xxx, isikukood xxx, elukoht xxx, töökoht puudub Irina REINO Politseija Piirivalveameti Ida vanemväärteomenetleja Kaebuse esitaja Kohtuväline menetleja Prefektuuri Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina REINO 29.02.2016 otsus väärteoasjas nr.2330,16,000395 I.J karistamise osas Liiklusseaduse §224 lg.
lg.1 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel rahatrahviga 220 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 880 (kaheksasada kaheksakümmend) eurot – tühistada karistuse suuruse osas. Mõista I.J-ile Liiklusseaduse §224 lg.
lg.1 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 600 (kuussada) eurot. Ülejäänud osas jätta Ida Prefektuuri 29.02.2016 otsus muutmata. I.J kaebus rahuldada osaliselt. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 19.04.
Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino 29.02.2016 otsusega väärteoasjas nr.2330,16,000395 määrati I.J-ile Liiklusseaduse §224 lg.
lg.1 järgi karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel karistuseks rahatrahv 220 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 880 €. Otsuse kohaselt oli kergendavaks asjaoluks kahetsus ning raskendavad asjaolud puudusid. I.J esitas 15.03.2016 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi suuruse osas tühistada ja määrata rahatrahv miinimummääras. Kaebuse kohaselt vaidlustab menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsust osaliselt. Menetlusalune isik ei vaidlusta, et tarvitas alkoholi, jättis auto sõprade juurde ja hiljem otsustas selle ära tuua, olles kindel, et tema seisund lubab autot juhtida. Kaebuse esitaja ei leia, et pani väärteo toime tahtlikult. Menetlusalune isik õpib xxx ja saab xxx , tal on ema xxx. Kaebuse esitaja ei soovinud osaleda kohtuistungil. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur oma 12.04.2016 kirjalikus vastuses nr.3.11.1/8100-4 palub jätta kaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt arvestas kohtuväline menetleja väärteo raskust. Väärtegu on toime pandud otsese tahtlusega. Kui menetlusalune isik teab, et tal puuduvad võimalused rahatrahvi tasumiseks, tuleb hoiduda väärtegude toimepanemisest. Iga teo eest tuleb mõista karistus. 2 Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et I.J kaebus on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesolevas asjas nähtub menetlusaluse isiku poolt maakohtule esitatud kaebusest, et ta ei soovi kohtuistungil osaleda. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 12.04.2016 kirjalikust vastusest nr.3.11.1/8100-4 Viru Maakohtu 08.04.2016 päringule nr.4-16-1991 nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et menetlusalusele isikule on karistus määratud Liiklusseaduse §224 lg.
Liiklusseaduse §224 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi. Liiklusseaduse §242 lg.1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub sama seaduse §201 – §203, §205 – §207, §209, §211, §212, §214 – §219, §221 – §224 ja §226 – §241 sätestatud väärteokoosseis Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis, kas alkoholijoove on kindlaks tehtud seaduse alusel ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele isikule ja toimepandud väärteole, samuti kas menetlusalusel isikul ei olnud kontrollimise momendil esitada sõiduki juhtimise õigust ja isikut tõendavat dokumenti. Nagu nähtub 30.01.2016 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1449616 ja vaidlustatavast 29.02.2016 otsusest väärteoasjas nr.2330,16,000287, on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse §69 lg.3 ja §88 lg.1 nõudeid. Liiklusseaduse §69 lg.3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. 3 Liiklusseaduse §69 lg.1 kohaselt tuvastatakse joobeseisundi või sama paragrahvi lg.3 nimetatud piirmäära ületamine Korrakaitseseaduses sätestatud korras. Korrakaitseseaduse §38 lg.1 kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Nagu nähtub käesoleva väärteoasja materjalides asuvast Indikaatorvahendi kasutamise 30.01.2016 protokollist ja Tõendusliku alkomeetri kasutamise 30.01.2016 protokollist koos väljatrükiga, on alkoholijoove menetlusalusel isikul tuvastatud indikaatorvahendiga (AlcoQuant 6020 nr. A 409075) 30.01.2016 kell 03.57 (näit oli 1,11 mg/l) ja tõendusliku alkomeetriga (Alcotest 7110 Typ ES T nr.ARAF-0027) 30.01.2016 kell 04.07 (näit oli 0,51 mg/l ja lõplik lugem 0,46 mg/l). Samast Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikule oli selgitatud toimingu põhjust ja eesmärki, õigust keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest, õigust tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse, õigust esitada vaie politseiasutuse juhile või kaebus halduskohtule. Samuti selgitati kontrollile allutatud isikule, et tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove vereproovi uuringuga. Asjaolu, et need õigused olid menetlusalusele isikule selgitatud, on viimane kinnitanud omakäeliselt allkirjaga. Maakohus leiab, et eeltooduga on alkoholijoove menetlusalusel väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kindlaks tehtud seadusekohaselt. isikul Nimetatud Indikaatorvahendi kasutamise ja Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidega on kooskõlas ka menetlusaluse isiku enda ütlused ja kaebuse väited. Menetlusalune isik on alates esimesest ülekuulamisest oma süüd tunnistanud ja kahetsenud. Liiklusseaduse §88 lg.1 sätestab, et juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud mootorsõiduki või selle haagise puhul võib registreerimistunnistuse asendada koopiaga. Käesolevas asjas nähtub väärteoprotokollist ja menetlusaluse isiku kohapeal antud seletusest, et menetlusalusel isikul ei olnud kontrollimise momendil esitada sõiduki juhtimise õigust ja isikut tõendavat dokumenti. Omakäelises seletuses kirjutas menetlusalune isik 30.01.2016, et dokumendid unustas ta koju. Selles osas ei ole menetlusalune isik ka kaebust esitanud. Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis, leiab maakohus, et menetlusalust isikut oli põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §224 lg.
Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis ning ei esitanud kontrollimise momendil vajalikke dokumente, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseisud käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärteod on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku teod on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Liiklusseaduse §224 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Liiklusseaduse §242 lg.1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule kahe väärteo eest karistuseks rahatrahv 220 trahviühiku ulatuses. Kuna tegemist on ühe teoga toimepandud kahe väärteoga, kohaldas kohtuvälise menetleja esindaja Karistusseadustiku §63 lg.1 ja määras ühe karistus e seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Otsuse kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatud kahetsust. Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud karistuse kahe väärteo eest tunduvalt üle raskeima sätte sanktsiooni keskmise määra. Kuigi väärteomenetlusega on kindlaks tehtud menetlusaluse isiku süü Liiklusseaduse §224 lg.
lg.1 järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas ei ole kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka rikkumise raskusastet ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada rahatrahvi määramisega ja aresti kohaldamine ei ole põhjendatud, kuid rahatrahvi määr on käesolevas väärteoasjas ilmselgelt põhjendamata. Nagu nähtub vaidlustatavast 29.02.2016 otsusest, on kohtuväline menetleja karistuse määramist põhjendanud üleüldiste väidetega joobes juhi tekitatavate ohtudega – 5 tegemist on tahtlikult toimepandud süüteoga, tegemist on ühe raskematest liiklusalastest väärtegudest, väärteo pani menetlusalune isik toime otsese tahtlusega. Selline põhjendus sobib igasugusesse otsusesse. Vaidlustatavas 29.02.2016 otsuses ei ole ühtegi põhjendust karistuse määramise osas konkreetsele menetlusalusele isikule ja sellest otsusest ei nähtu, missugustel kaalutlustel on just konkreetsele menetlusalusele isikule vajalik määrata maksimaalsele lähedase suurusega rahatrahv. Samuti ei nähtu antud kohtuvälise menetleja otsusest ühtegi põhjendust karistuse määramiseks või menetluse lõpetamiseks Liiklusseaduse §242 lg.1 järgi. Asjaolu, et alkoholi piirmäär oli Liiklusseaduse §224 lg.2 ettenähtud suuruses, ei saa olla raskendavaks asjaoluks, kuna see sisaldub juba Liiklusseaduse §224 lg.2 dispositsioonis. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub lisaks, et karistuse määramisel on arvestatud varasema karistuse puudumisega. Maakohus leiab, et eeltoodu alusel on rahatrahvi suuruse vähendamiseks käesolevas asjas seaduslik alus olemas. Kuna käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt arvestatud varasema karistuse puudumist, siis tuleb kõigepealt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ning menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamisest ja kahetsusest. Maakohus leiab, et seega tuleb menetlusalusele isikule mõista karistus sanktsiooni keskmises määras. Maakohus arvestab siinjuures menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ja kahetsust alates esimesest ülekuulamisest, samuti seda, et kohtuväline menetleja ei ole oma otsuses kuidagi põhjendanud karistuse määramist Liiklusseaduse §242 lg.1 järgi. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälis e menetleja otsus rahatrahvi suuruse osas tühistada. Käesolevas väärteoasjas on võimalik teha uus otsus rahatrahvi suuruse osas, vähendada rahatrahvi suurust ning mõista menetlusalusele isikule kahe väärteo eest karistuseks rahatrahv rangeima sätte sanktsiooni keskmises määras, kohaldades Karistusseadustiku §63 lg.1 sätteid. Kaebuse esitaja on oma kaebuses viidanud sellele, et väärteo ei pannud ta toime tahtlikult. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Asudes sõidukit juhtima alkoholijoobes, on vaieldamatult tegemist süüteo toimepanemisega tahtlikult, seda ei saa toime panna kergemeelsusest või hooletusest. Kaebuse esitaja on oma kaebuses taotlenud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, uue otsuse tegemist ja rahatrahvi määramist miinimummääras. Maakohus ei pea seda võimalikuks. Karistusseadustiku §47 lg.1 sätestab, et väärteo eest võib kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Seega on miinimummäär 3 trahviühikut, s.o. 12 €. Maakohus ei pea millegagi põhjendatuks määrata kahe väärteo toimepanemise eest, millest üks on alkoholijoobes sõiduki juhtimine, karistuseks rahatrahv 3 trahviühiku ulatuses. Selline karistus riivab otseselt ühiskonna õiglustunnet. Kokkuvõttes nõustub maakohus kohtuvälise menetleja esindaja poolt kirjalikus vastuses väljatooduga selles osas, et pannes toime väärteo, peab menetlusalune isik arvestama karistuse järgnemisega ning karistus ei saa ega tohi olla kindlasti selline, mille kandmist menetlusalune isik ei taju. Karistus peab ilmselgelt menetlusaluse isiku elukorraldust piirama. 6 Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada põhikaristuse suuruse osas, teha selles osas uus otsus ning kokkuvõttes rahuldada menetlusaluse isiku kaebus osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.