lg 1 järgi ja P.V süüdistuses
järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 04 juuni 2010 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad N.B ja P.V Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Kristi Rande Süüdistatavad Kaitsjad N.B, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 10.11.2009, P.V, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 10.11.2009 Vandeadvokaadid Leelo Viil ja Toomas Pilt RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 04. juuni 2010 aasta otsus N.B süüdistuses
lg 1 järgi ja P.V süüdistuses
Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. N.B 02.11.2009.a. kella 20:35 paiku XXXXXXX, XXXXX X asuva maja trepikojas, ähvardas tahtlikult noaga oma ametikohustusi täitvaid politseiametnikke – Põhja PP Ida-Harju PO politseivanemkonstaabel J. K. ja K. K., kes viibisid sündmuskohal seoses peksmisega tehtud väljakutsega; ta ei reageerinud politseiametnike korraldusele - nuga käest ära panna, vaid hakkas agressiivselt ähvardades noaga vehkima nende suunas, mistõttu oli alust karta füüsilist rünnet, peale mida politseinikud ta relvituks tegid, kuid N.B õnnestus põgeneda. Võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemisega seoses tema ametikohustuste täitmisega, pani N.B toime
P.V 02.11.2009.a kella 20:00 paiku XXXXXXX XXXXX X - XX asuvas korteris, korteriomaniku A. A. tekkinud sõnalise tüli käigus lõi peaga vastu A. A. nägu, seejärel käega näkku; kui kannatanu oli pikali maas, jätkas viimase peksmist jalgadega, põhjustades A. A.le füüsilist valu ja tervisekahjustusi – kukla piirkonnas haava, ninaseljal haava, laubal nahamarrastuse. Teise inimese tervise kahjustamise ja peksmisega pani P.V toime
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas N.B süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (2 kuu) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks luges 4 (neli) kuud vangistust.
otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (vangistus 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva) võrra ning liitkaristuseks mõistis 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud ja 28 päeva) vangistust.
lg 1 alusel luges eelvangistuse karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks luges 10. november 2009.a. Maakohus tunnistas P.V süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (3 kuu) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks luges 6 (kuus) kuud vangistust.
otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (3 aastat vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõistis 3 aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1 alusel arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja ning mõistetud vangistuse alguseks luges 10.november 2009.a. APELLATSIOONID:
lg-ga 2 toob vältimatult kaasa eelmise otsusega mõistetud kandmata karistuse liitmise. Seega saab ringkonnakohus vaagida vaid kas üksikkaristuste, vastavalt 6 kuulise ja 9 kuulise vangistuse, mõistmise osas esinevad karistuse muutmise alused.
kohaselt peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist, süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja rakendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke/ otsus nr 3-1-1-14-07/. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt vastab maakohtu otsus neile nõuetele. Vastavalt
lg-le 2 peab kohus juhul, kui eriosa sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, vangistuse mõistmist põhjendama. Vangistust võib mõista vaid siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ka Riigikohus on korduvalt sedastanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud/ nt otsus nr 3-1-1-24-07/. Antud juhul on maakohus rahalise karistuse kohaldamise mõlema süüdistatava suhtes veenva põhistusega juba välistanud ja kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides väidetu maakohtu seisukohti ei kummuta. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega ei pea vajalikuks neid korrata, piirdub vaid apellantide mõningatele väidetele hinnangu andmisega. Süüdistatavate poolt süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud ja selle uuesti või enamaks arvestamiseks ringkonnakohtu poolt seaduslikud alused puuduvad. Maakohus on rahalise karistuse mõistmise välistanud muuhulgas ka seetõttu, et neil puuduvad kindlad töökohad ja sissetulekud. Kohtukolleegium tõdeb, nagu ka kaitsjad kohtuistungil märkisid, et täisealisel süüdlasel sissetulekuallika puudumine ei ole tema rahalise karistusega karistamise seadusejärgne takistus. Samas aga kindlustamaks rahalise karistuse täitmisele pööramist, peab kohus enne selle mõistmist selgitama, kas süüdlasel on selle tasumine võimalik. Kui süüdlasel puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks, tuleks selle mõistmisest hoiduda. Antud juhul on tegemist noorte inimestega, kelledel töökoht ja sisetulek puudub, haridus on vähene ning väärtegude toimepanemiste eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. Seega on alust tulla järeldusele, et süüdlaste karistamine rahalise karistusega pole otstarbekas. Peale selle on maakohus välistanud süüdlastele kergemaliigilise karistuse mõistmise ka nende süü suurusega ning on leidnud, et rahaline karistus ei mõjuta neid edaspidi seaduskuulekalt käituma. Kohtukolleegium sellise järeldusega nõustub. Vastavalt tuvastatule lõi P.V temast palju vanemat korteriomanikku peaga ja käega vastu nägu, kui kannatanu oli pikali, jätkas jalgadega tema peksmist. Selline jõhker käitumine näitab üleolevat suhtumist teise inimese tervisesse ja annab seadusliku aluse range karistuse mõistmiseks. Mõistetud 9 kuuline vangistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra ning on süü suurust arvestades leebe karistus. N.B poolt oli oma ametikohustusi täitvaid politseitöötajaid rünnatud noaga, püütud neid tabada. Selline agressiivne käitumine annab aluse tema karistamiseks vangistusega. Mõistetud karistuse kestus, 6 kuud, on seaduses ettenähtud vangistuse miinimummäära ligilähedane ning ringkonnakohtu veendumuse kohaselt teosüüle vastav või isegi leebe karistus. Karistuse mõistmisel, sealhulgas ka karistuse liigi valikul, omab tähendust ka asjaolu, et vaidlustatud kriminaalasjas tuvastatud kuriteod olid mõlema süüdistatava poolt toime pandud katseajal. Karistuse tingimuslikul täitmisele pööramata jätmisel antakse süüdlasele võimalus elada vabaduses ja näidata, et ta on aru saanud kuritegude toimepanemise keelatusest ja korraldada oma elu edaspidi seaduskuulekalt. Antud juhul karistuselt eeldatav positiivne mõju ei realiseerunud. Apellatsioonis esitatud väited kontrollnõuete täitmisest pole antud juhul olulised kuna katseajal uue kuriteo toimepanemine on kõige rängem katseaja tingimuste rikkumine. Maakohus oli karistusliigi valikul nimetatud asjaolu põhistatult arvestanud ning seaduslikult välistanud ka selle alusel kergemaliigilise karistuse mõistmise. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistused on piisava selgusega põhjendatud, on kooskõlas
sätestatuga ning kohtukolleegium ei tuvastanud mõistetud karistuse muutmise seaduslikke aluseid.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.