4-15-9765 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. detsembril 2015 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-15-9765 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi V.

§ 2391lg 1 p 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 (ükssada kakskümmend) eurot. 2. Kar

S § 66 lg 2 alusel määrata, et mõistetud rahatrahvi summas 120 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 6 (kuue) kuu jooksul võrdsetes osades (20 eurot kuus) alates kohtuotsuse jõustumisest. Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida ka viitenumber

1. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus 1 Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest kirjalikult Harju Maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
2. 23.10.2015 otsusega väärteoasjas nr 2315,15,009561 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse väärteomenetleja V.O-le karistuseks liiklusseaduse (LS) §

§ 2391lg 1 p 1 järgi rahatrahvi 95 trahviühikut, s.o 380 eurot.

Otsuse kohaselt juhtis V.O 02.10.2015 kell 18.50 Tallinnas XXXmaja juures mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Lisaks ei kandnud ta mopeediga sõites peas kinnirihmatud motokiivrit. Sellise tegevusega eiras V.O LS § 90 lg 1 p 1 ja § 33 lg 4 nõudeid ning tema käitumine kvalifitseeriti väärteona LS §

§ 2391lg 1 p 1 järgi.

1. V.O esindaja ei vaidle vastu rikkumisele, selle teo kvalifikatsioonile, kuid palub vähendada määratud karistust, kuna see on põhjendamatult range. Mopeediga sõitis alaealine kinnises hoovis, mitte sõiduteel; ta ei tekitanud avariiolukorda; samuti pole teda varem liiklusrikkumiste eest karistatud. Sellisel puhul oleks piisanud alaealise teavitamisest, et ka suletud territooriumil on vastava kategooria juhilubadeta sõitmine keelatud ning piirduda hoiatusega. Kaebaja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
2. Kohtuväline menetleja kirjalikus vastuses kaebusele palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Küll aga ei vaidle ta vastu sellele, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi näiteks 10 kuu jooksul. Menetleja hinnangul on isiku süüline käitumine aset leidnud, tegu on tõendatud, õigesti kvalifitseeritud. Isikule on määratud üks karistus kahe süüteo eest, hinnatud on süü suurust, arvestatud kergendava asjaoluna süü tunnistamisega ja raskendavate asjaolude puudumisega ning võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning lähtutud on õiguskorra kaitsmise huvidest. Määratud karistus on põhjendatud nii eri- kui üldpreventiivsetel kaalutlustel. See vastab toimepandud rikkumistele. Kohtuväline menetleja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
3. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2315,15,009561 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.
4. Asjaolu, et V.O juhtis mopeedi juhtimisõigust omamata ja kohustusliku turvavarustuseta, on tõendatud kaebaja enda ütlustega, samuti muude kogutud materjalidega. Kaebaja on talle etteheidetava rikkumisega nõustunud ja kahetseb tegu. Kaebaja poolt toimepandut tõendavad ka tunnistaja Madis Allaku ütlused, kes 02.10.2015 patrullis olles märkas XXXkooli staadionil mopeedi, millel sõitev isik ei kandnud kiivrit. Juhiks osutus V.O, kes ise tunnistas, et tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus. Nii sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus kui ka Maanteeameti liiklusregistri väljavõte tõendab, et kaebajal mootorsõiduki juhtimisõigust ei olnud. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et V.O juhtis mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ning sõidukit juhtides ei kandnud peas motokiivrit. Seega rikkus V.O LS § 90 lg 1 p 1 ja § 33 lg 4 sätestatud nõudeid ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS §

2391 lg 1 p 1 järgi. Kuna ühe teoga on realiseeritud kahe süüteo koosseis, tuleb 2 süüdlasele mõista üks karistus LS § 201 lg 1 järgi, see on sätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse.

1. Kaebaja on leidnud, et V.O-le on määranud liialt range karistus ning taolisel puhul piisanuks vaid selgitustest ja hoiatusest. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja toiminud õigesti, jättes V.O suhtes menetluse lõpetamata ja otsustanud teda karistada rahatrahviga. Menetlusalune isik oli teo toimepanemise ajal 16-aastane, seega piisavalt küps saamaks aru, et juhtimisõigust omamata ei tohi sõita isegi kinnisel territooriumil oleval teel ning motokiivri kandmise nõue, eriti kui juhtimisoskused napid, on tema enda elu ja tervise huvides. Küll aga leiab kohus, et kohtuväline menetleja ei ole piisavalt arvestanud isiku süü suurusega, sellega et tegemist oli alaealisega ning on määranud talle liialt range karistuse. Õige on kohtuvälise menetleja seisukoht, mille kohaselt tuleb süü suurusele vastava karistuse määra kindlakstegemisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Liiklusseaduse § 201 lg 1 võimaldab isikut mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on määranud V.O-le karistuseks rahatrahvi 95 trahviühikut, s.o sisuliselt karistuse sanktsiooni keskmises määras. Kohtu hinnangul ei ole menetleja arvestanud, et tegemist oli varem liiklusrikkumiste eest karistamata isikuga, kes juhtis teeliikluses vähemohtlikku sõidukit ning sedagi kinnisel territooriumil, kus oht teiste inimeste elule ja tervisele on väiksem. Seega on menetlusaluse isiku süü keskmisest väiksem. Arvestades veel seda, et isik on süüd tunnistanud, oma tegu kahetsenud ning karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastanud, pidanuks süüdlase karistus jääma oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Seega ei ole kohtuväline menetleja järginud kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti. Arutatava väärteo puhul on olulised ka kohtupraktikas valitsevad arusaamad, mis puudutavad alaealisele karistuse mõistmist. Nii on Riigikohus mitmel korral rõhutanud (RKKKo 3-1-1-4306, p 13.1; 3-1-1-77-11 p 10.1), et alaealise karistamisel on enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud süütegude korral esmatähtsad just karistuse eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Kaebaja oli teo toimepanemisel 16-aastane alaealine, kes ka hetkel õpib ning on last üksi kasvatava vanema ülalpidamisel. Sellise isiku mõjutamiseks piisab kohtu hinnangul väiksemast karistusest, mida isik suudaks oma sissetulekutest või taskurahast ise ära maksta. Kohtu hinnangul on menetlusaluse isiku mõjutamiseks piisavaks karistuseks rahatrahv 30 trahviühikut, s.o 120 eurot. Selline karistus on kohtu arvates küllaldane, et süüdlasele ka edaspidi meelde tuletada liiklusseadusest kinnipidamise kohustust ja vajalikkust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Rahatrahv sellises määras ei ole vastuolus ka õiguskorra kaitsmise huvidega.
2. Lisaks leiab kohus, et arvestades V.O varalist seisu – kaebaja õpib, tal ei ole iseseisvat püsivat sissetulekut, on mõistlik kohalda KarS § 66 lg-s 2 sätestatut ja anda talle võimalus tasuda rahatrahv summas 120 eurot 6 kuu jooksul, tasudes igas kuus 20 eurot. 3 Kohus selgitab, et rahatrahvi maksmine 6 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus ning asjaolude muutumise korral on tal võimalik trahv ära maksta enne otsusega määratud tähtaega. Mida varem kaebaja trahvi tasub, seda kiiremini kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist. Arutatava liiklussüüteo karistusandmete kehtivus kätkeb endas mitmeid kõrvalmõjusid. Näiteks ei saa isik sel ajal taotleda esmast juhiluba (LS § 106 lg 1 p 3), samuti arvestatakse uue liiklussüüteo toimepanemisel süüdlase varasema rikkumisega. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133,
3. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4