lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures
lg-st 1 tulenevalt jaguneb ettevaatamatus kergemeelsuseks ja hooletuseks.
lg 3 järgi paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Menetlusaluse isiku kohtus antud ütluste kohaselt liikus mööda maanteed autode kolonn, kelle kiirus oli 50-80 km tunnis. Viimasest kahest autost sõitis ta mööda, kui politsei kiirust mõõtis. Kaebuse esitaja pidas seega vajalikuks rõhutada tekkinud liiklussituatsiooni, kus tema ees liikusid mitmed autod, justkui häirides tema liikumist, mistõttu pidi ta eesliikunud sõidukitest mööduma. Selline selgitus näitab kaebuse esitaja suhtumist liikluskorda ja teistesse liiklejatesse ning ta peab vajalikuks iga hinna eest saama liikuda selliselt nagu tema tahab, sh ka lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Kaebuse esitaja selgitused viitavad üheselt sellele, et ta oli teadlik sellest, et ta ületab lubatud sõidukiirust. Seega leiab kohus, et liiklussituatsiooni kirjeldus ja tunnistaja M.M.ütlused kogumis viitavad üheselt sellele, et mõõdeti just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust. Kohtul puudub ka alus arvata, et politseiametnik oleks liiklusjärelevalve käigus teadlikult fikseerinud ebaõigeid andmeid. Kaebuse esitaja ei ole kohtuistungil nimetanud ühtegi põhjendatud kahtlust, miks oleks politseiametnik pidanud soovima koostada temale ebaseaduslikku väärteoprotokolli. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes pelgalt seetõttu, et tegemist on politseiametnikuga – tunnistaja on detailselt kirjeldanud sündmuste käiku ja seda, millal ja kuidas kiirust mõõdeti. Seega, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud mõõtemetoodika reeglite rikkumist määruse nr 78 § 8 p 3,4 mõttes. Samas märgib kohus, et kohtupraktikas on rõhutatud, et „ei tähenda mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust. See tähendab, et mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.“ (Riigikohtu lahend 3-1-1-39-15, p 6.2). Seega, peab kohus veenduma ka mõõtmise usaldusväärsuses. Kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud kohtul kahtlusi, et mõõtmisel esineksid asjaolusid, inimlikku eksimust või muid tegureid, mis võiksid mõjutada mõõtmise usaldusväärsust. Samas Riigikohtu lahendis on osutatud sellele, et mõõtmise usaldusväärsuse kontrollimiseks on võimalik üle kuulata tunnistajana kaasatud teine sündmuskohal viibinud politseinik (käesoleval juhul on see politseinik A.V.), kuid kaebuse esitaja teise tunnistaja ülekuulamist kohtuistungil ei soovinud. Tõendite kogumis hindamisel ei tekkinud kahtlusi, mida tuleks tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Tegu on liiklusalase väärteoga, kus isikule heidetakse ette kiiruseületamist mitte vähem kui 26 km/h. Üldteadaolevalt on Eesti liikluskultuur halb, toimub palju liiklusõnnetusi, sh väga raskeid liiklusõnnetusi juhtide süül, kes ei pea kinni liikluskorraldusvahendiga kehtestatud kiiruspiirangutest. Seega on avalikes huvides, et taolisi juhte karistatakse toimepandu eest ning 5 kutsutakse sel viisil korrale. Kuna isiku kohustus on kohandada oma sõidukiirust vastavalt kiiruspiirangutele, siis selle kohustuse tähelepanematusest või kohusetundetusest tingitud järgimata jätmine on väärtegu ning G.A poolt on see toime pandud hooletusest
Sellega leiab kohus, et menetlusalust isikut G.A tuleb selle teo eest karistada. Kohus ei tuvastanud anti G.A tegevuses õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 227 lg 2 kohaselt saab isikut kõne all oleva väärteo eest karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Seega on käesoleva süüteo puhul ettenähtava rahatrahvi keskmiseks määraks 48,5 trahviühikut ehk 194 eurot. Kohtuväline menetleja määras G.A-le karistuseks 60 trahviühikut ehk 240 eurot, seega karistuse keskmises trahvimääras.
Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud
§-s 58, ei ole. Puuduvad ka
Lisaks märgib kohus, et menetlusaluse isiku hoiak ka kohtuistungil oli kõike muud kui kahetsev. Pigem tegeles ta oma teo õigustamisega ning enese ohvrina näitamisega kui kahetsuse väljendamisega. Süü suuruse määratlemisel tuleb lisaks eelnevale arvestada ka G.A suhtumise intensiivsusega oma teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime hooletusest. Samas arvestab kohus seda, et tema rikkumine oli tõsine. Tartu-Elva maantee näol tegu teega, kus on äärmiselt tihe liiklus. Seega kiiruse ületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. G.A tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Neid asjaolusid arvestades võib väita, et vajadusel ei oleks sõiduk suutnud piisavalt kiirelt pidurdada ja järelikult oli võimalus ohu realiseerumiseks suur. Kiiruse ületamine mitte vähem kui 26 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Selline käitumine näitab juhi ükskõiksust ja üleolevust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes. Peale selle, nagu kohus viitas juba eespool, on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav. Samas ei tohi karistamine muuta isikut objektiks, mille abil saab teiste isikute õiguskuulekust kinnistada. Käesoleval juhul tuleb kindlasti arvestada sellega, et G.A on eelnevalt selliste tegude toimepanemise eest karistatud. Seega ei olnud tegu juhusliku rikkumisega, vaid pigem väljakujunenud käitumismalliga ning kohus ei ole veendunud, et isik sellist rikkumist enam tulevikus toime ei pane. Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et süü suurusest ning eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on põhjendatud G.A karistamine rahatrahviga keskmises karistusmääras. 6 Kohus on seisukohal, et sellise karistusega on täidetud ka karistuse üldpreventiivne eesmärk. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on süüle vastav ja proportsionaalne toimepandud väärteoga, kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht menetluskulude osas V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Käesolevas asjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt tunnistajale hüvitatud sõidukulud 23,18 eurot. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Järelikult jäävad käesoleva väärteoasja menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusaluse isiku G.A kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.