4-15-10219 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2015 a Tallinn Väärteoasja number 4-15-10219 (2303,15,001137) Kohtunik Märt Toming M.F-i kait

§ 224

lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusalune isik: M.F, ik: XXX, elukoht: XXX Kaitsja: Ravo Vitsut, ik 38801170299, elukoht: Raba 52, Keila, Harju maakond, 76609 Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta M.F-i kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 27.10.2015 otsusele väärteoasjas nr 2303,15,001137 M.

§ 224

lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 27.10.2015 otsus väärteoasjas nr 2303,15,001137 M.

§ 224

lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 800 (kaheksasada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära 1 kohustusliku viitenumbri
5. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul tasunud rahatrahvi täies ulatuses, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 14.12.
6. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 22.12.
7. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 13.01.
8. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 14.01.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 27.10.2015 otsusega väärteoasjas nr 2303,15,001137 karistati M.F LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et menetlusalune isik 07.10.2015 a. kell 10:03 Lootsi 13 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusaluse isiku kaitsja kaebus Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist ning uue otsusega LS § 224 lg 3 alusel määratud lisakaristuse tühistamist. Alternatiivselt taotletakse uue otsuse tegemist ja LS § 224 lg 3 sätestatud lisakaristuse vähendamist. Kaebuses esitatud taotlusi põhjendatakse järgnevalt. Menetlusosaline leiab, et temale määratud lisakaristus, mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks ei ole põhjendatud ega proportsionaalne toimepandud rikkumisega ning seab menetlusosalise ülemäära raskesse olukorda, kuna ta ei saa tegeleda sissetuleku hankimisega. Lisaks on raskendatud teistel isikutel sissetuleku hankimine, kes sõltuvad menetlusosalisest ning tema juhitud ettevõttest. Menetlusosaline tegutseb projektijuhina ja üldehitajana OÜ-s XXX. Seoses tööülesannete täitmise ja sissetuleku hankimisega peab menetlusosaline sõitma pidevalt autoga. Tööga seotud ehitusobjektid, kuhu menetlusosaline peab sõitma ning ehitusmaterjali transportima, asetsevad üle Eesti, mõnikord isegi Soomes ja Rootsis. Olukorras, kus menetlusosaline kaotab juhtimisõiguse ning tal pole võimalik mootorsõidukit juhtida, ei saa menetlusosaline teostada tööülesandeid ja hankida sissetulekut. Menetlusosalisel on eluasemelaen, mistõttu on talle pidev sissetuleku hankimine vältimatult vajalik. Menetlusosaline elab Tallinnast umbes 30 kilomeetri kaugusel, mis tõstab sõiduki vajadust veelgi. Menetlusosalise poolt juhitud ettevõttes töötab 5 töötajat. Ühte töötajatest, XXX, on menetlusosaline kohustatud transportima autoga, kodust tööobjektile ja tagasi, kuna nimetatud isikul on raske terviserike ja talle on määratud püsiv töövõimetus. Kui menetlusalune isik kaotab juhtimisõiguse, ei saa ta ka abistada nimetatud isikut, seades tema toimetuleku raskesse olukorda. Menetlusosaline tuli 07.10.2015 Rootsist, kus teostas tööülesandeid. Menetlusosaline oli koos 3 töökaaslasega. Menetlusosaline ja töökaaslane XXXolid kokku leppinud, et Tallinnas sõidab menetlusosalise kasutuses oleva sõidukiga 2 XXX, kuivõrd menetlusosaline tarbis alkohoolseid jooke. Jõudes sadamasse leidis XXX, et laevalt maha manööverdamine ja sõitmine on tema jaoks liialt keeruline, kuna tal puudus varasem selline sõidukogemus ning ta ei ole kogenud sõidukijuht. Lepiti kokku, et menetlusosaline sõidab ise laevalt maha ning seejärel annab juhtimise üle töökaaslasele XXX. Menetlusosaline ei pidanud seda probleemiks kuna ta ei tarbinud ülemäära palju alkoholi eelmisel õhtul, tundis ennast hästi ja arvas, et on võimeline sõidukit juhtima. Tallinna sadamas laevalt maha sõites peeti menetlusosaline kinni, Politsei- ja Piirivalveamet kontrollis laevalt tulijate joovet. Menetlusosalisele üllatuseks tuvastati menetlusosalise väljahingatavas õhus alkoholisisaldus üle seadusega lubatud piirmäära. Menetlusosaline ei vaielnud toimepandud rikkumisele vastu ning kahetses juba kohapeal toimepandud süütegu ning enda hoolimatust joobeseisundi kontrollimisel enne sõiduki juhtimist. Menetlusosaline kahetseb toimepandud süütegu. Menetlusosalisele tuli üllatusena, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole kergendava asjaoluna märgitud menetlusosalise puhtsüdamlikku kahetsust. Menetlusosaline kinnitab, et kahetseb toimepandud süütegu ning hoidub edaspidi süütegude toimepanemisest. Menetlusosaline teadvustab endale toimepandud teo ohtlikkust ning taunitavust ühiskonnas. Samuti tunnetab menetlusosaline selgelt temale määratud rahatrahvi kahjulikku mõju oma elulaadile ning toimetulekule. Karistus ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Menetlusosaline leiab, et talle määratud lisakaristus ja selle tagajärjed ei ole antud juhul proportsionaalsed toime pandud rikkumisega arvestades rikkumise aluseks olevaid asjaolusid. Menetlusalune on viimastel aastatel käitunud liikluses hoolsalt ning hoidunud suuremate rikkumiste toimepanemisest. 2014.a menetlusosaline süütegusid toime ei pannud ning rikkumisi ei esinenud. 2015.a on menetlusosaline saanud karistada turvavööta sõidu eest. Seega on viimasel 2 aastal menetlusosaline toime pannud ainult liiklusalase pisirikkumise. Seetõttu ei ole asjakohane kohtuvälise menetleja argumentlisakaristuse kohaldamiseks, et menetlusosaline jätkab liiklusalaste rikkumiste toimepanemist ning tuleb liiklusest pikemaks ajaks kõrvaldada. Menetlusosaline ei pannud peale LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toime ühtegi muud liiklusrikkumist (kiiruse ületamine, ohuolukorra tekitamine vms). Samuti tuleb arvestada, et menetlusaluse isiku joove oli väike, alla LS § 224 lg 2 keskmise piirmäära. Lisaks esineb karistust kergendav asjaolu, puhtsüdamlik kahetsus. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. Arvesse tuleb ka võtta, kas tegemist oli harjumus- või juhusüüteoga. Menetlusosaline on veendunud, et ka talle määratud rahatrahv summas 800 eurot mõjutab teda olema hoolsam ja tähelepanelikum, hoidumaks edasiste süütegude toimepanemisest. Seega oleks ka ilma lisakaristust määramata igal juhul tagatud õiguskorra kaitsmise huvid ning karistuse eripreventiivne eesmärk. Lähtuvalt eeltoodust, leiab menetlusosaline, et antud juhul on põhjendatud jätta kohaldamata lisakaristus tema poolt toime pandud süüteo osas ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb lisakaristuse määramise osas tühistada. Menetlusosaline esitab KarS § 66 lg 2 alusel taotluse rahatrahvi ositi tasumiseks. Menetlusosalisel ei ole majanduslikel põhjustel võimalik rahatrahvi korraga tasuda. Menetlusosaline avaldab, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil. Siiski, juhul, kui kohus peab istungi pidamist vajalikuks, on menetlusosaline valmis istungil osalema. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Seoses M.F-i kaebusega kohtuvälise menetleja otsuse peale väärteoasjas nr 2303,15,001137 nõustub kohtuväline menetleja kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses esitatud motiivide kohta annab kohtuväline menetleja alljärgneva seisukoha. 3 Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,43 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,38 milligrammi liitri kohta. Esitatud kaebuses selgitatust nähtub, et menetlusalune isik tuli 07.10.2015.a Rootsist ning kuivõrd menetlusalune isik oli tarvitanud alkohoolseid jooke, siis pidi sõidukit Tallinnas juhtima asuma tema töökaaslane. Kuivõrd nimetatud töökaaslase jaoks oli sõiduki laevalt maha manööverdamine liiga keeruline, siis lepiti kokku, et M.F sõidab ise laevalt maha ning seejärel annab juhtimise töökaaslasele üle. Eeltoodust saab järeldada, et menetlusalune isik pani õigusrikkumise toime teadlikult ja tahtlikult. Kui kaebaja oleks tegutsenud arusaamises, et on kainenenud ning tema terviseseisund lubab tal mootorsõidukit juhtida, ei oleks tekkinud vajadust ka töökaaslasele juhtimise üleandmises kokku leppida. Antud juhul oli ka alkoholisisaldus kaebaja organismis niivõrd suur, et see ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamatuks ja menetlusalune isik oli teadlik oma juhile keelatud seisundist. M.F-i käitumises karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 58, puuduvad. Samuti puuduvad KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Kaebaja ei ole kohtuvälises menetluses oma kahetsust avaldanud, mistõttu ei saanud kaebajale ka üllatusena tulla, et kohtuväline menetleja ei ole sellega karistuse määramisel arvestanud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebaja kaitsja avaldust selle kohta, et menetlusalune isik M.F toimepandud süütegu kahetseb, ei saa võrdsustada kaebaja poolse kahetsusavaldusega. Viimast ei ole kaebaja ise avaldanud. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on M.F 7 (seitse) kehtivat väärteokaristust, kõik karistused on isikule määratud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kaebaja on jätnud kõik temale varasemalt karistuseks määratud rahatrahvid seaduses toodud tähtaja jooksul tasumata ning jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohtuväline menetleja, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja M.F-i suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, on menetleja seisukohal, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohtuväline menetleja seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Lisakaristuse määramisse puutuvalt on kohtuväline menetleja lähtunud Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel Riigikohtu sellisest juhisest lähtunud. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei 4 ole eripreventiivse eesmärgisaavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega tehtava töö iseloomu osas, märgib kohtuväline menetleja, et see ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et mootorsõiduki juhtimisele juhile keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kohtuvälise menetleja hinnangul puudub alus kohtueelses menetluses tehtud seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning palub jätta M.F-i kaebuse rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusaluse isiku kaitsja on kaebuses märkinud, et menetlusalune isik kohtuistungist osa võtta ei soovi. Kohtuvälise menetleja esindaja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 07.10.2015.a kella 10.15 kuni 10.18 paiku menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0067 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15-00054). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,44 ja 0,43 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,38 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. 5 LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,38 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,38 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav. Lisakaristust on aga kohaldatud LS § 224 lg 3 p 1 sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,38 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on mõningal määral alla LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusalune isik ei ole väärteomenetluses ütlusi andnud, samuti ei ole esitanud kohtuvälisele menetlejale vastulauset, mistõttu on kohtuväline menetleja teinud lahendi kirjalike menetlusdokumentide alusel. Kohtule edastatud väärteotoimikust ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks väärteomenetluses või otsust koostades eiranud väärteomenetlusõiguse norme. Seetõttu väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis arvestades võib asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteo toimepanemine on tõendamist leidnud ning süütegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 6 Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmise. See aga omakorda peaks tingima karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kohtule esitatud kaebuses märgitu, et menetlusosalisele tuli üllatusena, et kohtuväline menetleja ei ole kergendava asjaoluna märkinud menetlusosalise puhtsüdamlikku kahetsust, tuleb omakorda kohtule üllatusena. Kohtule jääb väide kahetsusavaldusest arusaamatuks. Menetlusalune isik ei ole kohtuvälises menetluses ütlusi andnud, ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ei ole ta märkinud ei selgitust ega taotlust ning väärteoprotokolli ütluste lahtrisse on menetlusalune isik märkinud vaid: „protokoll on arusaadav, soovin otsust meili teel“. Sellistest menetlusdokumentidest, millised on menetlusalune isik allkirjastanud, ei nähtu ühtegi kahetsusavaldust, millist saanuks kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvestada. Seega on kohtuväline menetleja täiesti põhjendatult asunud seisukohale, et kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kahetsusavaldus on tekkinud kaebusesse, mille on esitanud kaitsja, so isiku esindaja ning kaebus ei sisalda menetlusaluse isiku väiteid, kuivõrd menetlusaluse isiku ütlused saavad tõendi kvaliteedi vaid juhul, kui menetlusalune isik on menetlusnormide kohaselt üle kuulatud. Kogu menetluse vältel menetlusalust isikut üle kuulatud ei ole. Kuna kaebuses ei taotletud ka kaebuse läbivaatamist kohtuistungil, ei ole menetlusalune isik andnud ka kaebemenetluses ütlusi, millega saaks arvestada. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses tehtud etteheide kahetsuse arvestamata jätmise osas on asjakohatu ega tulene väärteoasja materjalidest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel arvestada võimalust, et karistusega mõjutatakse süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kaebuses on märgitud, et menetlusalust isikut on 2015 karistatud turvavööta sõidu eest, seega on ta viimase kahe aasta jooksul toime pannud ainult liiklusalase pisirikkumise. Kohus taolise väitega ei nõustu. Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalust isikut 19.03.2015 karistatud LS § 239 lg 1 p 1 järgi rahatrahviga ning seejärel 09.09.2015 LS § 239 lg 2 järgi, kuivõrd isikul oli kehtiv karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest. Seejuures määrati esimese väärteo eest rahatrahv 40 eurot ja teise väärteo eest 160 eurot. Nimetatud karistuste osas andmed nende trahvide tasumise kohta puuduvad. Samadest karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalusele isikule määratud varasemad rahatrahvid jäetud kõik tasumata ja osa neist on kohtu määruse 7 alusel asendatud üldkasuliku tööga. Seejuures on kohtu määrus koostatud 04.09.
10. Seega on ka need karistused kehtivad. Seejuures on menetlusalust isikut karistatud nii LS § 239 lg 1 p 1 kui ka LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest. Lisaks sellele on menetlusalust isikut eelnevalt karistatud ka KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistuse ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega ning karistusregistri andmete kohaselt on tegemist senini kehtiva karistusega. Sellistest andmetest tulenevalt ei saa kohus nõustuda kaebuse väitega, et menetlusalusel isikul on vaid karistus pisirikkumise eest. Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalusel isikul vähemalt neli kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, kusjuures menetlusalust isikut on ainuüksi
11. aastal kahel korral karistatud ning menetlusesemeks olev väärtegu on jooksva aasta kestel kolmas liiklusalane väärtegu. Seega on liiklusnõuete eiramine menetlusaluse isiku jaoks süsteemne ja rikkumised on muutunud järjest raskemaks. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata/mõista karistuse keskmist määra ülevas määras kui isikut on korduvalt karistatud ning isikus on vaja kinnistada keelunormi kehtivust. Arvestades menetlusaluse isiku karistusandmeid ja tema poolt aasta jooksul toime pandud väärtegude rohkust ja süsteemsust ning järjest ohtlikumaks muutumist leiab kohus, et menetlusalusele isikule karistuse määramine 2/3 ulatuses maksimaalmäärast vastab eripreventiivsetele eesmärkidele, kuivõrd rahatrahvid on jäetud tähtaegselt tasumata ning väiksemad rahatrahvid ei ole oma eesmärki saavutanud. Seega on määratud rahatrahv proportsionaalne ja vastab omaks võetud karistuspraktikale. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas, s.o LS § 224 lg 2 sätestatud keskmise määra lähedases määras, tehes seda teadlikult. Seega ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt saab lugeda karistust proportsionaalseks ning sellega antakse ühene signaal, et sellise süüteo toimepanemise eest karistatakse rangelt. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus nagu ka kaebuse esitaja kui ka kohtuväline menetleja Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmise määra lähedases määras ja seda saab teha vaid teadlikult ja tahtlikult. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse 8 kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud piirmäära oluline ületamine, kuivõrd tegemist on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteoga. Väheoluliseks ületamiseks saaks hinnata väärtegu, mis kvalifitseeritakse LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteona. Samuti on tegemist hoolimatu suhtumisega oma teosse. Kaebuse väidete kohaselt leppis menetlusalune isik oma töökaaslasega kokku, et viimane juhib sõidukit just seetõttu, et menetlusalune isik on ennast viinud juhile keelatud seisundisse ning kui töökaaslane sõidukit juhtima ei asunud, juhtis menetlusalune isik sõidukit ise, ohustades nii ennast, teisi liiklejaid kui ka kasutusse võetud võõrast vara, rääkimata kolmandate isikute varast. Lisaks sellele on menetlusalusel isikul mitu kehtivat karistust, mis viitab võimalusele, et menetlusalune isik jätkab juhina liikluses osaledes liiklusnõuete eiramist. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et nii menetlusalusest isikust enesest tingitult kui ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu ja töötajate sõidutamise osas märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii töö tegemiseks kui ka töötajate sõidutamiseks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev menetlusalune isik, kellele on korduvate karistustega meelde tuletatud juhi kohustusi, ka seda, et mootorsõiduki juhtimisele juhile keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Sellise tagajärje võimalikkusest oli menetlusalune isik oma varaema kogemuse pinnalt juba eelnevalt teadlik. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud menetlusalusel isikul ootamatult ja pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõiki eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kaebuses on esitatud taotlus määrata rahatrahv ositi tasumisele KarS § 66 lg 2 alusel ning taotlust põhjendatakse sellega, et menetlusosalisel ei ole majanduslikel põhjustel võimalik rahatrahvi korraga tasuda. 9 Kohus peab selle taotluse osas vajalikuks viidata KarS § 66 lg 2 sõnastusele. KarS § 66 lg 2 sõnastuse kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kaebuses on märgitud vaid seda, et menetlusosalisel ei ole majanduslikel põhjustel võimalik rahatrahvi korraga tasuda ning sellise põhjendusega ongi piirdutud. Kohus leiab, et juhul, kui taolise taotluse esitamise aluseks on majanduslikud põhjused, siis tuleb neid põhjusi ka tõendada, so esitada kohtule andmed taotluse esitaja majandusliku olukorra kohta, so sissetuleku ja kulude suurust tõendavad dokumendid, et kohus saaks teha järeldusi isiku maksevõime või –jõuetuse kohta. Antud juhul ei ole kaebuses esitatud taotlusele lisatud ühtegi tõendit, millest saaks teha järeldusi isiku majandusliku olukorra kohta, rääkimata siis võimalusest hinnata kas tegemist on mõjuvate põhjustega, mis tingiks KarS § 66 lg 2 sätete kohaldamise. Lisaks eelmärgitule peab kohus vajalikuks märkida, et KarS § 66 sõnastus viitab üheselt sellele, et karistuse kandmist saab ositi määrata juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus kohaldab karistust, st teeb karistusotsuse. Seega saanuks KarS § 66 lg 2 sätete kohaldamist taotleda kohtuväliselt menetlejalt kohtuvälisele menetlejale vastulauset esitades. Kaebemenetluses saaks kohus KarS § 66 lg 2 sätteid kohaldada vaid juhul, kui kohus teeb ise karistamisotsuse, so tühistab kohtuvälise menetleja otsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab ise karistuse. Käesoleval juhul ei näe kohus alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Seetõttu jääb ka taotlus KarS § 66 lg 2 sätete kohaldamiseks tagajärjetuks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10