← Eesti

1-10-4965/8

Obsah (5)§ 424§ 74§ 75§ 50§ 56

1-10-4965 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2011. a Põlva Kriminaalasja number 1-10-4965 (10260101009) Kohtunik Lembit Käis Kohtuistungi se

§ 424

järgi Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav A.N - isikukood: xxx, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel – vene keel, valdab vabalt eesti keelt, põhiharidusega, alalist töökohta ei ole, elukoht: xxxxx xxxxxxx xxxxxx xxxx xxxxxxx xxxx, varem kriminaalkorras karistatud: 1) 05.03.

  1. a Põlva Maakohtu poolt KrK §-de 15 lg 2 139 lg 2 p 1,3 järgi tingimisi 3-kuulise vabadusekaotusega 1-aastase katseajaga; 2) 24.03.
  2. a Põlva Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 järgi 3-kuulise vabadusekaotusega, KrK § 40 lg 3 alusel loeti liitkaristuseks 4 kuud vabadusekaotust; 3) 20.05.
  3. a Põlva Maakohtu poolt

§-de 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi rahalise karistusega 3000 krooni; 4) 16.08.

  1. a Põlva Maakohtu poolt KrK §-de 174 lg 1 ja 175 lg 1 järgi rahalise karistusega 5000 krooni; 5) 25.11.
  2. a Põlva Maakohtu poolt

§-de 199 lg 2 p 4,5,7,8; 200 lg 4,7,9 ja 209 lg 2 p 1 järgi 4-aastase vangistusega, millest

§ 74

alusel kuuls koheselt ärakandmisele 1 aasta vangistust ning ning 3 aastase vangistuse kandmisest vabastati tingimisi 2-aastase katseajaga, vanglast vabanes 19.01.2006. a; tõkend – elukohast lahkumise keeld Kaitsja Vandeadvokaat Peeter Järv 1-10-4965 RESOLUTSIOON A.N süüdi tunnistada

§ 424

järgi ning karistada teda 1 (üks) aastase vangistusega.

§ 74

lg 1 alusel vabastada A.N täielikult talle mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi käitumiskontrollile allutamisega ning määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 2 (kaks) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p-des 1-5 sätestatud kontrollnõudeid (elab alalises elukohas – xxxxx xxxxxxxxx xxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxxx; ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks ning eelneva loa elu - või töökoha vahetamiseks). Katseaja algust arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisest.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võtta A.N-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üks) aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest. Valitud tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista A.N-ilt Eesti Vabariigi kasuks: 1) 417 (nelisada seitseteist) eurot 2 senti sundraha katteks; 2) 134 (ükssada kolmkümmend neli) eurot 23 senti määratud kaitsjale makstava tasu katteks; 3) 14 (neliteist) eurot 44 senti joobeseisundi tuvastamise ekspertiisikulu katteks; 4) 7 (seitse) eurot 41 senti kutsete saatmise kulude katteks; 5) 4 (neli) eurot 50 senti kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulude katteks. Kriminaalmenetluse kulud – kokku 577,60 eurot – tasuda Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011 AS SEB Pank või kontole nr 221023778606 Swedbank AS või kontole nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maksekorraldusele märkida: viitenumber 2800049874, kohustatud isiku nimi, asja number ning põhjendus, missugust kohustust ülekandega täidetakse. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Põlva kohtumajale teatada kirjalikult hiljemalt 28. veebruariks 2011. a. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsuse terviktekst Põlva kohtumaja kantseleis kättesaadav alates 03.03.2011. a. Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Põlva kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates 04.03.2011. a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi kümne päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest määruskaebuse esitamise teel Põlva kohtumajale. 2

(7)1-10-4965 I Esitatud süüdistus ja süüdistatava seisukoht A.N-ile on esitatud süüdistus selles, et tema, olles alkoholijoobes (etanooli veres 1,77+-0,06 mg/g kohta), juhtis
  1. veebruaril
  2. a kella 00.50 paiku Räpina linnas Aia tänaval sõiduautot xxxxxx. A.N rikkus Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 20 lg 3 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla alkoholijoobes. LS § 20 1g 3 1 p 1 järgi loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Toimepandu A.N-i poolt on kvalifitseeritud

§ 424

järgi, s.o mootorsõiduki tahtliku juhtimisena joobeseisundis Süüdistatav A.N ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista. Ta väidab, et ei sõitnud 24.02.

  1. a Räpinas autoga enne politsei saabumist, seisis vaid auto vasaku esitiiva juures ja ajas juttu M. J. . II Kohtu põhjendused esitatud süüdistuse osas Uuritud tõendite alusel loeb kohus tuvastaks järgmised asjaolud. 1) Politseiametnikud Marko Tiisler ja Toomas V. täitsid 23.02.
  2. a kella 20-st kuni 24.02.
  3. a kella 8-ni ülesandeid avaliku korra tagamisel ja liiklusjärelevalve teostamisel sõidukiga xxx xxx. Sealhulgas tegutses antud patrullitoimkond 24.02.
  4. a öösel Räpinas. Nimetatud asjaolud on tuvastatud eelkõige patrullilehe ja selle lisa (tl 7-8) ning M. T. ja T. V. ütlustega kohtus. Ka on süüdistatav A.N ja tunnistaja M. J. kohtus kinnitanud, et Räpinas Aia tänaval sõitis nende juurde politseiauto. Seega on usaldusväärselt tõendatud, et M. T. ja T. V. politseiametnikena täitsid 24.02.
  5. a öösel Räpinas ametikohustusi avaliku (sh liikluses) korra tagamisel. 2) 24.02.
  6. a kella 00.50 paiku peatasid M. T. ja T. V. , kasutades sisselülitatud sinist ja punast vilkurit, Räpinas Aia tänaval Võru tänava suunas sõitnud sõiduauto Audi 80, registreerimismärgiga xxx xxx. Vasakpoolsel sõidurajal maja nr 8 juures peatunud Audist püüdsid põgeneda 2 inimest, neist A.N väljus vasakult juhi ja M. J. paremalt reisija kohalt. Antud asjaolud on tõendatud tunnistaja T. V. kohtus antud ütluste, patrullilehe lisa (tl 8) ja juhtimiselt kõrvaldamise protokolliga (tl 5). Tunnistaja S. K. ütlused kohtus ja liiklusregistri tõend (tl 10) kinnitavad, et sõiduauto Audi 80, registreerimismärgiga xxx xxx, oli süüdistava valduses. Märgitud tõendid on omavahel haakuvad ning vastuoludeta, mistõttu kohtul nende lubatavuses ja usaldusväärsuses alust kahelda ei ole. Ka menetlustoiminguid (tl 3, 5, 6) teinud ja nende läbiviimise kohta kohtus ütlusi andnud tunnistaja M. T. ütlused on vastavuses eelmärgitud tõenditega. 3

(7)1-10-4965 Kuigi süüdistatav A.N ja tunnistaja M. J. on kohtus kinnitanud, et sõiduautoga nad ei sõitnud enne politsei saabumist, ei ole kohtul võimalik siiski nende ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Esiteks, A.N-i ja M. J. olid mõlemad tarvitanud alkoholi suures koguses, mistõttu ei ole välistatud, et nad ei pruugi kõiki asjaolusid detailselt mäletada ega tajutut õigesti reprodutseerida. Kohtus tunnistasid nad mõlemad, et tarvitasid koos alkoholi. A.N-i ütluste kohaselt jõid nad kahepeale ära ühe liitri viina. Ka M. J. tunnistas, et tema oli sel korral alkoholijoobes. Seega selles, et A.N ja M. J. olid enne politsei saabumist alkoholi tarvitanud, põhjust kahelda ei ole. Teiseks, esineb A.N-i ja M. J. omavahelistes ütlustes väike, kuid oluline vastuolu. Nii on nad mõlemad tunnistanud, et enne politsei tulekut nad autoga üldse ei sõitnud ning olid tänaval. Samas A.N-i ütluste kohaselt oli ta sel ajal auto vasakpoolse esitiiva juures ja ajas M. J. juttu. M. J. ütluste kohaselt aga seisid nad mõlemad tänaval ja A.N-i auto asus eemal. Samuti ei ole A.N-i ütlused eluliselt usutavad, kui ta väidab, et kodust tuli ta välja peale M. J. alkoholi tarvitamist selleks, et viimast koju saata, sest sellisel juhul polnud tal vajadust viibida auto juures. Kolmandaks, A.N ega M. J. ei ole avaldanud ühtki loogilist ja veenvat selgitust põhjust, miks pidi politsei, kui nad vaid tänaval seisid ja autoga ei sõitnud, hakkama A.N alusetult süüdistama, kontrollima viimase joobeseisundit ja veel auto juhtimiselt kõrvaldama. Kuna A.N-i ja M. J. ütlustes esineb vastuolu ning need on mitteusaldusväärsed ja ümber lükatud teiste uuritud tõenditega, siis ei saa kohus nende ütlusi auto mittekasutamise osas arvestada. Arvestades asjaolu, et T. V. nägi peatunud sõiduautost Audi väljumas süüdistatavat juhi kohalt ja M. J. auto vastasküljelt, s.o juhi kõrvalistmelt, siis leiab kohus, et sellega on usaldusväärselt tõendatud A.N-i poolt auto juhtimine 24.02.2010. a kella 00.50 paiku Räpinas ning viimast tuleb pidada LS § 7 lg 4 esimeses lauses tähendatud juhiks. M. T. on kõrvaldanud A. Rõdõki sõiduki Audi 80, registreerimismärgiga xxx xxx, juhtimiselt 24.02.2010. a alates kella 00.54-st, kuna viimase väljahingatavas õhus oli tunda alkoholi lõhna (tl 5). 3) Autot juhtides oli A.N alkoholijoobes. See asjaolu on tõendatud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja selle lisaga (tl 3-4), samuti vereproovi uuringu tulemuse (tl 6) ning tunnistaja T. V. ütlustega. A. V. on kinnitanud, et sõiduauto Audi kaldus Räpinas Aia tänaval mõneks hetkeks vastassuunavööndisse ning A.N-i väljahingatavas õhus oli tunda alkoholi lõhna. Kohus leiab, et A.N-i alkoholijoove on tuvastatud vastavalt kehtestatud korrale. LS § 20 lg 6 alusel tuvastatakse käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud piirmäära ületamine või joobeseisund politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras. 28 Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 7 sätestab, et LS § 20 lõikes 4 sätestatud lubatud 23 26 alkoholipiirmäära ületamise tuvastamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-dest 7 –7 . 24 PPVS § 7 lg 1 kohaselt kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui 4
(7)1-10-4965 isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga (tl 3-4) on tõendatud, et süüdistatavale selgitati M. T. poolt PPVS § 724 lõikes 2 sätestatud õigusi ning seda t on kinnitanud ka süüdistatav oma allkirjaga. Tunnistajate M. T. ja T. V. ütluste ning eelmärgitud protokolliga on tuvastatud, et süüdistatav nõustus joobeseisundi kontrollimisega ning indikaatorvahendi Alcoquant 6020 nr A111235 näiduks saadi 24.02.
  1. a kella 1 ajal 0,83 mg/l. Samuti viitasid süüdistatava joobele tema silmade punetus ja pupillide suurenemine ning häiritud reaktsioonikiirus, arusaamatu kõne ja rahutu käitumine. Peale indikaatorvahendi kasutamist toimetati süüdistatav Räpina politseijaoskonda, et tuvastada joobeseisund tõendusliku alkomeetriga. A.N nõustus 24.02.
  2. a kella 01.11 – 01.15 ajal tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 joobeseisundi tuvastamisest, kuid peale näitu – 0,88 mg/l – keeldus protokollile alla kirjutamast, väljendades sellega ilmselt rahulolematust saadud tulemi suhtes, ning väitis, et pole autot juhtinud. Antud asjaolud andsid politseile PPVS § 725 lg 2 p 4 alusel õiguse toimetada süüdistatav Põlva haiglasse vereproovi võtmiseks. AS-s Põlva Haigla võeti A.N-ilt vereproov etanoolisisalduse uuringuks 24.02.
  3. a kell 02.35 ning ekspert Anne Moori poolt 26.02.
  4. a antud vereproovi uuringu tulemuse kohaselt oli süüdistataval etanoolisisalduseks veres 1,77+/-006 mg/g (tl 6). Süüdistatava eelmärgitud joobeseisundi arvnäitajaid kinnitavad tõendid (tl 3, 4, 6) on nii ajalises kui saadud tulemite osas omavahelises vastavuses, mistõttu eksperdi poolt antud vereproovi uuringu tulemust saab pidada usaldusväärseks. LS § 20 lg 4 sätestab, et juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem. 1 LS § 20 1g 3 p 1 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seega saab järeldada, et A.N juhtis mootorsõidukit 24.02.
  5. a kella 00.50 paiku alkoholijoobeseisundis, kuna tema ühes grammis veres oli vähemalt 1,71 milligrammi alkoholi. Arvestades asjaolu, et märgitud alkoholisisalduse saavutamiseks pidi süüdistatav enne autoga sõitma minekut tarvitama alkoholi olulises koguses ja tema alkoholijoove oli selgesti sedastatav ka kliiniliste näitajate alusel, siis järeldab kohus, et süüdistatav pidas võimalikuks, et antud seisundis mootorsõiduki juhtimine on käsitletav kuriteona ja ta vähemalt möönis seda. Seega pani süüdistatav teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Hinnates uuritud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, loeb kohus tõendatuks, et A.N juhtis 24.02.
  6. a kella 00.50 paiku Räpina linnas Aia tänaval sõiduautot Audi 80, registreerimismärgiga xxx xxx, alkoholijoobeseisundis - tema ühes grammis veres oli vähemalt 1,71 milligrammi alkoholi, eirates sellega LS § 20 lg-s 3 sätestatud sõiduki juhtimise keeldu. Antud tegu on õigesti kvalfisteeritud

§ 424järgi. 5

(7)1-10-4965 Käsitletud teo osas ei ole kohus tuvastanud õigusvastasust ega A.N-i süüd välistavaid asjaolusid. III Kohtu seisukoht karistuste osas Eeltoodud asjaoludest lähtuvalt tuleb mõista A.N-ile karistus

§ 424

järgi.

§ 56

lg 1 kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel peale isiku süü veel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A.N on toime pannud II astme kuriteo, mille eest on seadusandja kehtestanud põhikaristuseks rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Süüdistatavat on varem korduvalt karistatud nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest (tl 124-130). Põhiliselt on ta sooritanud varavastaseid kuritegusid. Ka on tal olnud kalduvus toime panna liiklusalaseid väärtegusid. Uute süütegude jätkumine näitab, et süüdistatav ei ole varasematest karistustustest teinud veel vajalikke järeldusi. Arvestades asjaolu, et süüdistataval on tasumata jäetud varem mõistetud karistused (Põlva Maakohtu 16.08.2004. a otsusega määratud rahaline karistused ning väärtegude eest mõistetud rahatrahvid), siis ei pea kohus otstarbekaks ega mõistlikuks enam rahalise karistuse kohaldamist. Puuduvad alused süüdistatava suhtes

§-s 60 või 61 sätestatu kohaldamiseks. Seega on kohtul võimalik mõista süüdistatavale põhikaristuseks vangistus 30 päevast kuni 3 aastani. Siinjuures tuleb arvestada asjaolu, et süüdistatav juhtis linnas tahtlikult sõiduautot alkoholijoobes, pannes sellega ohtu ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Kuna puuduvad A.N-i karistust kergendavad ja raskendavad mittekoosseisulised asjaolud, siis peab kohus vajalikuks uute süütegude vältimiseks ja õiguskorra huvide kaitsmiseks tema karistamist vähemalt sanktsiooni 1/3 määra ulatuses, s.o vangistusega 1 aasta. Lähtudes aga sellest, et taoline kuritegu oli süüdistataval esmakordne ning viimase kriminaalkaristuse kandmisest on möödunud juba mitmeid aastaid, siis leiab kohus, et tähtajalise vangistuse ärakandmine ei ole tema suhtes praegu otstarbekas ning teda võib vangistusest täielikult vabastada

§ 74lg 1 ja 3 alusel tingimisi käitumiskontrollile allutamisega 2 aastaks.

Katseajal on süüdistatav kohustatud järgima

§ 75

lg 1 p-des 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus muu hulgas mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest kohaldada süüdimõistetule lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuriteo korral kuni 3 aastaks. A.N on tahtlikult eiranud LS § 20 3. lõikes sätestatud keeldu. Ka nähtub karistusregistri andmetest (tl 124-130), et süüdistatav on korduvalt toime pannud alkoholi tarvitamisega seotud süütegusid. Seega saab asuda seisukohale, et süüdistataval on kalduvus alkoholi liigtarvitamisele. 6

(7)1-10-4965 Peale selle nähtub karistusregistri andmetest, et süüdistatavat on korduvalt karistatud ka lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Seega on süüdistatav suhtunud ükskõikselt ja hoolimatult liikluseeskirja nõuete täitmisesse. Neil asjaoludel leiab kohus, et vältimaks analoogse kuriteo kordumist ning kaasliiklejate elu ja tervise ohtu seadmist, tuleb süüdistatavalt õiguskorra kaitsmise huvides lisakaristusena ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigus 1 aastaks. IV Kohtu seisukoht kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas KrMS 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS 181 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 417,02 eurot. Käesolevas kriminaalasjas on A.N-iga seotud menetluskuludeks: määratud kaitsjale makstud tasu – 134,23 eurot, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist tehtud koopiate kulu – 4,50 eurot (70,40 krooni, tl 82), joobeseisundi tuvastamise ekspertiisikulud – 14,44 eurot (226 krooni, tl 6), kutsete saatmise kulud – 7,41 eurot (tl 95) ning eelmärgitud sundraha – 417,02 eurot. Seega on käesolevas asjas menetluskulusid kokku 577,60 eurot. Süüdimõistetu on terve ja noor inimene, kellel on tahtmise korral võimalik saada sissetulekut vähemalt juhutöödest. Peale selle on süüdistav kohtuistungil kinnitanud, et ta on müünud mitmeid liiklusregistri andmebaasis (tl 9) märgitud sõidukeid ning ta on Audi, registrimärgiga 658 TFO, omanik. Järelikult ei saa pidada süüdistatava varalist seisundit ja tema resotsialiseerumisväljavaateid kehvaks. Kuna KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu ja need ei ole töövõimelisele isikule üle jõu käivad, sellepärast mõistab kohus KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4, 5, 9 ja 10 ning § 179 lg 1 p 2 alusel süüdistatavalt välja eeltoodud kriminaalmenetluse kulud täielikult. Lembit Käis Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.