit liiklusõnnetuse hetkel juhtis. Sama kehtib ka kohustusliku kindlustuse korral. Liikluskindlustuse seadus sätestab juhud, millal garantiifond omab tagasinõudeõigust.

§ 48nimetatud asjaolude varjamisel või moonutamisel võiks olla tegemist pettusega e.

kelmuse koosseisuga, kuid antud juhul selliseid asjaolusid ei ilmne. 11. Kui kindlustusandjal tekib kahtlus sõidukit juhtinud isiku suhtes, on võimalik kindlushüvis välja maksmata jätta. See aga ei tähenda, et tegemist oleks kelmusega. Sõidukit juhtinud isiku avaldamata jätmine ei ole käsitletav kelmusena kui pole tõendatud asjaolud, millistel esineks

§ 48sätestatud tagasinõude õigus.

Ainuüksi tõendamata kahtlused ei ole aluseks vastutuse kohaldamiseks kriminaalõiguslikus mõttes. On olemas ka tsiviilõiguslik vastutus, mille alusel võib kindlustusvõtja vastu hageda. Seetõttu on maakohus seadnud ebaõigesti rõhuasetuse asjaolule, kes võis sõiduauto Volvo roolis liiklusõnnetuse hetkel viibida. Sellest omakorda järeldub, et süüdistatava G.K ütlused selle kohta, kes tegelikult sõiduauto Volvo roolis istus, ei oma asjas tähtsust. Ebaõige rõhuasetus ebaõigetele asjaoludele on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

1. Käesoleva kaasuse keskseks küsimuseks on, kas liiklusõnnetus e. kindlustusjuhtum kutsuti esile selles osalenud isikute poolt. Sellega seoses tuleb välja selgitada, millised asjaolud kuuluvad tõendamisesemesse. Tõendamisesemesse kuulub muu hulgas juhtumis osalenute käitumise subjektiivse külje e. tahtluse väljaselgitamine. Praktikas saab selleks kasutada ka juhtumis osalenute käitumise objektiivset külge. Objektiivset külge saaks iseloomustada tõendid, mis puudutavad liiklusõnnetust ja sõidukite kokkupõrkumise asjaolusid. Kindlasti ei oma puutumist asjaolud, kes koostas õnnetusjuhtumi akti, kes viibisid avariipaigal peale õnnetusjuhtumit, kes kutsus puksiiriabi. Need on toimingud, millised teostati peale liiklusõnnetust. Kohtuotsus ei kajasta, kuidas ülalnimetatud asjaolud puutuvad teo objektiivsesse külge ja iseloomustavad tahtlust kelmuse toimepanemiseks. Süüdistatava V. Kosovetsi objektiivne käitumine ei vasta KarS § 212 lg 1 tunnustele.
2. Maakohus on tõendite hulgast välja jätnud süüdistatavate ütlused, mille tõttu saab liiklusõnnetuse toimumise aspektist aluseks võtta ekspertarvamuse. Ekspertiisiaktist nr. LT156-08/2840 nähtub, et liiklusõnnetus võis aset leida süüdistusaktis märgitud sõidukite vahel. 9 Ekspertiisiaktist nr. LL-294-08/5499 nähtub, et kokkupõrke hetkel sõiduauto Volvo kas seisis või liikus väikese kiirusega. Ekspertiisiakt aga ei tõenda, kas väikese kiirusega liikumine Elva – Raudtee tn. ristmikul vasakpööret teostades on normaalne või mitte. See asjaolu on jäetud menetlusosaliste endi hinnata ja ilmselt lähtudes sellest, kuidas keegi seda ristmikku ise läbinud on. Selline hinnang on aga subjektiivne, sest kõik liiklejad ei liikle nii nagu seda eeldab asjaolude hindaja. Seega ei ole teada, millise kiirusega võiks kõnealust kurvi läbida
3. Kui isegi eeldada, et süüdistatav V. Kosovets ei avalda tegelikult sõiduauto Volvo roolis viibinud isikut, ei anna see alust tema kelmuses süüdistamiseks. Asjaolu, et antud asjas on süüdistatavateks isikud, kes üksteist teavad või tunnevad, ei ole põhjuseks väitele, et liiklusõnnetus on ette kavatsetud. Asjaolu, kuivõrd süüdistatavad omavahelist suhtlemist kohtuistungil avaldasid, ei ole seoses asja tehioludega. Samuti ei ole arusaadav, millist osa omab asja tehiolude tõendamisel asjaolu, kes helistas puksiiriabisse või kes kutsus kohale süüdistatava A. №vitsky. Need toimingud teostati juba peale liiklusõnnetust ning selge on see, et liikumisvõimetud sõidukid oli vaja tänavalt eemaldada. Käesolevas asjas esile toodud kahtlused võiks üle kanda paljudele teistele kindlusjuhtumitele ning sellisel juhul võiks analoogia alusel välistada kindlustushüvitise väljamaksmise, kui kindlusjuhtumis osalenud isikud on omavahel tuttavad või veel enam, sugulased. A. №vitsky kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse A. №vitsky süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt on kohus valesti hinnanud tõendeid. Maakohus leidis, et kokkupõrke momendil oli sõiduki Volvo XC70 roolis eeluurimisel kindlaks tegemata isik. Nimetatud kohtu seisukoht põhineb jälitusprotokollidel ja sündmusosaliste isikute kõneeristustel, mille kohaselt suhtles A. №vitskiy sündmusele eelnenud ja järgnenud ajal lisaks G.K-le veel numbril XXX, mille kasutajat ei õnnestunud välja selgitada. Lisaks märgib kohus, et uurimiseksperimentide tulemuste kohaselt ei saanud A. №vitskiy ja G.K kokkupõrke momendil sõiduautot Volvo XC70 juhtida, kuivõrd esimese jaoks on juhiistme asetus roolile liiga lähedal ja teisele liiga kaugel. Apellant leiab, et ühegi sõidukijuhi jaoks ei ole olemas ühte ja ainust õiget juhtimisasendit, mis annaks sõiduki juhiistme asendist tulenevalt võimaluse kategooriliseks seisukohaks, kas nimetatud isik viibis rooli taga või mitte. Kohus on seejuures tähelepanuta ja kõrvaldamata jätnud kahe nimetatud tõendi vastuolulisuse. Kohus märgib, et sõiduauto Volvo vaatlusprotokollist nähtub, et juhi iste liigub vabalt tahapoole, kuid ettepoole liikumist takistab kahe esiistme vahel asuva konstruktsiooni tungimine juhiistmesse. Kohe järgnevalt aga märgib kohus, et eksperdiarvamus tõendab, et pärast Volvo juhiistme vigastuse tekkimist ei olnud seda võimalik tahapoole liigutada. Seega ei selgu kohtuotsuses sisalduvast tõendite analüüsist, kas ja kuidas Volvo juhiiste pärast kokkupõrget liikus. Sellest tulenevalt on omakorda oletuslikud seisukohad Volvo juhiistme asendi kohta kokkupõrke momendil ning sellest tulenevalt seda juhtinud isiku osas. Kolmanda isiku viibimist sündmuskohal ei kinnita ükski tunnistaja ega kohtualune. Juhul, kui tegemist oleks kindlustuspettusega, poleks mingit vajadust kellegi kolmanda isiku kaasamiseks. Vastupidi, kolmanda isiku kaasamine tekitaks ettekavatsetud kuriteo toimepanemisele ilmseid mittevajalikke raskusi (näiteks kokkupõrget pealt näinud juhusliku tunnistaja olemasolul, kokkupõrkes vigastuse saamisel vms). A. №vitskiy organiseerimisel ja kihutamisel tahtliku kindlustuspettuse korraldamisel oleks täiesti loogikavastane ja rumal teha seda sõidukitega, millega A. №vitskiy seotus nii nende 10 soetamisel kui kasutamisel on koheselt ilmne ja dokumentaalselt tõendatav. Vähemalt oleks ettekavatsetud kindlustuspettuse korral olnud selgelt mõistlik ja otstarbekas A. №vitskiy seotust sõidukite, nende omanike ja sündmusega võimalikult varjata. Kohtualused selgitasid loogiliselt oma eeluurimisel antud ütluste erinevusi ja põhjusi. Sündmusest on möödunud kaua aega, et kõiki nüansse ja asjaolusid täpselt mäletada. Teiseks sattusid nad keerulisse olukorda, kui kokkupõrke järgselt ilmnes, et nii sündmusosalised isikud (G.K ja V. Kosovets läbi A. №vitskiy) kui sõidukid on omavahel seotud. Täiesti arusaadavatel põhjustel püüdis A. №vitskiy ennast sündmusest distantseerida. Sellega on ka põhjendatud A. №vitskiy esialgsed eitavad ütlused dokumentide koostamisel, mis seostaksid teda Volvo ja VW Passatiga. Põhjendamatu on kohtu seisukoht selles, et sõiduauto VW Passat tegelikuks omanikuks oli A. №vitskiy, mitte V. Kosovets. Ainuüksi tunnistaja S. K. le kui VW Passati müüjale jäänud mulje alusel selle kohta, et sõiduki eest raha üleandjaks oli A. №vitskiy, ei saa teha järeldust sõiduki tegeliku ostja ja omaniku üle. Mootorsõidukite omandiõigus kantakse riiklikusse registrisse ja sinna kantud omandiõigust saab vaidlustada seaduses ettenähtud korras. Sündmusosalise sõiduki VW Passat suhtes omandiõiguslikku vaidlust ei ole. Sellest tulenevalt ei saa kohus kriminaalasjas teha oletuslikke ja tsiviilõiguslikke järeldusi asja omandiõigust puudutavates küsimustes. Sõiduauto VW Passati kuulumist V. Kosovetsile ei ole kahtluse alla seatud ei V. Kosovetsile ega A. №vitskiyle esitatud süüdistustes, mistõttu on kohus oma seisukohaga sisuliselt muutnud süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis annaks alust lugeda tuvastatuks käesoleva liiklusõnnetuse tekitamine tahtlikult selles osalenud isikute poolt. Kriminaalasjas on kogutud ja uuritud hulgaliselt tõendeid, mis selle küsimuse lahendamisega otseselt ei seostu – eelkõige sõidukite ajalugu ja nende soetamist puudutav. Ühte väidetavalt kokkupõrkes osalenud isikut ei ole süüdistuse kohaselt üldse kindlaks tehtud. Kõiki käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid on võimalik mitmeti tõlgendada, kuid seda seadusest tulenevalt – kõrvaldamata kahtluse korral kohtualuste kasuks (KrMS § 7 lg 3).

§ 39

lg 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus vähendada hüvitist või keelduda kahju hüvitamisest juhul, kui viimasel tekib kahlus muuhulgas liiklusõnnetuse tegelike asjaolude suhtes. Käesoleval juhul XXX-l selliseid kahtlusi enne kindlustushüvitiste väljamaksmist ei olnud. Kindlustusandja tegi hüvitiste väljamaksed G.K-le vastavalt 13.05.2008 ja 14.05.2008 ning V. Kosovetsile 13.05.2008 – seega kolme nädala jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Taotluse politseile kriminaalmenetluse alustamiseks esitas XXX 14.05.2008, s.o samal päeval kui tehti G.K-le viimane kindlustushüvitise väljamakse. Seega ei oleks väidetavat kahju kindlustusandjale üldse tekkinud, kui ta oleks põhjendatud kahtluste esinemisel kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldunud. Sellisel juhul oleks vaidlus lahendatud tsiviilkohtumenetluse korras. G.K kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse G.K süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt on maakohus leidnud, et uurimiseksperimentide tulemuste kohaselt ei saanud A. №vitskiy ja G.K kokkupõrke momendil sõiduautot Volvo XC70 juhtida, kuivõrd esimese jaoks on juhiistme asetus roolile liiga lähedal ja teisele liiga kaugel. Apellant leiab, et ühegi sõidukijuhi jaoks ei ole olemas ühte ja ainust õiget juhtimisasendit, mis annaks sõiduki juhiistme asendist tulenevalt võimaluse kategooriliseks seisukohaks, kas nimetatud isik viibis rooli taga või mitte. Kohus on seejuures tähelepanuta jätnud kahe tõendi vastuolulisuse. Kohus märgib, et sõiduauto Volvo vaatlusprotokollist nähtub, et juhi iste liigub vabalt tahapoole, kuid ettepoole liikumist takistab kahe esiistme vahel asuva konstruktsiooni tungimine juhiistmesse. Järgnevalt aga märgib kohus, et pärast Volvo juhiistme vigastuse tekkimist ei olnud seda võimalik tahapoole liigutada. Seega ei selgu 11 kohtuotsuses sisalduvast tõendite analüüsist üldse, kas ja kuidas Volvo juhiiste pärast kokkupõrget liikus. Sellest tulenevalt on omakorda oletuslikud seiskohad Volvo juhiistme asendi kohta kokkupõrke momendil, ning sellest tulenevalt seda juhtinud isiku osas. Põhjendamatu on kohtu seisukoht selles, et kolmas isik kaasati sõidukite kokkupõrke toimepanemisse G.K vähese juhtimiskogemuse tõttu. Kolmanda isiku viibimist sündmuskohal ei kinnita ükski tunnistaja ega kohtualune. Juhul, kui tegemist oleks kindlustuspettusega, poleks mingit reaalset ja otstarbekat vajadust kellegi kolmanda isiku kaasamiseks. Vastupidi, kolmanda isiku kaasamine tekitaks ettekavatsetud kuriteo toimepanemisele ilmseid mittevajalikke raskusi. Tahtliku kindlustuspettuse korraldamisel oleks täiesti loogikavastane ja rumal teha seda sõidukitega, millega A. №vitskiy seotus nii nende soetamisel kui kasutamisel on koheselt ilmne ja dokumentaalselt tõendatav. Vähemalt oleks ettekavatsetud kindlustuspettuse korral olnud mõistlik ja otstarbekas A. №vitskiy seotust sõidukite, nende omanike ja sündmusega võimalikult varjata. Kohtualused, sealhulgas G.K selgitasid kohtus loogiliselt oma eeluurimisel antud ütluste erinevusi ja põhjusi. Sündmusest on möödunud piisavalt kaua aega, et kõiki nüansse ja asjaolusid täpselt mäletada. Nad sattusid keerulisse olukorda, kui kokkupõrke järgselt ilmnes, et nii sündmusosalised isikud (G.K ja V. Kosovets läbi A. №vitskiy) kui sõidukid on omavahel seotud. Täiesti arusaadavatel ja mõistetavatel põhjustel püüdsid kohtualused A. №vitskiyt sündmusest distantseerida. Kohus asus seisukohale, et süüdistatavatele on alusetult inkrimineeritud teine KarS § 212 lg 1 ettenähtud tegu - kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomine. Kohus märkis, et süüdistuse kohaselt on G.K, V. Kosovets ja A. №vitskiy kindlustusjuhtumi toimumise kohta loonud kindlustusandjale ebaõige ettekujutuse, mis seisnes selles, et väideti G.K olevat sõiduauto Volvo roolis, kuigi ta tegelikult ei olnud ning esitati kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmeid sisaldavad dokumendid. Apellant nõustub kohtu seisukohaga selles, et varakahju saab tekkida sõiduki omanikule (

§ 44

). Seega puudub põhjuslik seos sõiduki juhi kohta valeandmete esitamise ja kindlustushüvitise väljamaksmise vahel. Sellest tulenevalt ei omagi KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseerivat tähendust asjaolu, kes sündmusosalist sõidukit tegelikult juhtis. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel ei ole ühtegi otsest tõendit, mis annaks alust lugeda tuvastatuks käesoleva liiklusõnnetuse tekitamine tahtlikult selles osalenud isikute poolt. Kriminaalasjas on kogutud ja uuritud hulgaliselt tõendeid, mis selle küsimuse lahendamisega otseselt ei seostu - eelkõige sõidukite ajalugu ja nende soetamist puudutav. Seda enam, et ühte väidetavalt kokkupõrkes osalenud isikut ei ole süüdistuse kohaselt üldse kindlaks tehtud. Kriminaalasjas kogutud tõendeid on võimalik mitmeti tõlgendada, kuid seda seadusest tulenevalt - kõrvaldamata kahtluse korral - kohtualuste kasuks (KrMS § 7 lg 3). Kohus on järeldanud Volvo soetamisest A. №vitskiy kaasabil pool aastat enne sündmuste aset leidmist seda, et sõiduk soetatigi kindlustuspettuse toimepanemiseks. Maakohtu nimetatud seosed ja järeldused on äärmiselt kaudsed ja ei tõenda sellekohaseid väiteid. Sarnaselt ei oma tõenduslikku tähendust asjaolud, mis puudutavad Volvo ostmiseks raha saamist või hilisemat kindlustuselt saadud raha jagamist.

§ 39

lg 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus vähendada hüvitist või keelduda kahju hüvitamisest juhul, kui viimasel tekib kahtlus muuhulgas liiklusõnnetuse tegelike asjaolude suhtes. XXX-l selliseid kahtlusi enne kindlustushüvitiste väljamaksmist ei olnud. Kindlustusandja tegi hüvitiste väljamaksed G.K-le vastavalt 13.05.2008 ja 14.05.2008 ning V. Kosovetsile 13.05.2008, seega kolme nädala jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Taotluse politseile kriminaalmenetluse alustamiseks esitas XXX 14.05.2008, s.o samal päeval kui tehti 12 G.K-le viimane kindlustushüvitise väljamakse. Seega ei oleks väidetavat kahju kindlustusandjale üldse tekkinud, kui ta oleks põhjendatud kahtluste esinemisel kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldunud. Sellisel juhul oleks vaidlus lahendatud tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonides esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama KrMS § 312 punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonides esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses kajastatut (otsuse lk 11-15). Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonide põhisisu on maakohtu otsuses toodud tõendite hindamise vaidlustamine ja taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ning sellest tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb A. №vitskiy KarS § 22 lg 2 ja § 212 lg 1 ning V. Kosovetsi ja G.K KarS § 212 lg 1 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Ringkonnakohus ei nõustu V. Kosovetsi kaitsja väitega, et maakohtu otsuse tegemisel on rikutud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõenditele ebaõige hinnangu andmine või hindamata jätmine on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Samuti ei nõustu A. №vitskiy ja G.K kaitsja väitega, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik, mistõttu on maakohus valesti hinnanud asjas uuritud tõendeid, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide väitega, et kriminaalasjas olevat väga palju kõrvaldamata kahtlusi, mis tulnuks süüdistatavate kasuks tõlgendada, aga maakohus seda ei teinud. Vastupidi, maakohus leidis (otsuse lk 14), et süüdistatavatele on alusetult inkrimineeritud kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomine, sest see on hõlmatud kindlustusjuhtumi esilekutsumisega. Seega maakohus tõlgendas kõrvaldamata kahtlused süüdistatavate kasuks. 13 Ringkonnakohus märgib, et maakohus luges (otsuse lk 10) süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseteks ja ei arvestanud neid otsuse tegemisel. Kohtuotsus on rajatud tervele reale kaudsetele tõenditele nende kogumis. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et antud asjas on terve rida kaudseid tõendeid, mis kinnitavad süüdistatavate süüd. Kõik need tõendid on otsuse alalõikudes välja toodud ja nende analüüs on jälgitav (otsuse lk 11-14). Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-12-07 punkt 8 kohaselt in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Riigikohtu otsuse nimetatud punktist tulenevalt täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Eeltoodule lisaks ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-8-10 punkt 8 kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-8-10 punktide 9-10 kohaselt otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, miks süüdistatavate kaitseversioonid pole eluliselt usutavad ning on näidanud tõendite kogumi, millega süüdistavate kaitseversioonid on ümber lükatud (otsuse lk 13-14). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelneva alusel tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. 14 Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine selliseid vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (otsuse lk 11-15). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka kaitsjate taotlusele süüdistatavad õigeks mõista, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (III kd lk 75-78). Sama taotlust korratakse apellatsioonides, kus leitakse, et süüdistatavate süü on tõendamata. Kaitsjad ei ole nõus maakohtu järeldusega, et antud asjas on palju kaudseid tõendeid, mis kinnitavad süüdistuse tõendatust. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süüdistatavate süü tõendatuse kohta. Eelpool on juba üksikasjalikult välja toodud viited kohtupraktikale otseste ja kaudsete tõendite olemuse ning nende kogumis hindamise kohta. Maakohus on täielikult järginud tõendite hindamisele esitatud nõudeid ja ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et süüdistatavate süü on tõendatud. Vastuseks V. Kosovetsi kaitsja apellatsioonile ringkonnakohus märgib järgmist. Kaitsja märgib, et maakohus on käsitlenud 24.04.2008 Elva ja Raudtee tn ristmikul toimunud sõidukite kokkupõrget tahtlikuna. Kaitsja leiab, et tahtlikuks kokkupõrkeks ei saa nimetada liiklusõnnetust kui kõrvalteel liikleja sõitis otsa peateel liiklejale, andmata peateel liiklejale teed. Peateel liikleja käitus antud juhul kooskõlas LE nõuetega, kõrvalteel liikleja samal ajal rikkus LE nõudeid, kuna ei andnud teed peateel liiklejale. Tegemist oli tüüpilise liiklusõnnetusega seda enam, et ristmik, kus õnnetus juhtus, on piiratud nähtavusega. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et tegemist on kindlustusjuhtumi esilekutsumisega, mis antud juhul seisnes süüdistatavate poolt nimetatud ristmikul sõiduautode kokkupõrke kui sündmuse esilekutsumises. Seega ei olnud tegemist mitte tüüpilise liiklusõnnetusega, vaid kindlustushüvise saamise eesmärgil esilekutsutud liiklusõnnetusega. Vastavad tõendid on maakohtu otsuses välja toodud (otsuse lk 11-15). Kaitsja leiab, et kui asjaolu, et vabatahtlik sõidukikindlustus sõlmiti 12.01.2008, s.o neli kuud enne kindlustusjuhtumit, on süüdistuse jaoks kahtlust äratav, oleks pidanud neis asjaoludes kahtlev menetlusosaline kindlustuslepingu sõlmimise asjaolud välja selgitama. Istungi protokollist nähtub, et selles osas pole süüdistatavat küsitletud ning süüdistatav pole saanud end kaitsta ja selles osas lepingu sõlmimise asjaolusid selgitada. Teadmata lepingu sõlmimise asjaolusid ei saa anda hinnangut selle seaduslikkuse kohta. Ka süüdistusest ei nähtu nagu oleks ülalnimetatud asjaolu tõenduslikust aspektist olulise tähtsusega. Seega tugineb kohus otsuse tegemisel asjaolule, mida pole kohtumenetluse käigus kontrollitud. Pelgalt fakt, et vabatahtliku kindlustuse leping sõlmiti, ei selgita selle sõlmimise põhjusi ning dokumendi avaldamine ei ole samaväärne selle tõepärasuse kontrollimisega. Antud juhul on rikutud süüdistatava kaitseõigust. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väitega ja leiab, et kaitseõigust ei ole maakohtu poolt rikutud. Maakohus on tuvastanud (otsuse lk 11), et kindlustusjuhtum oli esile kutsutud ja see oli pikalt ette planeeritud. Etteplaneerimist kinnitavate tõenditena ongi välja toodud sõiduautode omandamise ja neile liikluskindlustuse vormistamise asjaolud, mis näitavad süüdistatavate omavahelist seost süüdistuses toodud sõiduautode kokkupõrke korraldamises. See puudutab ka kaitsja poolt märgitud tunnistaja K. T. t ja tema poolt sõlmitud kindlustuslepingut, samuti seda, kas ja milliste kindlustuslepingutega oli kaetud sõiduauto 15 Volvo XC70, kelle raha eest ja kust see auto osteti, kes oli VW Passati omanik. Ringkonnakohus märgib, et maakohus õigustatult arvestas eelnenud sündmuste käiku, sest see näitab süüdistatavate tahtlust kindlustushüvise saamise eesmärgil esile kutsuda kindlustusjuhtum. Maakohus, arvestades eelnenud sündmuste käiku, tuvastas (otsuse lk 15), et A. №vitskiy on kihutanud G.K ja V. Kosovetsi toime panema kindlustuskelmust. Ta on leidnud sobivad autod, aidanud vormistada need G.K ja V. Kosovetsi nimele, ta on juhendanud kokkupõrke toimumist ja aidanud täita vajalikud dokumendid kindlustuse jaoks. Kogu A. №vitskiy eelnev tegevus näitab, et kindlustuskelmuse toimepanemise mõte ei pärine G.K-lt ega V. Kosovetsilt ja nad on nõustunud sellega A. №vitskiy ettepanekul. Seda kinnitab ka kindlustushüvitisena väljamakstud rahade liikumine. G.K Hansapanga arvelduskonto väljavõttest nähtub, et ta on kandnud kokku 80 800 krooni A. №vitskiy XXX I. N. arvele, kes on omakorda selle sularahas välja võtnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Kaitsja õigesti märgib, et käesoleva kaasuse keskseks küsimuseks on, kas liiklusõnnetus e. kindlustusjuhtum kutsuti esile selles osalenud isikute poolt. Samas kaitsja arvates ei ole leidnud tõendamist juhtumis osalenute käitumise subjektiivne külg e. tahtlus. Selle väljaselgitamine on võimalik ka juhtumis osalenute käitumise objektiivset külge käsitledes. Objektiivset külge saaks iseloomustada tõendid, mis puudutavad liiklusõnnetust ja sõidukite kokkupõrkumise asjaolusid. Kindlasti ei oma puutumist asjaolud, kes koostas õnnetusjuhtumi akti, kes viibisid avariipaigal peale õnnetusjuhtumit, kes kutsus puksiiriabi. Need on toimingud, millised teostati peale liiklusõnnetust. Kaitsja arvates kohtuotsus ei kajasta, kuidas ülalnimetatud asjaolud puutuvad teo objektiivsesse külge ja iseloomustavad tahtlust kelmuse toimepanemiseks. Asjaolu, et antud asjas on süüdistatavateks isikud, kes üksteist teavad või tunnevad, ei ole põhjuseks väitele, et liiklusõnnetus on ette kavatsetud. Kaitsja arvates käesolevas asjas esile toodud kahtlused võiks üle kanda paljudele teistele kindlustusjuhtumitele ning sellisel juhul võiks analoogia alusel välistada kindlustushüvitise väljamaksmise, kui kindlustusjuhtumis osalenud isikud on omavahel tuttavad või veel enam, sugulased. Kaitsja leiab, et V. Kosovetsi objektiivne käitumine ei vasta KarS § 212 lg 1 tunnustele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on subjektiivse külje tõendatust väga põhjalikult käsitlenud (otsuse lk 14-15). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on näidanud tõendid, mis kinnitavad üksteist teadvate süüdistatavate omavahelist seost ja teopanust ettekavatsetud liiklusõnnetuse esilekutsumises. Eeltooduga on tõendatud, et A. №vitskiy, G.K ja V. Kosovets panid teo toime kavatsetult, nende ühine eesmärk oli kindlustusjuhtumi esilekutsumine selleks, et saada kindlustushüvitist, milleks igaüks andis oma panuse. Asjakohane ei ole kaitsja väide, et selliselt võiks kahtlused üle kanda paljudele teistele kindlustusjuhtumitele ning sellisel juhul võiks analoogia alusel välistada kindlustushüvitise väljamaksmise, kui kindlustusjuhtumis osalenud isikud on omavahel tuttavad või veel enam, sugulased. Iga kriminaalasi algatatakse ikkagi konkreetse kuriteo asjaolude ilmnemisel ja süü või selle puudumine tuvastatakse kohtus, mitte aga analoogia alusel. Vastuseks A. №vitskiy ja G.K kaitsja apellatsioonidele ringkonnakohus märgib järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (III kd lk 38-56) kuulati lisaks süüdistatavatele üle 9 tunnistajat ja uuriti arvukalt kirjalikke tõendeid. Kaitsjad ei ole soovinud tunnistajatele küsimusi esitada, samuti ei ole neil olnud taotlusi seoses avaldatud tõendite uurimisega ega omapoolseid taotlusi tõendite uurimise täiendamiseks. Seega on kaitsjad olnud nõus selle tõendite kogumiga, mille esitas prokurör. Tegelikult ka A. №vitskiy ja G.K kaitsja taotlus 16 seisneb uuritud tõenditele uue hinnangu andmises ja sellest tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmises. Kaitsja leiab, et süüdistuses märgitud kolmanda isiku osavõtt sõidukite kokkupõrkes osalemisel ei leidnud tõendamist. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus on näidanud tõendid (otsuse lk 13-14), mis kinnitavad, et ei A. №vitskiy ega G.K ei saanud olla Volvo roolis ning seal oli eeluurimisel tuvastamata jäänud isik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Seda kinnitavad lisaks teistele tõenditele ka maakohtus avaldatud ja uuritud (III kd lk 40) ekspertiisiaktis toodud eksperdiarvamus, et Volvo juhiistme pikisuunaline nihutamine on vastu istet surutud keskkonsooli poolt täielikult takistatud (II kd lk 17-19) ning vaatlusprotokoll (II kd lk 37-39), millest nähtuvalt vajutades nupule, mis reguleerib juhiistme liikumist ettepoole ja tahapoole selgub, et iste ei liigu nimetatud suundades. Kaitsja leiab, et erinevused ja vasturääkivused süüdistatavate poolt antud ütlustes pigem tõendavad sõidukite kokkupõrke juhuslikkust kui selle ettekavatsetust. Ringkonnakohus märgib, et kuna maakohus luges süüdistatavate ütlused mitteusaldusväärseteks ja tõenditena neid ei arvestanud (otsuse lk 10), siis ei saa ka ringkonnakohus neid antud juhul hindama asuda. Maakohus on toonud tõendite kogumi, mis kinnitab A. №vitskiy ja G.K süüd neile esitatud süüdistuses (otsuse lk 13-14). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kaitsja leiab, et asjassepuutuv ei ole see, kes oli sõiduauto VW Passati tegelik omanik. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et etteplaneerimist kinnitavate tõenditena ongi välja toodud sõiduautode omandamise ja neile liikluskindlustuse vormistamise asjaolud, mis näitavad süüdistatavate omavahelist seost süüdistuses toodud sõiduautode kokkupõrke korraldamises. See puudutab ka seda, kas ja milliste kindlustuslepingutega oli kaetud sõiduauto Volvo XC70, kelle raha eest ja kust see auto osteti, kes oli VW Passati omanik. Ringkonnakohus märkis, et maakohus õigustatult arvestas eelnenud sündmuste käiku, sest see näitab süüdistatavate tahtlust kindlustushüvise saamise eesmärgil esile kutsuda kindlustusjuhtum. Kaitsja vaidlustab A. №vitskiy ja G.K tegevuse subjektiivse külje tõendatuse, leides, et vastav tahtlus puudus. Ringkonnakohus juba eelpool leidis, et maakohus on kõigi kolme süüdistatava subjektiivse külje tõendatust väga põhjalikult käsitlenud (otsuse lk 14-15). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Kaitsja on kahtluse alla seadnud kindlustusandja kui tsiviilhageja tegevuse õigsuse, viidates

§-le 39 lg 4, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus vähendada hüvitist või keelduda kahju hüvitamisest juhul, kui viimasel tekib kahtlus muuhulgas liiklusõnnetuse tegelike asjaolude suhtes. XXX-l selliseid kahtlusi enne kindlustushüvitiste väljamaksmist ei olnud. Kindlustusandja tegi hüvitiste väljamaksed G.K-le vastavalt 13.05.2008 ja 14.05.2008 ning V. Kosovetsile 13.05.2008, seega kolme nädala jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Taotluse politseile kriminaalmenetluse alustamiseks esitas XXX 14.05.2008, s.o samal päeval kui tehti G.K-le viimane kindlustushüvitise väljamakse. Seega ei oleks väidetavat kahju kindlustusandjale üldse tekkinud, kui ta oleks põhjendatud kahtluste esinemisel kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldunud. Sellisel juhul oleks vaidlus lahendatud tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et kahtluse alla tuleb seada kindlustusandja kui tsiviilhageja tegevuse õigsus. XXX on oma toimingutes juhindunud KrMS vastavatest sätetest. 17 Käesolev kriminaalasi on algatatud XXX 14.05.2008 vastava avalduse alusel (I kd lk 2-4). Selles on välja toodud kahtlustuse aluseks olevad asjaolud, mis hiljem on kinnitust leidnud süüdistusaktis. KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt kannatanul on õigus esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. XXX on 07.10.2008 esitanud tsiviilhagi ja 14.01.2009 täpsustas seda (I kd lk 31-39). Maakohtus jäi ta oma tsiviilhagi juurde (III kd lk 57). Maakohus on oma otsuses põhjalikult käsitlenud tsiviilhagi (otsuse lk 16-18) ja on näidanud, miks tsiviilhagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 18 Mati Kartau