1-10-11042/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-11042 Kohtukoosseis Paavo Randma, Urmas Reinola, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. septembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja B.P, isikukood: XXX; XX XXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXX, ei tööta, elukoht: XXXXXXXX XXX X-X XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud kaheteistkümnel korral Resolutsioon Jätta B.P apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. septembri 2010 otsusega tunnistati B.P süüdi KarS § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Karistuse kandmise alguseks määras kohus KarS § 68 lg 1 alusel
5. augusti
6. B.P tunnistati süüdi selles, et tema, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi (viimased otsused 10.09.2009 ja 01.12.2009, millistega Harju Maakohtu poolt mõisteti B.P süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi), taas 11.08.2010.a. kella 17:00 paiku Tallinnas XXXXXXXX XXX XXX asuvast S. OÜ´le kuuluvast kauplusest, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, proovis varastada kaupa maksumusega 1427.- krooni. Ta möödus kassadest, jättes kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata seoses tema kinnipidamisega turvatöötaja poolt. 1
7. Maakohtu otsuse peale esitas B.P apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellatsioonis palutakse mõista lühem karistus, kuna ta pani toime ainult ühe varguse episoodi, mis jäi seejuures katse staadiumisse. Samuti tunnistas ta enda süüd ning kahetses toimepandut. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et B.P on kuritegude toimepanemise eest varasemalt karistatud korduvalt, seejuures vabadusekaotuslike karistustega. Uue kuriteo pani B.P toime peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanemist. Need on ühtlasi asjaoludeks, mis tingisid isikule vabadusekaotusliku karistuse mõistmise ning ka selle reaalse ärakandmise. 2 Tunnistada tuleb sedagi, et eelnevalt mõistetud karistused ei ole B.P jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; nagu öeldud, juba peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist pani süüdistatav toime uue varavastase kuriteo. Arvestades seda, et B.P pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Seejuures osundab kriminaalkolleegium sellele, et karistuse mõistmisel on maakohus juba selgesõnaliselt arvestanud B.P poolt nii süü tunnistamist kui ka avaldatud kahetsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa need asjaolud tuua kaasa mõistetud karistuse täiendavat kergendamist. Seejuures on oluline, et karistuse mõistmisel ei ole olulised mitte üksnes teo tehiolud ja süüdistatava isik, vaid arvesse tuleb võtta ka õiguskorra kaitsmise huvisid – KarS § 56 lg 1 nõuab seda selgesõnaliselt. Seda on arvestanud ka maakohus, osundades, et vaatamata reaalse vangistuse kandmisele on B.P vabanemisel jätkanud süstemaatiliselt varavastaste kuritegude toimepanemist. Kriminaalkolleegium soostub sellega täielikult. 6.1 Ringkonnakohus leiab seega, et maakohus on maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid kergendavaid asjaolusid (nt märkimisväärse kahju puudumine, süüteo toimepanemise kahetsemine) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Seejuures on maakohus karistuse mõistmist mõjutava tegurina nimetanud ka asjaolu, et kuritegu jäi katse staadiumisse. Sellega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et põhimõttelist tähendust ei oma see, kas süüdistatava tegu jäi katse staadiumisse või õnnestus see tal vastavalt kavandatule täide viia; karistusõiguslikult on lõpule viidud süütegu ja katse staadiumisse jäänud kuritegu samaväärsed (erandi võiks siinkohal moodustada vaid nn kõlbmatu katse regulatsioon, millega käesoleval juhtumil aga tegemist ei ole). Süüdistatav oli otsustanud kuriteo toimepanemise kasuks ning see jäi realiseerimata vaid põhjusel, et teda takistasid kaupadega poest lahkumast kaupluste turvatöötajad. Seega ei ole tegemist argumendiga, mis võiks tuua kaasa mõistetud karistuse täiendava kergendamise.
12. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium veel kahele asjaolule. Kui ringkonnakohus lahendaks kriminaalasja apellatsioonimenetluses, tooks see vältimatult kaasa kaitsekulude tekke minimaalselt summas 1000.- krooni, mis tuleks maakohtu otsuse rahuldamata järgmisel välja mõista B.P-lt. Ringkonnakohus ei usu, et see vastaks B.P huvidele. Teise asjaoluna märgib kriminaalkolleegium, et kõige varasemalt saaks B.P apellatsiooni määrata ringkonnakohtus suulisele menetlusele
13. a detsembri teise poolde; kuid selleks ajaks on B.P talle mõistetud karistus juba kantud, mis teeks apellatsioonimenetluse täielikult sisutühjaks (puuduks apellatsioonimenetluse alus). 3
14. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Urmas Reinola Sten Lind 4