1-09-21215/29

(08240101345)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Agu Timmi Kohtuistungi sekretär Kätlin Küla Kriminaalasi B.J-i süüdistus KarS § 169 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. aprilli 2010 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja süüdistatav B.J ja tema kaitsja Sergei Politšev Prokurör Aivar Lembit Süüdistatav B.J elukoht: XXX, isikukood: 37606162216, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
2. aprilli 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-21215 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. detsembril 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. detsembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 19.04.2010 otsusega mõisteti B.J süüdi KarS § 169 järgi ning mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati B.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti B.J-ile mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 25.10.2005 otsusega mõistetud, kuid ärakandmata karistus 1 aasta 8 kuud 8 päeva vangistust. Lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud 8 päeva vangistust. B.J-ile esitati süüdistus KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema lapsevanemana hoidub alates 29.01.1998 kuritahtlikult kõrvale oma nooremale kui kaheksateistaastasele pojale M. L. (sünd. R.) igakuise elatusraha maksmisest, mis on temalt Kohtla-Järve Linnakohtu 29.01.1998 otsusega välja mõistetud summas 600 krooni kuus V. R. (käesoleval ajal L.) kasuks. Harju Maakohtu 29.09.2008 otsusega tsiviilasjas nr.2-08-24582 suurendati elatusraha suurust summani 2175 krooni kuus alates 17.06.2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni 30.05.
8. Süüdistatav B.J ei tunnistanud maakohtu istungi alguses süüd, kuid oma viimases sõnas tunnistas ta ennast talle esitatud süüdistuses süüdi. Maakohus märkis, et KarS § 169 objektiivse koosseisu realiseerimiseks on vajalik, et lapsevanem jätaks elatise maksmata. Samas peab vanem ülalpidamiskohustuse täitmiseks kasutama kogu oma vara, muuhulgas ka laenuks saadud raha. Maakohus leidis, et B.J-i poolt elatise maksmata jätmine oma alaealise poja ülalpidamiseks kannatanu kasuks on tõendatud alljärgnevate tõenditega: kohtutäituri poolt väljastatud õiendid elatise võla olemasolu ja suuruse kohta, täitetoimiku ärakiri, kannatanu ütlused. Ühtlasi märkis maakohus, et tõendid selle kohta, et B.J oleks elatise katteks kannatanule midagi maksnud, puuduvad. Maakohus tuvastas kriminaalasja materjalide pinnalt, et periooditi on B.J käinud ametlikult tööl, seega saanud ka legaalset sissetulekut. Laekumised on näha ka tema pangakontol. Siiski ei ole ta oma legaalsetest sissetulekutest elatise katteks maksnud mitte midagi, muuhulgas isegi mitte väljamõistetud summast väiksemat summat. Maakohus tuvastas, et Kohtla-Järve Linnakohtu 29.01.1998 otsusega on B.J-ilt perioodiks 16.12.1996–30.05.2013 välja mõistetud elatis M. R. (L.) ülalpidamiseks V. R. (L.) kasuks 600 krooni, mida Harju Maakohtu 29.09.2008 tagaseljaotsusega suurendati 2175 kroonini kuus. Maakohus märkis, et KarS § 169 mõttes on ülalpidamiskohustuse rikkumine kuritahtlik, kui elatisraha ei maksta muuhulgas pikema aja jooksul, mis võib seisneda nii ulatuslikus võlgnevuses mingi pikema aja jooksul või ka selles, et elatist on makstud üksnes mõnel kuul. Ühtlasi võib kuritahtlikkus väljenduda ka keeldumises tööle asuda, tulude varjamises, sagedases elu- ja töökoha vahetamises. Kriminaalasja materjalidele tuginedes tuvastas maakohus, et süüdistatav ei ole maksnud elatist mitte ühelgi korral alates elatise väljamõistmise ajast 16.12.1996, seega kohtuliku menetluse ajaks 13 aastat 4 kuud, mistõttu asus maakohus seisukohale, et tegemist on ilmselgelt pikemaajalise maksmata jätmisega. 2 Tuginedes kohtutäituri õienditele tuvastas maakohus, et B.J-i elatise võlgnevus alates 16.12.1996 kuni 01.04.2008 oli summas 81 300 krooni ja kuni 01.03.2009 summas 101 235 krooni. Lisaks sellele leidis maakohus, et kuritahtlikkus nähtub ka B.J-i poolt sagedastes eluja töökoha vahetustes. Tuginedes B.J-i tööraamatute ärakirjadele leidis maakohus, et B.J on töötanud vaid 1–3 kuu kaupa ning kõige pikem tööperiood oli 7 kuud, ning B.J-i ütlustele, et ta on elanud lisaks X ka X ja perioodide kaupa Hispaanias. Maakohus leidis, et tahtlust ja ka kuritahtlikkust kinnitavad XXX ja XXX tõendid, mille kohaselt ei ole B.J teavitanud oma tööandjat elatise maksmise kohustusest. Ühtlasi ei pea maakohus B.J-i poolt viimases sõnas oma süü tunnistamist siiraks ja leiab, et see ei väljenda tema tegelikku seisukohta ning sealjuures tugineb maakohus ka süüdistatavapoolsele käitumisele ja eneseväljendusele kogu maakohtu istungi vältel. Samuti asus maakohus seisukohale, et viimases sõnas väljendatu puhul ei ole tegemist ka puhtsüdamliku kahetsusega karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Maakohus möönis, et B.J-i poolt oma süü eitamine on tema poolt valitud kaitsetaktika. Samas leiab maakohus, et süüteo toimepanemise eitamine on süüdistatava puhul ennastõigustav ning kantud soovist vabaneda vastutusest ja karistusest. Toimepandud teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas maakohtu hinnangul ei esine. Maakohus leidis, et B.J-i puhul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Lisaks toimepandud süüteo raskusastmele ja laadile arvestas maakohus karistuse mõistmisel ka süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse ka B.J-i varasemat karistatust ja asjaolu, et B.J on teo toime pannud katseajal. Samuti leidis maakohus, et rahalise karistuse mõistmine karistusena ei ole põhjendatud ja otstarbekas, arvestades süüdistataval lasuvat elatise võlgnevuse summat, eelmises kriminaalasjas väljamõistetud tsiviilhagide kogusummat ja käesoleva kohtuotsusega kaasnevaid kriminaalmenetluse kulusid. Mõistes süüdistatavale karistuseks rahalise karistuse, halvendab see maakohtu hinnangul veelgi süüdistatava materiaalset olukorda ja vähendab veelgi lapsele reaalset elatise maksmise võimalust. Maakohus märkis, et vastavalt KarS § 69 lg-le 1 võib kohus asendada vangistust üldkasuliku tööga üksnes süüdimõistetu nõusolekul. Maakohus ei pidanud nõusolekuks B.J-i vastust, et ta sooviks hoopis ametlikult tööle asuda, kuna üldkasuliku töö tegemise ajal ei ole võimalik võlgu hüvitada, kuna leidis, et tegemist ei ole süüdistatava selgesõnalise ja üheselt mõistetava nõusolekuga. Lisaks sellele arvestas maakohus ka süüdistatava eelnevat elukäiku, eelkõige tema töötamise ja elukoha aspektist. Kuna seniajani ei ole süüdistatav suutnud pidada töökohti, on tihti neid vahetanud ja muuhulgas elanud väljaspool Eesti Vabariiki, puudub maakohtul veendumus, et üldkasuliku töö tunde hakkab süüdistatav sooritama korralikult ja vastavalt kehtestatud graafikule. Karistuse mõistmisel, tuginedes kohtupraktikale, leidis maakohus, et käesolevas kriminaalasjas on põhjendatud mõista süüdistatavale karistuseks vangistus, mis on pooles ulatuses keskmisest sanktsiooni määrast, s.o. 3 kuud. Maakohus asus seisukohale, et eelnimetatud suurusega karistuse mõistmisel on võimalik saavutada KarS § 56 ettenähtud eesmärke. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu B.J-i kaitsja S. Politšev taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning B.J-i õigeksmõistmist. Alternatiivtaotlusena palub kaitsja teha uus otsus, millega määrata B.J-ile talle esitatud süüdistuses karistuseks rahaline karistus. 3 Kaitsja märgib, et B.J ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on jätnud oma pojale elatise maksmata. Samas on B.J selgitanud, et selle põhjuseks on sissetuleku puudumine või selle ebapiisavus. Kaitsja leiab, et elatise maksmata jätmine ei tõenda, et B.J on elatise maksmisest kõrvale hoidnud. Subjektiivse külje osas leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud KrMS § 268 lg 1 sätteid, kuna B.J-ile on süüdistus esitatud KarS § 169 järgi alates 29.01.1998, mitte 16.12.1996, aga viimasele on tuginenud maakohus. Kaitsja on seisukohal, et elu- ja töökoha vahetamine ei tõenda, et B.J oleks seda teinud selleks, et varjata oma tulusid ning elatise maksmisest kõrvale hoiduda. Kaitsja märgib, et seda võib teha ka eesmärgil, et leida rohkem tasustatud töökoht või muudel põhjustel. Lisaks leiab kaitsja, et tööraamatute ärakirjadele tuginemine on vastuolus KrMS § 233 lg-ga 1 ja § 237 lg-ga 4, kuna maakohus lisas tööraamatute ärakirjad toimikusse kohtuliku arutamise käigus. Kaitsja on seisukohal, et asjaolu, mille kohaselt ei teavitanud B.J tööandjat elatise maksmise kohustusest, ei tõenda, et viimane oleks tahtlikult elatise maksmisest kõrvale hoidnud. Esiteks rõhutab kaitsja, et sellist kohustust seadus ei sätesta ning teiseks on B.J selgitanud, et ta ei olnud teadlik, et keegi on pöördunud kohtutäituri poole sundtäitmiseks. Sealjuures jättis maakohus tähelepanuta B.J-i ütlused. Samuti ei nähtu kaitsja arvates kohtuotsusest, milliste tõendite alusel on maakohus jõudnud järeldusele, et alates 29.01.1998 kuni käesoleva ajani hoidis B.J kuritahtlikult kõrvale elatise maksmisest. Asjas puuduvad tõendid, et B.J oli kuni 2008 juunini-juulini ning edasiselt mingisugune sissetulek. Küll on tõendid selle kohta, et sissetulek oli olemas juuni-juuli 2008 (XXX). Ühtlasi märgib kaitsja, et vaatamata sellele, et B.J töötas XXX-s perioodil 22.11.2008-15.12.2008, ei olnud talle faktiliselt töötasu makstud, mida ei ole tehtud ka pärast Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni otsust tema kasuks. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu, et maakohus on jätnud arvestamata B.J-i maakohtu istungil antud selgitused, et tema ja kannatanu vahel oli elatise osas pikka aega kokkulepe, mille kohaselt viimane ei nõua B.J-ilt elatist ja kannatanu omakorda ühisvara jagamist jättes kogu ühisvara endale. Eelnimetatud kokkulepet tõendavad alljärgnevad asjaolud: kannatanu V. L. ei ole kohtutäiturile esitanud avaldust 29.01.1998 kohtuotsuse sundtäitmiseks, täitemenetlus alustati aastal 2002, kannatanu ütlused, mille kohaselt viimane ei ole nõudnud B.J-ilt kohtuotsuse alusel elatise maksmist, kannatanu poolt esitatud kuriteoteade elatise mittemaksmise kohta ainult 27.03.2008 ning Harju Maakohtule hagiavalduse elatise suurendamiseks juunis 2008, eelnimetatud avaldused esitas kannatanu pärast B.J-iga asetleidnud konflikti seoses ühisomandis oleva korteriomandi müümisega põhjusel, et kannatanu ei soovinud vormistada dokumenti elatise nõudmisest loobumise kohta. Kaitsja märgib, et maakohtu istungil jäid eelnimetatud asjaolud tuvastamata, mistõttu ei olnud kriminaalasja materjalid piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses ning maakohtul tulnuks kohaldada KrMS § 238 lg 1 p
9. Karistuse osas märgib kaitsja, et maakohtu otsusest ei selgu, mille alusel on maakohus jõudnud järelduseni, et karistuse eesmärke vastavalt KarS § 56 lg-le 2 ei ole võimalik saavutada rahalise karistuse mõistmisega. Elatise võlgnevus, eelmises kriminaalasjas rahuldatud tsiviilhagid ja käesolevas kriminaalasjas menetluskulud, ei ole kaitsja arvates sellised asjaolud, mis annaksid alust arvata, et karistuse eesmärke ei ole võimalik rahalise karistusega saavutada, vaid seda, et B.J on vajalik karistuse täitmiseks omada tulevikus piisavat sissetulekut. Ühtlasi märgib kaitsja, et B.J kinnitas juba maakohtu istungil, et ta soovib leida ametlikku tööd ja hakata elatist tasuma ning seega on tal reaalne võimalus täita rahalist karistust. Samas on KarS § 70 lg 1 alusel rahalise karistuse täitmata jätmisel kohtul alati võimalus asendada see vangistusega. 4 Samuti leiab kaitsja, et kuigi rahaline karistus raskendab B.J-i materiaalset olukorda ja lapsele reaalset elatise maksmise võimalust, halveneb see veelgi B.J-i karistamisel vangistusega, kuna vabaduses oleks viimasel võimalik leida töökoht ja saada sissetulekut. B.J palub oma apellatsioonis mõista talle süüditunnistamise korral rahaline karistus. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt tunnistas apellant kohtuistungil, et ei ole elatist maksnud, kuid see ei olnud kuritahtlik kõrvalehoidmine, vaid selleks olid olemas põhjused. Apellant ei ole pärast lahutust
10. jaanuaril 1998 elatist maksnud, kuna apellandil ja V. L. oli ühisvarana korter XXX ning pärast lahutust sõlmisid nad kokkuleppe, millega V. L. loobus elatisest ja apellant loobus korterist. Esialgu, s.o peale
11. detsembrit 1996, andis apellant raha oma ema R. S. kätte ning R. S. on viinud lapsele nii raha kui ka riideid paarikümnel korral. V. L. valetab, et R. S. on toonud raha ainult paaril korral sünnipäevaks. Apellant on alati lapse vastu huvi tundnud, kuid V. L. , rikkudes perekonnaseadust, keelas tal lapsega kokkusaamise. Apellant on pidevalt otsinud tööd, püüdes leida paremaid töötingimusi ja suuremat palka. Ta on elanud seal, kus parajasti töötas, ning ei ole varjanud oma töökohti ega palka. Kõik teenitud raha laekus tema pangaarvele. Kui ta oli jäänud pikemaks ajaks töötuks, otsustas ta
12. märtsil 2001 lennata Hispaaniasse otsima uut ja paremat elu. Samal ajal sai ta tuttavaks oma tulevase elukaaslase K. P. ning
13. augustil 2002 sündis neil Hispaanias tütar. Apellandile on alati olnud majanduslikult abiks sugulased – nii apellandi kui tema naise vanemad. Abiks on olnud ka sotsiaalministeerium, kes rahastas lapse lastaia ja kooli, mida tehakse ainult erandjuhtudel, kui lapse vanemad on majanduslikes raskustes ja töötud. V. L. valetas, kui ütles, et ta tunneb apellandi elukaaslast, kes olevat talle öelnud, et apellant on kogu aeg töötanud, kuid mitteametlikult. Apellant ei leidnud Hispaanias tööd, probleemiks oli nii keeleoskus, erialase kogemuse puudumine kui see, et ta oli immigrant jne. Apellandi elukaaslane vahetevahel töötas ja apellant on tegelenud kõik need aastad lapse kasvatamisega.
14. a jaanuaris saatis ema apellandile raha, et ta Eestisse tuleks, sest ta oli V. L. u vanematelt teada saanud, et V. L. soovib XXX korterit müüa, kuid ei saa seda ilma apellandi nõusolekuta teha. Ootamatult esitas V. L. koos oma advokaadiga apellandile nõudmise, et kui apellant allkirjastab vajalikud paberid korteri müügiks, siis V. L. ei nõua elatise suurendamist. Apellant šantaažile ei allunud ning V. L. u advokaat ähvardas teda kaheks aastaks vangi panna. Apellant elab oma ema juures ning on raha ja töö puudumise tõttu ema poolt ülalpeetav. Apellant on püüdnud tööd leida,
15. a leidis ta tööd XXX, kuid töötasu tema kätte ei saanud, kuna peab õigeks emale võlad ära maksta. Veel töötas ta XXX, töökoht oli X ning ema laenas talle raha sinna sõitmiseks ja söögiks. Väiksem osa töötasust sai apellandi ema kätte, suurem osa on siiani saamata (töövaidluskomisjoni otsus on Narva kohtutäituri Andrei Kreki käes täitmiseks). Täitemenetlust alustati apellandi suhtes
16. oktoobril
17. Apellant ei saanud kätte kohtutäituri esimest kutset. V. L. valetas kohtus kohtutäituri poole pöördumise asjaolude osas, et varjata apellandiga
18. a sõlmitud kokkulepet. Kohus ei arvestanud arusaamatutel põhjustel apellandi puhul kergendavaid asjaolusid – apellant tunnistas puhtsüdamlikult ennast süüdi selles, et pole maksnud ega varjanud ennast, teatas vabatahtlikult kohtule oma endised töökohad ja aitas eeluurimist, ta ei valetanud kohtus. Apellant on saanud vanemaks ja õppinud oma vigu tunnistama ning kahetseb siiralt, et ei ole otsinud V. L. kokkulepet, et koos last kasvatada, kuid seda pole ka V. L. teinud. V. L. ei kooskõlastanud apellandiga lapse nime vahetust ning šantažeeris apellanti, teades tema tingimisi karistust. Kohut ei huvitanud, miks apellant elukohast lahkumise keeldu rikkus. Apellant igatses oma pere järele ja kartis perekonda kaotada, seetõttu sõitiski ta kaheks kuuks nende juurde. Apellant hoiatas oma ema, et kui teda otsitakse, siis ta annab talle koheselt teada. 5 Kohtunik suhtus apellanti algusest peale vaenulikult ning katkestas teda pidevalt kohtuistungil ja ei pööranud tema selgitustele tähelepanu, mis tekitab kahtlusi kohtuniku erapooletuses. Et mitte mõista kergemat karistus, rikkus kohtunik menetlust. Kohus ei arvestanud apellandi varalist seisu ning mõistis temalt välja kriminaalmenetluse kulud, halvendades tema materiaalset olukorda veelgi, vähendades sellega ka elatise maksmise võimalust. Apellant oli kohtusaalis viisakas, kuid kohtunik naeris tema üle, kui apellant avaldas, et eelistaks rahalist karistust (sugulased laenaksid talle selle tasumiseks raha), ning andis selgelt mõista, et apellandi koht on vanglas. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Viru Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt B.J-i õigeksmõistmist. Esitatud taotlusest lähtudes analüüsis ja hindas ringkonnakohus kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud B.J-ile esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus ei nõustu B.J-i kaitsja poolt apellatsioonis toodud etteheitega nagu rikkunuks maakohus KrMS § 268 lg 1 sätteid sellega, et on kohtuotsuses viidanud B.J-i poolt elatise mittemaksmise perioodi arvestamisel kuupäevale
19. detsember 1996, mitte aga
20. jaanuarile 1998, nagu on kirjas B.J-ile esitatud süüdistuses. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on Kohtla-Järve Linnakohtu
21. jaanuari 1998 kohtuotsusega D. R. (B.J-ilt) oma poja M. R. (L.) ülalpidamiseks välja mõistetud elatis 600 krooni kuus ja seda tagasiulatuvalt alates
22. detsembrist
23. Ringkonnakohus leiab, et kuupäevaks, millest alates on võimalik üldse rääkida elatise maksmisest kõrvalehoidumisest, saab olla vaid kuupäev millal pandi isikule kohustus elatist maksta. Käesoleval juhul on taoliseks kuupäevaks
24. jaanuar 1998, s.o kuupäev, mil maakohus mõistis B.J-ilt välja elatise oma poja ülalpidamiseks. Samas ei ole nimetatud kuupäev samastatav kuupäevaga, millest alates arvestatakse elatise võlgnevust. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole ületanud kohtuliku arutamise piire. Ringkonnakohus leiab, et B.J-i kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et maakohus rikkus KrMS § 233 lg 1 sätteid sellega, et võttis kohtumenetluses kriminaalasja materjalide juurde B.J-i tööraamatute koopiad, väärib tähelepanu. 6 KrMS § 233 lg 1 kohaselt võib kohus süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul kriminaalasja lahendada tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on B.J-i kaitsja teinud kohtule taotluse lisada kriminaalasja materjalide juurde koopiad B.J-ini tööraamatutest ning prokurör nõustus sellega. Kohtumääruse alusel on nimetatud koopiad lisatud kriminaalasja materjalide juurde ning neid on kohus kohtuistungil ka uurinud (tl 144, 146). Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud. Seega on B.J-i tööraamatute koopiate lisamisel maakohus tõepoolest rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samas nähtub maakohtu otsusest, et vaatamata kohtuistungil täiendavate tõendite vastuvõtmisele ei ole kohtus otsuse tegemisel tuginenud vaid nimetatud tööraamatute koopiatele. Seega ei kaasnenud käesolevas asjas lühimenetluses kohtuistungil täiendavate tõendite asja juurde võtmisega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu kriminaalkolleegium ei loe seda rikkumist oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. B.J ja kaitsja on apellatsioonides viidanud kokkuleppele B.J-i ja V. L. vahel, mille kohaselt V. L. loobus B.J-ilt elatisraha nõudmast ja B.J loobus omakorda V. L. kasuks nende ühisest korterist XXX. V. L. on taolist kokkulepet eitanud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda V. L. sellekohaste ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohtu arvates viitavad taolise kokkuleppe puudumisele ka B.J-i enese ütlused, milliste kohaselt ta keeldus V. L. loa andmisest nimetatud korteri müügiks. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks pidanuks B.J, juhul kui tema ja V. L. vahel oli sõlmitud ülakirjeldatud kokkulepe, keelduma korteri müügist. Pealegi on Perekonnaseaduse § 109 kohaselt kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, tühine. Apellatsioonis ja ka ringkonnakohtu istungil on B.J väitnud, et tegelikkuses on ta pojale elatist maksnud, kuid teinud seda oma ema kaudu, kellele ta andis raha ja kes seejärel edastas selle V. L. Taolisi kordi on süüdistatava väidete kohaselt olnud vähemalt
25. Samas on B.J nii kohtuistungitel kui ka apellatsioonis väitnud, et ta on vaene inimene, ta pole töötanud ja teda on toetanud tema perekond. Seega tuleneb B.J-i taolistest väidetest, et tal puudusid iseseisvad sissetulekud ja enesega toimetulekuks sai ta abi oma emalt (isegi Hispaanias viibides toetas teda ema). Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas saanuks B.J siis vähemalt 100 korral maksta oma pojale elatist, kui tal enese ütluste kohaselt puudus töö ja ta ei omanud sissetulekut. Seega on V. S. sellekohased väited elatise maksmise kohta vastuolulised ning seetõttu ei pea ringkonnakohus neid usaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et otseselt lükkavad B.J-i väited elatise maksmise kohta ümber V. L. ühetaolised ütlused elatise mittemaksmise kohta B.J-i poolt. Esitatud apellatsioonides on B.J ja tema kaitsja leidnud, et B.J-i poolt elatise mittemaksmist oma alaealisele pojale ei saa vaadelda kui kuritahtlikku kõrvalehoidumist elatise maksmisest, sest B.J puudus töökoht ja seega ka sissetulek. 7 Ringkonnakohus leiab, hinnates isiku käitumise kuritahtlikkust elatise mittemaksmisel, tuleb arvestada mittemaksmise perioodi pikkust ja võlgnevuse ulatuslikkust aga samuti tulude varjamist, sagedast töö-ja elukoha vahetamist jne. B.J on jätnud elatise maksmata alates
26. detsembrist 1996 kuni käesoleva ajani, s.o peaaegu 14 aasta jooksul ning elatise võlgnevus ületab praeguseks hetkeks 100 000 krooni. Arvestades elatise mittemaksmise perioodi pikkust, tuleb ringkonnakohtu arvates hinnata B.J-i taolist käitumist kuritahtlikuna. Ringkonnakohtu arvates ei muuda asjaolu, et B.J puudus töökoht tema käitumist elatise mittemaksmisel õiguspäraseks, sest oma ülalpidamiskohustuse korrektseks täitmiseks peab isik kasutama kogu oma vara. Käesoleval juhul on B.J aga ise kinnitanud, et talle kuulus ühisvarana korter X. Samas nähtub B.J-i enese ütlustest, et ka ajavahemikel, mil süüdistatav omas töökohta, seega ka sissetulekut, ei ole ta täitnud talle pandud ülalpidamiskohustust oma poja ees. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel B.J-ile on kohus arvestanud kõigi KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaoludega. Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid B.J-ile mõistetud karistuse muutmist, ringkonnakohtule esitatud ei ole. Apellatsioonis taotletakse B.J-i karistamist rahalise karistusega. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud taotlus ei kuulu rahuldamisele. Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. B.J ei ole oma poja ülalpidamiskohustust täitnud alates 1996 aastast ning tema võlgnevus ületab 100 000 krooni. Samas on B.J suhtunud oma kohustuste täitmisesse täiesti ükskõikselt, võtmata midagi ette oma võlgnevuse vähendamiseks. Arvestades kuivõrd ulatuslikult rikkus B.J õiguskorda, leiab ringkonnakohus, et tema süü suurus ei võimalda mõista talle rahalist karistust. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et rahalise karistuse mõistmine raskendaks veelgi B.J-i materiaalset olukorda. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse puhul menetluskulud süüdimõistetu. Nimetatud sättest tulenevalt ongi maakohus B.J-ilt välja mõistnud kohtukulud, mis koosnesid kaitsjale väljamõistetud kaitsjatasudest, sundrahast ning kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise tasust. Ringkonnakohus leiab, et B.J-ilt väljamõistetud kohtukulud ei ole niivõrd suured, et B.J ei oleks võimeline neid tasuma. Aarne Sarjas Mati Kartau 8 Agu Timmi