lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlusteenistus. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: M.G, ik XXX, elukoht: XXXX Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta M.G kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus XXXXi 02.01.2017 otsusele nr 2302,16,016007 M.G karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus XXXXi 02.01.2017 otsus nr 2302,16,016007 M.G karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot muutmata ja tühistamata.
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot selles, et menetlusalune isik 07.11.2016 kell 19.20 Nissi vallas, Harju maakonnas, Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla 17. kilomeetril juhtis mootorsõidukit, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks ega vähendanud kiirust vastavaks tee- ja liiklusoludele, mille tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis teelt välja vasakule vastu puud. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS XXXX Liisingule. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 p 2 nõudeid ning pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik järgneva kaebuse Kaebuses leitakse, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole õiguspärane, sest kaebuse esitaja ei ole toime pannud
lg 1 tunnustele vastavat väärtegu ja taotleb otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist. Vastavalt
lõikele 1 karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega näeb kõnealune õigusnorm väärteotunnustena ette kahe eelduse täitmist: 1) juhi poolt liiklusnõuete rikkumist ja 2) teisele isikule seeläbi varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamist. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on talle ette heidetud, et ta ei kohandanud 07.11.2016 mootorsõidukit Toyota Auris (registreerimismärgiga XXXX) juhtides oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ega vähendanud kiirust vastavalt tee- ja liiklusoludele, mille tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis teelt välja vasakule vastu puud. Otsuse kohaselt on ta rikkunud
lg 3 p-st 2 lähtuvat kohustust, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimised seda nõuavad, eriti siis kui nähtavus on halb. Kaebuse esitaja jaoks jääb sellise etteheite põhjendatus ja tõendatus täiesti arusaamatuks. Kõnealusel õhtupoolikul valitsesid maanteel täiesti tavalised talvised ilmatiku- ja teeolud – ilm oli oluliste sademeteta ning tee oli eelnevatel päevadel sadanud lumest pisut lumine, kuid piisavalt hooldatud ja mitte libe. Ei tea täpseid õnnetuse juhtumise asjaolusid, sest see kõik juhtus väga kiiresti, kuid mäletab, et kui lähenes kurvi, siis tundis, et sõitis autoga millestki väiksemast üle. Ei oska selgitada miks, kuid selle tagajärjel kaotas auto juhitavuse ning sõitis teelt välja. Juhitud sõiduki kiirus võis enne avarii toimumist olla ca 70-80 km/h (maksimaalne lubatud sõidukiirus sellel teelõigul 90 km/h). Kohtuvälise menetleja otsusest jääb täiesti arusaamatuks, millised olid need (erakordsed) teeja liiklusolud või see konkreetne olukord, millele vastavaks ta oleks pidanud oma sõiduki kiiruse kohandama. Asjaolu, et tema juhitud sõiduk kaotas juhitavuse, ei tähenda veel automaatselt seda, et tema juhitud sõiduki kiirus oleks olnud olukorrale või tee- ja liiklusoludele mittevastav. Leiab, et tema sõiduki kiirus oli vastav olukorrale ning tee- ja 2 liiklusoludele ning et temaga toimunud liiklusõnnetus ei juhtunud tema valitud sõidukiiruse tagajärjel. Nagu ütles, tee- ja liiklusolud olid sellel õhtul head ning puudus igasugune põhjendatud vajadus sõita veelgi aeglasemalt, kui seda niigi tegi. Õnnetus juhtus selle tagajärjel, et sõitis autoga millestki üle ja seejärel kaotas auto juhitavuse, mitte aga konkreetselt sõidukiiruse tagajärjel. Samasugune tagajärg oleks võinud juhtuda igasuguste tee- ja ilmastikuolude korral ning ei anna põhjust väita, et tema sõidukiirus oleks olnud mittevastav. Kohtuväline menetleja ei ole oma otsusest etteheidet
lg 3 p 2 rikkumise kohta mitte ühegi argumendiga põhjendanud ega ka ühegi tõendiga tõendanud. Seetõttu on seisukohal, et kohtuvälise menetleja väide, justkui ta oleks rikkunud
Seega on täitmata
lõikes 1 sätestatud väärteo esimene eeldus – tema kui mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine. Lisaks sellele on kohtuvälise menetleja otsuses talle ette heidetud, et ta on liiklusõnnetuse tagajärjel tekitanud varalist kahju ASle XXXX Liising. Ka selline väide on kohtuvälise menetleja poolt täielikult põhjendamata ja tõendamata jäänud ning on oma sisult ka täiesti ebaõige. Tema poolt juhitud sõiduk Toyota Auris (registreerimismärgiga XXXX) oli kindlustatud kaskokindlustusega XXXX Kindlustuses ning kindlustusandja hüvitas ASle XXXX Liising kogu sõidukiga seotud kahju (16.11.2016 laekus ASle XXXX Liising kahjuotsuses toodud kindlustussumma 4726,53 eurot, millest kaeti kinni liisinglepingu nr L15101719 jääk summas 3544,09 eurot, kindlustuse arve 2,97 eurot ning temaga sõlmitud uude liisinglepingusse läks 802 eurot ja tema kontole kandis AS XXX Liising veel ülejäänud 377,47 eurot). Seega puudub igasugune alus väita, et teisele isikule (ASle XXXX Liising) on liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud varaline kahju, sest ASle XXXX Liising on seeläbi tekkinud kahju täies ulatuses hüvitatud, millist asjaolu on AS XXXX Liising kaebusele lisatud tõendiga ka kinnitanud. Sellest lähtuvalt on täitmata ka teine
lõikes 1 sätestatud väärteo eeldus – teisele isikule varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine. Ülaltoodust tulenevalt on kaebuse esitaja seisukohal, et kohtuväline menetleja on teda täiesti alusetult süüdi tunnistanud
lg 1 väärteo toimepanemises, kuna ükski väärteotunnus pole antud juhul täidetud ega tõendatud. Kuivõrd
lg 1 alusel süüdimõistmiseks peavad üheaegselt täidetud olema mõlemad eeldused (nii liiklusnõuete rikkumine kui ka teisele isikule varalise kahju tekitamine), siis puuduks alus teda süüdi mõista isegi juhul, kui ainult üks tunnustest peaks tõendamist leidma (nt liiklusnõuete rikkumine, sest on tõendatult selge, et AS XXXX Liising ei ole antud olukorras kahju saanud). Sellest lähtuvalt palub maakohtul tühistada kohtuvälise menetleja 02.01.2017 väärteootsus ning lõpetada tema suhtes väärteomenetlus. Teatab V™S § 115 lõikest 3 lähtuvalt, et ei soovi kohtuistungist osa võtta ega menetluses kaitsja osalemist ning taotleb V™S § 120 lg 1 ja 3 alusel, et kohus lahendaks kaebuse kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht Vanemväärteomenetleja Andrus XXXX on 13.12.2016 koostanud väärteoprotokolli, mille kohaselt juhtis M.G mootorsõidukit 07.11.2016 kella 19.20 ajal Ääsmäe-HaapsaluRohuküla maantee 17. kilomeetril Haapsalu suunas, ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ega vähendanud kiirust vastavaks tee- ja liiklusoludele, mille tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis teelt välja vasakule, vastu puud. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS XXX Liisingule. 02.01.2017 koostas vanemväärteomenetleja Margus XXXX üldmenetluse otsuse, milles leidis, et M.G on toime pannud temale väärteoprotokollis ette heidetud rikkumise ja määras
Kohtuväline menetleja, tutvunud esitatud kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega, asub seisukohale, et M.G-le inkrimineeritav rikkumine on leidnud täielikku tõendamist, on kvalifitseeritud õigesti ja menetluse käigus ei ole rikutud menetlusnorme.
lg 3 p 2 sätestab, et juht ei tohi ületada suurimat lubatud sõidukiirust, peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimised seda nõuavad, eriti siis kui nähtavus on halb. 3 Lähtudes sündmuskoha vaatlusprotokollist oli liiklusõnnetuse sündmuskohal suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. Samas on üheselt tuvastatav, et liiklusõnnetus toimus pimedal ajal, lumise ilmaga ja olukorras, kus nähtavus oli halb. Kohtuväline menetleja märgib siinkohal, et kuigi kaebaja juhitud sõiduki kiirus võis jääda lubatud sõidukiiruse piiridesse, siis ei tähenda see seda, et tegemist oli õigesti valitud sõidukiirusega. Menetlusaluse isiku enda ütlustega on tõendamist leidnud, et ta sõitis otsa teel olnud tundmatule esemele, mille tagajärjel kaotas sõiduk juhitavuse. Ohutu sõidukiiruse valik tähendabki seda, et juht valib sellise sõidukiiruse, et ta on võimeline kõigile teel olevatele ohtudele reageerima ja on võimeline sõiduki ohutult peatama. Kuivõrd menetlusalune isik seda aga ei teinud ja tema juhitud sõiduki liikumise tagajärjel tekkis varaline kahju, siis leiab kohtuväline menetleja, et M.G ei olnud võimeline oma sõidukit ohu ilmnemisel peatama ning seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja rikkus
lg 3 p 2 nõudeid ja pani toime
Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul on menetlusalune isik väärteo toime pannud ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, et tema tegevus võib kaasa tuua süüteokoosseisule vastava asjaolu tekkimise.
p 32 sätestab, et liiklusõnnetus on juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Liiklusõnnetuse akti (tl 1), sõiduki vaatlusprotokolli (tl 11) ja sündmuskoha fototabelitega (tl 6-10) on leidnud tõendamist, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki liikumise tagajärjel on tugevalt kahjustada saanud AS XXXX Liisingule kuuluv sõiduk Toyota Auris. Kaebusele lisatud tõendist nähtub, et AS XXXX Liising kinnitab, et seoses liiklusõnnetusega on neile makstud hüvitis summas 4726,53 eurot. Lähtudes eeltoodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kuigi XXXX Kindlustus on sõiduki omanikule AS XXXX Liising liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju hüvitanud, siis ei tähenda see seda, et varalist kahju ei ole tekkinud. Hoopis vastupidi, kaebaja enda esitatud dokumentidega on tõendatud, et kahju on tekkinud ja seega on täidetud ka
Liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis. Seega peab ka karistus vastama toimepandud teo raskusele, peab mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma. Seadusandja on
lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest maksimaalse karistusena ette näinud rahatrahvi kuni 300 trahviühikut (so. 1200 eurot) või aresti ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Karistuste määramise praktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud kaebaja isikut, tema poolt toime pandud tegu, süü suurust ja seda, et menetlusalune isik on varasemalt väärteokorras karistamata. Otsuse tegija on määranud menetlusalusele isikule seega proportsionaalse karistuse, mis on kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega. Lähtudes kõigest eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et kaebuses toodud alustel ei ole põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamine ega muutmine, mistõttu palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesolevat kaebust on võimalik läbi vaadata kirjalikus menetluses. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. 4 Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
lg-s 1 ettenähtud süüteo toimepanemist.
lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.
lg 1 sõnastusest lähtuvalt tuleb seega sedastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ning seejärel koosseisutunnusena varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine. Tutvudes väärteoprotokolli ja vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsusega, nähtub, et M.G süüdistatakse selles, et ta 07.11.2016 kella 19.20 ajal Nissi vallas, Harju maakonnas Ääsmäe-Haapsalu –Rohuküla tee 17. kilomeetril juhtis mootorsõidukit, ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ega vähendanud kiirust vastavaks tee- ja liiklusoludele, mille tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis teelt välja vasakule vastu puud. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS XXXX Liisingule. Väärteoprotokollis ja vaidlustatud otsuses inkrimineeritakse menetlusalusele isikule
lg 3 p 2 nõude eiramist, mille kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Väärteotoimikus olevast vaatlusprotokollist ja lisatud fotodest nähtuvalt on vaadeldud sündmuskohta (tl 1-10) ning nähtub, et liiklusõnnetuse sündmuskohas on tee kahesuunaline, mõlemas suunas üks sõidurada. Teel on püsikate, mis on tasane, libe, töötlemata pinnaga, jäätunud, lumine. Lauge kurviga teelõik. Pime aeg, valgustus puudub, kerge lumesadu. Suurim lubatud sõidukiirus sel teelõigul 90 km/h. Lumise teekatte alt ei paista teekatte märgistust. Sõidutee servad on aimatavad, neid tähistavad helkurpostid. Tee on ääristatud lumekattega ja suunaga Haapsalu poole 15 meetri kaugusel algab metsapiir. Edasi on kirjeldatud sõiduki asukohta. Sellisest sündmuskoha olude kirjeldustest ja lisatud fotodest saab järeldada, et sõidutee oli kaetud lumega, tee oli libe, teekattemärgitust ei olnud näha ja tee servad olid lumised ja aimatavad, kuivõrd see oli tähistatud helkurpostidega. Samas on kaebuse esitaja asunud seisukohale, et tegemist oli tavaliste talviste teeoludega ja tee oli küll lumine, kuid hooldatud ja ei olnud libe. Kohtule jääb kaebuses väidetu arusaamatuks. Kaebuses ei ole märgitud, et kaebuse esitaja oleks käinud sõidukist väljas, et veenduda, et tee ei ole libe. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt toimetati kaebuse esitaja aga avariilisest sõidukist koheselt haiglasse ning ta ei saanud veenduda selles, et tee ei ole libe. Sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde lisatud fotodelt nähtub samuti, et tee on kaetud osalt lahtise lumega, mis viitab pigem sellele, et tee oli libe. Taolised teeolud peaksid aga juhti sundima ettevaatlikkusele. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt sõitis ta millestki üle ja seejärel kaotas sõiduk juhitavuse. Taoline selgitus viitab üheselt sellele, et ka väikesest konarusest üle sõitmine muutis sõiduki juhitamatuks, mistõttu on üheselt järeldatav, et tee ei olnud mitte 5 lihtsalt libe, vaid väga libe. Vastasel juhul oleks sõiduk olnud juhile juhitav ka pärast konarusest üle sõitmist. Kui veel lähtuda sellest, et kaebuse esitaja vaid tundis millesti üle sõitmist, saab järeldada, et kaebuse esitaja ei näinud ise seda objekti, millest ta üle sõitis, mis viitab sellele, et kaebuse esitaja ei olnud ka piisavalt tähelepanelik. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt ei sõitnud ta maksimaalselt lubatud sõidukiirusega, vaid väiksema sõidukiirusega. Kui aga sellistes teeoludes millestki ülesõidu tõttu kaotab sõiduk juhitavuse ja suundub teelt välja, siis oli ka see kaebuse esitaja valitud sõidukiirus ilmselgelt liiga suur. Vastasel juhul olnuks sõiduk juhitav ka pärast millestki üle sõitmist ja teelt väljasõitu ei oleks toimunud. Seega oli rehvide haarduvus teekattega tee libeduse tõttu liiga nõrk ja valitud sõidukiirus ei vastanud teeoludele, mistõttu sõiduki ülesõidul konarusest sõiduki endine liikumistrajektoor muutus ja rehvid kaotasid libeduse tõttu haarduvuse teel olnud lumega. Sellest saab järeldada, et otse liikudes tee libedus tunda ei andnud, kuid kurvi sisenedes ei olnud sõidukile küljelt mõjuva jõu tõttu rehvide haarduvus enam piisav. Mida suurem on kiirus, seda suurem on libedal teel teelt väljasõidu oht, sest juht ei ole võimeline ootamatult teele ilmuvast takistusest ei ohutult ümber põikama ega selle ees peatuma ning sõiduk liigub jõu mõjumise suunas. Seega mida väiksem on sõidukiirus, seda suurem on võimalus säilitada kontroll sõiduki üle. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja skeemist ning fotodest on näha, et kaebuse esitaja sõiduk on lauges kurvis sõitnud otse, üle vastassuuna vööndi ja teelt välja. Seega puudus sõiduki rehvidel haardumine sõiduteed katva lumega ja sõiduk ei olnud sellisel kiirusel enam juhitav. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebuse esitaja ei kohandanud juhitud sõiduki sõidukiirust olukorrale vastavaks ega vähendanud seda vastavaks tee- ja liiklusoludele, mistõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis teelt välja vastu puud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja rikkus
Juhul, kui kaebuse esitaja oleks eelviidatud nõuet järginud, oleks olnud ka välistatud teelt väljasõit ja väljaspool teed kasvavale puule otsasõit.
p 32 kohaselt loetakse liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Väärteotoimikus olevast vaatlusprotokollis ja lisatud fotodest nähtuvalt on vaadeldud ka kahjustada saanud sõidukit (tl 5-10) ning selgelt on näha sõiduki kahjustused. Sõidukil on esiosa täielikult deformeerunud, salongis on avatud turvapadjad ning üks esiuks oli kinni kiilunud. Arvestades vaatlusprotokollist nähtuvaid sõiduki vigastusi, ei saa kuidagi väita, et varalist kahju ei ole tekkinud. Väärteotoimikus leiduvast järelepärimisest (tl 16) nähtuvalt on ka kindlustusandja huvi tundnud juhtumi osas, esitades juhtumi kohta küsimusi menetlejale, soovides, et kahjukäsitlejale edastataks ka otsus. Kaebuse esitaja on kaebusele lisanud ka AS XXXX Liisingu tõendi selle kohta, et sõiduki registreerimismärgiga XXXX kindlustusjuhtumi tõttu kindlustusseltsi poolt makstud hüvitisest summas 4726,53 eurot, toimus sõiduki liisingulepingu järgi summas 3544,09 eurot, sõiduki kindlustusarve tasumata osa summas 2,97 eurot ja kaebuse esitaja uue liisingulepingu sissemakse 802 eurot tasumine ning ülejäänud 377,47 eurot kandis XXXX Liising kaebuse esitaja kontole. Nimetatud teatisest saab järeldada, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki teelt väljasõit algatas kindlustusjuhtumi, mis tähendab seda, et sõidukile on tekitatud kahju ja selle kahju on hüvitanud kindlustusandja. Arvestades kindlustusandja poolt sõiduki omanikule AS XXXX Liising makstud hüvitise suurust ja seda, et kaebuse esitajaga on sõlmitud uus liisinguleping, saab järeldada, et sõiduki taastamine ei olnud majanduslikult otstarbekas ning sõiduki omanikule maksti välja sõiduki kindlustusväärtus, so summa ulatuses nagu see oli kindlustusjuhtumi toimimise ajal. Seega oli tegemist sõidukikindlustusega (kasko) ning kindlustusjuhtum tähendab seda, et tegemist on tekitatud kahju hüvitamisega, antud juhul liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisega. Sellest tulenevalt on tegemist AS XXXX Liisingule liiklusõnnetuse tulemusena kahju tekkimisega, mis hüvitati kindlustusandja poolt. Arvestades hüvitatud summat, siis saab järeldada, et sõiduki taastamine on osutunud majanduslikult ebaotstarbekaks ja sõiduk on liiklusõnnetuse tagajärjel hävinud. Kohus leiab, et selliste andmete kohaselt on üheselt tuvastatud, et AS XXXX Liisingule kui sõiduki omanikule on hävinud sõiduki väärtuse ulatuses tekitatud varalist kahju ning seda kaebuse esitaja süülise käitumise tõttu. Kuigi sõiduki väärtuse hüvitas kindlustusandja, ei muuda see 6 varalise kahju tekkimist olematuks. Kindlustushüvise maksmise kohustus tuleneb sõlmitud sõidukikindlustuse tingimustest ja sellise hüvitise maksmine saab tekkida vaid juhul, kui sõidukile on tekkinud kahju. Kindlustusandjal ei oleks tekkinud rahalise hüvitise maksmise kohustust kui kaebuse esitaja juhitud sõiduk ei oleks liiklusõnnetuses osalenud. Kõigi eeltoodud tõenditele tuginedes asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja eiras
lg 3 p 2 nõudeid ning selle tulemusena tekitas varalist kahju sõiduki omanikule AS XXXX Liising. Seega on täidetud kõik
lg 1 süüteokoosseisu tunnused ning kaebuse esitaja käitumises sisaldub
Väärteoasjas kogutud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditest saab tulla järeldusele, et M.G käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud väärteo tunnused ning see väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad temale inkrimineeritud väärteo koosseisutunnused, on see väärtegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus XXXX, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6) ning sellele ei ole viidatud ka esitatud kaebuses. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Seega on
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja poolt põhikaristustega ettenähtud sanktsiooni 1/6 ulatuses ja lisakaristus on jäetud sootuks kohaldamata. Seega menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, kuivõrd karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse (§ 133 p 7), mistõttu ka süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).
lg 1 sätestatud väärteo puhul leiab kohus, et liiklusnõuete eiramise osas on tegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega ning tagajärje osas on tegemist ettevaatamatusega, sest öisel ajal ja libedate teeolude korral tuleb valida selline sõidukiirus, mis võimaldab ette näha võimalikku liiklusohtlikku tagajärge. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 p 2 nõudeid ning pani toime
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku 7 eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, s.o 1200 eurot või arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni ning lg 2 kohaselt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega inkrimineeritud väärteo eest määratava karistuse puhul on ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks 150 trahviühikut, mis moodustanuks 600 eurot. Karistamisel keskmise määra aluseks võtmise järgselt tuleb tuvastada isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates M.G süü suurust talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel leiab kohus, et
lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav keskmisena, kuivõrd tegemist on
Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Tõepoolest on menetlusalune isik 13.12.2016 ülekuulamisel (tl 18) oma süüd tunnistanud ja selgitanud, et tahtlikult ei ole soovinud kellelegi kahju tekitada ning tagantjärgi tarkusest oleks ju võinud vaiksemalt sõita. Samas asub kohus seisukohale, et süü tunnistamine ei ole KarS § 57 lg 1 sätestatud loetelus märgitud kergendavaks asjaoluks. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul tuli aga politsei ise menetlusaluse isiku juurde ning menetlusalune isik on ülekuulamisel süüd tunnistanud. Samas on menetlusalune isik esitanud kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, leides, et tema käitumises puuduvad väärteo tunnused ja väärteomenetlus tuleks lõpetada. Seega saab asuda seisukohale, et kohtuvälise menetleja järeldus süü tunnistamise kohta on osutunud ekslikuks ja ennatlikuks ning väärteomenetlusega ei ole tegelikkuses kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Seega puuduks alused ka karistuse määramiseks alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Samas ei saa kohus kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda raskendada ega mõista raskemat karistust kui määras kohtuväline menetleja. Küll on näha väärteoasja materjalidest, et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad karistused (tl 21). Seejuures nähtub väärteoasja materjalidest, et liiklusõnnetuses sai ka kaebuse esitaja ise tervisekahjustusi (tl 17), mis ei olnud tühised ning mis kohtu arvates peaks olema asjaoluks, mis võiks kergendada süüdlase karistusõiguslikku kohtlemist ja tingima kergema karistuse kohaldamise. Seetõttu tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja määratud karistuse määraga, mis on oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristus on proportsionaalne menetlusaluse isiku süü suuruse ja väärteomenetluses tuvastatud muude asjaoludega ning kohus ei pea vajalikuks niigi juba äärmiselt leebet karistust kergendamise suunas muuta. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.