4-16-5608/14

Väärteoasi nr. 4-16-5608 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.09.2016.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-5608 Kohtukoosseis kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär Liis Landsmann Kohtuasi D.G (ik: XXX) väärteokaebus nr 4-16-5608 Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 28.06.2016.a. otsus väärteoasjas nr 2302,16,008101 Asja läbivaatamise kuupäev 15.09.2016.a. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja D.G kaitsja Vahur Glaase kohtuvälise menetleja, PPA Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Triinu Riigor RESOLUTSIOON Jätta D.G kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 28.06.2016.a. otsus väärteoasjas nr 2302,16,008101 muutmata. Asitõendid ja salvestised: 1 DVD-plaat salvestisega – jätta väärteoasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 30.09.2016.a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liikluspolitseinik M. Mitt koostas 06.06.2016.a. väärteoprotokolli 2016060441307 (väärteoasi nr 2302,16,008101) D.G-le selle eest, et tema 06.06.2016.a. kella 11.50 ajal Harjumaal, Tallina ringtee

1. kilomeetril, liikudes Kiili suunas, juhtis mootorsõidukit Volvo FH, reg nr XXXX, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,34 mg/l. Nimetatud tegevusega rikkus D.G LS § 69 lg 3 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palits’a 28.06.2016.a. otsusega karistati D.G väärteoasjas nr 2302,16,008101, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o summas 800 eurot, samuti LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Harju Maakohtule esitatud kaebuses tunnistab kaebuse esitaja rikkumise toimepanemist. Põhikaristusena määratud rahatrahvi ta ei vaidlusta, kuid ta ei nõustu lisakaristuse kohaldamisega. Kaebuses viidatakse, et isik on rikkumist kahetsenud ja palub juhtimisõiguse äravõtmist mitte kohaldada, kuna see tooks kaasa töökoha kaotuse. Isik on kutseline autojuht ja seega ei saaks ta ühegi tööandja juures tööd. Samuti on isik kinnitanud, et ta mõistab, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on lubamatu ning kinnitab, et midagi taolist enam ei kordu. Samuti on rõhutatud, et kohtuvälisel menetlejal on lisakaristuse kohaldamise osas kaalutlusõigus. Arvestades, et isikule on põhikaristusena kohaldatud rahatrahvi 800 eurot, on tegu proportsionaalse karistusega. Täiendavalt lisakaristuse kohaldamine tooks D.G-le kaasa tarbetuid raskusi nagu töökoha kaotus, sellega kaasnev sissetulekute puudumine, suur tõenäosus jääda töötuks. Sellised tagajärjed ei ole kindlasti lisakaristuse rakendamise eesmärgiks ning selle kohaldamine pole seetõttu põhjendatud. Tööandjal ei ole D.G-le pakkuda muud tööd ajaks, kui isikul juhtimisõigus puudub ja temaga lõpetatakse töösuhe. Samuti on isikul erinevaid laenukohustusi, mille tasumata jäämine võib muuhulgas tähendada kaebuse esitaja kodu sundmüüki. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Ta tunnistas rikkumise toimepanemist ning väitis, et lubatud alkoholi piirmäära ületamine oli tingitud sellest, et ta jõi eelneval õhtul õlut. Ta oli teadlik, et peab 06.
2. rooli minema, kuid arvas, et on hommikuks kaineks saanud, magas 5 tundi ja ei saanud aru, et tal midagi viga oleks, arvas, et ta on lihtsalt magamata. Samuti isik väitis, et juhtimisõigus on talle vajalik töökohal ning pidas juhtimisõiguse äravõtmist liialt rangeks karistuseks, seetõttu kaotab ta töö ja ei suuda ka rahatrahvi tasuda. Kaitsja leidis, et juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks ei ole põhjendatud ning põhikaristus on piisav. Lisakaristus on tarbetult koormav ja võrrelduna põhikaristusega ka kordades karmim, kuna isik jääb sellisel juhul töötuks. Kaitsja taotles jätta lisakaristus kohaldamata, kuna selle kohaldamine antud olukorras oleks ebaproportsionaalne. Lisaks on rikkumisest möödunud 3 kuud ja isik on allutatud tööandja poolt korduvatele kontrollidele. Kohtuvälise menetleja esindaja oli seisukohal, et väärteootsuse tühistamiseks alust ei ole ja palus jätta kaebus rahuldamata ning väärteootsus muutmata. Esindaja märkis, et antud juhul on toime pandud üks raskemaid liiklusrikkumisi, millele tuleb õiguskaitseorganite poolt vastavalt 2 reageerida. Asjaolu, et isik peab tööl käima, oli talle teada enne rikkumist. Antud juhul juhtis isik raskeveokit, millega toimunud õnnetuse tagajärjed võivad olla hullemad, kui sõiduauto puhul. Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid: Kohtuistungil kuulati üle kaebuse esitaja D.G, kelle seiskohad on leidnud kajastamist eelpool. Kirjalikest tõenditest ja iseloomustavast materjalist uuriti: - kohtuvälise menetleja 28.06.2016.a. otsust (tl 4-7; 39-40; väärteotoimik lk 13-15, 16-17); - Saxamer OÜ avaldust (tl 19); - teatist õppelaenu tagastamise kohta (tl 21-22pö); - laenulepingu infot (tl 24, 26-27); - väärteoprotokolli (väärteotoimik lk 1, 1pö); - sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust (väärteotoimik lk 1pö); - mõõtevahendi taatlustunnistust (väärteotoimik lk 4); - tõendusliku alkomeetri väljatrükki (väärteotoimik lk 6); - joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikule tema õiguste, toimingu põhjuse ja eesmärgi tutvustamise lehte (väärteotoimik lk 7); - ID-kaardi koopiat koos isiku kinnitusega (väärteotoimik lk 12); Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Tunnistajate ülekuulamist pooled ei taotlenud. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus rahuldamisele ei kuulu. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus väärteootsuse tühistamiseks. Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma V™S §-st 133 ning vastavalt V™S § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine D.G poolt. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt oli joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikuks D.G, kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 nr ARAF-0061, selle lugemiks oli 0,39 mg/l kohta, laiendmääramatuseks 0,05 mg/l ning lõplikuks mõõtetulemuseks oli 0,34 mg/l (lk 6). Mõõtmine on teostatud taadeldud seadmega (lk 4) ning nähtub, et D.G on oma allkirjaga kinnitanud tõendusliku alkomeetriga joobeseisundi tuvastamise korraga tutvumist, sh seda, et tal on õigus sellest keelduda, mille järel toimub alkoholijoobe tuvastamine vereproovi uuringuga (lk 7). Samuti puudub alus kahelda ka mõõtmist teostanud politseiametniku E. Radu, pädevuses. Kohus märgib, et menetlusalune isik ei ole ühtegi protokolli märgitud asjaolu vaidlustanud (lk 1, 2pö). Asjaolu, et isikul esines juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamine, on menetlusalune isik ka ise möönnud nii ülekuulamisprotokollis, kui kohtus (lk 2, tl 35). Sõiduki juhtimine antud ajal ja kohas D.G poolt alkoholi piirmäära ületades nähtub ka sõiduki 3 juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (lk 1 pö). Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et antud tõendusliku alkomeetri väljatrüki näol on tegu väärteomenetluses lubatava tõendiga. Kohtul puudub igasugune alus arvata, et esineks menetluslikke rikkumisi alkoholi piirmäära ületamise tuvastamisel ja tulemuste fikseerimisel. Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Nii on isik saanud anda ütlusi ja väärteoprotokollis on kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 13-14). Väärteoprotokollist nähtub, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastavad, tõendusliku alkomeetri väljatrükis märgitud andmed juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamise tuvastamise kohta, väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud, vastuväited ta ei esitanud (lk 1, 2pö). Samuti on isik tutvunud oma õiguste ja kohustustega joobeseisundi tuvastamisel (lk 7). Väärteoprotokollis kajastatut kinnitavad ka kaebuse esitaja poolt kohtus antud ütlused ning tema poolt kaebuses esitatud seisukohad, milles ta selgitas, et nõustub, et juhtis sõidukit alkoholi tarvitamise tunnustega (tl 2-2pö; 35). Eeltoodust lähtuvalt tuleb järeldada, et D.G on ka ise möönnud, et juhtis sõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületanud seisundis. Seega on ka kõik teised kirjalikud tõendid omavahel riimuvad ja tegemist on lubatavate tõenditega. Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Kohus asub seisukohale, et D.G poolt LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. V™S §-st 29 tulenevaid väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul pidanuks D.G tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, et olles õhtusel ajal tarvitanud alkoholi ja maganud vaid 5 tundi, võis tal hommikusel ajal esineda seisund, kus ta ületab mootorsõiduki juhile lubatud alkoholi piirmäära ning ta pidanuks oma seisundit enne juhtima asumist kontrollima. Kaebuse esitaja rikkus seega hoolsuskohustust. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et D.G on etteheidetava väärteo toime pannud vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis. Liiklusseaduse § 69 lg 3 rikkumine on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendava asjaoluna on õigesti märgitud isiku poolt süü kahetsus, raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega D.G-le põhikaristusena määratud rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o summas 800 eurot ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks, on põhjendatud. LS § 224 lg 2 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Seega, antud rikkumist teiste liiklusalaste väärtegudega kõrvutades, tuleb järeldada, et juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamine, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, on üks raskematest võimalikest liiklusalastest väärtegudest. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on arvestatud, et tegu on enamohtliku väärteoga, millega isik seadus ohtu nii iseenda, kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Samuti on väärteootsuses märgitud, et taolise iseloomuga süüteo toimepanemisel on õiguskorra kaitsmise huvides vajalik antud rikkumise puhul kohaldada lisakaristena juhtimisõiguse äravõtmist (tl 5-6). Eelnevast nähtub, et kohtuvälise menetleja otsuses on veenvalt põhistatud karistusliigi ja -määra valikut, märkides, et isik pani toime enamohtliku väärteo, millega seadis ohtu nii enda, kui teiste isikute elu, tervise ja vara. Kohus nõustub täielikult ka kohtuvälise menetleja põhistusega selle kohta, et sedalaadi rikkumise puhul on põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine ning selle mittekohaldamise saavad tingida üksnes erandlikud asjaolud. Kohus märgib, et asjaolu, et isikule on juhtimisõigus vajalik seoses tööülesannetega, pidi talle teada olema ning tal oli võimalus hoiduda liiklusalastest rikkumistest. Käesoleval juhul nähtub kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud selgitustest ning kaebuse lisast (tl 19), et isik töötab autojuhina ning seega on ilmne, et isik oli teadlik vajadusest omada tööülesannete täitmiseks juhtimisõigust. Samuti pidi talle, nii nagu 4 igale juhtimisõiguse kohustusliku koolitusprogrammi läbinud liiklejale, olema mõistetav ka see, et raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemisel määratakse rangemad karistused ning järgneda võib ka juhtimisõiguse äravõtmine. Käesoleval juhul, nagu kohus ka eelnevalt viitas, on tegemist ühe raskeima võimaliku liiklusalase väärteoga – isik juhtis mootorsõidukit juhile lubatud alkoholi piirmäära ületades. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et määratud karistus põhikaristusena rahalise karistuse määramiseks on põhjendatud. Samuti on põhjendatud rikkumise raskust, karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitsmise huve arvestades kohaldada ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seda seisukohta ei väära ka see, et tööandja on isiku suhtes täiendavat kontrolli rakendanud ega ka asjaolu, et rikkumisest on möödunud mõned kuud. Karistuse määra puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega, selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RK 3-1-1-77-11). Kohus leiab, et väärteootsuses ettenähtud põhikaristuse karistusmäär (200 trahviühikut) on sanktsiooni keskmist määra vaid mõningal määral ületav. Karistusmäära puhul tuleb arvestada sedagi, et menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumine ei olnud rikkumise alampiiri (0,25 mg/l) lähedane ning rikkumine pandi toime üldteadaolevalt ühel suurema liikluskoormusega teel, Tallinna ringteel, lõunasel ajal. Samuti nähtub väärteoprotokollist ja kaebuse lisadest, et isik juhtis raskeveokit (tl 19, lk 1, 1pö), mis juba iseenesest on ohtu suurendav asjaolu, kuna võimaliku õnnetuse korral võivad kahjud olla oluliselt suuremad sõiduautoga põhjustatud kahjust. Kohus juba eelnevalt analüüsis põhistusi, mis tingivad vajaduse isikult lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et väärteootsusega on isikult juhtimisõigus ära võetud kolmeks kuuks, kuid LS § 224 lg 2 sätestatud süüteo eest võib juhul, kui lisakaristuste kohaldamine on põhjendatud, juhtimisõiguse ära võtta kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Seega on kohtuväline menetleja antud juhul, leides, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, kohaldanud seda madalaimas võimalikus määras. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st 2 tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et käesolevas asjas määratud karistused on kooskõlas toimepandud väärteo raskusega. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus juhindub V™S § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-
3. Merle Parts kohtunik 5