Obsah (14)

§ 169§ 266§ 424§ 65§ 199§ 209§ 121§ 280§ 64§ 263§ 74§ 76§ 5§ 56

1-08-9015 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-9015 (07259001365) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maari

§ 169

; § 199 lg 2 p 4; § 209 lg 2 p 1; § 266 lg 2 p 3; § 263 p 1, 4; § 424 ja § 280 lg 1 järgi F.G süüdistus

§ 266lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 16.

märtsi 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Gunnar Kekkoneni kaitsja Anti Aasmaa Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Gunnar Kekkonen elukoht: XXX, isikukood: 37503045223, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja advokaat Anti Aasmaa. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 2 tühistada Viru Maakohtu 16. märtsi 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-9015 osaliselt, see on Gunnar Kekkoneni süüditunnistamises ja karistamises

§ 424järgi ja mõista ta nimetatud süüdistuses õigeks.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Gunnar Kekkoneni kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsjatasu advokaat Anti Aasmaa poolt Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 2748 krooni jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

1. oktoobrist
2. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
3. oktoobrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. oktoobrist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
7. märtsi 2009 otsusega mõisteti Gunnar Kekkonen süüdi ja karistati

§ 169

järgi 3-kuulise vangistusega.

§ 65lg 2 alusel liideti nimetatud karistusele Lääne

Viru Maakohtu 29. märtsi 2005 kohtuotsusega mõistetud ja kandmata karistus 1 aasta 12 päeva vangistust, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 12 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega mõisteti G. Kekkonen süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p 4 järgi 1-aastase vangistusega,

§ 209

lg 2 p 1 järgi 2-aastase vangistusega,

§ 266

lg 2 p 3 järgi 2kuulise vangistusega,

§ 121

järgi 6-kuulise vangistusega,

§ 424

järgi 4-kuulise vangistusega ja

§ 280

lg 1 järgi 3-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõistes liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel suurendati raskemat karistust ja mõisteti G.

Kekkonenile ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati F.G, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas muuhulgas Gunnar Kekkonenile

§ 169järgi esitatud süüdistust selles, et tema vanemana hoidub alates 2.

jaanuarist 2006 kuritahtlikult kõrvale Viru Maakohtu poolt

1. märtsil 2006 väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest lapse G. K. (isikukood XXX) ülalpidamiseks I. T. kasuks. Võlgnevus seisuga
2. aprill 2008 on ajaliselt 2 aastat ning summaliselt 35 640 krooni. Samuti arutas maakohus G. Kekkonenile

§ 209

lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema

§ 209lg 2 p 1 tähendatud isikuna 19.

juunil 2007 XXX valetas V. T. , et M. S. müüs V. T. valduses oleva ja M. S. kuuluva veoauto XXX ära ja et tal on luba see auto minema vedada. Selle kinnituseks imiteeris ta V. T. juuresolekul M. S. helistamist ja sai V. T. lt auto XXX väärtusega 5000 krooni enda valdusse. 2 Veel arutas maakohus G. Kekkonenile

§ 266lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema koos F.G-ga 25.

detsembril 2007 kella 03.00 paiku tungis omaniku tahte vastaselt ukse lõhkumise teel XXX asuvasse V. V. kasutuses olevasse korterisse. Veel arutas maakohus G. Kekkonenile

§ 263p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 26.

detsembril 2007 kella 00.10 paiku ründas koos A. G. XXX kortermaja trepikojas H. L. , peksis teda käte ja jalgadega kehasse ning tekitas kehavigastusi. Veel arutas maakohus G. Kekkonenile

§ 424järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles karistatud 31.

mail 2004 Ida Politseiprefektuuri poolt liiklusseaduse § 7419 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis rahatrahviga 10 200 krooni, juhtis alkoholijoobes olles 7. veebruaril 2008 kella 21.20 paiku sõiduautot VW Passat, registreerimismärgiga XXX XXX, Lääne-Virumaal XXX. G. Kekkonen tunnistas end süüdi osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on

§ 169järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu G.

Kekkoneni tegevuses tõendatud Viru Maakohtu

1. märtsi 2006 määrusega, kohtutäituri
2. detsembri 2006 ja
3. aprilli 2008 kirjadega, kannatanu I. T.
4. detsembri 2006 avaldusega ja I. T. kohtuistungil antud ütlustega, samuti G. Kekkoneni ütlustega. Lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise kuritahtlikkus väljendub asjaolus, et kohustust on rikutud süstemaatiliselt ja pikemaajaliselt, st igakuiselt rohkem kui kahe aasta vältel. G. Kekkoneni väide, et tal polnud raha kohustuse täitmiseks, on paljasõnaline, ennastõigustav ja ebausaldusväärne, ta ise on tunnistanud töökohtade olemasolu, samuti nähtub kriminaalasja materjalidest, et ta tarvitas sageli alkoholi ja pani toime mitmesuguseid kuritegusid selle asemel, et otsustada seaduskuuleka eluviisi kasuks, mis oleks võimaldanud leida püsivama ja tasuvama töö. G. Kekkonen pani kuriteo toime otsese tahtlusega, ta oli teadlik elatise maksmise kohustusest ning vähemalt möönis, et oma tegevusetusega realiseerib süüteokoosseisu ja jätab lapse elatiseta. Kohus leidis, et tunnistaja V. T. ja kannatanu M. S. ütlustega on tõendatud, et G. Kekkonen V. T. le M. S. nõusolekust ja viimasele helistamisest valetades viis V. T. varakäsutuseni ehk selleni, et viimane lasi sündida M. S. auto äraviimisel. Kohus ei pidanud usaldusväärseiks G. Kekkoneni vastuolulisi ja ennastõigustavaid ütlusi ning luges kelmuse objektiivse süüteokoosseisu tema tegevuses tuvastatuks kannatanu M. S. ning tunnistajate V. T. ja J. R. omavahel riimuvate ütlustega, mille usaldusväärsuses pole põhjust kahelda. Asjaolu, et eksitusse viidi mitte vara omanik ehk siis kannatanu, vaid vara valdaja, kes eksitusse viiduna lasi sündida M. S. veoauto äraviimise ja sellega M. S. vara vähenemise, ei muuda õiguslikku hinnangut toimepandule. Tuvastatud ei ole, kas kelmuse läbi sai varalist kasu G. Kekkonen või tema tundmatu kaaslane või nad mõlemad, kuid tõendamist on leidnud, et kelmuse objektiivse süüteokoosseisu tunnused esinesid just G. Kekkoneni tegevuses. G. Kekkonen pani kelmuse toime kavatsetult, ta oli auto vastu juba pikemat aega huvi tundnud, teadis, kellele see kuulub ja sai ka aru, et vaid V. T. le tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisel laseb viimane sündida auto äraviimisel. Prokurör palus kohtus G. Kekkonenile

§ 263

p 1, 4 järgi esitatud süüdistuse ümber kvalifitseerida

§ 121järgi, kohus leidis, et prokuröri taotlus on põhjendatud.

Kuna G. Kekkonen on andnud toimunu kohta erinevaid vastuolulisi ütlusi, siis pidas kohus neid ebausaldusväärseiks ja luges kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemise tema tegevuses tõendatuks kannatanu H. L. ütlustega, milles pole põhjust kahelda. Lüües H. 3 L. jalaga, sai G. Kekkonen aru oma tegevuse õigusvastasusest, ta sai aru, et põhjustab oma tegevusega H. L. le valu ja soovis seda, pannes seega kuriteo toime otsese tahtlusega. Nii G. Kekkoneni enda ütluste kui ka dokumentaalsete tõenditega (alkoholijoobe tuvastamise protokoll, otsus väärteoasjas nr 2590,04,002892) on kinnitust leidnud

§ 424

järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste olemasolu – olles varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, tegi ta seda 7. veebruaril 2008 jälle. Süütegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. F.G, G. Kekkoneni ja kannatanu V. V. kohtus antud ütlustest nähtub, et F.G ja G. Kekkonen sisenesid omavoliliselt öisel ajal V. V. eluruumi, kus viimane oma elukaaslasega magas; G. Kekkoneni ütluste kohaselt viibisid nad seal 5 minutit. On selge, et eluruumi valdaja V. V. luba neil sisenemiseks ei olnud ja seega esineb nende tegevuses

§ 266lg 2 p 3 objektiivne süüteokoosseis.

Kuna omavoliline sissetung polnud neile eesmärgiks omaette, on kuritegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. G. Kekkoneni karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistust kergendav asjaolu on süü osaline tunnistamine.

§ 169järgi kvalifitseeritav kuritegu on osaliselt toime pandud katseajal.

Kuriteoepisoodide paljusus viitab sellele, et G. Kekkonen pole teinud õigeid järeldusi varasematest karistustest, samuti pole ta tasunud varasemate õigusrikkumiste eest määratud rahatrahve, mistõttu kohus leidis, et karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada rahalise karistusega ja kohaldada tuleb vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu G. Kekkoneni kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse G. Kekkoneni süüdimõistmises

§ 209

lg 2 p 1; § 121; § 169 ja § 266 lg 2 p 3 järgi ning

§ 74lg 1 kohaldamata jätmises ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega G.

Kekkoneni karistataks

§ 169

järgi rahalise karistusega ning

§ 209

lg 2 p 1; § 121 ja § 266 lg 2 p 3 järgi mõistetaks ta õigeks seoses kuriteo koosseisu puudumisega, samuti vabastada G. Kekkonen temale mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi

§ 74lg 1 alusel.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Samuti ei vasta G. Kekkonenile mõistetud karistus kuriteo raskusele.

§ 169järgi esitatud süüdistuses tunnistas G.

Kekkonen ennast maakohtus süüdi. Nimetatud kuriteo pani G. Kekkonen katseajal toime vaid osaliselt. Kannatanu I. T. andis kohtus ütlusi, et G. Kekkonen on siiski osaliselt elatist maksnud. Kohustuse osaline täitmine on käsitatav karistust kergendava asjaoluna. Karistuse määramisel on kohus jätnud nimetatud asjaolu tähelepanuta. Samuti tuleb arvestada, et vanglast vabanedes ei olnud G. Kekkonenil võimalik koheselt leida püsivat ja stabiilset tööd, mis andnuks võimaluse regulaarselt elatist maksta. Sellest tulenevalt ei ole süüdistatava teosüü nimetatud kuriteoepisoodis niivõrd suur, mis tingiks vältimatult tema karistamise vangistusega. Arvestades G. Kekkoneni teosüüd, tulnuks teda nimetatud episoodi eest karistada rahalise karistusega, mis aga välistab

§ 654 lg 2 alusel Lääne-Viru Maakohtu 29.

märtsi 2005 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse liitmise ning selle täitmisele pööramise

§ 76lg 6 alusel.

G. Kekkoneni süüdimõistmine

§ 209lg 2 p 1 järgi on põhjendamatu.

G. Kekkonen on andnud ütlusi, et kõnealuse veoauto ostis tema juhututtav, kellega ta auto asukohta läks. Tuttavat on ta kohtuistungil piisava täpsusega kirjeldanud, samas menetlejal ei ole õnnestunud antud isikut üle kuulata. Seega ei ole kõrvaldatud kohtuliku uurimise käigus kahtlust, et auto ostis kolmas isik ning G. Kekkonen kelmust toime pannud ei ole. Kannatanu M. S. ja tunnistaja V. T. ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanu ütluste näol ei ole tegemist antud asjas otsese tõenditega. Tunnistaja V. T. l on põhjust anda valeütlusi, kuna ta võib karta kannatanule tunnistada, et on müünud tema loata veoauto.

§ 121järgi esitatud süüdistuses ei ole tuvastatav, et G.

Kekkonen oleks kannatanut löönud. Nimetatud kuriteoepisoodis on Viru Maakohtu 26. märtsi 2008 otsusega süüdi mõistetud A. G. . Seega on tuvastatud, et

§ 121sätestatud kuriteo on toime pannud A.

G. . Sellest tulenevalt ei oma käesolevas asjas tõenduslikku tähendust asjaolu, et H. L. pöördus 26. detsembril 2007 XXX erakorralise meditsiini osakonda, kuivõrd fikseeritud vigastused põhjustas A. G. . Ainsaks otseseks tõendiks antud episoodis on kannatanu H. L. ütlused, keegi teine G. Kekkoneni poolt kannatanu suhtes vägivallatsemist pealt ei näinud. Kannatanu väidab, et tema kakles A. G. iga ning samal ajal lõi teda ka G. Kekkonen, kes oli kõrval. Ei ole välistatud, et kannatanu tajus valesti, et teda lõi samal ajal ka G. Kekkonen, kes oli aga lihtsalt tema vahetus läheduses.

§ 266lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud süütegu ei ole G.

Kekkonen toime pannud, kuivõrd ta ei sisenenud enda arusaama kohaselt V. V. korterisse omavoliliselt. Tema tegevuses puudus tahtlus. Puudub vaidlus, et G. Kekkonen oli ka varem käinud nimetatud korteris alkoholi tarvitamas. Ta ei osanud arvata, et seekord on tal korterisse sisenemine keelatud. Kaassüüdistatava F.G ütlustest nähtub, et esialgu koputati uksele ning seejärel lükkas tema ukse lahti. Sel hetkel ei olnud G. Kekkonenil põhjust arvata, et sisenemine on omavoliline. Selline arusaam võis tal tekkida alles siis, kui kannatanu palus neid lahkuda ning ründas kirvega. Seejärel süüdistatavad kohe ka korterist lahkusid. Kaitsja palub mõista G. Kekkonenile

§ 169

järgi rahaline karistus, millest tulenevalt ei saa aktualiseeruda

§ 65lg 2 alusel Lääne-Viru Maakohtu 29.

märtsi 2005 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse liitmine. Kaitsja nõustub kohtu seisukohaga, et peale Harju Maakohtu 17. märtsi 2006 määrusega määratud katseaja lõppu toimepandud kuritegude eest mõistetud vangistuste liitmisel tuleb kohaldada

§ 64lg 1 viisil, et kergemad karistused lugeda kaetuks raskeima karistusega.

Kuivõrd kaitsja palub ringkonnakohtul osades episoodides G. Kekkonen õigeks mõista, palub ta vajadusel ka selles osas otsust revideerida ning võtta arvesse raskeima karistusena karistus, milline on mõistetud süüteo eest, millise loeb ringkonnakohus tuvastatuks. Samas on nimetatud kuriteoepisoodide eest võimalik G. Kekkonen vabastada karistuse kandmisest tingimisi

§ 74lg 1 alusel.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks

§ 74lg 1 kohaldamist.

Nimetatud sätet olnuks võimalik kohaldada isegi juhul, kui kohus otsustas karistada G. Kekkoneni

§ 169

järgi vangistusega, kuna ülejäänud kuriteod ei olnud sooritatud Harju Maakohtu 17. märtsi 2006 määrusega mõistetud katseajal. Maakohus kohaldas materiaalõigust vääralt ka 1 aasta 3 kuu 12-päevase vangistuse ning 2aastase vangistuse

§ 64lg 1 alusel liitmisel.

Episoodide eest, mis ei olnud toime pandud katseajal, luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga, kuid seejärel otsustas nimetatud karistust veel osaliselt suurendada. Sellest tulenevalt on kohtuotsus vastuoluline, 5 kohaldades osalt karistuste neeldumist ning seejärel suurendamist. Samuti ei olnud nimetatud karistusi alust

§ 64

lg 1 alusel üldse liita (raskeimat suurendada), kuna need peaksid kulgema paralleelselt – kergem karistus loetakse kantuks raskeima karistuse kandmise ajal. Peale katseaja lõppu toimepandud kuritegude eest mõistetavaid karistusi ei ole alust suurendada eelneva teistel õiguslikel alustel moodustatud liitkaristusega. Maakohtu otsuse resolutiivosas esineb ebatäpsus seoses apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algusega. Kohus on märkinud, et apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates

1. aprillist
2. Samas on kohus märkinud ka, et apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu kantselei kaudu
3. aprillil
4. Apellatsiooni esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. KrMS § 319 lg 2 sätestab üheselt, et apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Selles osas peaks ringkonnakohus maakohtu otsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustama.
5. augustil 2009 esitas G. Kekkoneni kaitsja ringkonnakohtule taotluse, milles palub võtta täiendava dokumentaalse tõendina toimikusse Tehnilise Järelevalve Ameti
6. juuli 2009 vastuse järelpärimisele ning väljudes apellatsioonkaebuse piiridest mõista G. Kekkoneni

§ 424järgi õigeks.

Taotluse kohaselt ei ole kaitsja apellatsioonis vaidlustanud kohtuotsust G. Kekkoneni süüdimõistmises

§ 424järgi. Peale apellatsioonitähtaja lõppu puudub võimalus apellatsioonkaebuse täiendamiseks. Samas Kr

MS § 331 lg 3 alusel on ringkonnakohtul õigus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kuni 30. juunini 2009 kehtis

§ 424

dispositsioon sõnastuses „Mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest“.

1. novembril 2008 võttis Riigikogu vastu liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse, mis muuhulgas sõnastas alates
2. juulist 2009

§ 424

dispositsiooni järgnevalt „Mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis“.

§ 424uues redaktsioonis kehtestamine alates 1.

juulist 2009 omab G. Kekkoneni suhtes

§ 5

lg 2 mõttes toimet, mis välistab teo karistatavuse ning peaks seega omama selles osas ka tagasiulatuvat jõudu. Alates

1. juulist 2009 on seadusandja sätestanud liiklusseaduse § 20 lg 31 lg 1 ja 2, et isik loetakse alkoholijoobes olevaks, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi, või teatud eritunnuste olemasolul, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi. Protokollist alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriistaga nähtub, et mõõteriista (indikaatorvahendi) reaktsiooni näiduks oli punane ning selle alusel on tehtud järeldus, et G. Kekkonen oli alkoholijoobes. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-87-05 asunud seisukohale, et „Kuna indikaatorvahend ei ole mõõteriist, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud.“ Tehnilise Järelevalve Ameti
2. juuli 2009 kirjast nähtub, et XXX ei oma Eesti mõõtevahendi tüübikinnitustunnistust. Seega ei saa muutunud õiguslikus olukorras teha enam usaldusväärselt järeldust, et G. Kekkoneni ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi, st ta oli keskmises joobes, kuna alates
3. juulist 2009 on kerges joobes mootorsõiduki juhtimine dekriminaliseeritud. See aga tingib ringkonnakohtus tema 6 õigeksmõistmise

§ 5

lg 2 kohaldamisel

§ 424järgi.

Ühtlasi tuleb märkida, et alates 1. juulist 2009 kehtiv politseiseaduse § 158 lg 3 sätestab, et indikaatorvahendi kasutamisega ei või piirduda mootor-, õhu- või veesõiduki või raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör loobus G. Kekkoneni süüdistusest

§ 424järgi ning palus süüdistatava selles osas õigeks mõista.

Muus osas vaidles prokurör apellatsioonile vastu, paludes see kui põhjendamatu, jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava kaitsja, prokuröri ja uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et Viru Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele osas, millega G. Kekkonen tunnistati süüdi ja karistati

§ 424järgi.

Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu otsus G. Kekkoneni süüditunnistamises ja karistamises

§-de 209 lg 2 p 1, 121 ja 266 lg 2 p 3 ning talle

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning vastavalt Kr

MS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis vaidlustatakse G. Kekkoneni süüditunnistamine

§ 209

lg 2 p 1 järgi, sest kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus ei ole apellandi arvates kõrvaldatud kahtlust, et nimetatud sõiduki ostis kolmas isik. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu M. S. andnud kohtuistungil ütlusi, et veoauto XXX soetas ta 90-date aastate algul. Veoauto kuulus talle, kuid pärast abielulahutust jäi see tema endise abikaasa V. T. elukohta. V. T. võis seda sõidukit küll kasutada, kuid tal puudus õigus seda müüa. M. S. ütlusi tema omandiõiguse kohta nimetatud veoautole on kinnitanud ka V. T. . V. T. ütlustest kohtuistungil nähtub, et 2007 enne jaanipäeva, tuli tema juurde G. Kekkonen ja teatas, et M. S. on talle kuulunud veoauto maha müünud. Tunnistaja ütluste kohaselt ta ei uskunud süüdistatava juttu ning palus võimalust M. S. helistada. G. Kekkonen vastas, et helistab ise ning ei andnud V. T. le võimalust M. S. ga isiklikult vestelda. Tunnistaja ütluste kohaselt ta ei tea, kas G. Kekkonen tegelikult helistas M. S. või mitte. Hiljem selgus, et M. S. ei teadnud auto müügist midagi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda V. T. ütluste tõepärasuses, sest need on kokkulangevad nii M. S. kui ka tunnistaja J. R. ütlustega. Ülaltoodust nähtub üheselt, et G. Kekkonen oli isikuks, kelle juhatusel sõideti V. T. elukohta, tema oli isikuks, kes teatas, et M. S. on auto maha müünud ja tema teeskles helistamist M. S. selleks, et kinnitada V. T. veendumust veoauto müügi seaduslikkuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et G. Kekkonen oli isikuks, kelle poolse pettuse tulemusena sattus V. T. eksitusse ning sellest tulenevalt tegi varakäsutuse, lubades G. Kekkonenil oma elukohast ära viia M. S. kuulunud veoauto. Seega on tema käitumine õigesti kvalifitseeritud kelmusena. Ringkonnakohtule on arusaamatu apellatsioonis esitatud väide veoauto ostmise kohta kolmanda isiku poolt. 7 Kriminaalasjas pole nimetatud veoauto ostu-müügi lepingut, M. S. on üheselt kinnitanud, et seoses veoauto ostuga, pole temaga keegi ühendust võtnud ning mingit raha veoauto eest ta saanud ei ole. Ka ei ole ta kellelegi üle andnud veoauto tehnilisi dokumente. Seega puudub ringkonnakohtu arvates igasugune põhjendatud alus väiteks nagu oleks M. S. sõlminud ostumüügi tehingu talle kuuluva veoauto müügiks kellegi kolmanda isikuga. Samas on põhjendamatu ka kaitsja etteheide, et vaatamata G. Kekkoneni poolt sõiduki ostnud kolmanda isiku kirjeldamisele, ei ole kriminaalasja menetleja suutnud tema isikut kindlaks teha. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on G. Kekkonen sellesisulistele küsimustele vastanud, et tegemist oli tema juhututtavaga. Küsimusele, mida ta sellest isikust teab on süüdistatav vastanud, et ta ei tea midagi. Isegi oma juhututtava nime ei osanud G. Kekkonen kohtuistungil öelda. Ka mehe välimust ei ole süüdistatav kirjeldada osanud. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on G. Kekkonen asunud enese aktiivsele kaitsele ja taolisel juhul peab ta oma kaitseversiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. G. Kekkonen aga seda teinud ei ole. Juhul kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellatsioonis esitatud väide V. T. ütluste mitteusaldusvääruses on ringkonnakohtu arvates kaitsja isiklik arvamus, mis ei põhine kriminaalasjas kogutud materjalidel. Ringkonnakohtu arvates on maakohus G. Kekkoneni õigustatult süüdi tunnistanud

§ 121järgi.

Kohtuliku uurimise käigus on kannatanu H. L. ühetaoliselt kinnitanud, et kui ta soovis minna

1. detsembril 2007 keelama nende majas pidutsevaid isikuid, siis kohtus ta juba maja trepikojas seal olnud G. Kekkoneni ja A. G. i. Kui ta keelas mehi, et viimased ei lärmaks, tuli talle esmalt kallale A. G. ja seejärel koheselt ka G. Kekkonen. Seejuures lõi G. Kekkonen teda jalaga. Oma ütlusi on H. L. kinnitanud ka kaitsja küsimustele vastates, väites, et tema peksmise ajal oli A. G. tema peal ja siis astus G. Kekkonen lähemale ja hakkas teda jalgadega lööma. H. L. ütluste usaldusväärsust tema korduva löömise kohta kinnitab ka asjaolu, et juba
2. detsembril 2007 pöördus ta XXX Haigla EMO poole ning
3. detsembril 2007 ka perearsti poole. Seejuures diagnoositi H. L. l paremal alaseljal verevalum, mis on arvatavasti löögist tekkinud. Seega kinnitab perearsti poolt diagnoositu H. L. ütlusi, et teda löödi selga. Kuivõrd kannatanu on kinnitanud, et A. G. oli tema peal kui ta teda lõi, siis saab ringkonnakohtu arvates eeltoodust teha järelduse, et kannatanut sai selga lüüa vaid G. Kekkonen. Asjaolu, et Viru Maakohtu
4. märtsi 2008 otsusega on H. L. löömises

§ 121järgi süüdi tunnistatud A.

G. ei välista ka G. Kekkoneni süüditunnistamist H. L. suhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises. Seda enam, et G. Kekkonenile esitatud süüdistuse kohaselt süüdistatakse teda nimetatud kuriteo toimepanemises koos A. G. iga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on G. Kekkoneni õigustatult süüdi tunnistanud

§ 266lg 2 p 3 järgi.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu V. V. kinnitanud, et

1. detsembril kella 02.30 paiku öösel lõhuti maha tema korteri uks ning korterisse sisenes G. Kekkonen ja üks talle tundmatu meesterahvas. Tema neid isikuid korterisse ei kutsunud, sest nende sisenemise ajal nad koos elukaaslasega juba magasid. Ta palus neil meestel lahkuda, kuid nad lahkusid alles siis, kui ta oli G. Kekkoneni kirvega löönud. Sisuliselt ei vaidlusta ka G. Kekkonen asjaolu, et
2. detsembril 2007 ta sisenes luba küsimata V. V. korterisse. Ringkonnakohtule annavad aluse taolise järelduse tegemiseks G. Kekkoneni 8 kohtus antud ütlused, milliste kohaselt nad algselt koputasid V. V. korteri uksele ja kui keegi ust ei avanud, siis kaassüüdistatav F.G lükkas korteri ukse õlaga lahti. V. V. korteris liikusid nad mobiiltelefoniga valgust näidates kuni magamistoani kus asus kannatanu. V. V. käskis neil korterist lahkuda ja lõi teda kirvega. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu puudunuks G. Kekkoneni käitumises tahtlus, sest ta on ka varem selles korteris käinud alkoholi tarvitamas ning seetõttu ei saanud ta aru, et siseneb korterisse omavoliliselt.

§ 266

objektiivse teokoosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et V. V. korteri näol oli G. Kekkoneni jaoks tegemist võõra eluruumiga. Valdaja tahte vastase sisenemisega tema eluruumi on tegemist siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Seejuures peab süüdlane taolist nõusolekut taotlema ja selle ka valdajalt saavutama. Nimetatud luba G. Kekkonen V. V. ei saanud. Ringkonnakohus leiab, et G. Kekkoneni näol on tegemist täiskasvanud süüdiva isikuga, kes lähtudes oma elukogemusest, sai aru, et öösel kella 02.30 võõrasse eluruumis sissetungimine on omavoliline tegevus. Keegi ei olnud G. Kekkoneni nimetatud eluruumi kutsunud ega talle selleks ka luba andnud. Ringkonnakohtu arvates ainuüksi asjaolu, et G. Kekkonen on nimetatud eluruumis varasemalt viibinud ei saanud talle anda alust arvamuseks, et ta on sinna igal ajal oodatud. Kuivõrd prokurör loobus kohtuvaidluste käigus G. Kekkoneni süüdistusest

§ 424järgi, siis vastavalt Kr

MS §-le 301, teeb ringkonnakohus selles osas õigeksmõistva kohtuotsuse ning pikemalt nimetatul ei peatu. G. Kekkonenile karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud

§ 56ettenähtud sätetega.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on apellatsioonis esitatud taotlus vabastada G. Kekkonen talle mõistetud karistusest tingimuslikult. Karistamise aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on tema teod talle etteheidetavad. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on G. Kekkonen süüdi tunnistatud kuue kuriteo toimepanemises. Arvestades seda, kuivõrd ulatuslikult rikkus G. Kekkonen õiguskorda on tema süü suurus piisav õigustamaks talle kohtute poolt mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. G. Kekkonen on ka varasemalt kriminaalkorras karistatud, kusjuures teda on tingimuslikult talle mõistetud karistusest vabastatud, kuid süüdistatav ei ole talle antud võimalust kasutanud ning talle mõistetud karistus on pööratud täitmisele. (III kd tl 13-18). Arvestades G. Kekkoneni kuritegelikku aktiivsust ja tema isikut on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu tema karistusest tingimuslik vabastamine. Ringkonnakohus leiab, et G. Kekkonenile mõistetud liitkaristuse kergendamist ei tingi ka asjaolu, et süüdistatav mõisteti ringkonnakohtus

§ 424järgi kvalifitseeritavas kuriteos õigeks.

Süüdimõistmise mahu mõningane vähenemine ei oma antud juhul sellist kaalu, et see eeldaks süüdistatavale uue karistuse mõistmist, seda enam, et maakohus on kergemad karistused

§ 64lg 1 alusel lugenud kaetuks raskema karistusega.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigustatult karistanud G. Kekkoneni

§ 169järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest vabaduskaotusliku karistusega.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt G. Kekkonen hoidus elatisraha maksmisest kõrvale pikema ajavahemiku jooksul. Kannatanu I. T. ütluste kohaselt maksis G. Kekkonen lapse ülalpidamiseks raha esmakordselt alles siis, kui tema suhtes oli alustatud kriminaalasja

§ 169tunnustel.

9 Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus G. Kekkonen ei ole tasunud talle väärteokorras mõistetud rahatrahve, on põhjendamatu talle rahalise karistuse mõistmine. Pealegi on G. Kekkoneni nimetatud kuriteo toimepanemise eest karistatud

§ 169ettenähtud vangistuse alamäära lähedase karistusega.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt liitis maakohus G. Kekkonenile lõpliku ärakandmisele kuuluva liitkaristuse moodustamiseks

§ 65

lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse 1 aasta 3 kuud ja 12 päeva vangistust ja 64 lg 1 alusel moodustunud liitkaristuse 2 aastat vangistust,

§ 64lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu taolise seisukohaga ning leiab, et antud juhul tulnuks kohtul G. Kekkonenile lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse moodustamiseks lähtuda

§ 65lg 2 sätetest, sest tegemist on kohtuotsuste kogumiga.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd nimetatud sätete alusel moodustatud liitkaristus raskendab süüdistatava olukorda, sest

§ 65

lg 2 alusel toimuva liitkaristuse moodustamisel ei ole võimalik kasutada

§ 64

lg 1 reeglistikku ja kuivõrd puudub prokuröri sellekohane apellatsioon, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohtuotsust selles osas muuta. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 10 Mati Kartau