4-11-425/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Indrek Saar Kohtuistungi sekretär Aivi Meister Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2011.a. Rapla Väärteoasja number 4-11-425 Väärteoasi O.N kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna menetlus- ja ennetusteenistuse noorsoopolitseinik Lea Leopardi
2. jaanuari 2011.a. otsusele väärteoasjas nr 2700, 10,
3. Kaebuse esitaja O.N, isikukood xxx, elukoht xxxxx xxxxxx xxx, xxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxxxxx õpilane Kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuur, Lea Leopard (Rapla politseijaoskond, asukoht Savi 2 79514 Rapla). Kohtuistungi toimumise aeg
4. mai 2011.a. Kohaldatud menetlussätted Väärteomenetluse seadustiku §§ 132 p 2, 133, 135 lg 2 ja 4, 155 ja 156 RESOLUTSIOON Jätta O.N kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna menetlus- ja ennetusteenistuse noorsoopolitseinik Lea Leopardi
5. jaanuari 2011.a. otsusele Alkoholiseaduse § 71 järgi rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Rahatrahvi on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav. Rahatrahv tuleb tasuda kontole nr 10220034796011 SEB Pank AS-is või kontole nr 221023778606 Swedbank AS-is, tasumisel märkida viitenumber
6. Kui rahatrahv ei ole selle aja jooksul täies ulatuses tasutud ja menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ei ole kohtuotsuse peale esitanud kaebust, pööratakse kohtuvälise menetleja otsus sundtäitmisele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusealuse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kassatsioonkaebus tuleb esitada maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse poolele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kassatsiooniõigust kasutada, siis peab ta sellest maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisele järgnevast päevast. Kassatsiooniteate mitteesitamise korral kohtuotsust tervikuna ei koostata. Kassatsiooniteate esitamise korral koostatakse kohtuotsus tervikuna
7. päeval pärast kassatsiooniteate esitamist ja on samast päevast kohtu kantseleis kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Asjaolud Kaevatava otsuse kohaselt tarvitas O.N
8. detsembril 2010 kella 23:00 paiku Rapla maakonnas Kehtna vallas Linnaaluste külas Tarsi talus alkohoolset jooki siider ja pani sellega toime Alkoholiseaduse § 71 ette nähtud väärteo. Kohtuväline menetleja on määranud O.N-ile rahatrahvi 3 trahviühikut s.o 11.50 eurot. Kaebuse kohaselt ei ole millegagi tõendatud, et O.N tarbis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas alkoholi. O.N eitab alkoholi tarvitamist ja kinnitab, et politseijaoskonnas ülekuulamisel ta siidri joomist ei tunnistanud ja ütles, et jõi ainult karastusjooke. Politseinik esitas erinevaid küsimusi, juttu oli laudadel olnud jookidest ja lõpuks anti ette paber, millele pidi all kirjutama. Ülekuulamise protokoll oli kirjutatud arusaamatu käekirjaga. Tarsi talus kohapeal ta puhus politseiniku korraldusel, vahendi näitu talle aga ei tutvustatud. Kaebuse kohaselt kogus kohtuväline menetleja tõendeid menetlusnorme oluliselt rikkudes, mistõttu neid ei saa kasutada. Rikkumine seisnes selles, et indikaatorvahendi kasutamise protokolli ei koostatud kohapeal, vaid see tehti 5 päeva hiljem. Nii puudus võimalus protokolliga tutvuda ja teha menetlustoimingu kohta avaldusi. Enne indikaatorvahendi kasutamist ei selgitatud menetlusalusele isikule tema õigusi. Ka väärteomenetluse seadustiku §-s 19 ette nähtud õiguste selgitamine seisnes ainult allkirja võtmises väärteoprotokollile 17.detsembril 2010.a. Alaealisele õiguste selgitamine ei tohi olla aga formaalne. Õiguste selgitamine tähendab nende suulist tutvustamist ja sisu selgitamist. Allkirja võtmist ja õiguste lugeda andmist nende selgitamiseks pidada ei saa. KrMS § 8 lg. 1 p.1 kohaselt tähendab õiguste selgitamine nende suulist ettelugemist. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 7-11 lg. 1 ja Siseministri
9. detsembri 2009.a. määruse nr. 70 Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamine ning nende kasutamise dokumenteerimise kord § 3 lg. 1 p. 2 kohaselt tuleb indikaatorvahendi kasutamine ja näit selle tõendina kasutamiseks protokollida. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt protokollitakse vahendi kasutamine määruse lisaks oleva vormi kohaselt. Antud juhul kohapeal indikaatorvahendi kasutamise protokolli ei koostatud ja menetlusalusel isikul puudus võimalus protokolli kohta avaldusi teha. PPVS § 7-24 lg. 2 kohaselt tuleb enne indikaatorvahendi kasutamist selgitada kontrollile allutatud isikule tema õigusi. Riigikohtu otsuse 3-1-1-105-03 kohaselt tuleb juhul, kui mõõtmine ja väärteoprotokolli ei toimu ühes kohas, mõõtmise tulemused fikseerida mõõteriista kasutamise protokollis ja viimane peab vastama väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 49 ette nähtud nõuetele. V™S § 49 lg. 2 p.1 kohaselt tuleb protokolli märkida menetlustoimingu koht ja kuupäev. Seega tuleb protokolli koostada menetlustoimingu tegemise ajal, mitte hiljem. Kuna tõend on saadud menetlusaluse isiku kaitseõigust oluliselt rikkudes, siis palub kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei loe kaebust põhjendatuks ja palub jätta otsus muutmata. Vastuväidetest nähtub, et karistuse määramisel on lähtutud eelkõige menetlusaluse isiku ütlustest, milledes ta kinnitab süüteo toimepanemist. Kaebuses ei ole sõnagi süüteo toimepanemise tunnistamisest või eitamisest. Väärteoprotokolli koostamisel andis politseiametnik kõigepealt O.N-ile lugeda tema õigused ja kohustused ja kinnitas, et küsimuste korral vastab neile ja selgitab. Menetlusalune isik ei soovinud selgitusi. Haldusmenetluse seadus ega politsei ja piirivalve seadus (PPVS) ei näe ette aega ja kohta protokolli koostamiseks. Tarsi talus oli kuni 35 alaealist ja olukorda hinnates oli näha, et nad olid alkoholi tarvitanud. Noori teavitati korraga õigusest keelduda indikaatorvahendi kasutamisest ja võimalusest nõuda joobe tuvastamiseks vereanalüüsi. Iga alaealise kohta kanti indikaatorvahendi kasutamise tulemus märkmikusse. Nii oli alaealiste jaoks kõige vähemal määral koormav. Kohtuväline menetleja leiab, et indikaatorvahendi kasutamise protokolli tutvustamine O.N-ile kuus päeva hiljem ei ole niisugune haldusmenetlusõiguse rikkumine, mis välistaks protokolli kasutamise väärteoasjas tõendina. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahendid on asjakohatud, kuivõrd õigusruum on käesolevaks ajaks muutunud. Alates 2007.aastast on hinnatud Lääne Prefektuuri kui pädevat mõõtjat Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt ja välja on antud tunnistus numbriga E
10. Alco Quant 6020 nr A 111156 puhul ei ole tegemist mõõtevahendi, vaid indikaatorvahendiga ning selle kasutamine ei allu mõõteseaduse nõuetele. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebuse esitaja vastus Kriminaalmenetluse seadustiku §-le 146 kohaselt koostatakse uurimistoimingu protokoll samal ajal, kui teostatakse menetlustoiming. Uurimistoimingu protokoll tõendina peab olema koostatud sellise täpsusastmega, et vajadusel oleks võimalik kontrollida protokollis fikseeritud asjaolusid. Tuvastatud ei ole, et kõigile Tarsi talus viibinutele olid nende õigused kuuldavad ja arusaadavad. Politseiametnike ettekannetes on kohati vastuolud: konstaabel J.Padrik ei kuulnud patrullpolitseinik J.Juuriku kogu seletust joobe tuvastuse teemal, sest hoones oli kuni 35 noort, kes esitasid mõlemale politseinikule küsimusi. J.Juuriku väide oma ettekandes ei vasta tegelikkusele, sest
11. detsembril 2010.a. ei viibinud Jaan Padrik indikaatorvahendi kasutamise protokolli koostamise juures, vaid oli samal ajal kõrvakabinetis teise alaealisega. Politseiametnikud on rikkunud PPVS § 7-29 lg 2, mille kohaselt ei antud joobeseisundis alaealist üle tema seaduslikule esindajale, vaid jäeti teiste alkoholijoobes alaealistega edasi pidutsema. Kohtu seisukoht Nõustuda tuleb kaebusega selles, et väärteotoimikus olev indikaatorvahendi kasutamise protokoll ei vasta V™S § 49 lg. 2 p.1 nõuetele. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) 7-24 lg. 2 kohaselt tuleb kontrollile allutatud isikule selgitada õigusi enne indikaatorvahendi kasutamist. Kontrollile allutatud isikul on õigus indikaatorvahendi kasutamisest keelduda, nõuda alkoholijoobe olemasolu kontrollimiseks tõendusliku alkomeetri kasutamist või vereanalüüsi, õigus indikaatorvahendi kasutamise protokolliga tutvuda, teha toimingu kohta avaldusi, indikaatorvahendi näit vaidlustada ja esitada vaie politseiasutuse juhile või kaebus halduskohtule. Sättest tuleneb seega, et nimetatud protokolli koostamisega tuleb alustada enne indikaatorivahendiga kontrolli alustamist ja pärast kontrolli tuleb protokoll koheselt lõpetada ning kontrollitud isikule tutvustada. Protokolli hilisemal koostamisel ei ole eespool nimetatud õiguste tagamine enam võimalik. Siseministri
12. detsembri 2009.a. määruse nr. 70 Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamine ning nende kasutamise dokumenteerimise kord § 3 lg. 1 p. 2 kohaselt tuleb indikaatorvahendi kasutamine ja näit protokollida, kui näitu soovitakse kasutada tõendina. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et nõutav protokoll koostati ja tutvustati O.N-ile
13. detsembril 2010.a. politseiaustuses, mil enam ei olnud võimalik tagada eespool nimetatud õiguste teostamist. Neil põhjustel ei saa indikaatorvahendi kasutamise protokolli asjas tõendina arvestada. Kaebus ei kuulu aga rahuldamisele, sest olenemata indikaatorivahendi kasutamise protokolli tühisusest on süüks arvatud väärteo tunnused O.N käitumises tõendatud sündmuse ajal Tarsi talus alaealisi kontrollinud politseiametnike Janno Juuriku ja Jaan Padriku poolt tunnistajana antud ütlustega. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate ütlustes, et nad selgitasid esmalt oma tuleku põhjuse ja et kõik kohalolnud nõustusid indikaatorvahendisse puhumisega. J.Juurik ütles kuuldavalt, et kõigil on õigus puhumisest keelduda ja et niisugusel juhul tuleb minna politseijaoskonda t õendusliku alkomeetri kasutamiseks või vereanalüüsi andma. Indikaatorvahendisse puhumisega nõustusid kõik kohalolnud. Kirja pandi ainult nende alaealiste nimed, kelledel indikaatorvahend näitas alkoholi tarvitamist. Keegi neist kontrollitutest ei eitanud alkoholi tarvitamist. Indikaatorvahendit kasutas J.Juurik, J.Padrik kirjutas üles kontrollitud isiku nime ja kontrolli tulemuse. Isikuandmed märgiti üles alaealiste endi ütluste põhjal. Asja lahendamisel ei saa arvestada tunnistajate ütlusi õiguste selgitamise osas, sest PPVS § 7-24 lg. 2 ette nähtud kord indikaatorvahendi kasutamiseks jäi järgimata ja kontrollitute õigused tagamata. Samas aga ei saa kahelda tunnistajate kinnituses, et osal kontrollitud alaealistest s.h. O.N esinesid indikaatorvahendi näidu põhjal alkoholi tarvitamise tunnused. Kohtul puudub alus arvata, et tunnistaja J.Padrik kirjutas kohapeal O.N asemel üles mõne teise alaealise nime ja indikaatorivahendi kasutamise tulemuse. Asja lahendamisel on oluline alkoholi tarvitamise fakt, mitte O.N kontrollimisel saadud indikaatorvahendi näit. Usaldusväärseks ei saa lugeda O.N väidet, et ta ei tunnistanud politseinikule ülekuulamisel siidri joomist ja et tema ütlused on protokollitud ebaõigesti. Tõendatud ei ole, et alkoholi tarvitamine O.N poolt toimus just väärteoprotokollis nimetatud ajal
14. detsembril 2010.a. kell 23.
15. Tõendatuks saab lugeda, et O.N tarvitas alkoholi
16. detsembri õhtul 2010.a. või ööl vastu
17. detsembrit 2010.a. enne politseiametnike saabumist ja indikaatorvahendiga kontrollimist. Muutus väärteo toimepanemise aja osas ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kaebuse kohaselt ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud ka süüks pandud teo täpsemaid asjaolusid. Kohus leiab, et antud väärteokoosseisu olemust arvestades ei ole protokollis midagi enamat vajalik näidata. Nii protokollis kui ka kohtuvälise menetleja otsuses on viide alkoholiseaduse §-46, mis keelab alaealistel alkohoolseid jooke tarvitada. Seega pidi O.N aru saama, milles teda süüdistatakse. Süüks arvatud väärtegu on toimepandav nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest. Kohtuvälisele menetlejale antud ütlustes on O.N võtnud omaks, et ta jõi siidrit teadlikult. Seega tuleb väärtegu lugeda toimepanduks otsese tahtlusega. Nõustuda ei saa kaebusega selles, et O.N-ile ei ole küllaldaselt selgitatud menetlusalusele isikule V™S §-s 19 ette nähtud õigusi. O.N on
18. detsembril 2010.a. süüks pandud teo kohta üle kuulatud ja oma ütlustes tunnistanud siidri joomist. Väärteoasja materjalidega on tutvunud O.N seaduslik esindaja. Seega on O.N sisuliselt seaduses ette nähtud õigusi kasutada. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud antud juhul puuduvad. Suurim karistus arutatava väärteo eest on rahatrahv kuni kümme trahviühikut. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja on piirdunud karistusega kolme trahviühiku ulatuses ja arvestanud kergendava asjaoluna kahetsust. Seepärast ei ole ka kohtul alust karistuse määra vähendada. Indrek Saar Kohtunik