← Eesti

1-10-8291/13

Obsah (6)§ 199§ 65§ 121§ 64§ 74§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-8291 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meeli

§ 199lg 2 p 8, 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13.

septembri

  1. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav N.P Prokurör Robert Saareke N.P Ik: XXX, XX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX, töökoht: puudub, emakeel: vene keel, elukoht: XXXXXXXXX XXX XX-X XXXXXXX, asukoht: Tallinna Vangla, Magasini 35 Tallinnas. Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 28.04.2010, vahistatud 29.04.
  2. Varasem karistatus:
  3. Oktoobri Rajooni Rahvakohtu 06.07.1987 otsusega ENSV KrK § 140 lg 1, 88 lg 2 p 1, 2; 139 lg 2 p 1, 2, 3; 15 lg 2 ja 139 lg 2 p 2, 3 järgi vabadusekaotus 3 aastat;
  4. Tallinna Linnakohtu 02.02.1993 otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3; 15 lg 2 ja 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi vabadusekaotus 3 aastat;
  5. Tallinna Linnakohtu 30.11.1995 otsusega KrK § 197 lg 1 järgi vabadusekaotus 3 kuud;
  6. Tallinna Linnakohtu 14.11.1997 otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi vabadusekaotus 1 aasta 6 kuud;
  7. Tallinna Linnakohtu 25.05.1999 otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3 järgi vabadusekaotus 1 aasta; Süüdistatav 1/ 7
  8. Tallinna Linnakohtu 24.04.2000 otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi vabadusekaotus 1 aasta 4 kuud;
  9. Tallinna Linnakohtu 07.05.2002 otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi vabadusekaotus 2 aastat;
  10. Tallinna Linnakohtu 17.12.2002 otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3 järgi vabadusekaotus 1 aasta 6 kuud,

§ 65lg 1 alusel vabadusekaotus 2 aastat; 9.

Tallinna Linnakohtu 01.06.2004 otsusega

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi vangistus 1 aasta 6 kuud; 10.

Harju Maakohtu 27.02.2008 otsusega

§ 121

ja

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi

§ 64

lg 1 alusel vangistus 1 aasta,

§ 74

lg 1 ja 68 lg 1 alusel vangistus 5 kuud ja 28 päeva tingimisi 3 aastase katseajaga; Harju Maakohtu 03.12.2008 otsusega

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi vangistus 2 kuud,

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi vangistus 4 kuud,

§ 65lg 1 alusel vangistus 9 kuud 28 päeva.

Vabanes karistuse ärakandmiselt 01.06.2009 Kaitsja advokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Harju Maakohtu
  2. septembri
  3. a otsus osaliselt, nimelt 14.04.
  4. a episoodis osade esemete – ühe kuldsõrmuse ja ühe paari kuldkõrvarõngaste varguse osas, samuti N. G. tsiviilhagi rahuldamise osas. Nimetatud esemete varguses mõista N.P õigeks. N. G. tsiviilhagi rahuldada 25 150 ulatuses ja mõista N.P-lt nimetatud summa N. G. kasuks välja. Ühe kuldsõrmuse ja ühe paari kuldkõrvarõngaste osas jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.
  5. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu
  7. septembri
  8. a otsusega tunnistati N.P süüdi

§ 199lg 2 p 8, 9 järgi ja karistati teda 2-aastase vangistusega. Kohus vähendas mõistetud karistust Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 1 aasta 4 kuud.

§ 68lg 1 alusel luges kohus karistuse kandmise alguseks 28.

aprilli

  1. Ühtlasi rahuldas kohus täies ulatuses kannatanute tsiviilhagid, mis olid järgnevad:
  2. M. P. esitatud tsiviilhagi 800 krooni nõudes;
  3. E. M. esitatud tsiviilhagi 8300 krooni nõudes; 2/ 7
  4. A. D. esitatud tsiviilhagi 620 krooni nõudes;
  5. J. A. esitatud tsiviilhagi 23 025 krooni nõudes;
  6. P. R.´i esitatud tsiviilhagi 10 000 krooni nõudes;
  7. K. R.´i esitatud tsiviilhagi 6525 krooni nõudes;
  8. N. G.´i esitatud tsiviilhagi 38 150 krooni nõudes;
  9. V. L. esitatud tsiviilhagi 2360 krooni nõudes;
  10. N. L. esitatud tsiviilhagi 110 krooni nõudes;
  11. V. S.´i esitatud tsiviilhagi 3300 krooni nõudes. Maakohus mõistis N.P süüdi selles, et ta, varem varguse toimepannud isikuna 17.12.2009 ajavahemikul kell 09.00 kuni kell 09.15 M. P.`i tahte vastaselt tungis sisse lukustamata ukse avamise teel korterisse asukohaga Tallinn XXXXX XXX XX-XX ja varastas M. P. vara 800 krooni väärtuses. Samuti tungis ta 08.01.2010 ajavahemikul kell 11.20 kuni 13.45 lukustamata ukse avamise teel sisse korterisse asukohaga Tallinn, XXXXXXXX XXX XXX-XX ja varastas V. S.`i vara:3300 krooni väärtuses. Samuti tungis ta 11.01.2010 ajavahemikul kell 11.30 kuni 12.30 lukustamata ukse avamise teel korterisse asukohaga Tallinn, XXXXXXXXXX XXX XXX-X ja varastas V. L. vara 2360 krooni väärtuses. Samuti tungis ta 02.02.2010 ajavahemikul kell 10.00 kuni kell 14.12 lukustamata ukse avamise teel korterisse asukohaga Tallinn XXXXX XXX XX-XX ja varastas E. M. vara 8300 krooni väärtuses. Samuti tungis ta 09.02.2010 ajavahemikul kell 00.00 kuni kell 11.30 lukustamata ukse avamise teel korterisse asukohaga Tallinn XXXXX XXX XX-XX ja varastas M. K. vara 4220 krooni väärtuses. Samuti varastas N.P R. M. pensionitunnistuse ja EV passi R. P. nimele. Samuti tungis ta 11.02.2010 ajavahemikul kell 11.15 kuni kell 12.15 lukustamata ukse avamise teel korterisse asukohaga Tallinn XXXXX XXX XX-XX ja varastas A. D.`i vara 620 krooni väärtuses. Samuti tungis ta 04.03.2010 ukse avamise teel korterisse asukohaga Tallinn XXXXXXXXX XXX XX-XX ja varastas J. A. vara 23 025 krooni väärtuses. Samuti tungis ta 16.03.2010 ajavahemikul kell 09.30 kuni 14.00 lukustamata ukse avamise teel korterisse asukohaga Tallinn XXXXX XXX XXX-XX ja varastas sealt K. R.`i vara 6525 krooni. Samuti võttis N.P 16.03.2010 kell 11.33 sularahaautomaadist asukohaga Tallinn Vilde tee 101 välja P. R. `i kontolt sularaha summas 10 000 krooni. Samuti tungis ta 01.04.2010 lukustamata ukse avamise teel korterisse asukohaga Tallinn XXXXXXX XXX XX-XX ja varastas sealt N. L. vara 110 krooni väärtuses. Samuti tungis ta 14.04.2010 ajavahemikul kell 08.30 kui 11.30 ukseluku avamise teel korterisse asukohaga Tallinn XXXXXX XXX XX-X ja varastas sealt N. G. kuuluvat vara: - 600 dollarit, s.o 6840 krooni; - Sularaha 5000 krooni; - Mobiiltelefoni №kia 6100 väärtusega 1000 krooni (mobiiltelefon on omanikule tagastatud) - Mobiiltelefoni №kia, hõbedast värvi korpusega väärtusega 1000 krooni; - Kullast sõrmuse väärtusega 4000 krooni; 3/ 7 - Kullast kõrvarõngad valget värvi kiviga väärtusega 3500 krooni; Kullast kaelaketi väärtusega 2000 krooni; Kõrvarõngad rubiini ja briljandiga, kokku väärtusega 6000 krooni; Kullast sõrmuse briljandiga väärtusega 4000 krooni; Swedbangakaardi N. G.`i nimele, millega N.P võttis 14.04.2010 kell 09.57 sularahaautomaadist asukohaga Tallinn Õismäe tee 46 N. G. kontolt nr XXXXXXXXXXX sularaha 5200 krooni. Kokku N. G.`ile kuuluvat vara väärtuses 38 540 krooni. N. G. esitas tsiviilhagi 38 150 nõudes, arvestades, et üks varastatud mobiiltelefonidest on tagastatud, kuid taotledes lisaks varastatud asjade väärtuse hüvitamisele ka ukseluku vahetamise ja uute telefoni sim-kaardi ja pangakaartide tegemise kulude hüvitamist. N.P andis kahtlustatavana ütlusi, milles tunnistas varguse toimepanemist, kuid väitis, et võttis korterist 300 dollarit, mis oli magamistoas rahakoti vahel. Sama raha koti vahel olid ka pangakaardid. Rohkem sularaha ta korteris ei näinud ega võtnud. Ta võttis veel ühe mobiiltelefoni №kia 6100 ja magamistoa öölapist kõrvarõngad karbiga. Kullast sõrmuseid ega ketti ta ei võtnud. Maakohus asus kohtuotsuses seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on täies ulatuses põhjendatud ja kuulub rahuldamisele samuti täies ulatuses ning süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele. Süüdistatav on küll eitanud osade esemete vargust, kuid kohus leiab, et kannatanud teavad paremini, mida nad on endale ostnud ja kus ta ostetud asju on hoidnud. Samas süüdistatavat süüdistatakse kümne järjestikuse varguse toimepanemises, kusjuures süüdistatav on oma ütluste kohaselt osa asjadest ära visanud, osa maha müünud, osade asjade olemasolust aga ei ole midagi teadnud. Seega puudus süüdistataval tegelik ülevaade tema poolt varastatud asjadest, mistõttu loeb kohus kannatanu ütlusi usaldusväärsemaks ning leiab, et kannatanu esitatud tsiviilhagi tuleb lugeda täies ulatuses tõendatuks.
  12. N.P esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse muutmist 14.04.
  13. a varguse episoodi puudutavas osas. Apellatsioonis kordab N.P, et varastas nimetatud korterist mobiiltelefoni №kia 6100 koos sim-kaardiga, 300 USD, valgete ja punaste kividega kuldkõrvarõngad karbiga, samuti Swedbanki pangakaardi, millega võttis hiljem välja 5200 krooni. Muid asju ta ei võtnud. Kannatanud ei oska ka öelda, mis värvi oli võetud telefon.
  14. Kannatanud on esitanud kirjaliku vastuse, milles vaidlevad apellatsioonile vastu.
  15. Kohtuistungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, kaitsja toetas apellatsiooni, prokurör aga vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  16. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited on osaliselt põhjendatud ja apellatsioon tuleb osaliselt rahuldada. ’ 5.1 Käesolevas asjas on ainsateks tõenditeks varastatud esemete ja nende väärtuse kohta kannatanute ütlused ja N.P kahtlustatavana antud ütlused. On mõistetav, et korterivarguste puhul ei ole kannatanutel tihti varastatud esemete kohta esitada ostudokumente – on selge, et inimesed ei saa säilitada kõigi ostetud asjade ostudokumente, pealegi võivad asjad olla saadud kingituseks või päritud. Veelgi enam on selge, et selle kohta, millises koguses sularaha korteris hoiti, ei ole muid tõendeid peale kannatanute ütluste. Harju Maakohus leidiski otsuses, et kuigi süüdistatav on eitanud osade esemete vargust, teavad kannatanud paremini, mida nad on endale 4/ 7 ostnud ja kus ostetud asju hoidnud. Arvestades kannatanute poolt kohtueelses menetluses antud ja maakohtu istungil avaldatud ütlusi, ei saa nimetatud väitega täielikult nõustuda. I. G. on 14.04.
  17. a andnud ütlusi (tl 121-125) selle kohta, et varastati 100 USD rahakotist ja lisaks 300 USD tumba alt; pangakaardid; 2 №kia telefoni (valge ja tumepruun); kuldsõrmus ja väike kuldkett musta kiviga. Lisaks on abikaasa arvelt võetud välja raha. I. G. on lisanud, et pärast rahunemist kontrollivad nad üle, mis on ära viidud, ja täpsustavad tekitatud kahju suurust. 15.04.
  18. a on N. G. andnud ütlusi (tl 136-138) selle kohta, et varastatud on 600 USD, 5000 krooni; 2 №kia mobiiltelefoni, mille mudeleid ta öelda ei osanud, üks oli varutelefon, mida polnud 3 aastat kasutatud; see telefon oli helehalli-kollast värvi; telefonide väärtus 4500 ja 3500 krooni, 2 kuldsõrmust (üks musta, teine punase kiviga, sõrmuste väärtus 5000 krooni), 2 paari kullast kõrvarõngaid (läbi kõrva kinnitatavad, ühel paaril roosad kivid, teised kivideta; kogumaksumus 5000 krooni), Kuldkett maksumusega 2000 krooni, pangakaardid, korterivõtmed. Lisaks on tema arvelt võetud välja raha 5200 krooni. 11.05.2010 on N. G. taas kannatanuna üle kuulatud (tl 168-170) ja ta on varastatud asju loetlenud järgnevalt: 300 USD rahakotist, 300 USD öökapi alt; 5000 krooni; 2 kuldsõrmust (üks musta värvi kiviga, mida ümbritsevad väiksed valged kivid, teine valge briljandiga), sõrmuste väärtus 4000 krooni kumbki, kuldkõrvarõngaid valgete kividega (3500 krooni), kuldkõrvarõngad punaste ja valgete kividega koos karbiga(6000 krooni), peenike kullast kaelakett (2000 krooni), 2 №kia mobiiltelefoni (telefonide mudelit ei tea, üks lillakat, teine hõbedast värvi, kummagi väärtus 1000 krooni), pangakaart, millega võeti omakorda välja 5200 krooni. 5.2 Kohtukolleegium ei pea oluliseks I. G.i ja N. G.i ütluste lahknevusi. Esiteks selgitas I. G., et nad peavad veel kahjude suurust kontrollima, teiseks võib eeldada, et seda, kas ehteid on puudu või mitte, oskab paremini öelda just N. G.. Lk 5/ 7 Küll väärib kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanu see, et N. G. ise on mõlemal korral ütlusi andes kirjeldanud varastatud ehteid erinevalt ning ka hinnang nende väärtuse kohta on erinenud kohati märkimisväärselt. Nii on N. G. esimesel ülekuulamisel väitnud, et varastatud sõrmustest üks oli musta kiviga, teine punase kiviga, teisel ülekuulamisel aga, et varastatud sõrmustest üks oli musta kiviga, teine aga valge briljandiga. Kui esimesel korral hindas N. G. varastatud sõrmuste väärtust kokku 5000 krooni suuruseks, siis teisel korral nimetas N. G. kummagi sõrmuse hinnaks 4000 krooni, s.o pidas sõrmuste väärtust kokku 3000 krooni võrra suuremaks kui esimesel ülekuulamisel. Samuti lahknevad märkimisväärselt ütlused varastatud kõrvarõngaste osas: esimesel ülekuulamisel väitis N. G., et ühed varastatud kõrvarõngad olid roosade kividega, teised aga kivideta. Teisel ülekuulamisel kinnitas N. G., et mõlemad kõrvarõngad olid kividega – ühed üksnes valgete kividega, teised punaste ja valgete kividega. Ka kõrvarõngaste väärtuse osas ütlused lahknevad: esialgu hindas N. G. nende väärtuseks kokku 5000 krooni, teisel juhul aga 3500 ja 6000 krooni, s.o kokku 9500 5/ 7 krooni, s.t pea poole rohkem. Seega on nendel juhtudel muutunud oluliselt nii varastatud esemete kirjeldus kui väärtus. Eelnevast tulenevalt tõusetub N. G.i ütluste pinnalt kahtlus, kas üldse ja millised ehted talt varastati. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Eelnev ei tähenda, et lähtuda tuleks üksnes süüdistatava ütlustest. Kohtukolleegium leiab, et tõendatuks saab lugeda ainult nende ehete varguse, mille osas on N. G. andnud ühetaolisi ütlusi või mille kohta on andnud ütlusi kas I. G. või N.P. Ühtlasi leiab kohus, et varastatud esemete väärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kannatanu ütluses nimetatud väiksemast väärtusest, kuna ütlustest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks ühtede ütluste raames on peetud samu esemeid oluliselt kallimaks kui teiste ütluste raames. Kohtukolleegium leiab, et tõendatud on sularaha – nii 600 dollari kui 5000 krooni – vargus. Nagu eespool öeldud, ei saagi reeglina kannatanute poolt korterisse peidetud raha, selle asukoha ja summa kohta olla muid tõendeid peale kannatanute endi ütluste. Raha osas on mõlemad kannatanud andnud ütlusi selle kohta, et varastatud raha summa oli suurem kui N.P väidetud 300 dollarit. Lisaks peab kohtukolleegium oluliseks seda, et kannatanute ütluste kohaselt oli raha peidetud öökapi alla, sündmuskoha vaatluse protokollist (tl 126-132) nähtub aga, et öökapp oli lahti, s.o sellest oli asju otsitud. Seega on usutav kannatanute väide, et võetud on ka öökapi all olnud raha. Samuti loeb kohus tõendatuks kahe mobiiltelefoni varguse, kuna mõlema kannatanu ütluste kohaselt varastati kaks mobiiltelefoni №kia. Mis puutub N.P väitesse, et kannatanud ei osanud öelda isegi ühe mobiiltelefoni värvi, siis N. G. on mõlemal ülekuulamisel kirjeldanud telefoni sarnaselt – hõbedase või helehallina. Ka ei erine sellest väga I. G.i väide, et tegemist oli valge telefoniga. Arvestada tuleb sellega, et N. G.i ütluste kohaselt oli tegemist varutelefoniga. Viimane asjaolu aga omab kohtukoosseisu hinnangul rolli telefoni väärtuse kindlaksmääramisel. Kannatanud ei ole osanud öelda seda, mis mudeliga tegemist oli, samuti ei olnud neid esitada telefoni ostudokumente. Seega on väga keeruline määrata varastatud telefoni väärtust. Ka nähtub kannatanute ütlustest, et nad kaldusid telefonide väärtust ülehindama. I. G. hindas kahe telefoni väärtuseks 800010 000 krooni, N. G. esialgu ühe telefoni hinnaks 4500 krooni ja teise hinnaks 3500 krooni, lõpuks aga kummagi telefoni hinnaks 1000 krooni. Arvestades, et telefoni ei olnud juba kolm aastat kasutatud, s.o telefon pidi olema veel tunduvalt vanem, ning kasutatud mobiiltelefonide turuväärtus langeb kiiresti, loeb kohtukolleegium telefoni väärtuseks 500 krooni. Samuti loeb kohus tõendatuks ühe sõrmuse varguse, kuna ühe – musta kiviga – sõrmuse osas langevad N. G.i erinevatel ülekuulamistel antud ütlused põhijoontes kokku, samuti on ühe sõrmuse vargust maininud I. G.. Sõrmuse väärtuseks loeb kohus N. G.i esimesel ülekuulamisel antud ütluste alusel 2500 krooni. Kõrvarõngaste osas tugineb kohus N.P ütlustele, kes on tunnistanud, et varastas valgete ja punaste kividega kõrvarõngad koos karbiga. Samasuguste kõrvarõngaste vargust on nimetanud ka N. G.. Kuna hilisemal ülekuulamisel antud ütlustest ei nähtu, millest tulenevalt on N. G. pidanud varastatud kõrvarõngaste väärtust suuremaks kui esimesel korral, loeb kohtukolleegium varastatud kõrvarõngaste väärtuseks 2500 krooni. Samuti loeb kohtukolleegium tõendatuks 2000-kroonise kuldketi vargust, kuna ses osas on mõlemad kannatanud andnud ühetaolisi ütlusi. Vaidlus puudub N. G.i pangakaardi varguse osas. Kokkuvõtvalt ei loe kohtukolleegium tõendatuks ühe sõrmuse ja ühe paari kõrvarõngaste vargust ja selles osas tuleb N.P õigeks mõista, tsiviilhagi nende esemete osas aga jätta KrMS § 310 lg 2 kohaselt läbi vaatamata. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud esemete varguses õigeksmõistmine ei anna alust karistuse muutmiseks, kuivõrd N.P süü maht vähenes vaid väikses ulatuses. Tsiviilhagi peab aga kohtukolleegium põhjendatuks järgmiselt: sularaha 600 USD (=6840 EEK);5000 EEK; kuldsõrmus 2500 EEK; 1 paar kuldkõrvarõngaid 2500 EEK; kuldkett 2000 EEK; mobiiltelefon №kia 500 EEK; pangakontolt välja võetud raha 5200 EEK; ukseluku vahetusega ja uute pangakaartide ja sim-kaardi tellimisega seotud kulud 610 krooni, kokku 25 150 krooni. 6/ 7
  19. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, § 340 lg 2 p 2 ja § 342 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Sten Lind Meelika Aava Urmas Reinola 7/ 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.