4-10-1591 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number
- mail 2011.a, Narva kohtumaja Kohtunik Larissa Prokopenko Kohtuistungi sekretär Jana Pelepelina Tõlk Diana Arhipova, Valentina Mickelson Menetlusalune isik/kaebuse esitaja P.I, isikukood XXX, elukoht XXX Kohtuväline menetleja Ida Prefektuur Väärteoasi P.I kaebused Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse välijuhi Mihhail Denissovi 29.04.2010 üldmenetluse otsusele nr 2330,10,003326 ja 05.05.2010.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,10,
- 4-10-1591 (2330,10,003326; 2330,10,003429) Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja: P.I Kohtuvälise menetleja esindaja: Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullpolitseinik vanemväärteomenetleja ülesannetes Irina Reino. Tunnistajad: V B , T S , D N , M V , J Z , G Z . Kohtuistungi toimumise aeg 28.03.2011.a., 03.05.2011 RESOLUTSIOON Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §-st 132 p 1 ja § 135 lg 2, kohus otsustas: Jätta P.I kaebused rahuldamata ja Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse välijuhi Mihhail Denissovi 29.04.2010.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,10,003326 ja 05.05.2010.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,10,003429, muutmata. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu kantseleis alates 10.06.2011.a. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Asjaolud ja menetluse käik Ida Prefektuuri 29.04.2010 otsusega väärteoasjas nr 2330,10,003326 karistati P.I KarS § 372 lg 1 järgi rahatrahviga 149 trahviühikut, s.o 8940 krooni, selle kohta, et tema 04.04.2010 kell 12:20 Narva-Narva-Jõesuu-Hiiemetsa maanteel teostas tasulist reisijate vedu ilma tegevusloata ja sellega teostas majandustegevust, kus tegevusluba, registreering või ettevõtte tunnistamine on nõutav. 19.05.2010 esitas P.I kohtuvälise menetleja otsuse peale Viru Maakohtule kaebuse, taotledes selle tühistamist täies ulatuses ning väärteomenetluse lõpetamist tema teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebaja leiab, et aset leidnud menetlusõiguste normide olulist rikkumist, väärteo toimepanemine ei ole tõendatud, kaebuse esitaja viis oma autoga inimesi veo eest raha võtmata, mis on kinnitatud tunnistajate ütlustega. Samuti kaebaja arvab, et määratud karistus ei vasta väärteo raskusele ning on vastuolus karistuse kohaldamise alustega, sest tegevus ei toonud kaasa raskeid tagajärgi, menetlusalune isik ei takistanud väärteomenetluse käiku ja täitis kõiki menetleja korraldusi. 25.05.2010 saabus kohtusse Viru Maakohtu nõudmisel väärteotoimik
- Samuti Ida Prefektuuri 05.05.2010 otsusega väärteoasjas nr 2330,10,003429 karistati P.I KarS § 372 lg 1 järgi rahatrahviga 157 trahviühikut, s.o 9420 krooni, selle kohta, et tema 08.04.2010 kell 09:35 Narva-Narva-Jõesuu-Hiiemetsa maanteel teostas tasulist reisijatevedu ilma tegevusloata ja sellega teostas majandustegevust, kus tegevusluba, registreering või ettevõtte tunnistamine on nõutav. 24.05.2010 esitas P.I kohtuvälise menetleja otsuse peale Viru Maakohtule kaebuse, taotledes selle tühistamist täies ulatuses ning väärteomenetluse lõpetamist tema teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuse sisu on sama, mis on kaebuses väärteoasjas 233010003326 ning avaldab seisukohta, et kaebuse esitaja arvamisarvamusel tunnistaja V B ütlustusse tuleb suhtuda skeptiliselt ja välja jätta tõendusmaterjalide hulgast, sest V B on ise Ida Prefektuuri töötaja. 04.06..2010 saabus kohtusse Viru Maakohtu nõudmisel väärteotoimik
- 31.08.2010 kohtumäärusega ühendati väärteoasjad V™S § 63 lg 3 alusel ühte menetlusse. 07.03.2010 kohtumäärustega võeti P.I kaebused menetlusse. Viru Maakohtu Narva kohtumajas 28.03.2011.a. ja 03.05.2011 toimunud istungitel jäi menetlusalune isik esitatud kaebuste juurde. Kohtuvälise menetleja Ida Prefektuuri ametnik leidis kohtus, et kaebused tuleb jätta rahuldamata ja Ida Prefektuuri 29.04.2010 otsus väärteoasjas nr 2330,10,003326 ja 05.05.2010 otsus väärteoasjas nr 2330,10,003429 muutmata. Tõendid ja kohtuotsuse põhjendused Menetlusalune isik P.I andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta käib juba kaua aega õigeusu kirikus ning esimesest päevast alates aitas vanainimesi koduni. Siis hakatigi teda paluma kord kirikuni kord aiamaale viia. Sel ajal tal oli vaja käia aiamaal kaks kord päevas, Narva- Jõesuus. Tal oli seal suur koer. Käis seal kord koera söötmas, kord lihtsalt aeda kontrollimas, kuna koer oli tige ning naabrid kaebasid tema peale. Üks kord sõitis ta Tallinnast Narva ning tee peal läks auto 2
(8)katki, oli öö ja ta oli ikka päris hirmunud. Siis andis endale lubaduse, et kui keegi teda peale võtab, siis hakkab ise ka alati teisi aitama. 04.04.2010 olid koos temaga autos 5 inimest, selle hulgas paar Sankt-Peterburist ning noormees ütles, et pidi tema vastu tunnistama. 08.04.2010 oli tema autos kaks noormeest, üks naine Jelena, kes oli temale tuttav ja B , kes ise astus sisse. Kokkulepet seoses maksmisega ei olnud, reisijad tulid autosse teeäärselt teelt ning ise palusid nad tasuta viia. Tunnistaja T S andis kohtus ütlusi, millest ilmneb, et ta pidi sõitma Kreenholmile arsti juurde. Seisis bussipeatuses, üks auto sõitis ette, uks avanes ning autojuht küsis, kas sõidate? Ta vastas jaatavalt. Kaebuse esitajaga ei ole ta isiklikult tuttav, aga ta on väga ühe endise kasvandiku moodi, kes lasteaias käis, autojuht lihtsalt meenutas temale üht lasteaia last ning sellepärast istus tunnistaja kaebuse esitaja autosse. Sõidu eest maksmisest juttu ei olnud, autojuht lihtsalt küsis „kas sõidate“ ja kõik. Kaks noormeest juba istusid enne seda seal autos, kui tema sinna istus. Rahast juttu ei olnud. Kohus KrMS § 289, VTMS § 99 lg 5 alusel avaldas tunnistaja T S kohtuvälises menetluses antud ütlused usaldusväärsuse kontrollimiseks tasu maksmise ja autojuhiga suhete osas. Peale ütluste avaldamist selgitas T S , et ta ei tea ja ei oska selgitada, miks protokollis on kirjas, et sõidu eest pidi ta maksma 15 krooni. Temal oli selline olukord ka varem, kui keegi tuttav sõidab mööda ja võtab peale. Antud juhul ta ekslikult arvas, et autojuht on tema tuttav. Samuti tunnistaja ei suutnud selgitada, miks ta kohtuvälises menetluses ülekuulamise käigus ütles, et autojuht on tema tuttav, endine kasvandik ning nimelt sellepärast istus ta autosse, kuid kohtuvälises menetluses ütluste andmisel oli ta juba teadlik, et see autojuht ei ole sinu tuttav. Tunnistaja V B andis kohtus ütlusi selle kohta, et aasta tagasi hommikul kuskil 10 ajal oli tal vaja sõita Narva- Jõesuust Narva. Ta elab ise Narvas, aga seal oli lihtsalt asjaajamisi. Bussipeatuseni jõudes, seisis seal punane auto. Auto seisis bussipeatuse juures, suunaga mere poole. Läks bussipeatuse juurde, autojuht tuli välja ja pakkus viia Narva. Kaks noormeest istusid kohe autosse. Mees pakkus veelkord, tunnistaja küsis maksmise kohta, mille peale autojuht ütles, et kuskil 15 krooni. Istus esiistmele. Edasi peatus Linda peatuses, kus seisis juba eakas naine. Autojuht pakkus talle sõita ning naine istus tagaistmele. Siis peatas neid politsei. Autojuht ütles, et tagaistmel tuleb turvavöö kinnitada. Ja kui politsei peaks neilt küsima, siis nad sõidavad tasuta. Ta juba peatuses seistes küsis tasu kohta, kas küsisid teised reisijad tasu kohta, tunnistaja ei mäleta. Ta ei maksnud sõidu eest, sest arvas, et maksab, kui kohale jõuavad, kuid neid peatas politsei. Varem oli ka taolisi juhtumeid, et viidi Narva. Tavahinnaks oli siis 15 kr. Tavaliselt sõitis mikrobuss. Kevadel oli nii, et võis maksta ükskõik millal. Samuti tunnistaja ei saanud öelda, kas teised reisijad kuulsid või mitte, et temale pakuti 15 kr eest sõita. Tunnistaja M V andis kohtus ütlusi selle kohta, et inimene viis teda linna. Ta ise elab Narva Jõesuus. Millal see täpselt oli ta ei mäleta - see oli eelmine aasta ja lumi oli juba maas. Lõpus peatas neid politsei. Tunnistaja oli koos vennaga D.N , nendel ei olnud raha ning nad kavatsesid leida kellegi tuttav, kes ära viiks Narva. Autojuhi kohta ta ei tea rohkem, peale seda, et ta on NarvaJõesuu elanik. Juttu maksmisest autojuhiga ei olnud. Tunnistaja D N andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta täpselt ei mäleta, vist sügisel, oli neil vennaga vaja sõita Narva, raha neil ei olnud. Oli olnud sõitnud enne ka hääletades. Keegi ikka nn „ korjab üles“. Nad kõndisid tee ääres peatuse suunas. Nad hääletasid, siis peatus inimene, keda ta on varem ka näinud. Kohtus tunnistaja alguses ütles, et rahas neil autojuhiga juttu ei olnud, kuid parandas ennast ja täpsustas, et rahast juttu üldse ei olnud. Ta õppis 3a. Sillamäel ja niimoodi väga tihti sõitis ning kõik teavad, et hääletades, on eesmärgiks tasuta sõita. Autosse istusid nad kahekesi, ja siis edasi istus veel üks naine, ja seejärel veel üks. Üks istus bussipeatuses tunnistaja kõrvale. Temale tundus, et autojuht ja naisterahvas teadsid üksteist. Olid asjad, mis neid ühendasid, midagi lasteaia kohta kuulas. Teist naist tunnistaja ei mäleta, kus ta istus. Kas autojuhi ja teise naisterahva vahel oli mingi jutt või mitte, seda tunnistajat ei tea. Raha kohta juttu ta ei kuulnud, tema arvates, pidid kõik ka tasuta sõitma, kuna esimene naisterahvas oli autojuhile tuttav aga teise naisterahva kohta tunnistaja ei mäleta. 3
(8)Tunnistaja G Z andis ütlusi selle kohta, et niipalju kui ta mäletab, siis seisid nad koos abikaasaga ja ootasid bussi surnuaia kõrval 12 km-il. Bussipeatuse juures nad hääletasid ja auto peatus. Istusid peale, seal olid veel naine koos mehega Sankt-Peterburist, kokku oli kuskil 6 inimest. Palusid end Narva viia. Nad ei küsinud kui palju see maksab, sest see ei olnud üldse esimene kord hääletada, raha oli sõiduks maksmise eest valmis pandud - tavaliselt veetakse 10 kr eest. Nad ei maksnud tol korral sõidu eest, kuna peatas politsei ning ei jõudnud maksta. Z ütles, et muidu nad oleksid sõidu eest tasuda. Enne kui politsei kinni peatas, juht midagi ei rääkinud. Tunnistaja J Z andis ütlusi selle kohta, et nad käivad iga kuu surnuaias ning tihtipeale hääletavad, et tagasi Narva sõita. Tol päeval nad viipasid käega ning auto peatus. Sõitsid, ja politsei peatas neid. Viipasid käega, sest peatuses peab tihtipeale kaua ootama, kuna bussid käivad harva, seega hääletavad. Mõnele juhile maksid, mõnele mitte. Raha tasumine toimub pärast kohalejõudmist. Tol korral nad ei maksnud raha, sest neid peatas politsei ja pärast seda autojuht ütles et ei pea midagi maksma. Mul ei olnud vahet, kas maksta või ei. Kuna D Bu asukohta ei ole kohus suudetud kindlaks teha, sest ta elab Venemaal ning tunnistaja ülekuulamise käigus nimetatud aadressile saadetud kutse tagastati kohtusse märkusega „hoiutähtaja möödumisel“, seega V™S § 99 lg 8, KrMS § 291 p 4 alusel avaldas kohus tunnistaja D B kohtuvälises menetluses antud ütlused (ülekuulamise protokoll 1 köide tl 14-15). Tunnistaja ütluste kohaselt viibis ta 04.04.2010 kella 11.40 paiku koos abikaasaga bussipeatuses „Meresuu“ NarvaJõesuu linnas. Sel ajal nende juurde tuli meesterahvas, kes tegi ettepaneku viia neid Narva linna bussi pileti hinna eest. Nad nõustusid ja istusid autosse, mis oli pargitud bussipeatuse juures. Kui nad istusid, siis kohe sõitsid edasi. Tee peal peatus autojuht teiste bussipeatuste juures ning autosse istusid teised reisijad. Kas teised reisijad maksid sõidu eest või mitte – tunnistaja ei näinud. Nad ka ei maksnud, sest pidid maksma kohale- Narva, saabudes. Tee peal peatus neid politsei ning autojuht palus, et kui küsitakse siis ütleme, et sõidame tasuta. Kohus uuris ja avaldas kohtuistungil toimikusse kogutud järgmised tõendid: väärteoprotokoll (k1 tl 10), mille kohaselt ei olnud P.I rikkumisega nõus; väärteoprotokoll (k2 tl 1), mille kohaselt ei olnud P.I rikkumisega nõus; KrMS § 297 lg 1 alusel avaldas kohus oma algatusel kogutud täiendava tõendi - väärteoasjas nr 410-1498 15.03.2011 kohtuistungi protokoll, mille kohaselt bussijuhid (N , J , P ), kes töötasid märtsis 2010 marsruudil Narva-Narva-Jõesuu seletasid, et märtsis 2010 võttis P.I reisijaid peale mitu korda peatuste juures. Ta võttis kohe enne bussi inimesed ära. Bussijuhid tegid järelduse, et P.I on „piraat“. N hoiatas P.I 2-3 korda, sest kui P.I Narva-Jõesuusse sõitis, võttis ta nende kliente marsruudilt. Tavaliselt oli päevane sissetulek reisijate vedu eest 1900200 krooni, aga ajal, millal käisid „piraadid“ tunduvalt väiksem – 850-890 krooni. Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku, tunnistajad, kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud tõendid nende kogumis, leiab, et P.I kaebused ei ole põhjendatud. V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. V™S §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Karistusseadustiku § 372 lg 1 sätestab vastutust majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita, registreeringuta või tunnustamata ettevõtte kaudu tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba, litsents, registreering või ettevõtte tunnistamine on nõutav. Majandustegevuse all mõeldakse selle hulgas teenuste pakkumist oma arvel ja vastutusel. 4
(8)Majandustegevusega tegeleda võib iga füüsiline isik, sõltumata tema füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimisest. Seega füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest teenuseid, tegeleb majandustegevusega. KarS § 372 lg 1 sisaldub objektiivse koosseisuna kaks tegu: majandustegevus valdkonnas, kus kehtib erikeeld, või tegevusloata, litsentsita, registreeringuta, tunnistamata ettevõtte kaudu tegutsemine. Tegevusluba annab ettevõtjale õiguse tegeleda majandustegevusega, milleks on seaduse alusel nõutav haldusorgani nõusolek. Ühistranspordiseaduse § 2 p-d e 1 ja 3 kohaselt ühistransport on tegevusloa alusel korraldatav tasuline sõitjatevedu. Ühistransporditeenust osutatakse liiniveo, juhuveo või taksoveo korras. Ühissõiduk on ühistransporditeenuse osutamiseks ettenähtud buss, sõiduauto või muu mootori jõul liikuv transpordivahend. Ühistranspordiseaduse § 33 lg 1 kohaselt tasu eest korraldatav sõitjatevedu on tegevusloa ja sõidukikaardita keelatud. Seega tasulise sõitjateveo teenuste korraldatavaks aluseks on tegevusluba ning isik paneb ilma vastava tegevusloata tasulise reisijate veo teostades KarS §-s 372 nimetatud väärteo. Käesolevas väärteoasjas ei ole vaidlus selle üle, et P.I 04.04.2010 ja 08.04.2010 viis oma autoga inimesi Narva-Jõesuust Narva. Antud faktid on tõendatud uuritud tõenditega ning seda ei vaidlusta P.I ise. Vaidlus on selles, kas P.I teostas tasulise reisijate veo, võttes reisijatelt tasu sõidu eest, millega pani toime tegevusloata tegutsemise valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav, või lihtsalt viis inimesi heatahtlikult, püüdes neid aidata (P.I väited). Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (RKKK 3-1-1-74-05). Kohus ei loe P.I ütlusi usaldusväärseteks, sest nad ei ole eluliselt usutavamad ning ei lange ühte teiste tõenditega allkirjeldatud motiividel. 04.04.2010 teo kohta loeb kohus usaldusväärseteks tunnistajate J Z , G Z ja D B ütlusi. Kohtul puudub alus tunnistaja D B ütlustes kahelda, sest tunnistaja ja kaebuse esitaja on võõrad inimesed, enne juhtunut ei teadnud teineteist, ning seega tunnistajal puudus alus laimamiseks. Tunnistaja D B selgitas, et D H ise lähenes bussipeatuse juurde ja tegi ettepaneku viia teda ja abikaasat Narva linna bussipileti hinnaga. Samuti kui neid peatas politsei, D H palus rääkida, et viis neid tasuta. B ei jõudnud tasuda sõidu eest, sest oli jutt, et ta maksab kui jõuab kohale, aga autot peatas politsei. Seega D B ütlused on tõendiks, et P.I teostas tasulist reisijate vedu. 08.04.2010 teo kohta loeb kohus usaldusväärseteks tunnistajate M V , D N ja V B ütlusi. Kohus ei saa nõustuda P.I väitega, et V B on politseitöötaja ning seega tema ütlustesse tuleb suhtuda skeptiliselt ja jätta neid välja tõendite hulgast. Kohtupraktikas väga tihti kuulutatakse üle tunnistajatena politseitöötajaid ning kohus aktsepteerib ütlused kui tõendid. Asjaolu, et tunnistaja on politseitöötaja, iseennast ei muuda ütlusi ebausaldusväärseteks. Samuti V B selgitas, et käis Narva-Jõesuu linnas isiklikes asjaajamises töövälisel ajal. Peale selle tunnistaja V B poolt kirjeldatud asjaolud langevad kokku tunnistaja D B ütlustega. V B ütluste kohaselt 08.04.2010 ka autojuht ise tuli tema juurde ja pakkus Narva viia. Tunnistaja küsimusele vastas P.I, et viib teda 15 krooni eest ning nagu eelmisel korral (04.04.2010), peale auto peatamist politsei poolt, ütles autojuht, et tuleb rääkida, et nad sõidavad tasuta. Kohtu hinnangul ka asjaolu, et auto seisis bussipeatuse juures, räägib sellest, et autojuht kavatsetult ootas, kui inimesed tulevad bussipeatuse juurde Narva linna suunas sõitmiseks. Antud asjaolu kummutab ka P.I ütlusi, et inimesed ise tulid tema juurde ja palusid neid tasuta linna viia. Kohtul puudub alus kahelda ka J Z ja G Z ütlustes (04.04.2010 fakti kohta), mis on kooskõlas tunnistaja D B ütlustega. J Z ja G Z on Narva linna kohalikud elanikud ja väga tihti kasutavad sõidu jaoks eraisiklikke sõidukeid. Nendel oli valmistatud ette raha sõidu eest maksmiseks ja nad 5
(8)seisid bussipeatuses ja viipasid käega auto peatamiseks. Sõidukis, kuhu nad istusid, oli kokku umbes kuus inimest. Asjaolud, et J ja G Z ei rääkinud juhiga tasust ja ei maksnud juhile, ei kinnita P.I ütlusi, et ta viis inimesi tasuta. Tunnistajad olid lihtsalt teadlikud kohalikest reeglitest, kui palju tuleb maksta sõidu eest ning, et tasumine toimub kohale saabumisel. Kuid tol korral ei maksnud tunnistajad tasu, sest autot peatas politsei ja koostas autojuhi suhtes väärteoprotokolli. Kohtu hinnangul tunnistajate M V ja D N ütlused (08.04.2010 fakti kohta) on ka usaldusväärsed, kuid nende ning tunnistajate J Z ja G Z ütlused ei ole P.I süü otsesed tõendid. Antud tunnistajad kirjeldasid asjaolusid, kuidas nad sattusid P.I autosse ning kuidas nad tavaliselt tegutsevad analoogilistes situatsioonides. Antud tunnistajate ja autojuhi vahel ei olnud üldse juttu maksmisest sõidu eest. Iga tunnistaja tegutses nii, nagu tegi varem, istudes P.I autosse iga oma mõtte ja kavatsustega. Nii J Z ja G Z - korralikud inimesed ja on harjunud tasuta sõidu eest, sellepärast nad kavatsesidki maksta, kuid ei jõudnud. M V ja D N on noored inimesed, kes on vastupidi harjutanud sõita tasuta ning nad, istudes P.I autosse ei teavitanud autojuhti oma plaanidest. Tunnistajate M V ja D N ütlused samuti ei kinnita P.I ütlusi, et ta viis inimesi tasuta, sest tunnistajate ja autojuhi vahel lihtsalt ei olnud sellest juttu. Kuna ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas ei ole välistatud (RKKK-3-1-1-100-07), siis kohus oma initsiatiivil avaldas ja uuris väärteoasjas 2330,10,003067 kohtuistungi protokolli. Kohtu hinnangul on antud protokoll kaudseks tõendiks P.I poolt väärteo toimepanemises. Väärteoasjas 2330,10,003067 kohtuistungi protokollist nähtub P.I eelnev käitumine, kohtuistungil olid tuvastatud P.I analoogilised tegevused märtsis 2010, millised kutsusid esile liinibussijuhtidel suurt pahameelt, sest P.I oma autoga võttis pussipeatustes reisijaid, siinjuures tegi seda kohe enne bussi saabumist, mille tulemusel liinibussides oli vähendanud reisijate arvu ning oluliselt langenud tulud. Teised juhid nimetasid Dmitri P.I „piraadiks“. Tunnistajate J Z , G Z , M V ja D N ütlustega ei saa otseselt tõendada P.I süü, kuid nende poolt kirjeldatud asjaoludest ning väärteoasjas 2330,10,003067 tuvastatud asjaoludest saab kõrvalvaatleja aru, et tegemist tasulise veoga: sõiduk võtab inimesi bussipeatustest mitu korda, võtab kohe enne bussi saabumist, sõidukis on mitu reisijat, kes ei ole teineteist tuntud, reisijatel oli ettevalmistatud raha sõidu eest maksmiseks, sõiduki autojuhti teised reisijatevedajad nimetasid „piraadiks“. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et isik, kes lihtsalt viib tasuta inimesi oma autoga, ootab spetsiaalselt pussipeatuses, millal tulevad võõraid inimesi, ise pakub teenuseid ning sõidu ajal veel peatub pussipeatustes juhul kui tema autos on vabad kohad. Tunnistaja T S muutis kohtuistungil oma varasemaid ütlusi, mis olid antud kohtuvälises menetluses ning ei suutnud selgelt ja arusaadavalt seletada ütluste muutmist. Riigikohtu praktika kohaselt kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (RKL 3-1-1-3-07). Seega kohus jätab kõrvale tõendite hulgast T S ütlusi tervikuna kui ebausaldusväärseid. Seega otseste (tunnistajate D B ja V B ütlused) ja kaudsete (tunnistajate J Z , G Z , M V ja D N ütlused ning väärteoasjas 2330,10,003067 kohtuistungi protokoll) tõendite pinnal, olles hinnanud neid kogumis, tuleb kohus veenvalt järeldusele, et P.I teostas tasulise reisijate veo ning on tema tegevuses olemas KarS § 372 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo objektiivse koosseisu tunnused. Tuginedes tõendamist leidnud asjaoludele, leiab kohus, et P.I 04.04.2010 ja 08.04.2010 reisijate viites, tegutses otsese tahtlusega. Kuna kohus menetlusaluse isiku käitumises õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastanud, asub ta seisukohale, et P.I pani toime KarS § 372 lg 1 järgi 6
(8)kvalifitseeritava väärteo ning et teda tuleb toimepandu eest karistada. Kohus ei tuvastanud kohtuvälise menetleja tegevuses väärteomenetlusõiguse rikkumisi. Alusetu on menetlusaluse isiku väljendatud seisukoht, et kohtuväline menetleja on oma lahendit tehes rikkunud menetlusnormid. V™S § 72 lg 1 kohaselt teeb kohtuväline menetleja oma lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes. V™S § 31 lg 1 ja KrMS § 61 koostoimest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu ja kohtuväline menetleja hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus leiab, et asjas kogutud tõendite vaba hindamise tulemusel kujunenud siseveendumuse kohaselt on kohtuväline menetleja lugenud usaldusväärseteks tunnistajate J Z , G Z , D B , V B , T S , M V ja D N ütlused, millega olid ümber lükatud P.I ütlused ning teinud selle põhjal oma otsuse. See, et kaebaja arvamus ei ühti kohtuvälise menetleja omaga, ei tähenda veel seda, et kohtuväline menetleja on otsuse langetamisel ebaõigesti hinnanud kogutud tõendeid, millega oluliselt rikkus menetlusnorme. III Karistuse mõistmine KarS § 372 lg 1 kohaselt karistatakse majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita, registreeringuta või tunnustamata ettevõtte kaudu tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba, litsents, registreering või ettevõtte tunnistamine on nõutav, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Ida Prefektuuri 29.04.2010 otsusega väärteoasjas nr 2330,10,003326 karistati P.I rahatrahviga 149 trahviühikut, s.o 8940 krooni, samuti Ida Prefektuuri 05.05.2010 otsusega väärteoasjas nr 2330,10,003429 karistati teda rahatrahviga 157 trahviühikut, s.o 9420 krooni. Kohus asub seisukohale, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ka karistuse osas. Kohus ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada raskete tagajärgede puudumist ning menetlusaluse isiku käitumist menetluse mittetakistamise ja menetleja korralduste täitmise näol. KarS § 57 lg 1 p 1 kohaselt on karistuse kergendav asjaolu süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine. Kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada (RKKK 3-1-1-2396). Siinjuures kahjulike tagajärgede ärahoidmine on tegevkahetsus lõpuleviidud kuriteo korral, mis ei esinenud P.I käitumises, vaid vastupidi pärast 04.04.2010 väärteo toimepanemist jälle 08.04.2010 paneb toime analoogilise väätreo. Samuti P.I ise ei võtnud ette mingeid aktiivseid tegevusi raskete tagajärgede vältimise eesmärgiks, aga raskete tagajärgede mittesaabumine süüdlase tegevusetu korral ei saa kohus lugeda kergendavaks asjaoluks. Peale selle menetluse mittetakistamine ja menetleja korralduste täitmine on menetlusaluse isiku kohustus V™S § 19 lg 4 mõttes ning ei saa olla ka kergendavaks asjaoluks. Karistamise aluseks on KarS § 56 kohaselt isiku süü. Seejuures tuleb arvestada karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse määramisel on otsuse teinud ametiisik arvestanud kõiki asjaolusid ja põhjendatult, arvestades süü astet ja väärteo toimepanemise asjaolusid. Trahvid on määratud sanktsiooni keskmise määra suuruses. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt P.I määratud rahatrahvid on kohane karistus ning kohtul puudub alus otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks. 7
(8)Larissa Prokopenko Kohtunik 8
(8)