Obsah (7)

§ 200§ 199§ 64§ 121§ 68§ 65§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-18545 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Urmas R

§ 200

lg 2 p 7 järgi; S.D süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9, § 200 lg 2 p-de 4,7 järgi; Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. oktoobri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad H.L ja S.D Prokurör Anneli Lumiste H.L, ik: XXX, elukoht XXXX XXXXX XXXXXXX; kodakondsus XXXXXXXXXX; X XXXXX XXXXXXXX; emakeel vene keel; ei tööta, ei õpi, varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral; tõkend – vahistamine; Süüdistatavad Kaitsjad S.D, ik: XXX, elukoht XXXXX XXX XXXXXXX; kodakondsus XXXXXXXXXXX; XXXXXXXXXXXX; emakeel vene keel; ei tööta, ei õpi; varem kriminaalkorras karistatud 1-l korral; tõkend vahistamine Advokaadid Nadežda Kikkas ja Liis Toomsalu 1 RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. oktoobri 2010 otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 S.D süüditunnistamises ja karistamises

§ 200

lg 2 p-de 4,7 järgi 20.07.2009 episoodis, talle

§ 200

lg 2 p-de 4,7 järgi karistuse mõistmise osas ning talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

Teha selles osas uus otsus, millega: 1.1.1 Tunnistada S.D süüdi

§ 200

lg 2 p-de 4,7 järgi ja mõista talle karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust; 1.1.2 Tunnistada S.D süüdi

§ 121

järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust; 1.1.3 S.D-le

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud karistus - 9 kuud vangistust - jätta muutmata; 1.1.4

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning mõista S.D-le liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada lõplikku karistust 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 aastat 4 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg 12.10.2009. kuni 14.10.2009, s.o 3 päeva, arvestada

§ 68

lg 1 alusel karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks mõista S.D-le 2 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1.2 H.L-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 200

lg 2 p 7 järgi ning talle

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

Teha selles osas uus otsus, millega: 1.2.1 Tunnistada H.L süüdi

§ 200lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vabadusekaotus kestusega 2 aastat 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o kestuseni 1 aasta 8 kuud vangistust. 1.2.2

§ 65

lg 2 alusel moodustada liitkaristus 22.04.2009 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 6 kuu võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõsta süüdistatavale mõista vangistus kestusega 4 aastat 2 kuud. Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. H.L-i apellatsioon rahuldada, S.D apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. oktoobri 2010 otsusega tunnistati H.L süüdi

§ 200lg 2 p 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 22.04.2009 Harju Maakohtu otsusega 2 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 2 aasta 6 kuu võrra ning mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 22.07.2009. S.D tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi ning mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust;

§ 200

lg 2 p-de 4,7 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 3 päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 7.12.

1. Kohtuotsusega tunnistati süüdi veel I.M, N.Z ja O.V, kelle osas ei ole maakohtu otsust aga vaidlustatud. H.L ja S.D tunnistati süüdi selles, et nad 20.07.2009 kella 19:00 ajal Tallinnas XXXXXX XX maja vastas asuval haljasalal olevate pinkide juures tungisid grupis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale S. P.. H.L lõi kõigepealt kannatanut ühel korral rusikaga näo piirkonda ning peale seda, kui kannatanu püüdis põgeneda ja kukkus, ründasid teda koos, pekstes S. P. jalgadega õla, kaela ja pea piirkonda, lüües kannatanut vähemalt kaheksa korda, millega põhjustasid kannatanule füüsilist valu. Kui kannatanu lamas kõhuli maas ja kestis veel tema suhtes eelnevalt tarvitatud vägivalla mõju, surus S.D ta vastu maad ning samal ajal võttis H.L kannatanu riiete taskutest omastamise eesmärgil ära paki sigarette Marlboro Frost maksumusega 42.00 krooni ja mobiiltelefoni №kia 5140 maksumusega 700 krooni, mille nad omastasid. Antud teoga tekitati kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi - nahamarrastused otsmikul ja kaelal, õlaliigese põrutuse ning varalist kahju kokku summas 742.00 krooni. S.D tunnistati lisaks sellele süüdi veel kahes röövimise episoodis ja ühes varguse episoodis.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad H.L ja S.D . Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 S.D taotleb maakohtu otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas. Vaidlustamata talle mõistetud karistuse kestust, palub apellant jätta pool talle mõistetud karistusest tingimisi täitmisele pööramata. Apellant leiab, et kui ta on allutatud kriminaalhooldusele, omab see tema õiguskuulekuse kujundamisel paremat toimet. Süüdistatav märgib sedagi, et vabaduses on tal võimalik asuda tööle ema firmas, seega teenida ausalt sissetulekut ning maksta tsiviilhagisid. 2.2 H.L leiab apellatsioonis, et tema käitumine tuleb tegelikkuses kvalifitseerida

§ 200lg 1 järgi.

Seetõttu ei ole ta nõus ka talle mõistetud karistusega, paludes ka selles osas maakohtu otsus tühistada ning mõista talle leebem karistus.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid mõlemad apellandid esitatud taotluste juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning apellatsioonid rahuldada. Seda toetasid ka nende kaitsjad. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kohtuliku uurimise 3 ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu, mis on omakorda toonud kaasa materiaalõiguse väära kohaldamise. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel S.D poolt esitatud apellatsiooni piiridest, kuivõrd materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tulemil on raskendatud tema olukorda. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
2. Käesolev kriminaalasi on lahendatud lühimenetluses. Kuigi maakohtus tunnistasid nii H.L kui ka S.D ennast neile inkrimineeritud kuriteos täielikult süüdi, tuleb silmas pidada, et kestva praktika kohaselt ei vabasta ka süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise ning kohtuotsuse aluseks olevate tõendite hindamise kohustusest. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on tõendeid vääralt hinnates jõudnud järeldusele, et H.L ja S.D tuleb tunnistada süüdi grupiviisilise röövimise toimepanekus.
3. Selleks, et teha

§ 200

lg 2 p 7 järgi süüdimõistev otsus H.L-i ja S.D suhtes, tulnuks tuvastada põhimõtteliselt järgnev – ühiselt ja kooskõlastatult otsustati kasutada kannatanu suhtes vägivalda, millele eelnevalt või mille käigus jõuti kokkuleppele (nt kasvõi vaikimisi) ka selle osas, et võtta kannatanult vägivalda (või selle kestvat toimet) kasutades ära talle kuulunud vallasasju. Oluline on seejuures just tähele panna, et ühine ja kooskõlastatud pidi olema isikute käitumine mitte ainult vägivalla kasutamise, vaid ka selle toimel teostatava kannatanule kuuluvate vallasasjade äravõtmise (valduse murdmise) osas. Maakohtu poolt kohtuotsuse aluseks võetud tõendeid hinnates sellisele järeldusele ringkonnakohtu arvates aga jõuda ei saa.

1. Iseenesest väljaspool vaidlust on see, et H.L ja S.D olid suurema grupi liikmeiks, kellel tekkis konflikt kannatanu ning tema sõpradega; süüdistatavad olid nendeks isikuteks, kes osapoolte vahel tekkinud kakluse käigus kasutasid füüsilist vägivalda kannatanu S. P. suhtes. Tõendamist on leidnud seegi, et H.L võttis konflikti käigus ära süüdistuses näidatud kannatanule kuulunud esemed (suitsupaki ja telefoni). Kuid nagu ringkonnakohus eelnevalt juba sedastas, ei kinnita maakohtu poolt uuritud tõendid seda, et selles äravõtmisteos oleks ühiselt ja kooskõlastatult koos H.L-iga osalenud ka S.D. 6.1 Tõendatuks saab lugeda seega tõepoolest selle, et H.L ja S.D kasutasid koos kannatanu suhtes vägivalda. See tuleneb esmalt juba kannatanu enda ütlustest (vt maakohtu otsus lk 11), seda on tunnistanud ka süüdistatavad ise (vt maakohtu otsuse lk 18-20). Kannatanule kuulunud asjade äravõtmise osas on uuritud tõendid aga lahknevad või kinnitavad pigem seda, et selle toimepanijaks oli üksnes H.L. Süüdistuse kohaselt on H.L-i ja S.D ühist ja kooskõlastatud käitumist vallasasjade äravõtmisel nähtud selles, et S.D hoidis kannatanut kinni ning samal ajal võttis H.L need esemed ära. Kui selline käitumine leiaks tõendamist, võiks ehk tõepoolest rääkida grupiviisilisest röövimise toimepanekust, seda vähemalt kuriteokoosseisu objektiivse külje mõttes; kuid ka siis tuleks täiendavalt tõendada, et G. Mitškevitš nägi ja sai aru, et H.L võtab ära kannatanule kuuluvaid esemeid ning ta soovis selles äravõtmisteos enda isikliku teopanusega osaleda. Kuid nagu öeldud, sellist järeldust ringkonnakohtu hinnangul aga teha ei saa. 6.2 Uuritud tõenditest tuleneb asjade käik sellisena, nagu see on käsitlemist leidnud süüdistuses, esmalt tunnistaja R. Z. ütlustest (vt otsuse lk 16). Seejuures kajastab tunnistaja R. Z. aga vaid seda, mida ta väidetavalt kuulis kannatanu S. P.. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et tehiolude selline tuvastamine on sõnaselges vastuolus KrMS § 68 lg-s 5 märgituga. Kannatanu enda 4 ütlustest – vähemalt mitte neis, mille on otsuse tegemisel aluseks võtnud maakohus - sellekohast teavet aga ei nähtu (vt otsuse lk 11). Süüdistatav H.L on samal ajal andnud ütlusi, kus ta tunnistab põhimõtteliselt koos S.D-ga kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist, kuid kinnitab ühtlasi, et vallasasjad võttis ta ära üksinda ning S.D teadmata. Maakohus kajastab selgesõnaliselt H.L-i ütlusi, mille kohaselt pani ta maast leitud mobiiltelefoni ja kannatanu taskust võetud suitsupaki omastamise eesmärgil enda taskusse, mida keegi teine aga ei näinud (vt otsuse lk 18). Seejuures on leidnud tõendamist seegi, et need esemed jäid pärast süüteo toimepanemist H.L-i valdusesse; suitsud suitsetas ta ära (vt otsuse lk 19), mobiiltelefoni müüs aga maha, mida kinnitavad ka tunnistaja A. J. ütlused (vt otsuse lk 13). Ka see kinnitab kaude, et H.L oli röövimise üksiktäideviija. 6.3 Sisuliselt analoogiline teave tuleneb kaassüüdistatav S.D ütlustest. Ka tema tunnistab, et tarvitas kannatanu suhtes vägivalda, peale mida lahkus vahetust sündmuskohast. Kas ja mida H.L kannatanult ära võttis, ei tea tema midagi (vt otsuse lk 20). Et H.L jäi teatud ajal üksinda kannatanu juurde, tuleneb ka tunnistaja J. V. ütlustest, kelle kirjelduse kohaselt seisis mõnda aega peale konflikti algust S.D üksi pargipingi juures, H.L oli aga üksinda kannatanu juures, kes oli sel ajal veel maas pikali (vt otsuse lk 14). Seejuures kajastab nimetatud tunnistaja veel vestlust, mis leidis hilisemalt aset S.D ja H.L-i vahel, mille käigus kinnitas teine esimese küsimusele vastates, et kannatanult ta midagi ei võtnud (samas).
2. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et tõendamata on süüdistuse väide selle kohta, et S.D ja H.L panid ühiselt ja kooskõlastatult toime röövimise. Isegi kui lugeda kannatanu S. P. ütlustega tõendatuks, et samaaegselt vallasasjade äravõtmisega ühe isiku poolt hoidis teine vägivalda tarvitanud isik teda kinni (vt kd 1, tlk 10 ja 18), ei ütle see eraldivõetult veel midagi selle kohta, et S.D oleks olnud sellest teadlik ehk teisisõnu – et ta oleks tegutsenud kannatanule kuulunud vallasasjade äravõtmisel kooskõlastatult H.L-iga kaastäideviimise mõttes. Osundatud tõendid sellekohast järeldust ei kinnita, teisi tõendeid, mis toetaks süüdistuse versiooni toimunust, aga ei ole. Seega leiab ringkonnakohus, et kuigi tõendamist on leidnud, et S.D ja H.L kasutasid grupiviisiliselt kannatanu suhtes vägivalda, on valduse murdmise ning kannatanule kuulunud esemete äravõtmise näol tegemist nn täideviimisekstsessiga, kus H.L väljus sündmuste käigus kujunenud teoplaanist (kannatanu peksmine) ning realiseeris röövimise koosseisu üksiktäideviijana. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul ei olnud S.D sellest äravõtmisteost üleüldse teadlik, puudub põhjus ka edasiselt arutleda tema käitumise võimalikust vastavusest kaasaaitamisteole.
3. Seetõttu tuleb maakohtu otsus S.D ja H.L-i süüditunnistamises ja karistamises nimetatud episoodi osas tühistada. H.L-i käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 200

lg 1 järgi, S.D käitumine aga

§ 121järgi.

II 9. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus S.D-le mõistetava karistuse küsimuse. Tühistades maakohtu otsuse ühe röövimise episoodi osas ning kvalifitseerides selle ümber

§ 121

järgi, tuleb tühistada maakohtu otsus ka S.D-le

§ 200lg 2 p-de 4,7 järgi mõistetud karistuse ning lõpliku liitkaristuse osas.

10. Vaatamata ühe röövimise episoodi osas S.D käitumise ümberkvalifitseerimisele tuleb jätkuvalt silmas pidada, et S.D on pannud toime kaks röövimise episoodi ja seda suhteliselt lühikese ajaperioodi vältel. Mõlemal korral oli tegemist grupiviisilise süüteoga, kusjuures kannatanutele põhjustati mõlemas episoodis röövimise toimepanemisel tervisekahjustusi

§ 1215 mõttes (s.o tegemist ei olnud pelgalt peksmise või valu põhjustamisega).

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et karistus ei saa olla sanktsiooni minimaalses määras, mistõttu mõistab kriminaalkolleegium S.D-le

§ 200

lg 2 p-de 4, 7 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud karistuse – 9 kuud vangistust – jätab ringkonnakohus muutmata.

§ 121

järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest mõistab ringkonnakohus S.D-le karistuseks 6 kuud vangistust. Süüdisatava isikuandmeid silmas pidades asub ringkonnakohus seisukohale, et rahaline karistus ilmselgelt ei täidaks enda eripreventiivseid eesmärke; süüdistatav on juba varasemalt kriminaalkorras karistatud, kuid see ei ole taganud tema õiguskuulekust. Seetõttu on ainukeseks võimaluseks vangistuse mõistmine, mis võib ringkonnakohtu hinnangul jääda sanktsiooni alampiiri lähedale.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõistab ringkonnakohus S.D-le liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb seda vähendada 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 aastat 4 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg 12.10.2009. kuni 14.10.2009, s.o 3 päeva, tuleb arvestada

§ 68

lg 1 alusel karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks mõistab kriminaalkolleegium S.D-le 2 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguse osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 11. Edasiselt lahendab ringkonnakohus S.D apellatsioonis esitatud taotluse jätta talle mõistetud karistus osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus ei pea karistuse sellist revideerimist võimalikuks. 11.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-99-06 sedastanud, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab ringkonnakohtu hinnangul Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse (vabadusekaotuslik) karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka reaalselt täitmisele. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. 11.2 Need tingimused oleksid

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Oluline on märkida sedagi, et väljakujunenud praktika kohaselt saab isikut karistuse kandmiselt tingimisi vabastada vaid kergemaliigiliste süütegude korral, mida röövimise toimepanek aga kindlasti ei ole. Oluline on silmas pidada veel, et apellandi poolt taotletud lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla alles seejärel, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kuid arvestada tuleb täiendavalt, et nimetatud šokivangistus saab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla vaid lühiajaline, täpsemalt peab see olema mõõdetav kuudes, mitte aga aastates. 12. Seega tuleb apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamiseks esmalt leida, et esinevad kas tegu või selle täideviijat iseloomustavad märkimisväärsed eripärad, mis annaks alust jätta mõistetud karistus kas tervikuna või osaliselt reaalselt täitmisele pööramata. Kriminaalkolleegiumi hinnangul 6 tuleb seda käesoleval juhul otsustavalt eitada. S.D on lühikese ajaperioodi vältel pannud toime neli kuritegu, millest kaks on rasked esimese astme kuriteod, s.o röövimised. Seejuures on süüdistatav varasemalt karistatud vabadusekaotusliku karistusega, mille ta on täies mahus ka ära kandnud. Seega ei saaks juba iseenesest käesoleval juhul saavutada nn šokivangistuselt taotletavat eesmärki (vt otsuse p 11.2), mida kohtupraktika kestvalt aga nõuab. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud taotlus mõistetud karistuse täiendavaks individualiseerimiseks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd puuduvad

§ 73- § 74 kohaldamise eeldused.

III 13. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse H.L-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 200

lg 2 p 7 järgi ning kvalifitseerib tema käitumise ümber

§ 200lg 1 järgi.

Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka mõistetud karistuse osas, samuti

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

14. Vaatluse all oleva kuriteo pani H.L toime katseajal, sisuliselt kohe peale seda, kui ta oli vabastatud kinnipidamiskohast talle eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt. See näitab üheselt, et H.L ei suuda käituda vabaduses viibides õiguskuulekalt. Kuid sarnaselt maakohtule osundab ringkonnakohus, et süüdistatav on enda süüd tunnistanud, samuti avaldanud kahetsust. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et H.L-ile tuleb toimepandud kuriteo eest mõista karistuseks vabadusekaotus kestusega 2 aastat 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistus vähendada 1/3 võrra, s.o kestuseni 1 aasta 8 kuud.

§ 65

lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust suurendada 22.04.2009 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 6 kuu võrra ning lõplikuks liitkaristuseks tuleb süüdistatavale mõista 4 aastat 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata. IV 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1,2, § 340 lg-st 1, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. H.L-i apellatsioon rahuldada, S.D apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Urmas Reinola Julia Katškovskaja 7