lg 1, § 46 lg 3, § 49 lg 1 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl karistas J.S-i väärteoasjas nr. 2302,16,004473 23.05.2016.a. koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3,
lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot ja
lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot ning
Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus määratud karistuse ning eriti kohaldatud lisakaristuse osas. Kaebuse kohaselt olid menetlusaluse isiku ütlused selgesõnalised, ta ei märganud õnnetust. Ta avastas paari järgneva päeva jooksul purunenud tagatule ning ta teavitas sellest kindlustust. Seejärel võttis temaga ühendust politsei ja ta andis ka ütlused. Kaebuses rõhutatakse, et kui isik oleks liiklusõnnetust selle toimumise momendil märganud, oleks ta koheselt jätnud oma kontaktid või helistanud politseisse. Lisaks märgitakse, et ilmselt mängis õnnetuse ajal autos raadio liialt valjusti. Samuti on märgitud, et kaebuse esitajal on piinlik inimese ees, kelle sõidukile ta otsa tagurdas ja kes pidi seetõttu aega kulutama. Lisaks märgitakse, et kuigi menetlusalust isikut on varem juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise eest karistatud, tegi ta koheselt pärast seda endale juhiloa ja ei ole põhjendatud arvata nagu ta jätkaks uute rikkumiste toimepanemist. Õnnetuse momendil ta seda ei märganud ja hiljem on ta võtnud kogu vastutuse toimunu eest. 2 Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ning täpsustas, et ta vaidlustab ennekõike liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumist ja palub määratud karistust kergendada. Ta selgitas, et sõidukis mängis raadio ja ta sõidutas antud asukohta kaht oma sõbrannat. Kuna ta sõitis õigest majast mööda, oli ta sunnitud tagurdama. Selle, et tema sõiduki tagatuli on puruks, avastas ta mõne päeva pärast ja informeeris sellest kindlustust. Õnnetuse toimumishetke ta tähele ei pannud. Avarii juhtus libamisi, tema auto sai minimaalset kahju, teine sõiduk aga maksimaalset kahju. Samuti rõhutas kaebuse esitaja, et varasem juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise järel tegi ta endale juhiloa. Kaebus esitaja märkis, et ta on hetkel töötu ja sissetulekut ei oma. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et puudub alus otsust muuta ning palub jätta kaebus rahuldamata ning väärteootsus muutmata. Menetleja esindaja pidas võimalikuks, et isikule määratud trahve vähendatakse, kuid antud isik on selline, kes tuleb liiklusest kõrvaldada. Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid: Kohtuistungil kuulati üle kaebuse esitaja J.S, kelle seiskohad on leidnud kajastamist eelpool. Kirjalikest tõenditest ja iseloomustavast materjalist uuriti: - väärteokaebust /tl 1/; - kohtuvälise menetleja 23.05.2016.a. otsust väärteoasjas 2302,16,004473 (tl 1; väärteotoimik lk 26-26pö/; - sündmuskoha vaatlusprotokolli /väärteotoimik lk 1-1pö/; - fototabelit /väärteotoimik lk 3-8/; - fotosid /väärteotoimik lk 12-16/; - e-kirja väljatrükki koos fotodega /väärteotoimik lk 9, 10-11/; - e-kirja väljatrükki koos fotodega /17, 19-21/; - väärteoprotokolli /väärteotoimik lk 25-25pö/; - ID-kaardi koopiat koos isiku kinnitusega /väärteotoimik lk 27/; - karistusregistri väljatrükki väärteotoimik lk 28/. Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus väärteootsusega ettenähtud karistuse täies ulatuses tühistamiseks. Kaebuse esitaja oma kaebuses ja kohtus väitis, et ta ei olnud teadlik, et põhjustas liiklusõnnetuse ning seetõttu lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja on põhjustanud liiklusõnnetuse – kaebuse esitaja on seda ka ise võimalikuks pidanud, kuna on viidanud, et tal mängis sõidukis raadio ja ta sõidutas antud asukohta oma sõbrannat, kus ta oli sunnitud tagurdama (tl 1, 15). Kaebuse esitaja vaidlustab talle määratud karistusi, iseäranis lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus ei pea usaldusväärseteks kaebuse esitaja poolt kohtus antud ütlusi selles osas, milles ta on väitnud, et õnnetuse põhjustamist ta ei märganud ja seega ei ole ta 3 talle etteheidetavate rikkumiste toimepanemises süüdi. Seda põhjusel, et isiku ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud ja kohtus uuritud ning usaldusväärsete tõenditega, mida kohus järgnevalt ka käsitleb. Kohus märgib siinkohal esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma V™S §-st 133 ning vastavalt V™S § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärtegude toimepanemine J.S-i poolt. J.S-i poolt liiklusõnnetuse põhjustamine on tõendamist leidnud sündmuskoha vaatluse protokolliga (lk 1), millest nähtuvad avariis osalenud sõidukite ja sündmuskoha andmed. Politsei poolt sündmuskohalt tehtud fotodest nähtuvalt on sõiduki Peugeot 308 reg nr XXXX vasak külg pea täies sõiduki pikkuses vigastatud (tl 3-8). Elektronkirja väljatrükist ja sellele lisatud fotodest nähtub, et sündmuskohalt leitud tulekillud võivad kannatanu hinnangul kuuluda sõidukile Lexus IS200-le (lk 9, 10-11). Politsei poolt sõidukist Lexus IS200 reg nr XXXX tehtud fotodelt nähtub, et sõiduki tagumine parempoolne tuli on vigastatud ja vigastatud tule juurde asetatud killud sobituvad tule vigastustega (lk 12-16). Asjaolu, et sõiduki vigastused on suurenenud J.S-ile etteheidetava ja 24.03.2016.a. toimunud avarii käigus, nähtub enne antud sündmust kindlustuse poolt saadetud kirjast ja sellele lisatud fotodelt (lk 17, 1921). Arvestades J.S-i ütlusi, milles ta on möönnud antud asukohas sõiduki juhtimist ja tagurdamist ning kõiki eelpool nimetatud tõendeid, tuleb järeldada, et liiklusõnnetuse sai põhjustada üksnes J.S. Kohus asub seisukohale, et eluliselt ebausutavad on kaebuse esitaja väited, nagu ta ei märganuks liiklusõnnetuse toimumist koheselt selle asukohas, seda autos mänginud valju muusika ja ülevoolavalt meelestatud kaasreisijate tõttu. Sündmuskohal politsei poolt tehtud fotodelt nähtub selgelt, et pargitud sõiduki Peugeot 308 külg on vigastatud kõigi küljeplekkide (esitiib, esiuks, tagumine uks, tagatiib) ulatuses. Arvestades üldteada asjaolu, et antud sõiduki ligikaudne pikkus on 4 meetrit, on fotodelt nähtuvalt sõiduki külg vigastatud u ¾ pikkuses (tl 3-8), s.o u 3 meetri ulatuses. Kuivõrd pargitud sõidukile otsa tagurdamisel tekib sellest takistus tagurdavale sõidukile, siis pidi sedavõrd pikalt (s.o u 3 meetri ulatuses) toimunud kokkupuute korral olema see kokkupuude ja seetõttu ka liiklusõnnetuse toimumine tajutav. Samuti tuleb tähele panna, et Peugeot küljele on tekkinud sügavad ja suurepinnalised mõlgid (tl 3, 5, 8), mille reljeefsus viitab sellele, et tegu ei olnud n-ö libamisi vastu teist sõidukit tagurdamisega, vaid kokkupuude pidi olema Lexust juhtinud J.S-ile ka tuntav ja tajutav. Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud J.S-i poolt väärteootsuses märgitud liiklusseaduse nõuete rikkumised, rikutud on
lg 1, § 46 lg 3, § 49 lg 1 ja § 169 lg 5 kohustusi.
lg 1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.
lg 3 ja § 49 lg 1 kohustavad juhti vastavalt hoidma sõitmisel ohutut külgvahet ja tagurdades mitte ohustama ega takistama teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Käesoleval juhul ei olnud menetlusalune isik piisavalt hoolikas, et hoiduda sõidukiga manöövri sooritamisel (tagurdamisel) kõigest, mis võiks kahjustada vara (teist sõidukit) ja ei hoidnud ohutut külgvahet. Samuti on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik ei täitnud
lg 5 kohustust, s.o kui varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Kohus juba eelnevalt asus seisukohale, et menetlusalune isik pidi aru saama, et tagurdas oma sõidukiga vastu teist sõidukit, mille tagajärjel põhjustati vigastused mh 4 teisele sõidukile ja varaline kahju selle sõiduki omanikule. Kohus leiab, et antud juhul esineb põhjuslik seos menetlusaluse isiku poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ja sellest teatamata jätmise kohustuse rikkumise vahel. J.S pidi oma sõidukiga vastu teist sõidukit tagurdamist tundma, kuivõrd teise sõiduki vigastused esinevad kõigil vasaku külje kereplekkidel, s.o enamikul autopikkusest ja Peugeot’i vigastused ei ole mitte ainult kriimustused, vaid esineb ka sügavaid mõlke. Seega pidi ta tajuma, et on tagurdanud vastu takistust (milleks oli teine sõiduk) ning mõistma, et võis toimuda liiklusõnnetus ning tekkida kahju teisele osapoolele. Kuivõrd isikule on väljastatud kehtiv juhiluba, pidanuks ta liiklusteooria kohustusliku õppeprogrammi läbinuna olema teadlik ka sellest, kuidas liiklusõnnetuse korral käituda, sh sellest, et olukorras, kus kahju saaja ei olnud talle teada, tuleb koheselt teavitada politseid. Liiklusseaduse rikkumised on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning kvalifitseeritud
lg 1 ja
lg 1 järgi, s.o vastavalt mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisena, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju ning liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumisena, kui teatamine oli kohustuslik. Kohus asub seisukohale, et J.S-i poolt
lg 1 ja
lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetsete rikkumiste asjaolud ja märgitud menetlusaluse isiku ütlused (lk 25) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 26). Kohtul puudub ka igasugune alus kahelda selles, et esineks menetluslikke rikkumisi. Samuti ei leidnud kohtuliku menetluse käigus tuvastamist see, et asjas esineks õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et menetlusalune isik on
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd ta pidi võimalikuks pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (varalise kahju tekitamist ja liiklusõnnetuse toimumist) ja seda ka möönma. Antud juhul pidi isik teisele sõidukile otsasõitu tundma, kuna otsasõidu tagajärjel tekkisid Peugeot’le mitut keredetaili hõlmavad vigastused (kriimud ja sügavad mõlgid).
Antud juhul pidi J.S hiljutiselt kohustusliku liiklusteooriaõppe läbinud isikuna mõistma, et põhjustas liiklusõnnetuse ning kuna kahju saaja ei olnud teada, pidi olema teadlik kohustusest teavitada politseid liiklusõnnetuse toimumisest ning seda ka möönma.
lg 1, § 46 lg 3, § 49 lg 1 ja § 169 lg 5 rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ning
S § 56 sätetest. Karistust kergendavaks asjaoluks on isiku puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Karistusmäärasid puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega, selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RK 3-1-1-77-11). Kohus leiab, et väärteootsuses ettenähtud põhikaristuse karistusmäärad (kummalgi juhul 100 trahviühikut) on sanktsiooni keskmistest määradest märgatavalt madalamad.
lg 1 näeb sanktsioonina ette karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni,
lg 1 näeb sanktsioonina ette karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega isikule määratud põhikaristus, rahatrahv, on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik. Arvestades isiku poolt menetluse vältel korduvalt avaldatud kahetsust, samuti asjaolu, et tekitatud kahju oli üksnes materiaalne ning ka seda, et isik käesoleval ajal ei tööta ja sissetulekut ei oma, peab kohus võimalikuks vähendada talle määratud rahatrahve. Eeltoodust tulenevalt peab kohus vajalikuks karistada J.S-i põhikaristusega nii
lg 1 kui ka
5 § 236 lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o mõlema teo toimepanemise eest rahatrahviga 300 eurot. Arvestades kohtumenetluses selgunud asjaolusid, sh seda, et J.S hetkel ei tööta ja ei oma sissetulekut, peab kohus võimaldada isikul tasuda rahatrahvid ositi ja määrab, et need tuleb tasuda 12 kuu jooksul, tasudes iga kuu 15. kuupäevaks (alates 15.10.2016.a. kuni 15.09.2017.a.) vähemalt 50 eurot, kuni määratud rahatrahvi täieliku tasumiseni. Liiklusseaduse § 236 lg 2 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
Seega tuleb järeldada, et kohtuväline menetleja kohaldas lisakaristust võimalikust madalaimas määras. Lisakaristust puudutavalt nõustub kohus täielikult kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendustega selle kohta, et kuivõrd isikul on varasemast kehtiv karistus liiklusalase rikkumise eest, mis ei ole mõjutanud isikut õiguskuulekalt käituma, on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Samuti tuleb lisakaristuse kohaldamisel arvestada sedagi, et liiklusõnnetusest mitteteatamine ja sündmuskohalt lahkumine on toime pandud ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu (liiklusõnnetuse põhjustamist, millega tekitati varaline kahju). Kohtu hinnangul pidi J.S ette nägema, et raskema liiklusalase rikkumise puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st 2 tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kohus juhindub V™S § 38 lg 1, § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156; KrMS § 175, § 180 lg 1. Merle Parts Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.