4-16-7123/5

4-16-7123 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. novembril 2016 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-16-7123 (2302,16,011664) Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi U.H esitatud kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 12.09.2016 otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,011664 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja (menetlusalune isik): U.H (isikukood: XXX, elukoht: XXXX; töötab) Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas nr 2302,16,011664 muutmata ja U.H kaebus rahatrahvi vähendamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 12.09.2016 otsusega nr 2302,16,011664 karistati U.H Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 400 eurot. Otsuse kohaselt juhtis U.H 22.08.2016 kell 14.41 Tallinnas Vabaduse puiesteel mootorsõidukit BMW 525D registreerimisnumbriga XXXX kiirusega 100 2 +/- 3 km/h olukorras, kus lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Seega ületas U.H lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h. Sellega rikkus U.H LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid.
3. U.H esitas 30.09.2016 otsuse peale kaebuse, milles palub vähendada rahatrahvi. Kaebaja kahetseb kiiruse ületamist ning märgib, et kasvatab kahte alaealist last (maksab alimente). 400 eurot on tema jaoks väga suur summa, mistõttu kannatab pere ja tema. Kaebaja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
4. Kohtuväline menetleja esitas 17.10.2016 kirjaliku seisukoha, milles avaldab arvamust, et alused otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kaebuses toodud väide, et 400 euro suurune trahv paneb raskesse olukorda tema pere, on kaebaja aktiivse kaitse taktika, et saavutada soodne karistus. Üksnes paljasõnalised väited ei tõenda isiku rasket majanduslikku olukorda ega kohustusi ülalpeetavate ees ning need tuleb jätta tähelepanuta. Otsuse tegemisel on lähtutud KarS § 56 lg 1 sätetest, on arvestatud kahetsust ning raskendavate asjaolude puudumist, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Isiku süü on väga suur, kuivõrd ületas lubatud suurimat sõidukiirust 47 km/h ja kujutas sellega ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib suure süü korral mõista karistuse sanktsiooni keskmises määras. Otsuse tegemisel on õigesti juhindutud õigusaktides sätestatust ja Riigikohtu suunistest. Otsus on seaduslik ja põhjendatud, karistus on kooskõlas karistuse mõistmise üldalustega ning arvestatud menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja oli nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht
5. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2302,16,011664 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.
6. Poolte vahel ei ole vaidlust väärteo toimepanemise asjaolude osas. U.H tunnistas kohtueelses menetluses, et valgusfoori tagant lahkudes ta kiirendas. Kaebaja poolt toimepandut tõendab lisaks isiku enda ütlustele veel heli- ja videosalvestus, mis asendab kiirusmõõturi kasutamise protokolli ning millest nähtub, et 22.08.2016 kella 14.41 ajal mõõtis politsei sõiduauto registreerimismärgiga XXXX kiirust, politsei poolt kasutatud seadme lugem 50 km/h teelõigul näitas 100 km/h ning sellest tulenevalt ületas kaebaja mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h. Eeltoodust tulenevalt on U.H poolt lubatud sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel, s.o LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud rikkumine tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega, samuti on tema tegu õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi. Kohtu hinnangul on U.H talle etteheidetava teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega, st pidama võimalikuks sedavõrd ulatuslikku kiiruse ületamist ning möönma seda. Süüdlase süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.
7. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt arvestatakse lisaks isiku süüle ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (RKKKo nr 3-1-1-28-14 p 29; nr RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad 3 asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. LS § 227 lg 3 võimaldab süüdlast lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41– 60 kilomeetrit tunnis karistada rahatrahviga kuni 200 päevamäära, arestiga või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Lisakaristusena on võimalik LS § 227 lg 5 p 2 tulenevalt võtta rikkujalt sõiduki juhtimise õigus kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja on U.H-le toimepandu eest määranud kergemaliigilise karistuse sanktsiooni keskmises määras, s.o rahatrahvi 100 trahviühikut ning jätnud lisakaristuse kohaldamata. Kohus leiab, et kaebaja süü on keskmisest suurem. U.H on ületanud sõidukiirust vähemalt 47 km/h ning seda päevasel ajal tiheda liiklusega asulasisesel teel. Juhtunuks teele sattuma ootamatu takistus, siis oleks kokkupõrget olnud ilmselt vältimatu. Seega on õige kohtuvälise menetleja seisukoht, et selliselt käitudes seadis kaebaja ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Kaebaja peab talle mõistetava karistusega tunnetama, et juht ei tohi liikluseeskirja nõuetesse suhtuda ükskõikselt. Kui kaebaja soovib edaspidigi mootorsõiduki juhina liikluses osaleda, tuleb tal oma käitumist oluliselt muuta ning liigelda viisil, mis oleks kõigile turvaline. Mõistes menetlusalusele isikule rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras ning jättes lisakaristuse kohaldamata, on menetleja seega karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Mis puudutab süüdlase rasket majanduslikku olukorda, siis see oli kaebajale teada ka enne rikkumist ning ei ole kuidagi toimepandud teoga seotud. Kaebaja teadis, et peab maksma elatisraha oma kahe lapse eest ning pidanuks seda hoolsamalt oma liiklusalast käitumist jälgima. Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on V™S § 132 p 1, 133,
8. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/