lg 1 p 1 /Mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust/ ning § 90 lg 1 p 3 /Mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt käesoleva seaduse §-le 91/ nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 201 lg 2 /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga/ järgi. Samuti rikkus O.
lg 1 p 2 /Suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. 2 4-15-10907 Väärteootsusest nähtuvalt kuna LS § 201 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteod pandi toime ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 201 lg 2 järgi. Samuti nähtub väärteootsusest, et karistust kergendava ja raskendavad asjaolud puuduvad. Vastulauset pole esitatud. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 56 lg 1 ja § 63 lg 1 määras kohtuväline menetleja O.G-le karistuseks LS § 201 lg 2 alusel rahatrahvi 175 trahviühiku ulatuses, s.o 700 (seitsesada) eurot. KAEBUSE SISU 11.12.2015.a esitas O.G kaebuse Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 18.11.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2317,15,011066 kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse asendamiseks. Kaebuse kohaselt taotleb O.G määratud rahatrahvi asendamist ÜKT’ga, kuivõrd ta on õpilane ja töökohta ei oma, puudub tal võimalus rahatrahvi tasumiseks. Kaebaja märgib, et on oma eksimusest aru saanud, enam seadust ei rikku. 04.01.2016.a saabus kohtusse O.G e-mail, milles isik taotleb oma kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 08.01.2016.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukohast nähtub, et mõistetud rahatrahvi asendamine ÜKT’ga on võimatu, kuivõrd seaduse kohaselt on ÜKT’ga võimalik asendada vaid aresti või vangistust. Seadus ei võimalda kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvi asendada ÜKT’ga. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata, kuivõrd kaebuses esitatu ei anna alust otsuse tühistamiseks või muutmiseks karistuse liigi osas. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et O.G 11.12.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 18.11.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2317,15,011066 tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 3 4-15-10907 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et O.G ei vaidlusta väärtegude toimepanemist kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas. O.G-le inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud lisaks ka järgmiste tõenditega: väärteoprotokolliga nr 20151028118602, mille kohaselt rikkus O.
lg 1 p 1, 3 ja LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, mis on kvalifitseeritavad LS § 201 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi; menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega; tunnistaja Sille Selge ütlustega, millest nähtuvalt 28.10.2015.a mõõdeti sõiduauto BMW kiiruseks 50 km/h alas 88 km/h. Pöörates tagasi sõidukile järele, ei nähtub sõidukit Vabaõhumuuseumi teel liikumas, sõidukit märgati paremal kõrvaltänavas Kätki tn 11 maja ees, juhti polnud sõidukis. Pärast omanikuga ühenduse võtmist ja võimaliku juhiga vestlemist, selgust, et BMW’d juhtis hoopiski O.G, kellel puudus B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Hiljem jõudis Kätki tn 11 juurde ka O.G, kes tunnistas BMW juhtimist ja kiiruse ületamist Vabaõhumuuseumi teel; õiendiga isikusamasuse tuvastamise kohta, mille kohaselt tuvastati mootorsõidukit juhtinud isikuna O.G; sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtuvalt kõrvaldati O.G 28.10.2015.a sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 3 alusel, kuna tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Kõrvaldamiselõppemise tingimusena nähti ette juhtimisõiguse saamine; kiirusmõõturie kasutamise protokolliga, mille kohaselt 28.10.2015.a kell 14:32 Harjumaal, Tallinnas, Vabaõhumuuseumi tee, Paljandi/Selja tänavate vahel suunaga Selja tänava poole on suurim lubatud kiirus 50 km/h, sõiduk BMW 525I, registrimärgiga XXX, mida juhtis O.G, sõitis aga kiirusega 88 km/h. Kiirust mõõdeti Stalker Dual BC083465. Seadet on 28.10.2015.a kell 08:20 ajal testitud ja seade oli töökorras. Samuti nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et kaebaja auto lähenes patrullsõidukile, liikus üksinda ning vastassuunas esimesel sõidurajal. Sõidukiiruse mõõtmiseks valiti vastutuleva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast autost ning kiirema objekti jälgimine. Mõõtja kiiruseks mõõtmise hetkel oli 46 km/h. Mõõteseade oli paigaldatud statsionaarselt. Mõõtmine toimus asulasisesel teel, nähtavus oli hea, ilmastik oli sademeteta, teeolud olid kuivad, väljas oli valgeaeg. Mõõtmise ajal kasutati pardakaamerat. O.G ei ole soovinud märkusi teha; menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, millest nähtuvalt O.G tunnistab, et ta juhtis mootorsõidukit BMW r/n XXX omamata vastava kategooria juhtimisõigust ning ületas kiirust; Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega, mille kohaselt omab O.G AM (mopeed) kategooria juhtimisõigust. Päring on teostatud 30.10.2015.a kell 14:19; sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, mille kohaselt on O.G kõrvaldatud eelnevalt 29.03.2014., samuti mootorsõiduki juhtimiselt, kuna tal puudus vastava kategooria juhtimisõigus; väärteootsusega, mille kohaselt pani O.
S § 63 lg 1 kohaselt LS § 201 lg 2 järgi. Kohtuväline menetleja määras O.G-le karistuseks LS § 201 lg 2 alusel rahatrahvi 175 trahviühiku ulatuses, s.o 700 eurot; karistusregistri väljavõttega, millest nähtuvalt O.G puudvad kehtivad karistused ning pardakaamera salvestusega, millest nähtub et hallivärvi sedaan kerega BMW kiiruseks mõõdeti 88 km/h. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et O.G poolt juhitud mootorsõiduki BMW 525I, registrimärgiga XXX kiiruse näit on õige ning O.G ületas sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h. Samuti on tõendamist leidnud, et O.G omamata B kategooria juhtimisõigust, juhtis mootorsõidukit, millega sõitmiseks tal puudus õigus. Kohus on seisukohal, et O.G poolt toimepandud väärteod on tuvastamist leidnud ning tema teod vastavad LS § 201 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud 4 4-15-10907 või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga/ ning LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Kohus leiab, et O.G pani väärteo toime otsese tahtlusega, sest ta otsustas asuda juhtima mootorsõidukit, olles teadlik asjaolust, et tal puudub vastava kategooria juhtimisõigus, kuna ta oli juba 29.03.2014.a LS § 91 lg 2 p 3 alusel sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Samuti pani O.G toime kiiruse ületamise otsese tahtlusega. Kohus on seisukohal, et nii lubatud suurima kiiruse ületamine kui ka mootorsõiduki juhtimine omamata vastava kategooria juhtimisõigust on alati tahtlikud teod. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on taotlenud määratud rahatrahvi asendamist ÜKT’ga. Kohus märgib, et antud taotluse rahuldamine ei ole võimalik, kuna KarS § 69 sätestab, et kohus võib aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga. Antud asjaolu tähendab, et üldkasulik töö on kohaldatav üksnes arestiga karistatavate väärtegude ja kergemate kuritegude korral (kuni kaheaastane vangistus). Üldkasulik töö ei ole kohaldatav selliste kuritegude (väärtegude) puhul, millega süüdlast karistatakse rahalise karistusega. Seega kehtiv seadus ei võimalda kohtul kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi asendada ÜKT’ga. Kohus peab vajalikuks märkida, et O.G pani ühe teoga toime kaks väärtegu. KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Käesoleval juhul juhtis O.G mootorsõidukit omamata vastava kategooria juhtimisõigust ning ületas see juures ka lubatud suurimat kiirust. Raskeima karistuse näeb ette LS § 201 lg 2, mille alusel on võimalik määrata rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. Keskmine rahatrahv oleks seega 150 trahviühikut, arvestades, et O.G süü on üle keskmise (tema tegu vastab mitmele kvalifikatsiooni normile), peab ka rahatrahv olema üle keskmise. Seega kohus leiab, et rahatrahv 175 trahviühiku ulatuses on põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele. Oluline on ka märkida, et kaebuses on kaebaja märkinud, et tal puudub töökoht (ta õpib) ja võimalus rahatrahvi tasuda, samas pole ta esitanud tõendeid, mis annaksid kohtule võimaluse hinnata tema materiaalset olukorda. Samuti pole kaebaja esitanud taotlust määratud rahatrahvi ositi tasumiseks. Kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud võimalust ajatada määratud rahatrahvi tasumist, ei ole kohtul võimalik ilma vastava taotluseta iseseisvalt otsustada määrata rahatrahv ositi tasumisele. 5 4-15-10907 Kohus on seisukohal, et O.G-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 120, § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155. Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.