4-15-9405/5

4-15-9405 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruaril 2016 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-15-9405 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi V.K kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 08.10.2015 otsusele väärteoasjas nr 2315,15,008825 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: V.K (isikukood XXX; elukoht: XXX) Kaebuse esitaja kaitsja: Toomas Alp, Põhja pst 2-2, Viljandi Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta rahuldamata V.K kaebus PPA Põhja prefektuuri liiklusmenetlustalituse 08.10.2015 otsusele, millega kaebaja taotles talle LS § 227 lg 2 alusel kergema karistuse määramist ja LS § 201 lg 2 osas otsuse tühistamist.
3. Tühistada otsus rahatrahvi tasumise aja osas ning KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et V.K-le mõistetud rahatrahv 760 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 10 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest ehk 76 (seitsekümmend kuus) eurot kuus. Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedpank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
4. 1 Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
5. 08.10.2015 otsusega väärteoasjas nr 2315,15,008825 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse väärteomenetleja V.K-le karistuseks liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi rahatrahvi 190 trahviühikut, s.o 760 eurot. Otsuse kohaselt juhtis V.K 18.09.2015 kell 16.51 Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu-Raasiku tee 2 km-l mootorsõidukit kiirusega 110 km/h +/- 4 km/h olukorras, kus lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 70 km/h ning ületas sellega lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 36 km/h. Isik juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, kuivõrd juhtimisõigus oli karistusena ära võetud alates 26.06.-24.12.
6. Sellise tegevusega eiras V.K LS § 90 lg 1 p 1 ja § 15 lg 5 p 3 nõudeid.
7. V.K kaitsja esitas kohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada osaliselt ning määrata V.K-le karistuseks LS § 227 lg 2 alusel kergem karistus. Kaebaja leiab, et kuivõrd V.K ei teadnud 05.06.2015 otsusest, millega temalt juhtimisõigus ära võeti, siis puudub tema teos tahtlus ja kohtuvälise menetleja otsus tuleb LS § 201 lg 2 osas tühistada. Kaebaja kaitsja saatis 30.12.2015 kohtule e-kirja, milles nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
8. Kohtuväline menetleja oma vastuses kaebusele leiab, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. V.K oleks ise pidanud 05.06.2015 väärteootsuse vastu huvi tundma, sest väärteoprotokollis oli lahendi kohtuvälise menetleja juures kättesaadavaks tegemise aeg kirjas ja väärteomenetluse seadustik ei kohusta menetlejat lahendit isikule kätte toimetama. LS § 201 lg 2 koosseisu täitmiseks piisab ka hooletusest. Kohtuväline menetleja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
9. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2315,15,008825 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S § 120 lg-le 1 lahendada kirjalikus menetluses.
10. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 18.09.2015 peatati liikluskontrolli käigus sõiduautoga 70 km/h lubaval teelõigul 106 km/h sõitev V.K, kel juhtimisõigus oli karistusena ära võetud. Kiiruseületamist tõendab kiirusmõõturi kasutamise protokoll, millest nähtub, et V.K poolt juhitud sõiduauto liikumiskiiruse mõõtmisel näitas politsei poolt kasutatud seadme lugem 70 km/h teelõigul 110 km/h laiendmääramatusega +/- 4 km/h. Samuti on tunnistajana üle kuulatud politseitöötaja Sergei Etsver, kelle sõnul mõõdeti kiirust Maardu-Raasiku teel ning V.K sõiduki 2 puhul näitas lugem 110 km/h. Ka V.K ise tunnistas kohtueelses menetluses, et juhtis väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas sõiduautot ning kiirus läks liiga suureks. Kaebaja poolt mootorsõiduki juhtimist vastava õiguseta tõendab Maanteeameti liiklusregistri väljavõte, millest tulenevalt on V.K juhtimisõigus alates
11. juunist 2015 kehtetuks tunnistatud. Toimepandut kinnitavad ka 05.06.2015 otsus väärteoasjas nr 2840,15,000113, millest nähtuvalt võeti V.K-lt 25.06.2015 juhtimisõigus 6 kuuks ning tunnistaja S. Estveri ütlused, kelle sõnul selgus kontrollimisel, et V.K juhtimisõigus puudub.
12. Kohtu hinnangul on V.K sõidukiiruse ületamise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Usutavaks ei saa pidada kaebaja kohtuvälises menetluses antud eneseõigustavaid väiteid selle kohta, et ta jäi mõttesse ja kiirus läks liiga suureks. Asja materjalidest nähtuvalt ületas V.K sõidukiirust mitte vähem kui 36 km/h. Seega pidi ta tajuma, et ületas liikluskorraldusvahendiga lubatust kiirust ja möönas rikkumist. Mis puudutab juhtimisõiguseta sõitmist, siis on kohtu hinnangul tegu on toime pandud hooletusest. Kohus on väärteoasjas nr 4-15-9404 selgitanud, et V.K pidanuks ise huvi tundma tema suhtes 05.06.2015 tehtud otsusest, mh sellest, kas karistus hõlmab ka tema juhilubade kehtivust. V.K suhtus tema suhtes tehtud otsusesse ükskõikselt ning ehkki ise väidab, et ei teadnud juhilubade äravõtmisest, oleks kohusetundliku suhtumise korral pidanud juhtimisõiguse puudumist ette nägema. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et väärteona on karistatav ka ettevaatamatu tegu (KarS § 15 lg-st 3) ning rikkuja vastutab LS § 201 lg-s 2 sätestatud teo eest ka juhul, kui see pandi toime hooletusest. Seega ei ole mingit põhjust kohtuvälise menetleja otsust süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste puudumise tõttu tühistada.
13. Eeltoodust tulenevalt on V.K poolt juhtimisõiguseta sõitmine, s.o LS § 90 lg 1 p-s 1 kirjeldatu, samuti sõidukiiruse ületamine, s.o LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud rikkumine tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 ja § 201 lg 2 järgi.
14. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.K karistati LS § 201 lg 2 ja § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 190 trahviühikut, s.o summas 760 eurot. LS § 201 lg 2 kohaselt võib selle väärteo eest kohaldada karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. V.K-le on seega kahe teo eest määratud kergemaliigiline karistus ning seda veidi üle sanktsiooni keskmise määra. Asja materjalidest nähtuvalt olid V.K enne juhtimisõiguse äravõtmist esmased juhiload ning seega ei ole tema juhtimiskogemused kuigi suured. Ta on toime pannud enamohtliku süüteo, st ületanud sõidukiirust vähemalt 36 km/h. Kohtu hinnangul näitab see, et V.K ei ole varasematest sõidukijuhi koolitustest ja eksamitest hoolimata omandanud õigeid ja ohutuid liiklusvõtteid ning seab oma tegevusega ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Lisaks sellele on teda varasemate liiklusrikkumiste eest juba kolmel korral karistatud, kuid see ei ole aidanud tal kujundada seaduskuulekat ning kaasliiklejaid arvestavat liikluskäitumist. 3 Vastupidi, kaebaja ei ole tema suhtes tehtud otsuse vastu isegi huvi tundnud ning jätkas juhina liikluses osalemist, veendumata juhtimisõiguse olemasolus. Seega peab uue teo eest määratav karistus olema varasematest märksa rangem. Kohtu hinnangul peab V.K talle mõistetava karistusega tunnetama, et juht ei tohi liikluseeskirja nõuetesse suhtuda ükskõikselt. Kaebaja ei ole aru saanud, et piirkiiruse eesmärk ei ole autojuhtide kiusamine, vaid liiklusohutuse tagamine. Kui kaebaja soovib edaspidigi mootorsõiduki juhina liikluses osaleda, tuleb tal oma käitumist oluliselt muuta ning liigelda viisil, mis oleks turvaline nii iseendale kui ka teistele kaasliiklejatele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et V.K-le keskmisest määrast suurema karistuse määramine on olnud õigustatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Karistus vastab kohtu arvates V.K süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks edaspidi mitte enam toime panna uusi süütegusid ning on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega.
15. Samas leiab kohus, et arvestades V.K varalist olukorda, asjaolu, et kaebaja on ajateenistuses ning ajateenija toetus ei ole suur (riigiprortaali eesti.ee andmetel 100-135 eurot), on mõistlik kohalda tema suhtes KarS § 66 lg 2 sätteid ja anda talle võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 760 eurot 10 kuu jooksul, tasudes seega igas kuus 76 eurot. Kohus selgitab täiendavalt, et rahatrahvi tasumine 10 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus leida kasvõi juhutöid, et trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Väärteo eest mõistetud karistused kantakse karistusregistrisse ning kustutatakse sealt aasta möödumisel alates trahvi täielikust tasumisest. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p-dest 1 ja 2, 133,
16. Külli Iisop Kohtunik 4