lg 3 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetlusest osa võtnud isikud RESOLUTSIOON Menetlusalune isik: I.B, ik: XXX, elukoht: XXX. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras 1. Jätta I.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.03.2016 otsusele nr 2302,16,003529 I.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.03.2016 otsus nr 2302,16,003529 I.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 3 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 07.03.2016 kell 08:43 Kroodi tänaval suunaga Kiltri tee poole, Maardu linnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,28 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et ta ei ole nõus määratud lisakaristusega, s.o juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kuna töötab autojuhina, siis vajab juhtimisõigust töö tegemiseks ja vastasel korral jääks töötuks. Samuti vajab lube perekonna tarvis, abikaasa on töötu ja tütar õpib Tartus, vanemad on pensionärid ja ka neid peab aitama natuke. Korteri peal on krediit pangas. Magas 8,5 tundi peale alkoholi tarbimist, alkotestrit kodus ei olnud ja kuna tundis end hommikul kainena, siis asus sõidukit juhtima. Leiab, et karistus on liiga karm, kuigi tunnistab oma süüd ja seda, et tegemist on ühe raskema liiklusalase rikkumisega. Palub 6-kuuse juhtimisõiguse asemel määrata 6-kuuline katseaeg, mille jooksul soovib tõestada, et ei riku liiklusseadust. Lubab, et sellist olukorda enam ei juhtu ja ostab alkotestri. Kohtuistungist osa võtta ei soovi. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses ja jäi väärteootsuses toodud seisukohtade juurde. Palub jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: 2 Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 07.03.2016 kell 08:53 kuni 08:57 I.B seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud (taatlustunnistuse nr TTRC-15/00167). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,33 mg ja 0,35 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,28 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,28 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,28 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas 3 õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja I.B-le määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Nagu ülalpool juba märgitud, tuvastati väärteoasja materjalidest nähtuvalt menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,33 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,28 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on alla sätestatud rikkumise keskmist piirmäära, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevale süüteole eelnenud päeva õhtul alkoholi ning kuskil 8,5 tundi pärast alkoholi tarvitamist asus mootorsõidukit juhtima pidades ise ennast kaineks. Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni kell 9 paiku ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,28 mg/l. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,28 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suurus sõltub isiku organismis tuvastatud alkoholi piirmäära ületamise määrast, mis antud juhul oli 0,28 mg/l kohta, seega menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud süü tunnistamine. Kohus leiab, et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise 4 menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul ei tuvastatud süü olemasolu mitte sõltuvalt süü tunnistamisest või eitamisest, vaid mõõtevahendi näiduga. Kohus kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, kuid kuna kohtuväline menetleja on põhikaristuse ja lisakaristuse arvestamisel kergendava asjaoluga juba arvestanud, siis kohus ei saa kaebemenetluses seda enam arvestamata jätta. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, kuna menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldus oli oma määralt selline, et menetlusalune isik oleks pidanud seda tajuma nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Isik teadis, et ta oli eelmisel õhtul alkoholi tarbinud, kuid ei kontrollinud hommikul oma juhile lubatud seisundit arvates, et tema organismis enam alkoholi ei ole. Menetlusaluse isiku selline hooletu käitumine näitab tema suhtumist liikluskorda, mis on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja on samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud ka 26.11.2015, so vähem kui neli kuud varem ning teda karistati rahatrahviga 200 eurot. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul ongi kohtuväline menetleja määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ning kohus peab seda põhjendatuks, kuivõrd eelmisest karistusest samalaadse süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha ei suutnud. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis ning sellest tulenevalt kujutas ta endast ohtu nii iseendale, teistele liiklejatele, kui ka kõrvaliste isikute varale. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust, eripreventiivset eesmärki ja väärteo toimepanemise asjaolusid arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks ja seda ei saa kergendamise suunas mõjutada ka kohtuvälise menetleja arvestatud kergendav asjaolu, mille arvestamiseks seadusest tulenev alus puudus. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel ja kohus leidis juba ülalpool, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,28 mg/l. Kuna tegemist on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteoga, kus ongi juba sätestatud rangemad karistused kui lg-s 1, siis lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu eeldab juba suuremat süüd kui lg 1 korral. Seega, kui lõike 1 alusel toimepandud süüteo puhul võib süü suurus isegi esmakordse rikkumise korral olla asjaoluks lisakaristuse kohaldamisel, siis lg 2 puhul on see tõenäosus suurem. Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 punkti 9 kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine 5 juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt tahtlikust nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvas karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul juba üks kehtiv samalaadne väärteokaristus, s.o LS § 224 lg 1 alusel. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, mis muudab selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Eelmine rikkumine LS § 224 lg 1 alusel on toime pandud 26.11.2015, s.o vaid 4 kuud varem, kui käesolev rikkumine ja karistuseks on määratud rahatrahv, mis on tasutud. Käesolev rikkumine on aga juba raskem, s.o LS § 224 lg 2. Sellest nähtuvalt ei ole eelnev rahaline karistus menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldanud ning ta jätkab samalaadsete süütegude toimepanemist, mis on ajas muutunud isegi ohtlikumaks. Seega menetlusaluse isiku kaebuses esitatud palve anda talle 6-kuuline tähtaeg näitamaks tema õiguskuulekat käitumist liikluses, on talle eelmise otsusega sisuliselt juba antud, kuid ta ei ole suutnud seda täita. Siinkohal juhib kohus tähelepanu asjaolule, et antud juhul kehtiv karistusseadustik eriõiguse äravõtmise korral katseaja kohaldamise võimalust ette ei näe ning tingimisi saab karistust kohaldamata jätta vaid kuriteo eest mõistetava rahalise karistuse või vangistuse korral. Seega katseaja kohaldamine ei oleks nagunii võimalik. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt oli lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning võiks olla asjaoluks, mis välistab võimaluse, et menetlusalune isik saaks edaspidi liiklusalaseid süütegusid toime panna vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Seejuures, arvestades üldpreventsiooni, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust nii oma perekonna, kui enda töökoha tarvis, kuna on ainuke sissetuleku allikas. Samas on menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli ja väärteoprotokolli märgitud, et menetlusalune isik on töötu ning menetlusalune isik on oma allkirjaga kinnitanud nende andmete õigsust. Seejuures on menetlusalune isik ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis omakäeliselt vastanud esitatud küsimusele, et ta ei tööta ning tal ei ole ülalpeetavaid ja ta perekond koosneb vaid vanematest. Kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses on aga menetlusalune isik märkinud, et ta on hiljuti leidnud töö ja ei soovi seda kaotada. Seejuures ei ole vastulauses esitatud mingeid andmeid väidetava tööandja kohta. Kaebuses on aga välja toodud, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna töötab autojuhina juba palju aastaid. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja ei ole kaebusele lisanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema töötamist sellisel töökohal. Seega on tegemist tõendamata väitega ning kohus jätab selle väite tähelepanuta. Seejärel on kaebuses väidetud, et kaebajal on korteri peale krediit pangas. Ka selle väite tõendamiseks ei ole kaebuse esitaja ühtegi tõendit esitanud. Lisaks sellele on kaebuse esitaja väitnud, et tema ülalpidamisel on töötu abikaasa, samuti toetab ta tütart, kes õpib Tartus ja natuke ka pensionäridest vanemaid. Seevastu ülekuulamisprotokolli on ta märkinud, et tema perekonna moodustatavad vaid vanemad. Seega on menetlusaluse isiku erinevas menetlusstaadiumis esitatud väited osalt teineteist välistavad, osalt aga vastuolulised. Kohus peab ka viimase väite tõendatuse osas asuma 6 samale seisukohale, et kaebuse esitaja väited on tõendamata ning seega jätab kohus need väited tähelepanuta. Kohus leiab, et isegi kui tõendamata väidete korral oleks juhtimisõiguse olemasolu hõlbustavaks asjaoluks töö tegemisel ja see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, kuid see põhjendus ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Samuti oli menetlusalune isik teadlik tarvitatud alkoholist, selle kogusest, alkoholi tarvitamisest möödunud ajavahemikust, kui ka sellest, et talle on juhtimisõigus töö iseloomu ja perekonna tarvis vajalik. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kaebuse esitaja karistusandmetest saab järeldada, et selline eelnev teadmine oli kaebuse esitajal juba olemas. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks ning lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht. Kohus rõhutab veel, et menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Samuti juhib kohus tähelepanu ka sellele, et LS § 224 lg 2 kohaselt võib juba põhikaristusena juhtimisõiguse ära võtta ja seda kuni 12-kuuks. Seega arvestades kohaldatud lisakaristuse määra on kohtuväline menetleja ilmselgelt arvestanud kergendava asjaoluga, mida poleks saanud arvestada ning see kergendav asjaolu on ka oluliselt mõjutanud lisakaristuse määramist alla keskmise määra. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.