Obsah (4)

§ 224§ 69§ 227§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2017 (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-16-4743 (2590,16,001334) Kohtukoosseis Maarika Kuusk,

§ 224lg 2 ja § 227 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 14.

novembri 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusaluse isiku M.G kaitsja Monica MeristoDmitrijev, apellatsioon Menetlusalune isik M.G (isikukood: XXX) elukoht: XXX, töökoht: XXX OÜ. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida vanemväärteomenetleja Ave Uue prefektuur, esindaja RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu
2. novembri 2016 otsus muutmata.
3. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse otsuse teinud Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud ja menetluse käik
5. märtsil 2016 koostatud väärteoprotokolli AB 1461401 kohaselt juhtis M.G
6. märtsil 2016 kl 21.17 Rakvere linnas Lilleoru ja Mõisa tn vahel mootorsõidukit seisundis, kui väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,64, lõplik hinnang 0,59 mg/l kohta. Samuti juhtis M.G mootorsõidukit kiirusega 79 km/h +/- 3km/h teel, kus suurim lubatud kiirus on 50 km/h, seega ületas M.G lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Selle tegevusega rikkus M.G

§ 69

lg 3, § 15 lg 1 p 2 ja tema tegu on kvalifitseeritud

§ 224lg 2 ja § 227 lg 2 järgi.

1. Politsei- ja Piirivalveamet edastas
2. juunil 2016 väärteomaterjalid Viru Maakohtule
3. juunil 2016 väärteoasja nr 2590,16,001344 läbivaatamiseks. Maakohtu otsus
4. Viru Maakohtu
5. novembri 2016 otsusega tunnistati M.G süüdi

§ 224

lg 2 ja

§ 227lg 2 alusel. Kar

S § 63 lg 1 alusel kohaldamisega mõisteti

§ 224lg 2 alusel M.G-le karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 7 kuuks.

Karistusaja kandmise alguseks luges kohus kohtuotsuse jõustumise kuupäeva.

§ 127

alusel on M.G kohustatud loovutama oma juhiloa Maanteeametile 5 tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. 4. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid, süüd välistavaid asjaolusid. M.G on toime pannud süüteo, mis vastab kahele väärteokoosseisule (

§ 224lg 2 ja § 227 lg 2).

Väärteokoosseisud on täidetud ühe teoga- auto juhtimisega. Karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. M.G puhul arvestas kohus, et isik on toime pannud ühe teoga kaks rikkumist. Sel juhul on isiku süü suurem võrreldes sellega, milline süü suurus oleks, kui teoga oleks täidetud üks väärteokoosseis. Kiiruse ületamise osas on M.G süü keskmisest väiksem, sest ta ületas kiirust 26 km/h võrra ehk see jääb sanktsioonis kirjeldatud (21-40 km/h ületamine) vahemiku keskmisest alla poole. Keelatud seisundis auto juhtimise osas on M.G süü keskmisest suurem, sest tema väljahingatavas õhus oli avastatud lõplikult alkoholisisaldust 0,59 mg/l kohta.

§ 224

lg 2 näeb ette vastutuse auto juhtimise eest seisundis, mis väljahingatavas õhus on 0,25-0,74 mg/l kohta ehk keskmise süü puhul oleks see umbes 0,50 mg/l kohta. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et M.G süü on keskmisest suurem. 5. Kohus arvestas karistuse mõistmise juures seda, et M.G on varemgi karistatud liiklusseaduse rikkumise eest, jaanuaris 2016 karistati M.G

§ 224

lg 2 järgi ettenähtud samalaadse väärteo toimepanemise eest rahatrahviga summas 800 eurot. Juba märtsis 2016 pani M.G samalaadse väärteo toime kogumis teise väärteoga- kiiruse ületamisega. Tema süütegude dünaamika muutus intensiivsemaks. 6. Kohus ei pidanud põhjendatuks M.G-le aresti mõistmist. M.G on varasemalt väärteokorras karistatud kahel korral. Kohus ei näe põhjuseid, miks ei piisaks juhtimisõiguse äravõtmist ja miks tuleks isikule kohe mõista aresti, seda veel maksimummääras 30 päeva, nagu on taotlenud kohtuväline menetleja. See ei ole väljakujunenud kohtupraktikaga kuidagi kooskõlas.

§ 224

lg 2 sanktsioon näebki põhikaristusena ette võimaluse mõista isikule juhtimisõiguse äravõtmine ja seda kuni 1 aastani. Seega põhikaristuse juhtimisõiguse äravõtmise puhul oleks selle keskmine määr 6 kuud. Kuna kohus jõudis järeldusele, et isiku süü on toimepandud väärtegudes keskmisest suurem, peab kohus põhjendatuks, et põhikaristuse, juhtimisõiguse äravõtmise, määr oleks 7 kuud.

1. Asjaolu, et isiku töö on seotud juhtimisõiguse olemasoluga, ei saa olla automaatseks takistuseks juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse liigi kohaldamisel. M.G pole kordagi väljendanud kahetsust toimepandu pärast ega näidanud, et ta tunnistab oma tegu ja püüab edaspidi oma käitumist liikluses korrigeerida paremuse poole. Antud juhul leidis kohus, et isiku liiklusest kõrvaldamine juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise kaudu teenib eesmärki kaitsta õiguskorda. Esitatud apellatsioon ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.G lepinguline kaitsja Monica Meristo-Dmitrijev. Kaitsja taotleb Viru Maakohtu
3. novembri 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega lühendada mõistetud karistust ja mitte ära võtta juhtimisõigust kauemaks kui 4 kuud.
4. Apellant leiab, et karistus on liiga range. M.G ülalpidamisel on 7- ja 4-aastane laps. M.G töökoht 2 on seotud autojuhtimisega. M.G taotleb juhtimisõiguse äravõtmise aja lühendamist kas või 3-4 kuuni, et ta saaks säilitada töökoha. Töökoha kaotamisel ei oleks M.G enam võimalust lapsi toetada ja nemad ei pea isa rumaluste eest maksma. Apellant palub talle anda võimaluse olla vabaduses edasi.
5. M.G kahetseb oma tegu ja selgitab, et aasta alguses oli kolm kuud rasked ajad ja ta käitumine vale. M.G ei ole paadunud liiklusrikkuja ja on teinud oma tegudest järeldused.
6. Ida Prefektuuri Rakvere politseijaoskonna politseikapten Joel Alla leidis oma vastuskirjas, et Viru Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning määratud karistus vastab isiku süüle ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Vastusena apellatsioonile põhjendab ringkonnakohus kaevatava otsuse muutmata jätmist järgmiselt.
8. Maakohus leidis hinnates kogutud tõendeid kogumis, et M.G on toime pannud koosseisupärased, õigusvastased ja süülised väärteod. Nimetatud osas ei ole apellatsioonimenetluses otsust vaidlustatud.
9. Apellatsioonis taotleb M.G kaitsja M. Meristo-Dmitrijev Viru Maakohtu otsuse ümbervaatamist M.G-le mõistetud karistuse osas. Apellant leiab, et karistus on liiga range ning arvestades, et M.G töökoht on seotud sõidukite juhtimisega ja tal on alaealised lapsed, keda ta toetab, tuleks lühendada juhtimisõiguse äravõtmist vähemalt 3-4 kuuni. Apellandi väitel M.G kahetseb oma tegu ja selgitab, et aasta alguses oli kolm kuud rasked ajad ja ta käitumine oli vale.
10. Ringkonnakohus minetusi karistuse mõistmisel ei tuvastanud, ent selgitab karistuse mõistmise põhjendatuse osas järgmist. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Kohtupraktikas arvestatakse lisaks karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKK 3-1-1-13-11, p 9). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, RKK nr 3-1-1-12-06, p 12 ja RKK 3-11-18-11, p 8.1). Ringkonnakohus märgib, et süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti tuleb anda hinnang teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne).
11. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kuigi apellatsioonis selgitas kaitsja, et M.G on käitumisest teinud oma järeldused, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käsitletav kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. M.G ei ole andnud ütlusi, milles väljenduks kahetsus tehtu üle. Lisada tuleb sedagi, et kuna M.G on
12. aastal toime pannud väärtegusid mitmel korral (

§ 224

lg 2 järgi), ei tekita see kohtus veendumust, et M.G oleks oma tegudest õppinud ja teinud vastavad järeldused. 17. Maakohus on toonud välja, et kuna M.G süütegude dünaamika on muutunud intensiivsemaks, ei ole põhjendatud uue rahatrahvi määramine ning aresti määramine ei oleks põhjendatud ega väljakujunenud kohtupraktikaga kooskõlas. Seetõttu on maakohus tuvastanud korrektselt, et

§ 224

lg 2 alusel põhikaristusena ette nähtud võimalus mõista isikule juhtimisõiguse äravõtmine, on ka käesoleval juhul ainuõige karistus. Kohus on pidanud M.G karistuse mõistmisel määra ulatuseks sanktsiooni keskmisest kõrgemat määra – 7 kuuks juhtimisõiguse äravõtmist.

1. Apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt tuleks M.G karistust lühendada seetõttu, et M.G on töökoht seotud autojuhtimisega, jääb tähelepanuta. Maakohus selgitas, et juhtimisõiguse kui 3 karistuse liigi kohaldamisel ei saa olla automaatseks takistuseks asjaolu, et isiku töö on seotud juhtimisõiguse olemasoluga. Käesoleval juhul kaaluvad õiguskorra kaitsmise huvid üle M.G õiguse sõiduki juhtimiseks.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4