Obsah (14)

§ 114§ 215§ 200§ 64§ 68§ 54§ 113§ 199§ 74§ 306§ 75§ 81§ 266§ 56

1-09-11836 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoobril 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-09-11836 (09240100988) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, M

§ 114

p 5; § 200 lg 2 p 4, 7, 8, 9; § 215 lg 3 p 1 järgi Dmitri Sidorenko süüdistus

§ 215

lg 3 p 1; § 306 lg 1 järgi J.P süüdistus

§ 200lg 2 p 7, 8, 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 18.

veebruari 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Pavel Jakovlev, süüdistatav Dmitri Sidorenko, süüdistatava J.P kaitsja Igor Belugin Prokurör Mihhail Hütt Süüdistatav Pavel Jakovlev elukoht: XXX, isikukood: 38603052211 varem kriminaalkorras karistatud neljal korral Kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski Süüdistatav Dmitri Sidorenko Elukoht: XXX, isikukood: 36707253718 varem kriminaalkorras karistatud kaheksal korral Kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina Süüdistatav J.P elukoht: XXX, isikukood: XXX varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral Kaitsja advokaat Igor Belugin. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 1,2; 340 lg 2 p 3 tühistada Viru Maakohtu 18. veebruari 2010 kohtuotsus osaliselt, see on: Pavel Jakovlevi süüditunnistamises

§ 114

p 5 järgi ning talle nimetatud mõistetud karistuse osas; Pavel Jakovlevi suhtes

§ 64

lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas;

§ 68

alusel eelvangistuses viibitud aja arvestamise ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; Pavel Jakovlevile

§ 54

alusel kohaldatud lisakaristuse osas; Pavel Jakovlevi ja J.P süüditunnistamises

§ 200lg 2 p 9 järgi.

Pavel Jakovlev süüdi tunnistada

§ 113järgi ning karistada teda 13 aastase vangistusega.

Pavel Jakovlev süüdi tunnistada

§ 199lg 2 p 4 järgi ja karistada teda 1 aastase vangistusega.

Pavel Jakovlev süüdi tunnistada

§ 200

lg 2 p 4,7,8 järgi, jättes talle mõistetud karistuse 6 aastat vangistust muutmata.

§ 64

lg 1 alusel, lugeda Pavel Jakovlevile

§-de 199 lg 2 p 4, 200 lg 2 p 4,7,8 ja 215 lg 3 p 1 alusel mõistetud kergemad karistused kaetuks raskema karistusega ning mõista Pavel Jakovlevi liitkaristuseks 13 aastat vangistust.

§ 68alusel arvata Pavel Jakovlevi poolt eelvangistuses viibitud ajavahemik 4.

september 2008 kuni

1. november 2008, s.o 2 kuud ja 23 päeva karistusaja hulka ja mõista Pavel Jakovlevi lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 12 aastat 9 kuud ja 7 päeva vangistust. Pavel Jakovlevi karistuse kandmise aja alguseks lugeda
2. märts
3. J.P süüdi tunnistada

§ 200

lg 2 p 7,8 järgi jättes talle mõistetud karistuse 4 aastat vangistust ühes

§ 74kohaldamisega muutmata.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Pavel Jakovlevi apellatsioon rahuldada osaliselt. Dmitri Sidorenko ja J.P kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. 2 Pavel Jakovlevi kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Vladimir Rogulski poolt osutatud õigusabi eest 13 024.80 krooni jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Narva Esimese Advokaadibüroo kaudu 13024.80 krooni, sealhulgas käibemaks 2170.80 krooni, advokaat Tatjana Massalinale tema poolt Dmitri Sidorenkole apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista Dmitri Sidorenkolt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Tatjana Massalina poolt osutatud õigusabi eest 10 854 krooni, millele lisandub käibemaks 2170.80 krooni, kokku 13024.80 krooni riigituludesse. Dmitri Sidorenkol tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034800017 või Swedbank nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Dmitri Sidorenko 1-09-11836 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. J.P kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Igor Belugini poolt osutatud õigusabi eest 7034.40 krooni jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
2. oktoobril 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. oktoobrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. oktoobrist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
7. veebruari 2010 otsusega mõisteti Pavel Jakovlev süüdi ja karistati

§ 114

p 5 järgi 20-aastase vangistusega,

§ 215

lg 3 p 1 järgi 5-aastase vangistusega ja

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi 6-aastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, mõisteti P.

Jakovlevile liitkaristuseks 20 aastat vangistust.

§ 68alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 4.

septembrist

1. septembrini 2008 (s.o 2 päeva) ja alates
2. märtsist 2009 vangistuse tähtaja hulka ning loeti karistuse kandmise alguseks
3. märts
4. Seisuga
5. veebruar 2010 jääb P. Jakovlevil kanda 19 aastat 16 päeva vangistust. Kohus kohaldas

§ 54ja mõistis P.

Jakovlevile lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. 3 Sama kohtuotsusega mõisteti Dmitri Sidorenko süüdi ja karistati

§ 215

lg 3 p 1 järgi 4aastase vangistusega ja

§ 306

lg 1 järgi 3-aastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõisteti D.

Sidorenkole liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

§ 68

alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg vangistuse tähtaja hulka ning loeti karistuse kandmise alguseks 8. märts 2009. Sama kohtuotsusega mõisteti J.P süüdi ja karistati

§ 200

lg 2 p 7, 8, 9 järgi 4-aastase vangistusega.

§ 74

alusel jäeti mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata, kui J.P ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75kontrollnõudeid.

Maakohus arutas P. Jakovlevile

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi ja J.P-le

§ 200lg 2 p 7, 8, 9 järgi esitatud süüdistust selles, et - nemad 13.

augustil 2008 kella 20.45 ajal, sh P. Jakovlev isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, tegutsedes grupis võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eemärgil, XXX asuvas toidupaviljonis, P. Jakovlev hüppas üle müügilaua ning ähvardades müüja J. S. kööginoaga, nõudis temalt kassaaparaadi avamist ja 1000 krooni andmist, ning sel ajal J.P püüdis sulgeda paviljoni välisust. Kartes ähvarduste täideviimist, tegi kannatanu kassaaparaadi rahasahtli lahti ja andis P. Jakovlevi uuel nõudmisel talle 2000 krooni; - P. Jakovlev 16. augustil 2008 kella 17.15 ajal isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, XXX asuvas toidupaviljonis läks kallale toidupaviljoni müüjale L. K. ning ähvardades kööginoa kasutamisega, nõudis temalt raha, saanud eitava vastuse, lõi kannatanut pudeliga pähe ja rusikaga näkku, tekitades talle füüsilist valu, peale mida avastas ja võttis müügilaua alt kilekoti rahaga summas 2275 krooni. Samuti arutas maakohus P. Jakovlevile

§ 114

p 5 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, 8. märtsil 2009 21.40 kuni 22.00 ajal, olles alkoholijoobes, võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eemärgil, ettekäändel viia ta Vene õigeusu kiriku juurde, istus koos D. Sidorenkoga XXX juures A. S. autosse Honda Civic, registreerimismärgiga XXX XXX, tagumisele istmele A. S. sõbra M. P. kõrvale, kus P. Jakovlev autos olnud isikute jaoks ootamatult, kannatanu tapmise eesmärgil, lõi M. P. noaga rindkere piirkonda vasakule poole ja vasakusse küünarvarde, peale seda, kui surmavalt haavatud M. P. ning A. S. ja A. M. hüppasid autost välja, hõivas A. S. le kuuluva mobiiltelefoni Sony Ericsson G900 maksumusega 5130 krooni ning sündmuskohalt põgenemise eesmärgil suundus koos D. Sidorenkoga hõivatud autoga Sillamäe poole. Peale autost välja hüppamist M. P. suri saadud südame vigastustesse kohapeal. Veel arutas maakohus P. Jakovlevile ja D. Sidorenkole

§ 215

lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad isikutena, kes on varem kohtu poolt karistatud varguse ja P. Jakovlev ka auto ärandamise eest, 8. märtsil 2009, olles alkoholijoobes, XXX juures, vahetult peale P. Jakovlevi poolt M. P. tapmist ning A. S. ja A. M. autost välja hüppamist, sündmuskohalt põgenemise eesmärgil, tegutsedes grupis, P. Jakovlev istus autos Honda Civic, registreerimismärgiga XXX XXX, autojuhi kohale ja D. Sidorenko ronis esimesele istmele autojuhi kõrval ning suundusid võõra mootorsõidukiga Sillamäe suunas. Sillamäel ei tulnud alkoholijoobes, juhtimisloata ja autojuhtimise kogemuseta P. Jakovlev toime sõiduki juhtimisega, sõitis teelt välja ning XXX juures paiskus sõiduk küljele, millega tekitasid varalist kahju XXX 168 907.58 krooni ja M. S. 27 484.17 krooni. 4 Maakohus arutas ka D. Sidorenkole

§ 306lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles teadlik, et P.

Jakovlev pani 8. märtsil 2009 21.40 kuni 22.00 ajal XXX juures toime M. P. tapmise, mis oli seotud röövimisega, põgenes koos temaga sündmuskohalt hõivatud autoga Honda Civic, registreerimismärgiga XXX XXX. Teel Sillamäele viskas D. Sidorenko toimepandud kuriteo riista varjamise eesmärgil P. Jakovlevi palvel aknast välja verise noa ning olles kinnipeetud Sillamäel politseitöötajate poolt, varjas, et M. P. tapmise, mis oli seotud röövimisega, pani toime P. Jakovlev. P. Jakovlev tunnistas end

§ 114p 5 järgi süüdi osaliselt, väites, et M.

P. tapmisel ei olnud röövimise või omakasu eesmärki.

§ 215

lg 3 p 1 järgi tunnistas ta end süüdi.

§ 200lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi tunnistas P.

Jakovlev end süüdi

1. augustil 2008 kuriteoepisoodis ja ei tunnistanud süüdi
2. augusti 2008 episoodis. D. Sidorenko tunnistas end süüdi

§ 306

lg 1 järgi,

§ 215lg 3 p 1 järgi ta end süüdi tunnistanud.

J.P end süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatavate süü neile esitatud süüdistustes tõendamist leidnud. M. P. tapmine pandi toime tunnistaja A. M. ja kannatanu A. S. juuresolekul. P. Jakovlev ei eitanud ei kohtueelsel uurimisel ega kohtus, et M. P. le tekitas noahaavad just tema, millised ütlused on kooskõlas D. Sidorenko, A. S. ja A. M. ütlustega ning riimuvad ka sündmuskoha vaatlusprotokolli ja laiba kohtu-meditsiinilise ekspertiisi aktiga. Tunnistades M. P. tapmist, eitab P. Jakovlev, et pani selle toime röövimise eesmärgil. Kõigi pealtnägijate ütlustest nähtub, et kallaletung M. P. le oli ootamatu kõigi autos viibinute jaoks. P. Jakovlevi väide, et autos tekkis tal M. P. ga tüli, on ümber lükatud kahe tapmise pealtnägija objektiivsete ütlustega. Tülist P. Jakovlevi ja M. P. vahel ei rääkinud ka D. Sidorenko. P. Jakovlev hakkas M. P. noaga lööma praktiliselt kohe, kui istus autosse. Samuti on ümber lükatud P. Jakovlevi ütlused osas, et ta mingeid telefone autos ei näinud ja sealt ei võtnud. Süüdistatavate kohtus püstitatud versioon, et nad läksid auto juurde selleks, et osta noortelt inimestelt viina ja esitlesid ennast mitte kohalikena, sest kohalikele viina ei müüda – ei ole veenev. Süüdistatavatel ei olnud mingit alust arvata, et autos kaubeldakse viinaga. Peale selle ei olnud kummalgi süüdistataval raha. D. Sidorenko peeti kinni samal õhtul, P. Jakovlev hommikul. Kinnipidamise protokollides puuduvad märkmed nendelt äravõetud raha kohta. P. Jakovlevi eeluurimisel antud ütlused, et nähes autot, tegi ta D. Sidorenkole ettepaneku omastada noormeeste vara, on kooskõlas teiste tõenditega. Jutuajamist A. S. ga oli P. Jakovlevile tarvis selleks, et vaadata, mis esemed salongis on. Kohtus ütles P. Jakovlev lahti oma kohtueelses menetluses antud ütlustest selles osas, et jutuajamise käigus nägi ta, et üks mobiiltelefon asub torpeedol, auto juhtimispaneelil, ning teine juhi ja kaasreisija istmete vahel käetoel ja teatas, et tema mingeid mobiiltelefone ei näinud. Kohtueelsel uurimisel andis P. Jakovlev ütlused väidetavalt politsei surve ja etteütlemise all. Samas toimiku materjalidest nähtub, et kohtueelses menetluses rääkis ainult P. Jakovlev üksikasjalikult, kus mobiiltelefonid autos asusid. A. S. ega A. M. ei rääkinud sellest. Järelikult ei saanud politseitöötajad ka P. Jakovlevile ütlusi ette dikteerida, kuna nad ei teadnud, kus telefonid autos asusid. Sellest, kus A. S. ja A. M. mobiiltelefonid asusid, rääkisid nad esimest korda alles kohtus ning nende ütlused on kooskõlas P. Jakovlevi eeluurimisel antud ütlustega. Seetõttu leidis kohus, et P. Jakovlev rääkis eeluurimisel tõtt ning P. Jakovlevi ütlused talle osutatud surve kohta ei vasta tõele. Pealegi kohtuliku uurimise lõpus tunnistas P. Jakovlev, et võttis autost mobiiltelefoni ja tõi välja uue versiooni, et tegi seda Sillamäel pärast seda, kui oli toime pannud avarii. Kohus leidis, et kallaletungiga M. P. le oli P. Jakovlevil vaja viia segadusse autos viibinud noored, halvata nende tahe vastupanuks ja vara kaitseks ning pöörata autos istunud isikud paanikasse. 5 P. Jakovlev saavutas selle. Ta omastas mobiiltelefoni Sony Ericson G900 maksumusega 5230 krooni. Eeltoodu alusel on P. Jakovlevi teod

§ 114p 5 järgi kvalifitseeritud õigesti.

Kohtus ei leidnud tõendamist, et D. Sidorenko pani toime kaasaaitamise

§ 114p 5 järgi kuriteo toimepanemiseks.

8. märtsil 2009 tarvitas D. Sidorenko päeva jooksul koos P. Jakovleviga alkohoolseid jooke. Varem toodud tõenditega on tuvastatud, et D. Sidorenko teadis P. Jakovlevi kavatsusest võtta autos viibivatelt noortelt ära mingisugune vara. Seda, mil viisil P. Jakovlev seda teha kavatseb, ta ei teadnud, kohtus selles osas tõendeid ei esitatud. P. Jakovlev ei kinnitanud kohtus, et rääkis D. Sidorenkoga läbi autos tegutsemise plaani ning D. Sidorenko andis samuti ütlusi, et ta ei teadnud P. Jakovlevi kavatsusest panna toime röövimine ja tappa M. P. . Kõik, mis autos aset leidis, oli D. Sidorenko jaoks ootamatu. D. Sidorenko tunnistas kohtus, et nägi, kuidas P. Jakovlev lõi M. P. noaga, seejärel aga P. Jakovlevi palvel viskas selle verejälgedega noa auto aknast välja. Samuti ei teatanud D. Sidorenko P. Jakovlevi poolt toimepandud kuriteost politseinikele tema kinnipidamisel. Tõendeid ei ole selle kohta, et D. Sidorenko andis varem lubaduse varjata P. Jakovlevi poolt toimepandud kuritegu ja seega tuleb D. Sidorenko kirjeldatud tegevus kvalifitseerida esimese astme kuriteo toimepanemise varjamisena, s.o

§ 306lg 1 järgi.

Kohtule ei esitatud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et röövimise ajal oli P. Jakovlevi eesmärgiks mitte ainult mobiiltelefoni, vaid ka auto äravõtmine. Selliseid ütlusi andis P. Jakovlev kohtueelsel uurimisel, kohtus andis ta ütlusi, et pärast seda, kui ta oli tekitanud M. P. le noahaavad, võttis ta auto ära eesmärgiga kuriteokohalt põgeneda. P. Jakovlevi teod tuleb kvalifitseerida

§ 215lg 3 p 1 järgi.

Riigikohus selgitab otsuses nr 3-1-1-33-04, et mootorsõidukis kaasreisijana sõitmine on vaadeldav kui auto kasulike omaduste kasutamine ja järelikult auto kasutamine

§ 215mõttes – s.o võõra vallasasja ajutine, omavoliline kasutamine.

D. Sidorenko nägi, et P. Jakovlev kasutas M. P. suhtes vägivalda ning sai nagu P. Jakovlevgi aru, et auto on nende jaoks võõras ja neil ei ole õigust seda kasutada. Nii nagu A. S. ja A. M. , võis ka tema autost välja hüpata, kuid ei teinud seda. D. Sidorenko sõitis koos P. Jakovleviga kaasreisijana ärandatud autos ja P. Jakovlevi palvel viskas aknast välja verise noa, millega P. Jakovlev tappis M. P. . D. Sidorenko peeti pärast avariid politseitöötajate poolt kinni, kui ta püüdis autost välja saada. Ta tegutses grupis koos P. Jakovleviga ja olles isik, keda on varem karistatud varguse eest, realiseeris

§ 215lg 3 p 1 kuriteokoosseisu.

Tõendatud on ka P. Jakovlevile ja J.P-le esitatud röövimise süüdistused.

1. augustil 2008 umbes kell 20.45 tulid P. Jakovlev ja J.P pärast ühist alkohoolsete jookide tarvitamist XXX asuvasse toiduainete paviljoni. Raha neil ei olnud. Kannatanu J. S. andis ütlusi, et sel õhtul tuli kauplusesse P. Jakovlev, hüppas üle leti ja ähvardades kööginoaga, nõudis 1000 krooni. Kui ta kartma hakates kassa lahti tegi, nõudis P. Jakovlev juba 2000 krooni. Kartes, andis talle raha. Kannatanu eitab, et on süüdistatavaga tuttav ja et on kunagi P. Jakovlevile raha võlgu andnud. Peale selle selgitas kannatanu, et P. Jakovlev ei olnud üksi. Uksel seisis sõber, kes püüdis kaupluse ust sulgeda, kuid teda segas ukse vahel asetsev kivi. J. S. sai aru, et kallaletungis osalevad mõlemad mehed. J.P andis ütlusi, et ta oli kaupluses, seisis uksel, kauplusest võetud raha kulutasid nad koos P. Jakovleviga. Tunnistaja J. J. andis ütlusi, et kuulas pealt P. Jakovlevi ja J.P jutuajamist sellest, et nad käisid toiduainete paviljonis, kus J.P seisis uksel. Hiljem sai aru, et nad ei võtnud raha võlgu, vaid panid toime röövimise, sest just
2. augustil 2008 kadus korterist musta plastmassist käepidemega kööginuga. Selline nuga võeti ära sündmuskoha vaatluse käigus ja tunti J. J. poolt ära kui temale kuuluv. Röövimise kvalifitseerimisel ei oma tähtsust, kes kasutas kannatanu suhtes vägivalda või vägivallaga ähvardamist. J.P ja P. Jakovlev 6 tegutsesid kooskõlastatult ja sihipäraselt, ühise kuritegeliku tulemuse saavutamise eesmärgil. J. S. selgitas, et oli kallaletungist nii hirmunud, et läks sellest poest töölt ära. Kolm päeva hiljem,
3. augustil 2008 pani P. Jakovlev toime uue kallaletungi samale paviljonile. Paviljoni müüjate J. S. ja L. K. ütlused on omavahel kooskõlas ja osutavad sellele, et mõlemal juhul oli kuriteo toimepanemise viis samasugune – kurjategija hüppas üle leti ja, ähvardades noaga, nõudis raha. Puudub alus kahelda kannatanute ütlustes, kuna need on järjekindlad ja kooskõlas nii omavahel kui ka teiste tõenditega. P. Jakovlevi väide, et
4. augustil 2008 laenas ta J. S. lt raha, nagu ta seda ka varem teinud oli, on ümber lükatud ka kannatanu esindaja, paviljoni juhataja G. M. poolt, kes väitis nii eeluurimisel kui ka kohtus, et J. S. ja L. K. puhul pole kunagi kassa puudujääke olnud. Revisjoni aktist nähtub, et
5. augustil 2008 oli kaupluses kassast puudu 2000 krooni – just see rahasumma, millest rääkis J. S.
6. augustil 2008 moodustas kassa puudujääk 2275 krooni, peale selle oli rikutud kaupa summas 1152.50 krooni. Oma ütlustega üritas P. Jakovlev mustata J. S. d eesmärgiga pääseda karistusest toimepandud röövimise eest. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. P. Jakovlevi on varem mitmel korral kriminaalkorras karistatud, kuid vastavaid järeldusi ta teinud ei ole ning on jätkanud kuritegude toimepanemist. Tema karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. P. Jakovlev on eriti ühiskonnaohtlik, küüniline ja ettearvamatu kurjategija, kes on toime pannud rea esimese astme kuritegusid relva kasutamisega, raskeim nendest inimese tapmine seoses röövimisega. Kohus leidis, et nii jõhkrat kurjategijat tuleb karistada vangistusega, mis on lähedane maksimaalsele. P. Jakovlevil pole tugevaid sotsiaalseid sidemeid Eesti Vabariigis, ning lähedastest sugulastest elavad tal Eestis vaid isa ja tädi. P. Jakovlevil pole ülalpeetavaid, ta pole abielus. P. Jakovlevi teised sugulased elavad Vene Föderatsioonis, kus P. Jakovlev samuti käib. Alates 17-aasta vanusest on P. Jakovlev viibinud valdavalt kinnipidamiskohtades. Arvestades samuti P. Jakovlevi ühiskonnaohtlikkust, pidas kohus vajalikuks kohaldada

§ 54ning mõista P.

Jakovlevile lisakaristusena riigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. D. Sidorenkot on varem mitmel korral kohtulikult karistatud, kuid vastavaid järeldusi ta teinud ei ole ning on jätkanud kuritegude toimepanemist. Tema karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Võttes arvesse D. Sidorenko tegevust

§ 215

lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel, pidas kohus võimalikuks karistada teda vangistusega, mis on väiksem

§ 215lg 3 p 1 ettenähtud keskmisest määrast.

J.P on varem mitmel korral kohtulikult karistatud. Tema karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Võttes arvesse J.P osavõtu määra ja rolli kuriteo toimepanemisel, samuti asjaolu, et tema ülalpidamisel on mitu alaealist last, pidas kohus võimalikuks mõista talle karistus, mis ei ole seotud reaalse vangistusega. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu P. Jakovlev palub tühistada maakohtu otsuse tema süüdimõistmises

§ 114p 5 järgi ja 13.

augusti 2008 röövimise episoodis ning mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi uuele arutamisele. 7 Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei tapnud apellant M. P. . Apellandi ülestunnistused tapmises olid pealesunnitud ja nii eeluurimisel kui kohtus öeldu ei vasta tegelikkusele. Peale kinnipidamist osutasid operatiivtöötajad apellandile nii füüsilist kui moraalset survet. Apellant on esitanud kaebuse piinamisvastasele komiteele Genfis ja see on võetud läbivaatamisele. Operatiivtöötajad panid apellandi valiku ette, kas ta võtab tapmise enda peale ja talle ei mõisteta karistuseks üle 8 aasta vangistust või siis mõistetakse talle

1. septembri 2008 röövi eest maksimaalne karistus. Apellant kartis suurt karistust röövimise eest ja seetõttu nõustus tapmisega, et saada kõigest 8 aastat. Peale kohtuotsuse kuulutamist sai ta aru, et teda on petetud. D. Sidorenko ütlusi ei tohi uskuda, sest ta on samuti kriminaalasjas süüdistatav ja osaline selles, mis toimus autos. Ta on asja lahendamisest huvitatud, et teda ei karistataks tapmise eest. A. M. ja A. S. ei näinud, kes noaga lõi, kohtu-meditsiinilise ekspertiisi akt ei ütle samuti, et tappis just apellant. Apellandil ei olnud omakasupüüdlikku motiivi. Mobiiltelefoni korjas ta üles peale avariid sündmuskohalt. Samuti ei pannud apellant toime
2. augusti 2008 röövi. Apellandil olid J. S. ja tema lastega üle 15 aasta sõbralikud suhted. Nad elavad kõrvalmajas. Apellant võttis sel päeval J. S. lt poes 1000 krooni võlgu, mida ta on ka varem teinud.
3. augusti 2008 röövile kihutas apellandi J. S. , kui apellant järgmisel päeval teatas, et ei saa võlga veel tagasi maksta. Kohtus J. S. valetas prokuröri nõudmisel. Inimesed kohtumaja koridoris kuulsid, kuidas prokurör mõjutas J. S. d. Apellant palub kutsuda kohtuistungile tunnistajatena V. P. ja apellandi isa J. J. Apellandile mõistetud karistus on liiga karm. Kohus ei arvestanud apellandi kahetsust ega tema tervist – XXXX ja peab pidevalt tarvitama ravimeid. Kohus on rikkunud

§ 68, kuna ei lugenud karistusaja hulka eelvangistust 4.

septembrist

1. novembrini
2. Apellant nõustub väljasaatmisega Vene Föderatsiooni juhul, kui see toimub kohe peale kohtuotsuse jõustumist. Ta on nõus kandma karistust Vene Föderatsioonis. Kohus rikkus apellandi KrMS § 43 lg 1 sätestatud õigust valida endale kaitsja. Isa valis apellandile kaitsjaks V. O., kuid teda ei lubatud apellanti kaitsta. Kohus ei põhjenda, miks ei võetud apellandilt maha
3. aprillil 2009 määratud piiranguid. Määruses pidanuks tulenevalt KrMS § 1431 olema ka tähtaeg, kaua piirangud kehtivad, kuid ei ole. Seega nimetatud määrus on ebaseaduslik. Kohus oleks pidanud apellandi õiguste rikkumise lõpetama. Keeld on kehtinud juba üle aasta ja apellandil ei ole olnud mingit võimalust oma lähedastega suhelda. D. Sidorenko palub mõista ta

§ 215

lg 3 p 1 järgi õigeks ja

§ 306lg 1 järgi mõista kergem karistus.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt inkrimineeriti apellandile P. Jakovlevi eeluurimise ajal pidevalt muutunud ütluste põhjal süüdistus

§ 114p 5 ja § 22 lg 3 järgi.

Apellant ei ole muutnud oma ütlusi ei eeluurimisel ega kohtus, seega tema ütlused on õiged ja apellant oli valmis tegema uurimisega koostööd. Kohtuistungil leidis tunnistajate ja P. Jakovlevi ütlusega tõendamist, et apellant ei olnud asjaga seotud ja ei teadnud M. P. tapmisest midagi. Prokurör muutis süüdistust ja esitas apellandile süüdistuse

§ 215lg 3 p 1; § 306 lg 1 järgi.

Apellandil ei olnud tegemist ka auto ärandamisega. P. Jakovlev tegutses spontaanselt, apellant oli šokis P. Jakovlevi teost, ta oli purjus ja ei suutnud olukorda adekvaatselt hinnata ning autost välja hüpata, kui P. Jakovlev istus põgenenud juhi kohale. Auto sõitis 150 km/h ja apellant ei saanud tagaistmelt P. Jakovlevi takistada. Sillamäel ajas neid politsei taga, P. Jakovlev tegi avarii ja põgenes. Apellant andis end politsei kätte. Politseinik lõi apellanti jalaga näkku ja murdis tal lõualuu, ehkki apellant vastupanu ei osutanud. Kuriteo varjamise eest nõudis prokurör apellandile maksimaalset karistust, sest toimus tapmine, kuid apellant sai 8 tapmisest teada alles järgmisel päeval politseilt. Kui see toimus, siis apellant nägi, et M. P. kallal vägivallatseti, kuid ta jooksis omal jalal autost välja. Alles hiljem nägi ta P. Jakovlevi käes nuga. Apellant ei eita, et ta viskas P. Jakovlevi palvel noa autost välja, kuid on tõendanud, et ei olnud seotud tapmise ja ärandamisega. J.P kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, J.P süüdimõistmise ja karistamise osas, ning teha J.P suhtes uus õigeksmõistev kohtuotsus. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt J.P selgitas, et tema röövimist J. S. suhtes toime ei pannud, kokkuleppesse P. Jakovleviga röövi toimepanemiseks ei astunud. P. Jakovlev neid J.P ütlusi ümber ei lükanud. KrMS § 68 lg 5 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. J.P ja P. Jakovlev on ülekuulatud nii eeluurimisel kui ka kohtuistungil. Seega seaduse järgi ei ole tunnistaja J. J. ütlused tõendiks selles osas, milles ta kirjeldab J.P ning P. Jakovlevi vahelisi vestlusi. Eeluurimisel J. J. le nuga äratundmiseks ei esitatud. Kohtuistungil esitas prokurör J. J. le äratundmiseks ühe noa, mis oli ära võetud eeluurimise käigus. Selline noa äratundmine kohtuistungi käigus ei vasta KrMS § 81 lg 2 ja 6 nõuetele. Seetõttu puuduvad küllaldased alused järelduseks, et J. J. juurest kadunud nuga ja sündmuskohalt võetud nuga on kindlasti üks ja sama nuga. J.P käitumine sündmuskohal ei anna alust järelduseks, et J.P ja P. Jakovlev tegutsesid kooskõlastatult ja sihipäraselt, ühise kuritegeliku tulemuse saavutamise eesmärgil, kui isegi P. Jakovlev nõudis ja sai raha J. S. lt noa ähvardusel. Vastavalt süüdistusele J.Peod, mis olid suunatud kuritegeliku tulemuse saavutamisele, väljendusid selles, et J.P püüdis sulgeda paviljoni välisust. Kohus ei märgi, miks paviljoni ukse sulgemist, mida teeb iga sisenev ostja, on J.P puhul vaja vaadata kui tegusid kuritegeliku tulemuse saavutamiseks. Kohus ei selgita, miks ukse sulgemine, mitte aga selle avatuks jätmine, et kuriteokohalt oleks mugav ja kiire varjuda, on J.P röövis osalemise tunnuseks. Seega kohtuotsus J.P süüdimõistmise osas ei ole motiveeritud. Kohtuotsus ei lükka ümber J.P seisukohta, et ta ei astunud P. Jakovleviga J. S. röövimise toimepanekuks kokkuleppesse. Kohtuistungil avaldati sündmuskoha vaatlusprotokoll ja kohtuotsuses on märgitud, et kassaaparaadi lindil on fikseeritud aeg 20.47. Kohtuistungil ei ole välja selgitatud, millega seoses on kassaaparaadi lindil trükitud see kellaaeg. Arvatavasti on lindil kajastatud viimase kliendi teenindamise aeg. Vastavalt süüdistusele panid J.P ja P. Jakovlev röövi toime kell 20.45. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et pärast kella 20.45 tulid sündmuskohale turvatöötajad nagu väitis J. S. . Sündmuskoha vaatlusprotokolli hakkas politsei uurija koostama kell 21.40, millest võib teha järelduse, et politsei tuli kohale umbes 50 minutit peale J.P-le süükspandavaid sündmusi. Narva politseiosakonna hoone juurest aadressil XX saab sündmuskohale jala kuue minutiga. Kõik need asjaolud kinnitavad J.P ütlusi, et röövi J. S. suhtes tema toime ei pannud, lahkus sündmuskohalt kiirustamata ja, olles pärast rasket autoavariid traumeeritud, aeglaselt mööda XXX suunas. J. S. väide, et pärast röövimist kutsus ta kohe välja valve, ei ole asja materjalidega kinnitatud. Eeltoodu viitab sellele, et otsuse kutsuda välja politsei, tegi J. S. umbes poole tunni pärast peale kella 20.45, mis kinnitab P. Jakovlevi seisukohta, et ta ei omastanud raha mitte röövimisega, vaid võttis võlgu. 9 Kohus tegi järelduse J.P süüst kuriteo toimepanemises kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 järgi ja J.P tuleb mõista õigeks tema süü tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad P. Jakovlev ja D. Sidorenko esitatud apellatsioonide juurde. Nende kaitsjad toetasid apellatsioone ning palusid need rahuldada ning maakohtu otsuse apellatsioonides taotletud osas tühistada. J.P kaitsja jäi apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ning palus maakohtu otsuse J.P osas tühistada ning ta õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör tühistada vaid osas, millises maakohus ei arvestanud

§ 68alusel P.

Jakovlevi karistusaja hulka kogu süüdistatava poolt eelvangistuses viibitud ajavahemikku. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära P. Jakovlevi, ja D. Sidorenko, kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasja materjalidega leiab, et Viru Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele Pavel Jakovlevi süüditunnistamises

§ 114

p 5 järgi ning talle nimetatud paragrahvi eest mõistetud karistuse osas, tema suhtes

§ 64

lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas,

§ 68

alusel eelvangistuses viibitud aja arvestamise osas, Pavel Jakovlevile

§ 54

alusel kohaldatud lisakaristuse osas ja Pavel Jakovlevi ja J.P süüditunnistamises

§ 200

lg 2 p 9 järgi kohtuliku uurimise puudulikkuse ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus ei nõustu P. Jakovlevi apellatsioonis esitatud väitega nagu ei oleks kriminaalasjas kogutud tõenditega kinnitamist leidnud, et nimelt P. Jakovlev lõi M. P. noaga ja põhjustas sellega kannatanu surma. Kannatanu A. S. ja tunnistaja A. M. on kirjeldanud situatsiooni, kuidas P. Jakovlev ja D. Sidorenko nendega kohtusid ning kuidas süüdistatavad istusid nende autosse. Ka on A. S. ja A. M. andnud ütlusi selle kohta, mis toimus autos pärast P. Jakovlevi ja D. Sidorenko autosse istumist. Nii A. S. kui ka A. M. on kinnitanud, et P. Jakovlev istus auto tagumisele istmele M. P. kõrvale ja omakorda tema kõrvale istus D. Sidorenko. Mõni hetk pärast auto liikumahakkamist kuulsid A. S. ja A. M. tagaistmelt mingeid tuhme, löökidele sarnanevaid helisid ja M. P. hüüet „jookske“. M. P. väljus seejärel autost. Ka nemad lahkusid koheselt autost. Nad nägid kuidas M. P. maha kukkus ja ta oli verine. Ülaltoodud ütlusi on kinnitanud ka D. Sidorenko. D. Sidorenko ütluste kohaselt maakohtus nägi ta koheselt pärast autosse istumist, kuidas P. Jakovlev lõi M. P. . Ta ei saanud aga aru, kas P. Jakovlev lõi kannatanut noaga, kuigi ta teadis, et P. Jakovlevil oli nuga kaasas. Ringkonnakohtu istungil kinnitas D. Sidorenko, et ta nägi kuidas P. Jakovlev kannatanut lõi, kuid ei näinud löögi momendil, kas P. Jakovlevil oli ka nuga käes. Hiljem, kui nad juba autoga sündmuskohalt lahkusid, märkas ta P. Jakovlevi käes nuga. Tema oli see, kes selle noa hiljem autoaknast minema viskas. Ringkonnakohtu arvates puudub alus kahelda ülaltoodud ütluste usaldusvääruses, sest need on omavahel kokkulangevad. 10 Sarnaseid ütlusi on kohtueelsel uurimisel ja maakohtu istungil andnud ka P. Jakovlev, kinnitades maakohtus, et just tema oli isikuks, kes M. P. noaga lõi. Ringkonnakohtu istungil muutis P. Jakovlev oma kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antud ütlusi ning väitis, et tema ei ole M. P. noaga löönud. P. Jakovlevi ütluste kohaselt ei olnud tal autosse istudes isegi nuga. Kes kannatanut noaga lõi, ta ei näinud, kuid arvab, et seda sai teha vaid D. Sidorenko. Ütluste muutmist ringkonnakohtu istungil põhjendas süüdistatav asjaoluga, et politseitöötajad petsid teda. P. Jakovlevi ütluste kohaselt lubasid politseitöötajad, et kui ta kinnitab, et tema lõi M. P. noaga, siis karistatakse teda kohtus 8 aastase vangistusega. Tegelikult karistas teda kohus karmimalt ning seetõttu ta muutiski ringkonnakohtus oma ütlusi. Kuivõrd P. Jakovlevi ringkonnakohtus antud ütlused M. P. noaga löömise osas on diametraalselt erinevad tema varasemate ütlustega, siis peab ringkonnakohus andma ka hinnangu nende ütluste usaldusväärsusele. P. Jakovlev on M. P. noaga löömise kohta andnud ütlusi nii kohtueelsel uurimisel, kui ka ristküsitluse käigus maakohtu istungil (3. kd tl 155-156). Maakohtus andis ta üksikasjalikke ja detailseid ütlusi, kuidas nad kannatanuga kohtusid, kus keegi autosolijatest istus, kuhu ta oli peitnud noa ja kuidas ta lõi kannatanut noaga. Kuna tema ütlustes ristküsitluse käigus selles osas vastuolusid kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ei olnud, siis ei tekkinud ka kohtumenetluse pooltel vajadust esitada taotlust kontrollida nende ütluste usaldusväärsust KrMS § 289 lg 1 korras. Nii maakohus, kui kohtumenetluse pooled pidasid neid põhjendatult usaldusväärseteks. Ringkonnakohtu arvates ei vähenda nende ütluste usaldusväärsust ka ringkonnakohtu istungil P. Jakovlevi poolt ütluste muutmine, milliste kohaselt ei löönud tema noaga M. P. . P. Jakovlev põhjendab oma taolist ütluste muutmist ringkonnakohtus sellega, et politseitöötajad petsid teda, lubades süü omaksvõtu korral talle kergemat karistust kui mõistis talle Viru Maakohus Ringkonnakohus leiab, et selliseid süüdistatava põhjendusi ei saa võtta tõsiselt. Viidatud politseitöötajate lubadused ei saa kuidagi välistada valikut ütluste muutmiseks ristküsitluse käigus, seda enam, et teatavas osas P. Jakovlev muutiski maakohtus oma ütlusi võrreldes kohtueelsel uurimisel antutega. Ülaltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus P. Jakovlevi poolt maakohtus ristküsitluse käigus, kus P. Jakovlev vastas nii kohtu, kaitsja kui ka prokuröri küsimustele, antud põhjalikud ütlused M. P. löömise kohta noaga usaldusväärseteks ning lubatavateks tõenditeks. Pealegi pole P. Jakovlevi enda süüd eitavad ütlused, arvestades tema aktiivsust sündmuste suunamisel, ringkonnakohtu arvates eluliselt usutavad. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt kindlaks tehtud, et M. P. kõrval istus P. Jakovlev ja tema kõrval omakorda D. Sidorenko. Arvestades kannatanu ja süüdistatavate paiknemist autos ja sündmuste kulgemise kiirust seal, on ebausutav, et D. Sidorenko saanuks üle P. Jakovlevi, kes istus nende vahel, lüüa noaga M. P. . Ringkonnakohtu arvates oleks taolisel juhul näinud seda ka auto eesistmel istuvad A. S. ja A. M. , sest D. Sidorenko istus kannatanust oluliselt kaugemal ning tema löögiliigutused M. P. suunas olnuksid neile kindlasti tajutavad. P. Jakovlevi sellesisulised väited muudab veelgi ebausutavateks kohtumeditsiini eksperdi arvamus, mille kohaselt oli M. P. surma põhjustanud torkelõikehaava suund eest vasakult veidi ülevalt taha paremale veidi alla. Arvestades haavakanali suunda oleks D. Sidorenko poolt sooritatud taolise haavakanali suunaga löök pidanud kindlasti olema nähtav ka P. Jakovlevile, kes seda aga ringkonnakohtus eitas. Täiesti 11 mõistetamatu on, arvestades kannatanul esinenud haavakali suunda, P. Jakovlevi väide, et D. Sidorenko sai M. P. lüüa P. Jakovlevi selja tagant. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et M. P. lõi kahel korral noaga P. Jakovlev ning nimelt tema tahtlik tegevus põhjustas kannatanu surma. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsustusega tunnistada P. Jakovlev süüdi

§ 114p 5 järgi.

P. Jakovlevile on esitatud süüdistus ja ta mõisteti maakohtu poolt ka süüdi selles, et tema

1. märtsil 2009 aastal võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, istus A. S. autosse, lõi tapmise eesmärgil M. P. noaga rindkere piirkonda ning peale seda kui autos viibinud M. P. , A. S. ja A. M. olid autost välja hüpanud, hõivas A. S. le kuulunud mobiiltelefoni Sony Ericsson G900, maksumusega 5130 krooni. Maakohus on oma otsuses leidnud, et P. Jakovlevi nimetatud käitumine tuleb kvalifitseerida tapmisena, mis oli seotud röövimisega. Kannatanu A. S. ja tunnistaja A. M. ütluste kohaselt tulid
2. märtsil 2009 õhtul nende juurde kaks noormeest, kes esitlesid end mittekohalikena ja küsisid teed kiriku juurde. A. S. ütluste kohaselt selgitas ta neile kuidas kiriku juurde minna. Jutuajamise käigus küsis üks noormeestest temalt kust „valget“ saada. Tema arvates soovisid noormehed saada narkootikume. Pärast kõikidele noormeeste küsimustele vastamist viimased eemaldusid autost. Mingit konflikti noormeestega ei olnud. Mõne hetke pärast tulid noormehed uuesti auto juurde ning P. Jakovlev küsis, kas nad ei saaks neid kiriku juurde ära viia. Ta lubas noormeestel autosse istuda, et nad ära viia. Samasisulisi ütlusi andis kohtuistungil ka A. M. , lisades vaid, et nad uskusid neid noormehi ning neil ei tekkinud mingeid kahtlusi nende eesmärkide suhtes. D. Sidorenko on andnud ütlusi, mis langevad täielikult kokku A. S. ja A. M. ütlustega. D. Sidorenko on selgitanud, et kui nad märkasid seisvat sõidukit, tekkis P. Jakovlevil idee minna autos olijate juurde ja küsida, kas neil ei ole alkoholi. Kui nad said teada, et alkoholi ei ole, nad eemaldusid. Mõne hetke pärast läksid auto juurde tagasi, sest soovisid, et autosolijad neid koju viiksid. Ringkonnakohutus kinnitas D. Sidorenko maakohtus antud ütluste õigsust. P. Jakovlevi ütlused, mis ta andis maakohtu istungil, on samuti kokkulangevad ülalpool toodud ütlustega. P. Jakovlevi ütluste kohaselt läksid nad auto juurde eesmärgil küsida sealviibinutelt, kust saaks osta alkoholi. Kuna autosolijad sellele küsimusele vastata ei osanud, siis nad koos D. Sidorenkoga eemaldusid. Kuna ta oli purjus ja haiglasse ei julgenud ta nii hilja õhtul enam minna, siis otsustas ta küsida autojuhilt, kas too ei viiks neid koju. Selleks ta läkski teist korda auto juurde. Erinevalt maakohtust, leiab ringkonnakohus, et ülalesitatud ütlustest ei saa teha tõsikindlat järeldust, nagu läinuks P. Jakovlev sõiduki juurde ning istunud autosse eesmärgiga seal viibinud isikutelt midagi välja petta, varastada või röövida. P. Jakovlevil taolise eesmärgi olemasolu ei kinnita A. S. , A. M. , D. Sidorenko ega ka P. Jakovlevi enese maakohtus antud ütlused ning ühtegi muud tõendit, mis kinnitaks vastupidist, kriminaalasjas kogutud ei ole. Ringkonnakohtu arvates ei anna nimetatud ütlustes kirjeldatud P. Jakovlevi tegevus, s.o tema objektiivne käitumine samuti võimalust järelduseks, et P. Jakovlevi eesmärgiks A. S. sõiduautosse istumisel oli toime panna võõra vara ebaseaduslik omastamine. Maakohus on oma otsustuse, tunnistada P. Jakovlev süüdi

§ 114p 5 järgi, rajanud P.

Jakovlevi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele (IV kd tl 48), milliste kohaselt läks ta sõiduauto juurde eesmärgiga „tassida laiali“ sealviibinud isikute vara. Kuivõrd esimese 12 jutuajamise käigus see ei õnnestunud, siis tekkis tal idee paluda end koju viia ja kui nad juba autos sees on, siis varastada sealt midagi. Seda, et autos oli kaks telefoni, üks armatuurlaual ja teine esiistmete vahel, nägi ta juba esimese jutuajamise käigus. Taolisi kohtueelsel uurimisel antud ütlusi P. Jakovlev maakohtu istungil ei kinnitanud ning väitis, et auto juurde läksid nad sooviga saada alkoholi. Oma ütluste muutmist põhjendas P. Jakovlev politseipoolse vägivallaga. Kohtuotsusest nähtuvalt ei pidanud maakohus P. Jakovlevi sellesisulisi selgitusi ütluste muutmise kohta tõsiseltvõetavateks. Ringkonnakohus leiab, et tunnistades P. Jakovlevi süüdi

§ 114

p 5 järgi ainult süüdistatava enese poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste alusel, millistest ta hiljem loobus, rikkus maakohus tõendite hindamise reeglistikku. Kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend lugeda ebausaldusväärseks. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Eelnevast tulenevalt, tulnuks maakohtul jätta P. Jakovlevi ütlused A. S. sõiduki juurde minemise eesmärgi osas kui mitteusaldusväärsed tõendite hulgast välja, sest need erinesid nimetatud osas kohtueelsel uurimisel ja kohtus olulisel määral ning maakohus ei pidanud P. Jakovlevi ütluste muutmise põhjendusi usutavateks. Kuivõrd P. Jakovlev ei osanud usutavalt selgitada, miks ta A. S. sõiduki juurde minemise eesmärgi osas andis kohtutes erinevaid ütlusi võrreldes ütlustega kohtueelsel uurimisel, siis jätab ringkonnakohus P. Jakovlevi ütlused nimetatud osas tõendite hulgast välja kui mitteusaldusväärsed. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks millistele tõenditele tuginedes on P. Jakovlevile esitatud süüdistus ja ta süüdi tunnistatud selles, et peale M. P. noaga löömist ja A. S. ja A. M. autost lahkumist hõivas süüdistatav koheselt A. S. mobiiltelefoni. P. Jakovlev on maakohtu istungil andnud ütlusi, et tema A. S. autosse istumisel seal telefone üldse ei näinud. Kohtueelsel uurimisel aga väitis P. Jakovlev, et ta nägi autos telefone siis, kui ta esmakordselt autosviibinutega vestlusesse astus. Seega on P. Jakovlevi sellesisulised ütlused oma sisult oluliselt erinevad. P. Jakovlev on oma ütluste muutmist põhjendanud politseitöötajate vägivallaga tema suhtes. Ringkonnakohus ei pea P. Jakovlevi taolisi ütluste muutmise põhjendusi usutavateks. Kuivõrd P. Jakovlevi kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja kohtus antud ütlused on oma sisult diametraalselt erinevad ning ringkonnakohtu arvates pole P. Jakovlev oma ütluste muutmist suutnud usutavalt seletada, siis jätab ringkonnakohus P. Jakovlevi ütlused telefonide nägemise või mittenägemises osas A. S. autos tõendite hulgast välja. P. Jakovlev on kohtus andnud ütlusi, et pärast avariid A. S. le kuulunud sõidukiga, leidis ta sündmuskohalt ühe telefoni ning ta võttis selle sündmuskohalt kaasa. Hiljem viskas ta selle telefoni minema. Kas see oli A. S. le kuulunud telefon, ta ei tea. Ringkonnakohus leiab, et taolisi P. Jakovlevi poolt antud ütlusi telefoni leidmise kohta pärast autoavariid, ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. D. Sidorenko, kes viibis P. Jakovleviga koos sõidukis, et ole andnud mingeid telefoniga seoses olevaid ütlusi, märkides vaid, et P. Jakovlev istus pärast omaniku lahkumist autost koheselt autorooli ja nad sõitsid autoga sündmuskohalt minema. 13 Seega ei ole ei P. Jakovlev ega ka D. Sidorenko kinnitanud P. Jakovlevi poolt A. S. telefoni hõivamist pärast seda kui selle omanik oli autost lahkunud. Teisi tõendeid, mis nimetatud asjaolu kinnitaksid, kriminaalasjas aga kogutud ei ole. Kuivõrd ringkonnakohus jätab P. Jakovlevi ütlused A. S. sõidukis olnud isikutega kontakteerumise eesmärgi ning autos asunud telefonide märkamise osas kui mitteusaldusväärsed tõendite hulgast välja ja kuna kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi muud tõendit, mis kinnitaks P. Jakovlevi soovi lüüa M. P. noaga võõra vara, s.o A. S. le kuuluva telefoni hõivamise eesmärgil, siis puudub ringkonnakohtu arvates seaduslik alus P. Jakovlevi süüditunnistamiseks

§ 114p 5 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et P. Jakovlevi tegevus pärast A. S. sõidukiga avarii põhjustamist sündmuskohalt kaasavõetud mobiiltelefoni osas, tuleb kvalifitseerida

§ 199lg 2 p 4 järgi.

P. Jakovlev on kinnitanud maakohtu istungil antud ütlusi, et pärast avariid nägi ta auto kõrval telefoni ning ta võttis selle kaasa. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei kuulunud telefon P. Jakovlevile ja telefoni võttes sai ta aru, et tegemist on võõra varaga. P. Jakovlevil puudus ka igasugune alus arvamaks, et auto juures olnud telefoni näol on tegemist peremeheta varaga. Võttes sündmuskohalt leitud telefoni endale kehtestas P. Jakovlev sellele oma valduse, lõpetades sellega ühtlasi omaniku valduse. Samas puudus P. Jakovlevil igasugune õiguslik alus valduse muutmiseks, seega oli tegemist ebaseadusliku omastamisega. Ringkonnakohus peab P. Jakovlevi väiteid, et ta viskas nimetatud telefoni pärast selle omastamist koheselt ka minema, palajasõnalisteks ja ümberlükatuks tunnistajate ütlustega. Tunnistaja I. B. ütluste kohaselt tuli P. Jakovlev tema elukohta

1. märtsi 2009 õhtul. Samal õhtul andis ta P. Jakovlevile oma mobiiltelefoni, sest P. Jakovlev soovis helistada. Telefonikõnest sai ta aru, et P. Jakovlev soovis kellelegi maha müüa tal olnud telefoni. Nimetatud telefoni margiks, mida P. Jakovlev müüa soovis, oli Sony Ericsson. Nimetatud telefoni korpus oli musta värvi. Tunnistaja V. A. on andnud ütlusi, et 8 märtsi ööl vastu 9 märtsi 2009 oli talle telefonikõne I. B. lt ja pakuti müüa mobiiltelefoni. Ringkonnakohtu arvates ei oma olulist tähtsust asjaolu, kas V. A. ile helistati I. B. telefonilt või oli helistajaks I. B. . Oluline on ringkonnakohtu arvates asjaolu, et V. A. ile pakuti telefoni müüa ja seda nimelt
2. märtsi ööl vastu 9 märtsi 2009, s.o ajal kui läks kaduma A. S. le kuulunud mobiiltelefon. Ringkonnakohus leiab, et sisuliselt on I. B. ja V. A. i ütlused mobiiltelefoni müümise asjaolude osas kokkulangevad ning pole alust kahelda nende usaldusväärsuses. Kannatanu A. S. on väitnud, et tema kadunuks jäänud telefoni margiks oli Sony Ericsson, mille korpus oli musta värvi ja telefon läks kaduma pärast seda kui tema auto P. Jakovlevi poolt ärandati. Ülatoodud ütluste kogumist teeb ringkonnakohus järelduse, et P. Jakovlev leidis ja võttis kaasa mobiiltelefoni, mille ta leidis tema poolt ärandatud A. S. auto kõrvalt pärast sellega tehtud avariid
3. märtsil
4. Samal õhtul nägi I. B. P. Jakovlevi käes musta korpusega mobiiltelefoni Sony Ericsson. P. Jakovlev soovis seda telefoni kellelegi maha müüa. V. A. kinnitab, et talle pakuti I. B. poolt
5. märtsi 2009 öösel müüa mobiiltelefoni. A. S. musta korpusega telefon Sony Ericsson läks kaduma pärast P. Jakovlevi poolt tema auto ärandamist. Ringkonnakohus leiab, et taolised kokkulangevused ei saa olla juhulikku laadi ning loeb kannatanu ja tunnistajate ütlustega tõendatuks, et P. Jakovlev omastas ebaseaduslikult nimelt A. S. le kuulunud mobiiltelefoni Sony Ericsson G
6. 14 Ülaltoodu alusel tuleb P. Jakovlevi poolt M. P. noaga löömine ja kannatanu surma põhjustamine ümber kvalifitseerida ning P. Jakovlev tuleb süüdi tunnistada

§ 113järgi.

P. Jakovlevi tegevus A. S. le kuulunud telefoni omastamises tuleb kvalifitseerida

§ 199lg 2 p 4 järgi, sest P.

Jakovlevi näol on tegemist isikuga, kes on varem toimepannud varguse ja röövimise. Ringkonnakohus nõustub P. Jakovlevi apellatsioonis väidetuga, et maakohus on alusetult jätnud

§ 68

alusel arvestamata tema karistuse hulka kogu tema eelvangistuses viibitud ajavahemiku. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti P. Jakovlev J. S. ja L. K. suhtes toimepandud röövimistes kahtlustatavana kinni

1. septembril 2008 ning tema suhtes valiti tõkendiks vahistamine (I kd tl 64-65). P. Jakovlev vabastati vahi alt ja tema suhtes valiti tõkendiks elukohast lahkumise keeld
2. novembril 2008 (I kd tl 111). Seega viibis P. Jakovlev eelvangistuses 2 kuud ja 23 päeva, mitte aga 2 päeva nagu on ekslikult märgitud maakohtu kohtuotsuses. Vastavalt

§ 68arvatakse eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning seega tuleb P.

Jakovlevile mõistetud liitkaristuse hulka arvata ajavahemik

1. september kuni
2. november 2008, s.o 2 kuud ja 23 päeva. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsustusega kohaldada P. Jakovlevi suhtes lisakaristusena väljasaatmist. P. Jakovlev on leidnud oma apellatsioonis ja kinnitanud seda ka ringkonnakohtus, et ta ei ole enda väljasaatmisega nõus ning vaidleb sellele vastu. Riikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-38-09 leidnud, et väljasaatmine

§ 54

alusel on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille kohus võib mõista kuriteo eest mõistetud põhikaristusele lisaks, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemise välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige PS §-ga 26 ja EIÕK art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Maakohus on P. Jakovlevi suhtes kohaldanud lisakaristusena väljasaatmist eelkõige põhjusel, et ta on Vene Föderatsiooni kodanik ning tal puuduvad tugevad sotsiaalsed sidemed Eesti Vabariigiga. Samuti sellega, et P. Jakovlev on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning tal ei ole ülalpeetavaid. Ringkonnakohus leiab, et lisakaristusena väljasaatmist kohaldades on maakohus ebapiisavalt käsitlenud P. Jakovlevi sotsiaalsete sidemete katkestamisega seonduvat. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on P. Jakovlevil küll Vene Föderatsiooni kodakondsus, kuid ta on sündinud Eestis ja omandanud siin ka hariduse. P. Jakovlevi väidetel on ta elanud Eestis kogu elu. Eestis elab tema isa kellega ta pidevalt suhtleb. Lisaks isale elavad Eestis ka tema 2 tädi ja 2 onu ning nende lapsed, kelledega ta samuti suhtleb. Ringkonnakohtu arvates saab P. Jakovlevi puhul rääkida integreerunud välismaalasest. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd P. Jakovlev on Eestis sündinud ja siin pikaajaliselt elanud ja tal on siin teisigi lähisugulasi, siis on tal tihedad sidemed Eestiga. Samas elab P. Jakovlevi väidetel tema lähisugulastest Vene Föderatsioonis vaid tema vanaema õde. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodu ei anna alust väiteks, et süüdistataval puuduvad tugevad sotsiaalsed sidemed Eesti Vabariigiga. 15 Kohaldades P. Jakovlevi suhtes väljasaatmist on maakohus jätnud tähelepanuta, millist mõju võib avaldada sidemete katkemine süüdistatavaga tema väljasaatmise tõttu viimase lähedastele. Lähtudes eeltoodust tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 18. veebruari 2010 kohtuotsuse osas millega

§ 54alusel kohaldati P.

Jakovlevi suhtes lisakaristusena pärast karistuse ärakandmist väljasaatmist Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni koos Eesti Vabariiki sissesõidu keeluga 10 aastaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on P. Jakovlevi ja J.P õigustatult süüdi tunnistanud

1. augustil 2008 toimepandud röövimises. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
2. augustil 2008 käisid P. Jakovlev ja J.P XXX asuvas toidupaviljonis. Samas eitavad süüdistatavad kuriteo toimepanemist, väites, et J. S. andis P. Jakovlevile raha võlgu. Maakohtu istungil on kannatanu J. S. andnud üksikasjalike ütlusi
3. augustil 2008 XXX asuvas toidupaviljonis toimunu kohta. Kannatanu on detailselt kirjeldanud, kuidas
4. augustil 2008 sisenesid kauplusesse kaks noormeest. Üks noormeestest tuli leti juurde, hüppas üle leiti ning noaga ähvardades nõudis raha. Kartes ähvardust avas ta kassaaparaadi ning andis sealt noormehele 2000 krooni. Samal ajal seisis teine noormeestest kaupluse uksel ning püüdis seda sulgeda. Ukse vahel oli väike kivike ja see takistas uksel täielikult sulgumast. Kannatanu ütluste kohaselt jäi talle mulje, et noormehed tegutsesid koos. Ka on kannatanu kinnitanud kohtuistungil, et tema P. Jakovlevi ei tunne ning ta ei ole kunagi P. Jakovlevile raha võlgu andnud. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus seada kahtluse alla J. S. nimetatud ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohtu istungil väitis P. Jakovlev, et J. S. annab valeütlusi. P. Jakovlevi väidete kohaselt valetab J. S. seetõttu, et vastasel korral oleks tema enese suhtes algatatud kriminaalasi puudujäägi kohta kaupluse kassas. Ringkonnakohus leiab, et P. Jakovlevi taolised väited on alusetud ning tegemist on vaid P. Jakovlevi subjektiivse arvamusega. P. Jakovlevi taolised väited on ümber lükatud ka kannatanu G. M. poolt antud ütlustega, milliste kohaselt ei ole kaupluses puudujääke esinenud ning tal puudub alus J. S. d mitte usaldada. Ringkonnakohtu arvates ei ole P. Jakovlevi poolt esitatud kaitseversioon ka eluliselt usutav. P. Jakovlevi ütluste kohaselt on J. S. ka varasemalt talle kaupluse kassast raha võlgu andnud ning mingeid probleeme pole olnud. Lähtudes süüdistatava versioonist, toimus ka
5. augustil 2008 raha võlgu andmine nagu tavaliselt ning P. Jakovlev pidi kokkuleppe kohaselt võla tagastama
6. augustil
7. Lähtudes süüdistatava kaitseversioonist jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks pidanuks J. S.
8. augustil 2008 siis üldse politsei poole pöörduma, kui raha võlgu andmine kaupluse kassast P. Jakovlevile ei olnud esmakordne. Pealegi ei olnud ju saabunud ka raha tagastamise tähtaeg. Ringkonnakohtu arvates oleks eluliselt usutavam, kui J. S. oleks nn valekaebuse P. Jakovlevi ja J.P vastu esitanud alles pärast seda, kui oli möödunud laenu tagastamise tähtaeg ning P. Jakovlev ei oleks laenu tagastanud. Pealegi puudjäägist kaupluse kassas ei oleks politsei ega ka kaupluse omanik
9. augustil 2008 teadnud midagi. Ringkonnakohus leiab, et
10. augustil 2008 XXX asuvas toidupaviljonis tegutsesid P. Jakovlev ja J.P kooskõlastatult ning ühise tahtlusega röövida kauplusest raha. 16 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõppes süüdistatavate ühise alkoholitarvitamise käigus alkohol ning mõlemal süüdistataval oli tahtlus alkoholitarvitamist jätkata. Koos mindi XXX asuvasse toidupaviljoni. Mõlemad süüdistatavad on kinnitanud, et toidupaviljoni mindi sooviga saada raha alkoholi ostmiseks. J. S. ütluste kohaselt sisenesid mõlemad süüdistatavad koos kauplusesse ning tal oli mulje, et nad tegutsesid koos. Üks noormeestest tuli leti juurde ning hüpates üle selle, nõudis raha. Samaaegselt jäi teine noormees kaupluse välisukse juurde ning püüdis seda sulgeda. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavate taoline käitumine kaupluses (üks isikutest nõuab raha, teine valvab välisuksel) viitab otseselt kooskõlastatud käitumisele, soovile ühiselt toime panna kuritegu. Ringkonnakohtu arvates on J.P väide selle kohta, et tema teada mindi kaupluse müüjalt raha võlgu küsima, palajasõnaline. Ringkonnakohus leiab, et kui J.P teadiski enne kauplusesse minemist, et P. Jakovlev soovib raha võlgu küsida, siis vähemalt hetkest kui siseneti kauplusesse ning ta nägi kaupluses toimuvat (P. Jakovlevi hüppas üle leti, ähvardas J. S. d noaga, müüja karjus), sai ta aru, et tegemist ei ole raha võlgu küsimise vaid vara vägivaldse omastamisega. Vaatamata kaupluses toimuvale D. Karassavin P. Jakovlevi tegevusse, selle lõpetamiseks, ei sekkunud, vaid püüdis hoopis kaupluse välisust sulgeda. Seejuures loeb ringkonnakohus J.P väited, et tema kauplusesse üldse ei sisenenudki, ümberlükatuks J. S. ütlustega. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud P. Jakovlevi ja J.P süü
11. augustil 2008 toimepandud röövimises. Puutuvalt J. J. ütlustesse peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on J. J. keeldunud
12. augustil 2008 toimunud sündmuse kohta kohtuistungil ütlusi andmast, sest nimetatud kuriteo toimepanemises kahtlustatav J.P on tema elukaaslane. Maakohus on nimetatud asjaolu ka aktsepteerinud. Samas on kohus kohustanud J. J. t andma ütlusi samas kuriteoepisoodis osalenud P. Jakovlevi tegevuse kohta. J. J. poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt, andis tunnistaja maakohtu määratluse kohaselt ütlusi vaid P. Jakovlevi poolt toimepandu kohta, kuid samas nimetatud ütlused süüstasid ka J.P ning taoliste ütluste andmisest J. J. , oma õigust kasutades, keeldus. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus aktsepteeris J. J. poolt ütluste andmisest keeldumist ühe kuriteo kaastäideviija suhtes, siis puudus kohtul alus kasutada ülalkirjeldatud viisil saadud tõendit ka teise kaastäideviija süü tõendamisel, sest need süüstavad ka isikut, kelle suhtes tunnistaja keeldus ütluste andmisest. Seetõttu jätab ringkonnakohus J. J. ütlused kui kohtukõlbmatud, tõendite hulgast välja. Ringkonnakohus nõustub J.P kaitsjaga selles, et kohtuistungil tunnistajale J. J. le noa äratundmiseks esitamisel rikkus maakohus KrMS § 81 sätteid. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt esitas prokurör kohtuistungil J. J. le vaatluseks
13. augustil 2008 sündmuskohalt äravõetud kööginoa ning tunnistaja kinnitas, et tegemist on talle kuulunud noaga. J. J. sellesisulisi ütlusi on maakohus kohtuotsuses kasutanud tõendina süüdistatavate süü tõendamisel. Ringkonnakohus leiab, et esitades J. J. le vaatlemiseks sündmuskohalt äravõetud noa, teostas prokurör kohtuistungil sisuliselt eseme äratundmiseks esitamise ning seega tulnuks toimingu läbiviimisel järgida ka KrMS § 81sätteid. KrMS § 81 lg 2 kohaselt esitatakse äratundmiseks objekt koos vähemalt kahe sellega sarnase objektiga. Käesoleval juhul esitas prokurör vaid ühe noa, mitte aga objektide kogu. 17 Samas ei ole prokurör pärast J. J. poolt noa äratundmist küsitlenud tunnistajat milliste tunnuste alusel ta nimetatud noa ära tundis, nagu seda nõuab KrMS § 81 lg
14. Ülaltoodust nähtuvalt rikkus kohus äratundmiseks esitamisel olulisel määral

§ 81

sätteid ning kuivõrd nimetatud tõend on saadud kriminaalmenetlusnorme rikkudes, on tegemist kohtukõlbmatu tõendiga ning see tuleb tõendite hulgast välja jätta. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu otsus kuulub tühistamisele P. Jakovlevi ja J.P süüdtunnistamises

§ 200lg 2 p 9 järgi s.

o röövimise toimepanemises, mis on toime pandud sissetungimisega. Sissetungimisena

§ 200

lg 2 p 9 mõttes on käsitatav omavoliline sissetung

§ 266tähenduses.

P. Jakovlevile ja J.P-le esitatud süüdistusest

1. augustil 2008 toimepandud röövimises ning P. Jakovlevile esitatud süüdistusest
2. augustil 2008 toimepandud röövimises, nähtub, et mõlemad kuriteod on toimepandud ajal, mil XXX asuv toidupaviljon oli avatud külastajatele. Seega, sisenedes kauplusesse selle lahtioleku ajal, oli P. Jakovlevil ja J.P kauplusesse sisenemiseks selle valdaja luba ning seega oli see igati õiguspärane. Kuivõrd süüdistatavad ei sisenenud kauplusesse selle valdaja tahte vastaselt siis puudub seaduslik alus nende süüditunnistamiseks

§ 200lg 2 p 9 järgi ning süüdistatavad tuleb selles osas õigeks mõista.

Ülaltoodu alusel tuleb P. Jakovlev süüdi tunnistada

§ 200lg 2 p 4,7, 8 järgi (13.08.

ja 16.08.2008 toimepandud kuriteoepisoodid), sest P. Jakovlev on isikuks, kes on varasemalt toime pannud varavastase kuriteo, vara hõivamiseks kasutas ta relva ning kuritegu oli toime pandud grupis ning J.P

§ 200

lg 2 p 7,8 järgi (13.08.2008 toimepandud kuriteoepisood), sest J.P pani kuriteo toime isikute grupis, kusjuures vara hõivamiseks kasutati relva.

§ 215

näeb ette vastutuse vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest omastamise eesmärgita. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et sõiduauto Honda Civic reg. nr XXX XXX, millisega P. Jakovlev ja D. Sidorenko

1. märtsil 2009 põgenesid sündmuskohalt oli nende jaoks võõras vallasasi. Samuti ei ole vaidlust selle üle et nii P. Jakovlev kui ka D. Sidorenko kasutasid nimetatud sõidukit, s. t tarbisid sõiduki kasulikke omadusi ning neil puudus seejuures sõiduki omastamise eesmärk. Ringkonnakohtu arvates saab D. Sidorenko poolt esitatud apellatsioonist teha järelduse, et süüdistatav vaidlustab endal tahtluse olemasolu auto ärandamiseks, leides, et osales auto ärandamises juhuslikult. Ringkonnakohus ei nõustu D. Sidorenko taoliste väidetega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt istus D. Sidorenko autosse koos P. Jakovleviga. Süüdistatav nägi, kuidas P. Jakovlev lõi M. P. , s.o kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Samas nägi D. Sidorenko ka seda, kuidas M. P. pärast vägivalla kasutamist tema suhtes autost välja hüppas hoiatades eelnevalt ka oma autos viibinud kaaslasi, kes samuti autost lahkusid. D. Sidorenko nägi kuidas P. Jakovlev pärast omaniku lahkumist sõidukist liikus tagaistmelt juhikohale ning sai aru, et P. Jakovlev soovib võõra sõidukiga sündmuskohalt põgeneda. Saades aru P. Jakovlevi kavatsustest, ei võtnud D. Sidorenko midagi ette P. Jakovlevi takistamiseks ega lahkunud ka ise sõidukist, kuigi ringkonnakohtu arvates oli tal selleks võimalus. Seega kiitis D. Sidorenko sisuliselt P. Jakovlevi käitumise heaks ning nõustus sellega. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd D. Sidorenko on A. S. autos toimunut ja sellele järgnenud süüdistatavate tegevust kirjeldanud ülalesitatud viisil, siis puudub alus väiteks nagu ei oleks 18 D. Sidorenko saanud A. S. autos toimunust midagi aru. Ringkonnakohtu arvates ei ole isiku puhul, kes suudab detailselt kirjeldada toimuvat põhjust rääkida šokiseisundist ning seega loeb ringkonnakohus D. Sidorenko taolised ütlused paljasõnalisteks. Asjaolu, et D. Sidorenko ise A. S. valduses olnud sõidukit ei juhtinud, ei oma aga tema tegevuse kvalifitseerimisel tähtsust. Mootorsõiduki ajutine kasutamine ei tähenda vaid sellega ärasõitmist sõiduki parkimiskohalt, vaid see võib seisneda ka muus teos, millega tarbitakse asja kasulikke omadusi. Vaieldamatult kasutasid aga nii P. Jakovlev ja D. Sidorenko
2. märtsil 2009 sündmuskohalt põgenemiseks A. S. valduses olnud sõiduki kasulikke omadusi. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma kohtuotsuses nr 3-1-1-33-
3. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on D. Sidorenko õigustatult süüdi tunnistanud

§ 215lg 3 p 1 järgi.

Kuivõrd ringkonnakohus tunnistab P. Jakovlev süüdi kergemas kuriteos, kui seda tegi maakohus, siis kuulub vähendamisele ka talle mõistetud karistus. Karistuse mõistmisel P. Jakovlevile arvestab kohus

§ 56

lg 1 ettenähtud asjaolusid Karistuse aluseks on eelkõige isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Mõistes P. Jakovlevile karistuse M. P. tapmise eest, arvestab ringkonnakohus eelkõige sellega, et P. Jakovlev on toime pannud raskeima isikuvastase kuriteo, mille tagajärjel kaotas elu noor inimene. Tema vastutust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Arvestades kuivõrd ulatuslikult rikkus P. Jakovlev õiguskorda, leiab ringkonnakohus, et tema süü suurus on piisav õigustamaks talle

§ 113ettenähtud karistusmäära keskmisest kõrgema karistuse mõistmine.

Ringkonnakohus arvestab seejuures ka asjaolu, et P. Jakovlev on toime pannud neli I astme kuritegu, kusjuures kõik nimetatud kuriteod pani ta toime vägivalda kasutades. Seega on ringkonnakohtu arvates tegemist vägivaldse isikuga, kes kujutab endast ohtu kaaskodanikele. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel D. Sidorenkole, on maakohus juba arvestanud kõikide

56 lg 1 ettenähtud asjaoludega. Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid D. Sidorenkole mõistetud karistuse vähendamist, ringkonnakohtule ei esitatud. Pealegi on maakohus karistanud D. Sidorenkot

§ 215

lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest nimetatud paragrahvis ettenähtud karistuse keskmisest määrast madalama karistusmääraga ning lugenud talle

§ 306lg 1 järgi mõistetud karistuse kaetuks raskema karistusega.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk 19 Tiit Lõhmus