← Eesti

1-10-2917/12

1-10-2917 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. juuni 2010.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja nr 1-10-2917 (09230116724) Kohtunik Rahvakohtuni

§ 200

lg 1 järgi – 1 aastat 6 kuud vangistust tingimisi 2-aastase katseajaga; 4) 30.03.2009.

§ 199

lg 2 p 9 - § 25 lg 2 , § 202 lg 1 järgi - 5 k 3 p vangistust, mis asendati 306 tunni ÜKT-ga

  1. Määrusega 19.10.09.a. asendati tegemata jäänud 260 tundi ÜKT-d vangistusega 4 kuud ja 10 päeva - algusega 18.10.09 kuni 28.02.2010); tõkend - vahistamine alates 01.03.2010.a Kaitsja advokaat Toomas Bekker 2
  2. H.P - isikukood xxx, kodakondsuseta, põhiharidusega, elukoht: xxx (viibib vahi all Vanglas); ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 9 korral, neist viimati: 03.10.2008.

§ 199lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi – 2 kuud vangistust, Kar

S § 65 lg 2 alusel 5 kuud 28 päeva vangistust (vabanes 27.03.

  1. pärast karistuse kandmist); tõkend - vahistamine alates 27.10.2009.a (kahtlustatavana oli kinni peetud 26.10.09.a.) Kaitsja advokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON
  2. Süüdi tunnistada N.T KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistuseks mõista 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Tõkend – vahi all pidamine jätta muutmata, KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg ning mõistetud karistuse alguseks lugeda 01.03.2010.a.
  3. Süüdi tunnistada H.P KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistuseks mõista 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Tõkend - vahi all pidamine jätta muutmata, KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg ning mõistetud karistuse alguseks lugeda 26.10.2009.a.
  4. Asitõend - CD-plaat hävitada. (lisatud kriminaalasja juurde) - pärast kohtuotsuse jõustumist
  5. Välja mõista menetluskulud riigieelarve tuludesse: 4.
  6. N.T-lt määratud kaitsjale makstav tasu 5 200 (viis tuhat kakssada) krooni ja sundrahast 5 000 (viis tuhat) krooni; 4.
  7. H.P-lt määratud kaitsjale makstav tasu 3 480 (kolm tuhat nelisada kaheksakümmend) krooni ja sundrahast 5 000 (viis tuhat) krooni; Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele 10220034800017 SEB-is või arvele 221023778606 Swedbankis, viitenumber mõlemal juhul 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number „1-10-2917“ , süüdimõistetu nimi ja tasutava menetluskulu liik. Kui menetluskulusid ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitmisele kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord 3 Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb aga otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest. 15-päevane edasikaebetähtaeg hakkab vahi all viibival süüdimõistetul kulgema päevast, kui ta on vanglas kätte saanud tõlgitud kohtuotsuse ärakirja. SÜÜDISTUS N.T ja H.P isikutena, kes on varem toime pannud röövimise, 03.10.2009 kella 15.00 paiku, Tallinnas Kopli 69 juures, üheskoos, läksid võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil alaealise MM(sünd XXX) juurde ning tirisid ta lähedaloleva kioski taha. Seal H.P ähvardas, et kui kannatanu karjub, saab ta peksa ning väänas MM käed selja taha ja tõmbas kõrgemale, põhjustades selliselt kannatanule füüsilist valu. Samal ajal N.T otsis läbi kannatanu taskuid ning võttis tema pükste taskust mobiiltelefoni №kia 1650 (väärtusega 290 krooni) ja sularaha summas 50 krooni. Seejärel lasi H.P kannatanu käed lahti ning ütles, et kui kannatanut veel näeb, siis tapab ta ära, mispeale süüdistatavad lahkusid koos kannatanu telefoni ja rahaga sündmuskohalt. Selliselt N.T ja H.P, isikutena, kes on varem toime pannud röövimise, panid grupis ja vägivallaga toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et N.T ja H.P süü röövimises on tõendamist leidnud ja nende käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi. Röövimine on toime pandud isikute grupis. N.T on 13.03.2006.a. otsusega karistatud röövimise eest, karistatus selle teo eest ei ole kustunud ning ta on isik, kes on varem toime pannud röövimise. H.P on karistatud varem küll mitte röövimise, vaid avaliku varguse toimepanemise eest, kuid see oli toime pandud elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda kasutades 24.05.2004.a. Ida-Viru Maakohtu otsusega tunnistati ta süüdi KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi. Kuna selline tegevus käesoleval ajal on kvalifitseeritav röövimisena KarS § 200 järgi, tuleb käsitleda ka H.P isikuna, kes on varem toime pannud röövimise. Mõlemale süüdistatavale taotles prokurör 5-aastast vangistust, sest nad on narkosõltlased, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isikud ning varavastased süüteod on nende elatusallikaks, nad on teo toime pannud noorema kui 12-aastase isiku suhtes ning see on nende karistust raskendav asjaolu. N.T kaitsja adv. T. Bekker palus süüdistatava käitumise ümber kvalifitseerida omastamisena KarS § 201 lg 2 p 1 järgi või vargusena KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ning mõista kergem karistus. Kaitsja leidis, et kannatanu suhtes tarvitatud vägivald ei ole piisavalt tõendamist leidnud, sest vastuolud süüdistatavate ja kannatanu ütluste vahel ei ole kõrvaldatud. H.P kaitsja adv L.Viil leidis, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald ei ole piisavalt tõendamist leidnud, sest kannatanust erineva teokirjelduse on andnud nii süüdistatavad kui ka üks tunnistaja. Kannatanu ise on teistele rääkinud telefoni ja raha vargusest, mitte röövimisest. Samuti ei ole tõendatud H.P osa kannatanu vara hõivamises või omastamises. Kuna H.P aga teadis, et mahamüüdud telefoni eest saadud raha kulutas N.T söögi- 4 joogi ostmiseks ning ta seda ostetud kraami tarvitas, tuleb tema käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 202 lg 1 järgi – s.o. süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine. TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED
  8. Kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et N.T ja H.P süü 11-aastaselt M. Mintšenkolt raha ja mobiiltelefoni röövimises isikute grupis 03.10.2009.a. Tallinnas Kopli 69 asuva kioski juures on tõendamist leidnud. Kannatanu MMütluste kohaselt tulid Rahu kino lähedal hamburgeri kioski juures tema juurde 2 meest, kes enne mahajäetud lasteaia juures, kus ta sõpradega õunu korjas, olid tema käest helistamiseks telefoni küsinud. Telefoni sai ta tagasi ja see oli temal pükste taskus, seal oli ka 50 krooni raha. Kioski juurde läks ta üksinda, oma sõpradest oli ta siis juba lahku läinud. Ta viidi kioski taha, tumedates riietes mees lubas karjumise korral peksa anda, hoidis tal käsi selja taga, tõstis need ülespoole nii et valus oli ja teine mees otsis taskud läbi ja võttis tal pükstetaskust ära raha 50 krooni ja telefoni №kia. Rahakott visati talle tagasi, samuti telefonist võetud kaart. Kannatanu oli eeluurimisel kahel korral üle kuulatud ning samasuguseid ütlusi on ta andnud ka eeluurimisel. Äratundmiseks esitamise protokollide kohaselt (tl.35 -39 ja tl.40-44) on ta fotode järgi ära tundnud N.T, keda nimetas heledaks onuks ja kes võttis taskust raha ja telefoni. Samuti tundis ta foto järgi ära H.P, keda nimetas tumedaks onuks ja kes hoidis tal tõstetud käsi selja taga nii, et need pärast valutasid ja kes teda ka ähvardas. Asitõendina uuris kohus kõnesalvestust (asitõendi vaatlusprotokoll tl. 105 – 110), mille on politseile teinud M.T 03.10.09.a. ning kus ta teatab, et naabripoissi M on pekstud ja temalt telefon ning 50 krooni ära võetud; poiss on 11-aastane ja nutab; need võivad olla 2 narkomaani ja patrullautoga oleks vaja ringi sõita, et nad üles leida; üks meestest on musta jopega, mustade pükstega ja musta peaga. Seoses oma lapse rakske haigusega loobus prokurör M.T tunnistajana ülekuulamisest kohtuistungil. Kohus leiab, et ka asitõendina uuritud kõnesalvestus kinnitab seda, et esimesele tuttavale isikule, s.o. naabritädi M. T on kannatanu rääkinud vägivallaga telefoni ja raha äravõtmisest ja kirjeldanud ka kahte meest ja nende riietust ning kohus ei näe põhjust, miks oleks kannatanu pidanud seda välja mõtlema või naabritädile valetama. Ka oma lähedastele: emale ja tädile on MM kirjeldanud raha ja telefoni äravõtmist vägivallaga. Kannatanu ema SM kinnitas kohtuistungil, et nägi poega hetkel, kui politsei ta pärast ümbruskonnas ringisõitmist tagasi tõi; pojaga juhtunust oli ta kuulnud oma õelt JM. Poeg oli nutnud ja pärast maharahustamist Maksim rääkis emale, et kioski juures, kust laps tahtis süüajuua osta, tirisid 2 meest ta kioski taha, üks väänas tal käed selja taha ja teine soris taskutes; ära võeti mobiiltelefon №kia ja 50 krooni raha. Karjumise korral ähvardati peksa anda. S. M teatas kohtus, et telefoni on ta politseist uurimise ajal kätte saanud ning süüdlaste vastu ta kahjunõuet ei esita, kuna ei taha nendega enam kuidagi seotud olla, loobus eeluurimisel esitatud hagist. Tunnistaja JM(kannatanu tädi) ütlustest nähtub, et turult tulles nägi ta politseiauto juures seismas M ja sai temalt teada, et kaks meest-narkomaani olid poisile kallale läinud, ära võtnud 5 raha ja telefoni; politseiga ümbruskonnas ringi sõites neid mehi enam ei nähtud. See oli juhtunud endise Rahu kino juures, kus kaks meest ta kioski taha tirisid. Kohus peab kannatanu MM ütlusi usaldusväärseiks, sest nii esimesele tuttavale isikule, oma lähedastele, uurijale asja menetluse käigus ning ka ütluste andmisel kohtuistungil on kannatanu andnud ühesuguseid selgitusi temalt äravõetud asjade, selle toimumise koha ja tema suhtes kasutatud ähvarduse ja vägivalla kohta. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu järjekindlates ütlustes. Kohus leiab, et 11-aastasel poisil ei olnud mingit põhjust taolist sündmust välja mõelda ning tema suhtes tehtud ähvardusest ja vägivallast kohtuistungil ka süüdistavate ja nende kaitsjate kuuldes rääkida. Kohus ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et hirmul olles ei pruukinud kannatanu sündmusi õigesti tajuda või ei oleks julgenud kodus emale rääkida, kui ise vabatahtlikult telefoni võõra mehe kätte andis. Kannatanu ei eita, et esialgu nende meestega kokku puutudes ta andis oma telefoni neile helistamiseks, kuid sai selle tagasi. Sündmused, mis temaga edasi toimusid, leidsid aset aga Kopli 69 juures asuva kioski taga ning paraku ei olnud sellel otseseid pealtnägijaid. Tunnistaja VA(10-aastane) ütluste kohaselt elab ta M lähestikku ja 03.10.09.a. olid nad sõpradega vana lasteaia juures õunu korjamas. Seal tulid kaks meest nende juurde ja küsisid helistamiseks telefoni. Üks meestest oli heledamate juustega ja heleda jopega, teine oli mustade juustega, mustas jopes, mustade pükstega ja mustade tossudega ning musta seljakotiga. Kui tema, E ja K koju läksid, pidi M minema hamburgeri kioski juurde Maleva peatuse lähedal ning ta on sealt ka varem hamburgerit ostmas käinud. Siis olid need mehed kuskile ära läinud, kui Maksim kioski suunas hakkaks minema. Mõni aeg hiljem sõitis tema maja juurde politsei, M sai teada, et tal olid käed selja taha väänatud ja telefon ära võetud. Juba eeluurimisel on tunnistaja fotode järgi ära tundnud N.T kui mehe, kes lasteaia juures helistamiseks telefoni küsis ning H.P mehe, kes oli üleni mustades riietes ja neile väitis, et ei maksa karta, et nad telefoni ära varastaksid (äratundmiseks esitamise protokollid tl.78-82; 83 -87). Tunnistaja EB (12-aastane) ütluste kohaselt oli ta oma sõpradega vana lasteaia juures õunu korjamas ja seal küsisid kaks onu neilt telefoni helistamiseks. Tema oma telefoni ei andnud. Pärast nägi, et M telefon on ühe mehe käes ja M läks neile meestele parki järele. Õhtul nägi ta M uuesti ja sai siis teada, et telefon on temalt ära võetud Rahu kandis; M oli peksa saanud ja telefon ära võetud. Ka tunnistaja E. B on eeluurimise käigus fotode järgi ära tundnud H.P ja N.T mehed, kelle käes ta nägi kannatanu telefoni (äratundmiseks esitamise protokollid tl.64 - 68; 69 - 73). Nende tunnistajate ütlustest nähtub, et MM puutus kahe mehega kokku juba Alasi tänaval mahajäetud lasteaia juures oma sõpradega mängides ja õunu korjates ning telefoni helistamiseks küsides need mehed nägid, et lapsel on töökorras telefon. M. A teadis, et M läheb Rahu kino juures (Maleva peatuses) asuvast kioskist hamburgerit ostma ning järelikult pidi tal ka raha olema. Seega kannatanu ütlused temalt raha ja telefoni röövimise koha osas ei ole paljasõnalised. Kohtu arvates on loogiline, et teiste laste juuresolekul kannatanult telefoni helistamiseks küsides süüdistatavad selle ka tagastasid nagu kannatanu väitis kohtuistungil. Teades, et poisil on raha ja telefon ning nähes, et ta üksinda läheb hamburgeri kioski poole, oli neil põhjust talle järgneda Kopli 69 asuva kioski juurde ning mitte tänaval, vaid kioski taga temalt 6 telefon ja raha ära võtta. Lapseealise kannatanu suhtes piisas käte väänamisest ja ähvardusest peksa anda, et laps karjuma ei julgenud hakata, tema taskud läbi otsida ning taskust leitud raha ja telefon ära võtta. Kohus peab eksitavateks kaitsjate väiteid selle kohta, et lapsed (kannatanu ja tunnistajad) on andnud erineva teokirjelduse. Mis toimus hamburgeri kioski taga Kopli tn-l, seda tunnistajad ei näinud ja nad on kirjeldanud sündmusi lasteaia ja pargi juures, kui Maksim andis oma telefoni meestele helistamiseks ning selle ka tagasi sai. Jälitusprotokollist (tl.16) nähtub, et 06.10.09.a. hakkas röövitud telefoni kasutama AP. Tunnistajana on A. P kohtus väitnud, et sai telefoni Vladimir Makogonilt paariks päevaks helistamiseks, kuna ta enda telefon oli katki läinud; telefoni päritolu ta ei teadnud ja andis telefoni vabatahtlikult üle politseile. Telefoni kui asitõendit on vaadeldud (vaatlusprotokoll tl. 100 -101) ning telefon on tagastatud S M (allkiri - tl.102). Süüdistatava N.T ütluste kohaselt andis kannatanu talle telefoni helistamiseks; ta pani telefoni sisse oma kaardi ja koos M a hakkas ta edasi liikuma. Siis jõudsid nad kioskini, ta palus poissi kioski taga oodata, sest pidi kohtuma ühe tuttavaga, siis tekkis mõte telefon endale jätta ja ta kõndis sealt minema. Raha ta poisi käest ei võtnud ja vägivalda ei tarvitanud. Pool tundi hiljem kohtus ta V.M Lõime peatuses ja müüs talle telefoni 100 krooniga maha; saadud raha eest ostis süüa. Hiljem sai ta kokku H.P-ga ja jagas ostetud sööki temaga. Kohtueelses menetluses (tl.30) on N.T väitnud, et pärast seda, kui ta oli helistamiseks kannatanult telefoni saanud, läksid nad koos kannatanu ja tema sõpradega edasi mööda tänavat Sirbi peatuseni. Seal käskis H.P kannatanul oma sõbrad maha jätta ja tegi talle ettepaneku poiss telefoniga haneks tõmmata. Poiss andis H.P-le 25 krooni sigarettide ostmiseks. Kino Rahu lähedal asuva kioski juures käskis Roman poisil kioski taha jääda ja lubas talle sigarette osta, tema ise aga kõndis kioskist mööda, sealt läks kasiino taha ja sealt edasi Lõime tänavale. 15 minutit hiljem sai ta uuesti Romaga kokku ja telefoni müüsid nad 150 krooni eest mingile seltskonnale, kellele H.P kinnitas, et see telefon on tema oma. Süüdistatava H.P ütluste kohaselt küsis N.T vanas lasteaias poistelt telefoni helistamiseks ning helistades kõnniti Sirbi peatuse poole. Seal jäid sõbrad M maha ja edasi läksid nad kolmekesi. Maksim andis pargis talle raha sigarettide ostmiseks. Ta ostis suitsu, kuid Maksim hakkas paanitsema, et Aleksei oli telefoniga kadunud. Poisile ta suitsu ei andnud, hüppas trolli peale. Kui Maksim talle järgnes, siis käskis ta poisil väljuda ja Alekseid Rahu-kandist otsida. Kui ta mõni aeg hiljem Alekseiga kohtus, sai teada, et viimane oli kannatanu telefoni maha müünud. Kohtueelses menetluses (tl.51) on H.P väitnud, et poiss andis Ljohale (N.T-le) telefoni helistamiseks ja tema käest palus suitsu. Kino Rahu juurde jõudes hakkaks ta möödujatelt suitsu küsima ja Ljoha kadus telefoniga ära. Tema ise sõitis Lõime peatusse ja nägi seal kauplusest väljuvat Ljohat mingi seltskonnaga. Neile müüs Ljoha telefoni maha 200 või 150 krooni eest; koos läksid nad poodi, ostsid süüa ja suitsu. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused on ebaloogilised, vastuolulised nii omavahel kui kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning kohus peab neid ütlusi ebausaldusväärseiks. Süüdistatavad on kohtu arvates andnud taolisi ütlusi vastutusest vabanemise eesmärgil, hirmust saada karistatud röövimise eest. 7 Nende erinevad ütlused ei kummuta kannatanu ütlusi, vaid kohtu arvates kinnitavad hoopis seda, et kannatanu jäi oma telefonist ilma just Kopli 69 asuva kioski taga. Süüdistatavad on püüdnud väita, et nad ei tegutsenud isikute grupis ja tegemist oli üksnes N.T poolt kannatanu telefoni omastamisega, kuid ka nende endi eeluurimisel antud ütlused räägivad tegutsemisest isikute grupis. Kohtu arvates on ülalloetletud kannatanu ja tunnistajate ütlused piisavad selleks, et N.T ja H.P süüdi tunnistada kannatanu raha ja mobiiltelefoni röövimises isikute grupis, kuna vara hõivamiseks oli kannatanu suhtes kasutatud vägivalda ja ähvardust. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kuna N.T on isik, keda on varem röövimise eest karistatud ja karistatus selle kuriteo eest ei ole kustunud, siis on tema käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi. H.P ei ole varem karistatud röövimise eest ning tema süüdistusest tuleb välja jätta KarS § 200 lg 2 p
  9. Avalik vargus vägivalla või ähvardusega, mis ei olnud ohtlik elule ega tervisele, kvalifitseeriti KrK § 140 lg 2 p 1 järgi, mitte aga röövimisena KrK § 141 järgi. H.P on 24.05.2004.a. Ida-Viru Maakohtu otsusega süüdi mõistetud KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi. Et KarS-i järgi oleks selline käitumine kvalifitseeritav röövimisena, ei saa aga raskendada süüdistatava olukorda. Seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb H.P süüdi tunnistada järgi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.
  10. Karistuse mõistmisel lähtub kohus süüdistatavate süüst. Röövimise toimepanemisel on neil olnud võrdne kaal - H.P ähvardas kannatanut ja kasutas vägivalda, samal ajal hõivas N.T raha ja telefoni. Kohus leiab, et karistus tuleb neile mõista võrdses määras. Nende süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta, et kannatanule tekitati küll valu, kuid mitte tervisekahjustusi ning hõivatud vara väärtus ei olnud suur. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Raskendavaks asjaoluks ei saa kohus lugeda KarS § 58 p 3, nagu taotles seda prokurör, sest ei ole tõendatud, et kohtualused teadsid või pidid teadma, et tegu oli 11-aastase kannatanuga. Raskendavaks asjaoluks saab olla üksnes süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui 12aastase isiku suhtes. Poisid on erinevas vanuses erineva pikkusega ning üksnes välimuse järgi pole võimalik vahet teha, kas tegu on näiteks 11- aastase või 12-aastase lapsega. Arvestades ka süüdlaste isikuid, keda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ning lähtudes õiguskorra kaitsmise vajadusest, ei pea kohus võimalikuks neid karistada sanktsiooni alammääras või mõista neile karistust tingimisi. Süüdlastele tuleb mõista reaalne vangistus ja teo toimepanemise tehiolusid ning süüdlaste isikuid arvesse võttes võib see olla tunduvalt madalam alla sanktsiooni keskmist määra ning kohus peab põhjendatuks karistada neid vangistusega 3 aastat ja 6 kuud. Prokuröri taotletud karistusmäära (5 aastat vangistust) peab kohus põhjendamatult rangeks, sest kohtupraktikas on selliseid karistusi mõistetud isikutele, kes on toime pannud mitu röövimise episoodi või kui on kannatanutele tekitatud suuremaid või väiksemaid tervisekahjustusi, on kasutatud relva või relvana kasutatud eset või kahju on tekitatud olulises või ka suures ulatuses. Karistusmäära valikul tuleb lähtuda eelkõige süü suurusest, 8 toimepandud teo raskusest, mitte esmajärjekorras aga süüdlase isiku eelnevast kuritegelikust minevikust. Kohus leiab, et 3 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus on piisav, et mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma analoogsete süütegude toimepanemisest, samuti vastab selline karistus õiguskorra kaitsmise huvidele.
  11. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdimõistetul hüvitada ka menetluskulud. Antud asjas on nendeks kuludeks määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha 2, 5 kuupalga alammäära ehk 10 875 krooni. Arvestades süüdimõistetute varalist seisundit ja nende resotsialiseerumisväljavaateid, jätab kohus KrMS § 180 lg 3 alusel osa menetluskuludest (osa sundrahast) riigi kanda, kuna kõigi menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS § 175, 179, 180, 306,
  12. Kohtunik Rahvakohtunikud

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.