(1)Kohtuväline menetleja võib kohaldada kiirmenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on 5. Seega, võttes arvesse õhtust aega, mitme auto olemasolu, mõõtmise vahemaad, tekib kahtlus, et kas ametnik ikka mõõtis minu auto kiirust, mis omakorda tekitab olukorra, kus kõik asjaolud ei ole selged, mis muudab mulle määratud trahvi õigustühiseks. Palun mulle määratud trahv tühistada. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et tuli Sõpruse pst Rimist ja liikus Sõpruse pst 190 tuttavale külla. Sõidukiirust ei mäleta. Kiiruse ületamist kohtuistungil ei tunnistanud ning vastuolu varem antud ütlustega selgitab sellega, et tahtis kiiresti sealt ära saada. Talle selgitati, mis vahe on üldmenetlusel ja kiirmenetlusel, paluti panna allkiri. Politsei näitas talle kiirusmõõturi näitu, millega ta ei nõustunud, aga ei hakanud ka vaidlema. Kiirusmõõturi protokolli märkusi ei kirjutanud, kuna soov oli saada sealt võimalikult ruttu minema, kiirmenetluse puhul saab asjadega tutvuda nagu üldmenetluse puhul, tundus kiirem ja lihtsam viis. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et politsei arvates on vormistatud kiiruse ületamine vastavalt seaduse nõuetele pädeva mõõtja poolt, aparaat oli kalibreeritud märkidega. Ülekuulamisel selgitas tunnistaja, et ei saa mõõta korraga mitut sõidukit, suunatud sihik, antud sündmuse puhul vea teadet ei olnud. Pöörab kohtu tähelepanu isiku koha peal antud ütlustele, et ületas kiirust ilma põhjuseta. Ei saanud öelda, mis kiirusega ta liikus, kuna ei vaadanud spidomeetrit, liikus käigukasti alusel. Isik on andnud allkirjad, et oli kiirmenetlusega nõus, takistusi ei olnud. Koha peal vormistati kõik materjalid, mis on aluseks isiku karistamiseks. Palub jätta otsus jõusse, kaebust mitte rahuldada. 2 Tunnistajana kohtuistungil üle kuulatud Alar Pinti ütluste kohaselt töötab ta Lääne-Harju politseijaoskonnas ja tööstaaž on 20 aastat. Kasutas kiiruse mõõtmiseks Ultra Lyte aparaati ja on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Selgitas aparaadi tööpõhimõtet, mille kohaselt sihiku punane täpp tuleb suunata kahe tule vahele natuke allapoole, vajutada päästikule. Ilmub tabloole kiirus, kaugus, mille paneb kirja mõõteprotokolli peale. Mitut kiirust korraga mõõta on täiesti välistatud. Kui on takistus, siis kohe katkestab mõõtmise ja annab vea teate. Aparaadi tööpõhimõtte järgi suunab kiire numbri peale, vajutab päästikule, teisi autosid ei ole võimalik samal ajal mõõta. 19.01.2017 oli tööl ja mõõtis kiirust Sõpruse pst. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on tema poolt koostatud, seal on fikseeritud sõiduki kiirus, mida näitas ka juhile. Kiirmenetluse otsuse tegi teine politseinik, tema viibis selle juures. Takistust kiirmenetluseks ei olnud, isik oli nõus ja sai vormistatud kiirmenetlus. Isik oli kohapeal nõus, et ta ületas kiirust. Kiirust mõõdetud 283 m pealt, mis ei ole kauge, sest võib mõõta kiirust selle mõõturiga, et tulemus oleks usaldusväärne 900 m kauguselt. Vajutas päästikule, sai tulemuse ja jälgis seda autot peatamiseni. Mõõteseadme kasutamise protokolli tegi paranduse, et elukoht on Nõmme tee, siis kirjutas Linnamäe tee, kuna algul ütles menetlusalune isik teise aadressi. Tunnistajana kohtuistungil üle kuulatud Benita Põder`i ütluste kohaselt töötab ta LääneHarju politseijaoskonnas ja tööstaaž on 24 aastat. Paarimees mõõtis sõiduki kiirust, tegi kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, tema oli tunnistaja. Kui rikkuja kiirmenetlusega nõus ei ole, siis tuleb üldmenetlus. Antud juhul koostas kiirmenetluse otsuse, kuna kõik asjaolud olid selged, rikkuja andis nõusoleku ja mingeid takistusi mõõtmisel ei olnud. Kiirmenetluses annab isik ise oma ütlused. Paarimees tuli koos rikkujaga autosse, siis oli näit sisse lülitatud ja tema nägi seda. Kergendava asjaoluna märkis, et isik kahetseb. Täpselt ei mäleta, mis antud juhtumi puhul isik rääkis, aga kui isik vabandas, siis pani selle kahetsusena ka kirja. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). V™S § 55 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada kiirmenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on teatatud tema õigused ja kohustused (selgitatud, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata; võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi) ning kui isik nõustub kiirmenetlusega. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja leidnud, et kiirmenetluse otsus tuleb tühistada, kuna väärteo toimepanemise asjaolud ei olnud selged. Laserkaameraga mõõdetud kiiruse 3 töökindlus ja täpsus ei ole väga usaldusväärsed. Mõõtmistulemus on saadud 283 m pealt. See on väga pikk vahemaa. Mõõtmine toimus pimedal ajal, tehisvalgustusega piirkonnas. Aktil on kirjas lisaks, et mõõtmishetkel liikus selles suunas mitu autot. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 19.01.2017 kella 21.23 ajal V.F juhitud sõiduki Saab 9-5 registreerimismärgiga xxxx kiiruse mõõtmiseks kiirusmõõturit Ultra Lyte nr UX020606, milline oli taadeldud (taatlustunnistus TTRSS-16/00130). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 74 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 71 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 21 km/h. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätete kohaselt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Kuivõrd antud juhul on tegemist karistuse määramisega, siis peab mõõtetulemuse jälgitavus olema Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes tõendatud. Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamise osas on samas sättes märgitud, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Käesoleval juhul on väärteotoimikusse lisatud kasutatud kiirusmõõturi taatlustunnistus ning mõõtmine on toimunud mõõturi taatluskehtivusaja piires ning liiklusjärelevalves kasutatavad kiirusmõõturid on kantud Mõõteseaduse § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav. Lisaks eeltoodule kinnitas ka tunnistaja Alar Pint kohtuistungil, et ta on läbinud pädeva mõõtja koolituse ning kiirusemõõtmisel lähtus mõõtemetoodikast. Ta oli täiesti kindel selles, et peatas just selle sõiduki, mille kiirust ta mõõtis. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et lasermõõturi sihiku punane täpp tuleb suunata sõiduki kahe tule vahele natuke allapoole ja vajutada päästikule, siis ilmub tabloole kiirus ja kaugus, mille paneb kirja mõõteprotokolli. Lasermõõturiga saab mõõta vaid ühte sõidukit korraga ja kui oleks ilmnenud mõni taksitus (nt teine sõiduk), siis oleks aparaat mõõtmise katkestanud ja andnud veateate. Antud juhul veateadet ei nähtu, seega on välistatud, et mõõdetud sõidukiirust saaks omistada mõnele teisele sõidukile. Vastates kaebuse esitaja küsimustele, et mille alusel väidab tunnistaja, et tegemist oli just kaebuse esitaja juhitud sõidukiga vastas tunnistaja, et pärast sõidukiiruse fikseerimist jälgis ta mõõdetud sõidukit kuni peatamiseni, mistõttu ei saanud ka eksida sõidukis. Teiseks on mõõtmise vahemaa Ultra Lyte mõõturi puhul usaldusväärse näidu saamiseks lausa 900 meetrit. Seega 283 meetrit on suhteliselt lühike vahemaa selle mõõtevahendi võimalusi arvestades ning tegemist oli täiesti usaldusväärse mõõtekaugusega. Samuti ei olnud mõõtmisel takistuseks õhtune pime aeg, kuna tee oli tehisvalgustatud ja nähtavus hea. Seega on kaebuses väljatoodud kahtlused, miks laserkaamera mõõtmise tulemused ei pruugi olla usaldusväärsed, eeltooduga ümberlükatud. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida sedagi, et kaebuse esitaja ei teadnud nimetada tema juhitud sõiduki sõidukiirust, väites, et spidomeetrit ei vaadanud ja lähtus kiiruse valikul valitud kolmandast sõidukäigust. Seega ei ole kaebuse esitaja ka esitanud mingit konkreetset väidet tema juhitud sõiduki väidetava sõidukiiruse kohta ning sellised umbmäärased väited ei saa olla aluseks asuda seisukohale, et mõõtmistulemus, mis on saadud vastavalt kõikide nõuete järgimisele, on lihtsalt vale kuna seda arvab kaebuse esitaja. Ka tunnistaja Benita Põder`i ütlustest nähtub, et Alar Pint tuli rikkujaga autosse, näitas talle kiirusemõõdiku näitu, mille alusel tema koostas kiirmenetluse otsuse. Eeltoodud tõendeid koostoimes hinnates puudub kohtul alus tunnistajate ütlustes kahelda ning peab neid 4 usaldusväärseteks. Seda enam, et kaebuses esitatud kahtlused on paljasõnalised ning ei ole leidnud kinnitust. Tõendikogum viitab üheselt sellele, et mõõdeti just kaebuse esitaja sõiduki kiirust. Seejuures on kaebuse esitaja nõustunud kiirmenetlusega ja omakäeliselt oma ütlustesse märkinud, et „ületas kiirust ilma põhjuseta“. Kohtuistungil aga väitis, et kirjutas nii, kuivõrd tahtis kiiresti minema saada. Seega menetlusdokumentide koostamisel nõustus menetlusalune isik sellega, et tema poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ja kinnitas seda ka oma allkirjaga nii kiirusmõõturi kasutamise protokollis kui ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ütlusi andes, kuid kohtuistungil väidab, et kõik see, mis ta kirjutas, ei vasta tegelikkuses tõele. Taoline asjaolu aga tekitab olukorra, kus menetlusaluse isiku ütlused erinevates menetlusstaadiumites on diametraalselt vastuolulised ning välistavad nende tõendina arvestamise. Kohus juhib siinkohal tähelepanu Liiklusseaduse § 199 lg 7 alusel antud määrusele „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Määruse § 10 lg 1 sätestab nõuded mõõtetulemuse protokollimiseks, mille kohaselt kantakse mõõteprotokolli kiirusmõõturi lugem; keskkonnatingimused mõõtmisel; selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti; kiirusmõõturi paigaldus mõõtmise ajal (käes hoitud, statiivil, seisvas sõidukis, liikuvas sõidukis jm). Lõike 2 kohaselt mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad. Siit nähtuvalt asendab foto- või videosalvestis mõõtetulemuse protokolli, kuid mõõtmistulemuse tõendamiseks piisab ka mõõtetulemuse protokollist. Seega ei ole seadusandja kohustusliku tõendina ette näinud ainult foto- või videosalvestust. Sellist seisukohta toetab ka riigikohtu praktika (3-1-1-67-15), mille kohaselt ei ole põhjendatud välistada sellist olukorda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). V™S § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Edasi nähtub kiirmenetluse otsusest, menetlusaluse isiku ja tunnistaja Benita Põder`i ütlustest, et menetlusalusele isikule on tutvustatud tema õiguseid ja kohustusi kiirmenetluses, mille kohta on menetlusalune isik andnud allkirja. Samuti selgitatud võimalust anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ning menetlusalune isik on kirjutanud kiirmenetluse otsusesse selgituseks, et ületasin kiirust põhjuseta. Samuti on menetlusalune isik nõustunud kiirmenetlusega ning andnud selle kohta allkirja. Eeltoodust nähtub, et kiirmenetluse otsus vastab kõigile V™S § 55 lg 1 sätestatud nõuetele ning puudub kaebuses väljatoodud alus kiirmenetluse otsuse tühistamiseks põhjusel, et väärteo toimepanemise asjaolud ei olnud selged. Kaebuses on juhitud tähelepanu ka sellele, et liiklusjärelvalve kiirusmõõtmeseade kasutamise protokoll on ametniku enda poolt rikutud maha tõmbamisega, puudub allkiri paranduse õigsuse kohta. Kohus leiab, et kuna protokollis on parandatud vaid menetlusaluse isiku kodust aadressi tänava osas, mis ei ole absoluutselt seotud väärteo toimepanemise asjaoludega, siis tegemist ei ole rikutud protokolliga. Protokolli koostaja Alar Pint seletas kohtuistungil, et esialgu ütles isik ühe aadressi ja siis hiljem teise aadressi ning selle tõttu tuli ka protokollis 5 vastav parandus teha. Seda enam, et isik kirjutas protokollile alla alles peale paranduse sisseviimist. Pelgalt koduse aadressi parandamine protokollis ei mõjutanud teokirjelduses kajastuvaid faktilisi asjaolusid ega olnud vaidlusaluses väärteoasjas tõendamisesemeks, seega ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis oleks hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena ja tingiks protokolli tühisuse. Kohus juhib veelkord tähelepanu, et menetlusalusele isikule on kohtuvälises menetluses selgitatud kiirmenetluse põhimõtteid ja ta on ise oma allkirjaga kinnitanud, et kõik asjaolud on selged ning et ta nõustub kiirmenetlusega. Tagantjärgi kiirmenetluse otsuse vaidlustamine on küll lubatud, kuid otsuse tühistamiseks peab olema seaduslik alus. Antud juhul, nagu kohus juba eelpool leidis, vastab kiirmenetluse otsus V™S § 55 nõuetele ning puudub alus selle tühistamiseks. Kohus leiab, et kõigil eeltoodud põhjustel on tõendamist leidnud, et väärteo on toime pannud just menetlusalune isik. Seda enam, et menetlusalune isik ise ei vaadanud spidomeetrit ega seega ka teadnud, millise kiirusega ta sõitis. Küll fikseeris kaebuse esitaja sõiduki sõidukiiruse politseiametnik kiirusmõõturiga. Kuid samas menetlusalune isik tunnistas, et tal oli kiire ning just seetõttu, et ruttu sündmuskohalt minema saada oli ta kiirmenetlusega nõus. Seega tunnistas ta kiiruse ületamist kiirmenetluse otsuses ja n.ö kiirustamist ka ise kohtuistungil. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), kes on seda kiirmenetluse otsuses ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 21 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Benita Põder, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Kuna antud juhul kohaldati kiirmenetlust, siis V™S § 55 lg 2 p 1 kohaselt võib kiirmenetluse otsuses määrata füüsilisele isikule karistuseks kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahvi. Põhikaristusena aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise või lisakaristuse kohaldamine ei ole kiirmenetluses aga lubatud (V™S § 55 lg 3 p 2). Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, vaid ¼ ulatuses sanktsioonimäärast. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 6 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, siis kohtu hinnangul kiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata. Ka menetlusalune isik ise kinnitas, et ta ei vaadanud spidomeetrinäitu ning ei teadnud kui kiiresti ta sõitis. Juhtimisõiguse saanud ja seega ka liikluseeskirju teadev menetlusalune isik pidi olema teadlik sellest, et sõidukijuhil on kohustus jälgida oma sõidukiirust ja sõita kiirusega, mis ei ületa suurimat lubatud sõidukiirust. Antud juhul ta seda ei teinud ning on seda ka ise tunnistanud, et ta spidomeetrit ei jälginud. Seega on kohtu hinnangul süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kuna antud juhul kohaldati kiirmenetlust, siis V™S § 55 lg 2 p 1 kohaselt võib kiirmenetluse otsuses määrata füüsilisele isikule karistuseks kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahvi. Põhikaristusena aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise või lisakaristuse kohaldamine ei ole kiirmenetluses aga lubatud (V™S § 55 lg 3 p 2). Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h, silmas pidades ületatud alammääras, s.o 21 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr (LS § 227 lg 2 mõttes 50 trahviühikut, s.o 200 eurot), mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kiirmenetluse otsusest nähtuvalt on karistust kergendava asjaoluna arvestatud kahetsuse avaldamist, kuid kaebemenetluses ilmnes, et kaebuse esitaja oma süüd ei tunnista. Seega ei saa ta ka kahetseda teo toimepanemist, mille toimepanemises ta kaebuse ja kohtuistungil antud ütluste kohaselt süüdi ei ole. Seega oli kahetsuse arvestamine kohtuvälisel menetlusel ennatlik ja tegelikkuses kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samas on kohtuvälisel menetlusel kahetsuse avaldamine ilmselgelt mõjutanud kohaldatud karistuse määra, kuivõrd karistus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad väärteokaristused. Käesoleval juhul on 7 kohtuväline menetleja määranud karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Seega peab kohus asuma seisukohale, et karistus on määratud süüle ja süüdlase isikule vastavalt ja on proportsionaalne toimepandud väärteoga, kuivõrd kaebemenetluses ei ole kohtul võimalik kaebuse esitaja olukorda raskendada ja kergendava asjaolu äralangemisel karistust suurendada, viimaks seda kooskõlla süü suurusega. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitaja ületas kiirust, kuna ta kiirustas külla ja ei jälginud spidomeetrit. Selline käitumine näitab juhi ükskõiksust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes ning lähtumist vaid enda huvidest. Suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt on kaebuse esitaja karistamine vajalik ja põhjendatud. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid peatatakse ja neid karistatakse, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kohus juhib veelkord tähelepanu sellele, et arvestades süüteo asjaolusid, s.h lubatud piirmäära ületamist asulasisesel teel ja menetlusaluse isiku süüd ning väärteo toimepanemise tehiolusid, siis tuleb määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks toimepandud süüteoga ja kaebuse esitaja isikuga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8