4-16-9017 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2017. a Tallinn Väärteoasja number 4-16-9017 (2302,16,015643) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi s

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: V.T; ik: xxx; elukoht: xxxx. Kaitsja: Maano Saareväli, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli, Vabaduse pst 59, Tallinn,

1. RESOLUTSIOON
2. Jätta V.T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 23.11.2016 otsusele nr 2302,16,015643 V.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 23.11.2016 otsus nr 2302,16,015643 V.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud karistuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada 1 kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 20.04.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 22.05.2017. Kui kassatsiooni kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 23.05.2017. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 23.11.2016 otsusega nr 2302,16,015643 karistati V.T LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et V.T juhtis 31.10.2016 kell 15.24 Toompuiesteel (Nunne tn ja Tehnika tn vahel) Kesklinna linnaosas Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 88 +/- 3 km/h, lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses märgiti, et kaebuse esitaja pöördub kohtu poole palvega vaadata tema väärtegu veelkord läbi. Ta ei tekitanud 31.10.2016 kell 15.24 Toompuiesteel liikudes liiklusohtu. Menetleja on lähtunud ekslikest andmetest. Taotleb menetleja otsuse tühistamist. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde ja selgitas, et tegu aset leidis ja tegemist oli kiiruse ületamisega. Karistusregister näitab karistusi, kuid iga kord kui kiirust ületab, nii ka vahele jääb. Tol päeval sai teada, et onul on kasvaja, sai kiiritust ja kiirustas haiglasse. Taotleb karistusmäära vähendamist. Kiiruse ületamine toimus, aga liiklusohtlikku olukorda ei olnud. Perekonnas rasked sündmused, on hakanud hindama elu kui sellist. Peale seda on veel toimunud kiiruse ületamine, kuid jääb alati vahele. Eelmine kord ei ilmunud kohtusse, sest onupoeg suri ära. Oli väga lähedane inimene, see oli emotsionaalselt raske ja ehk ei suutnud end väljendada nii nagu oleks pidanud. On nõus, et on olnud rikkumisi, tulevikus selliseid asju ei juhtu, tunneb selle pärast häbi. Juhtimisõiguse äravõtmine puudutab elu otseselt. On poeg, naine on dekreedis, endal on töö. Ei ole küll autojuht, kuid on tuulepargi ehitus Ida-Virumaal, sõitmist on paraku palju, ilma seda teha ei saa. Mõjutab perekonna heaolu, mingiks ajaks nagunii võetakse ära. Palub kergendada. Abikaasa seda rolli täita ei saa. Mõistab kiiruse ületamist väga hukka, mitte mingil juhul ei õigusta. Palub vähendada karistust, asendada see kasvõi üldkasuliku tööga. Juhtimisõigust on väga vaja. See on valus löök temale ja tema perekonnale. Kiiruse piirangud on kehtestatud selleks, et oleks turvaline liigelda. Sõltub liiklusoludest. Kus liiklust ei toimu, ületada 20-30 km/h aga kas see on ohtlik kui seda teha 30 alas. Kaks erinevat asja. Loomulikult on iga asi ohtlik, väär. Piirkiiruse 50 juures 85-ga sõites on iga asi ohtlik, keegi võib teele hüpata, aga konkreetsel juhtumil ohtu ei olnud, aga mõistab hukka. Ei seadnud seal kedagi ohtu, loomulikult on see karistatav. Näeb, et karistus ei ole õiglane. Kaitsja leidis, et kui otsust vaadata, siis on seal kirjas, et pani toime enamohtliku väärteo, seades ohtu teiste liiklejate elu ja tervise, mistõttu tuleb kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Tegelikkuses liiklusohtu ei ole ette heidetud. Kiiruse ületamine ongi teoreetiliselt ohtlik tegu, kuid karistuse liigi valikul seda välja tuua ei tohi. Kohtupraktika kohaselt ongi seadusandja ette näinud karistuse, mistõttu ei saa karistusnormile vastavat käitumist ette heita rikkujale tema karistuse suuruse puhul. Siin on tehtud sama viga, see on muudetud justkui faktiliseks asjaoluks. Karistuse määr on igal juhul liiga kõrge. Mida menetlusalune isik tahtis öelda on see, et igas kiiruse ületamises oht kätkeb, keegi ei pidanud pidurdama. Tagajärg oleks olnud liiklusõnnetus. Liiklusoht on sõnastatud LS § 2 lg 31, 2 selliseid konkreetseid situatsioone seal ei olnud. Sõltub kiiruse suurusest, tehioludest. Antud juhul oht ei realiseerunud. Videolt nähtub, et üks auto liigub kiiremini kui teised. Keegi ei pea tegema ohtlikke manöövreid. Liiklusohtu seal ei olnud, seda võtab sanktsioon arvesse. Teise momendina saaks välja tuua, et kiiruse ületamine oli lühiajaline, kestab mõned sekundid. See ei ole püsiv läbi linna kihutamine, mis vääriks teistsugust hukkamõistu. Karistuse määramine 2/3 ulatuses on liiga palju. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Tulles antud asja juurde on tegemist tahtliku teoga. Sõidukiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur, et ei saa jääda märkamatuks. Ülejäänud liiklus oluliselt aeglasem. Jätkuvalt on seisukohal, et selline tegevus on ohtlik. Tulles karistuse juurde, siis sõidukiirust on ületatud olulisel määral ja tegu on tahtlik. Isikul on eelnevad rahalised karistused, mis ei ole mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Kohane ja ainuvõimalik on võtta ära juhtimisõigus neljaks kuuks, on proportsionaalne. Ületatud mitte vähem kui 35 km/h. Keskmises suuruses, eripreventiivseid vajadused tingivad üle keskmise karistamise vajaduse. Jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, samuti vaadanud kohtuistungil videosalvestist, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus leiduvast V™S § 31 4 lg 1 ja § 31 lõike 1 1 p 1-3 sätete kohaselt vormistatud tõendist, so videosalvestisest nähtuvalt on mõõdetud mootorsõiduki Toyota Land Cruiser 120 registreerimismärgiga xxxx sõidukiirust ning nii videosalvestisest kui ka salvestise andmetest nähtuvalt on sõiduki sõidukiiruseks mõõdetud 88 km/h, 83 km/h ja 85 km/h. Salvestise andmetest nähtuvalt on mõõdetud sõidukiirust Toompuiestee 35 juures Tallinnas. Suurimaks mõõdetud sõidukiiruseks on mõõdetud 88 km/h ning selline kiirus on olnud fikseeritud alates mõõtja ja mõõdetava vahelisest kaugusest 225,70 meetrit kuni kauguseni 138,00 meetrit. Seega on sellist kiirust fikseeritud vähemalt 90 meetri läbimisel, misjärel on sõiduk jätkanud liikumist kiirusega 83-85 km/h. Seega on lubatud sõidukiirust ületatud kogu sõiduki sõidukiiruse fikseerimise aja ja see kiirus on olnud üle 80 km/h. Salvestise andmetest nähtuvalt on kasutatud kiirusmõõturit LaserCam 4. Kuivõrd väärteoprotokollist nähtuvalt on lõpliku sõidukiiruse fikseerimisel arvestatud laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, tuleneb, et kohtuväline menetleja on mõõdetud kiiruse arvestamisel arvestanud mõõtemetoodikat, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks loetud 85 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 35 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav ning ka kaebuse esitaja ega tema kaitsja ei ole mõõteseadme näitu vaidlustanud. 3 Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/

1. h)mitte vähem kui 35 km/h võrra, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra ületavas määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 35 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult. Väärteoasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on väärteo toimepanemine aset leidnud Tallinna kesklinnas ning seejuures oli lubatud suurimat sõidukiirust ületades läbitud teelõik mitte eriti lühike ning tegemist ei ole lühiajalise kiirendusega hõreda liiklusega teelõigul, vaid videosalvestis näitab üheselt seda, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk möödub teistest pärisuunal liikuvatest sõidukitest. Menetlusalune isik selgitas, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna kiirustas haiglasse onu vaatama, olles samas teadlik sellest, et liigub Tallinna kesklinnas, kus ta ka alaliselt elab. Seega oli menetlusalune isik üheselt teadlik asulasisesel teel lubatud sõidukiirusest, mis on 50 km/h ning Tallinna linna piires ei ole ka teatud üksikutel teelõikudel suurema lubatud sõidukiiruse puhul lubatud sõita kiiremini kui 70 km/h ning üheski Tallinna piirkonnas ei ole lubatud sõita kiiremini. Sellele vaatamata mõõdeti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 88 +/- 3 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 50 km/h. Seega ei saanud kaebuse esitaja ka kogemata või teadmatusest lubatud suurimat sõidukiirust ületada ning seda sai teha vaid teadlikult ja eesmärgipäraselt, olles samas varasemate karistuste tõttu teadlik ka sellise teo keelatusest ja kohaldatavatest karistustest. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult. 4 Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)mitte vähem kui 35 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Nagu ülalpool juba märgitud, on seadusandja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud üle keskmise määra, s.o 35 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kuivõrd menetlusaluse isiku süü on keskmisest suurem, siis on põhjendatud ka karistuse määramine üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Väärteootsusest nähtuvalt on karistust kergendava asjaoluna arvestatud kahetsust. Kahetsust avaldas kaebuse esitaja ka kohtuistungil, kuid kohus ei saa sama kergendavat asjaolu kaebemenetluses enam arvestama hakata. Samas, arvestades kaebuse esitaja karistusandmeid, suhtub kohus kaebuse esitaja kahetsusavaldusse mõningase kriitikaga, kuivõrd menetlusalust isikut on samalaadse väärteo toimepanemise eest ainuüksi 2016 aasta jooksul karistatud neljal korral, seejuures ühel korral ka pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Arvestades sellist asjaolu leiab kohus, et kaebuse esitaja kahetsus ei ole arvestatav sellise kahetsusena, mis saaks tingida karistuse kergendamist kaebemenetluses, kuivõrd kohtuvälises menetluses on seda kergendavat asjaolu juba arvestatud. Seejuures ei olnud kohtuvälisele menetlejale vaidlustatud otsust tehes teada, et menetlusalust isikut on samalaadse väärteo eest karistatud ka viis päeva varem, sest eelmine otsus ei olnud veel jõustunud ja karistusandmed registrisse kantud. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajat on enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud 26.04.2016, 18.07.2016 ja 29.08.2016. Sellele järgnevalt pani kaebuse esitaja samalaadse ja menetlusesemeks oleva väärteo toime 31.10.2016 ning sellele järgnevalt uuesti 18.11.2016. Nii menetlusesemeks olevale väärteole eelnevalt kui ka pärast seda on kaebuse esitajat karistatud rahatrahvidega, mis kaebuse esitaja sõnade kohaselt on tasutud, kuigi mitte tähtaegselt. Seejuures ei ole menetlusalune isik ühtegi otsust, millega teda karistati rahatrahviga, vaidlustanud. Lisaks sellele on kaebuse esitajat 2016. aastal karistatud ka teiselaadsete väärtegude toimepanemise eest, neist ühe puhul oli samuti tegemist liiklusalase väärteoga. Karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat 2016. aasta jooksul kinni peetud liiklusalaste väärtegude toimepanemiselt kuuel korral, millede toimepanemise eest on teda viiel korral karistatud rahatrahvidega. Seega menetlusesemeks 5 oleva väärteo toimepanemisele eelnevalt määratud neli rahatrahvi ei ole menetlusalust isikut sundinud liikluses õiguskuulekusele ja ta on jätkanud liiklusalaste väärtegude, sh samalaadsete väärtegude toimepanemist. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka süüteo toimepanemisele eelnenud käitumisest ning sellele järgnenud käitumisest kui on vaja tuvastada kas süüline käitumine on süüdlasele omane. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatav, et kaebuse esitaja on nii menetlusesemeks olevale teole eelnevalt kui ka sellele järgnevalt pannud korduvalt toime samalaadseid süütegusid ning süüline käitumine on kaebuse esitajale omane ja süsteemne. Senini kaebuse esitajale määratud rahatrahvid on kaebuse esitaja sõnade kohaselt tasutud ja kaebuse esitaja jätkab sellele vaatamata järjekindlalt liiklust ohustavat süülist käitumist. Seega eelmiste karistuste rangus ega liik ei ole oma eesmärki täitnud ega ole sundinud kaebuse esitajat hoiduma uute samalaadsete süütegude toimepanemisest. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kaebuse esitaja mõjutamiseks tuleb kohaldada teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol, mida kohtuväline menetleja on ka teinud. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja määranud karistuse mõningal määral üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning kohus peab seda põhjendatuks, kuivõrd kaebuse esitaja süü on keskmisest suurem, ta on süsteemselt käitunud liikluses õigusvastaselt ning eelnenud karistused ei ole teda õiguskuulekusele sundinud. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine märkimisväärses ulatuses, s.o 35 km/h võrra asulasisesel teel. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna töö on seotud tuulepargi rajamisega Ida-Virumaal, samuti on ülalpidamisel väike poeg ja abikaasa on lapseootel. Kohus leiab, et isegi kui kaebuse esitajal on tööülesannete täitmiseks mootorsõiduki juhtimisõigus vajalik ning see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, siis ei ole see põhjendus mingil juhul mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks või süüd vähendavaks asjaoluks. Kaebuse esitajale ei tulnud ootamatuna ka asjaolu, et kodus on väike poeg ja abikaasa on lapseootel. Kuigi need väited on tõendamata, siis ka tõendatuse korral esinesid need asjaolud ka menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise ajal, samuti sellele 18 päeva möödudes järgnenud samalaadse väärteo toimepanemise ajal. Seega need asjaolud ei saabunud kaebuse esitaja jaoks üllatuslikult ja ootamatult pärast vaidlustatud otsuse tegemist ning kaebuse esitaja käitumisest liikluses saab järeldada, et need asjaolud ei olnud ka sellised, mis oleks sundinud kaebuse esitajat oma käitumist liikluses ümber hindama. Kaebuse esitaja oli ilmselgelt teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus nii tööülesannete täitmiseks kui ka pere eest hoolitsemiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selliste tagajärgede osas on aga menetlusalusel isikul juba ainuüksi viimase aasta jooksul rikkalik kogemus olemas. Selline 6 teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta jätkab liiklusnõuete eiramist. Kui kaebuse esitaja tõi lubatud suurima sõidukiiruse ületamise põhjenduseks asjaolu, et ta sõitis haiglasse onu vaatama, siis kohale jõudmise kiirus ei muuda haiglas viibiva onu olukorda. Küll ohustab lubatud sõidukiiruse ületamine teisi liiklejaid, võõrast vara ja süüdlast ennast. Kehtiv liiklusseadus ei sea ei LS § 15 lg 1 p 2 sättest tulenevat keeldu või LS § 227 lg 2 sätestatud karistust sõltuvusse lubatud suurima sõidukiiruse kestusest, st sellest, kas see on olnud lühiajaline või pikaajaline. Selline käitumine on karistatav nii või teisiti. Mida suurem on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, seda suurem on kiiruse ületajast tulenev oht liikluse korrapärasele toimimisele. Selleks ei pea põhjustama liiklusohtlikku olukorda LS § 2 p 31 mõttes ning vaidlustatud otsuses ei ole seda menetlusalusele isikule ka süüks arvatud. Iga liiklusnõuete eiramine ohustab liiklust, sh ka liiklejaid ja nende, samuti kolmandate isikute vara. Kohtu arvates vaidlusaluses otsuses märgitud väljend: „pani toime enamohtliku väärteo, seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise“ tähendab seda, et toime on pandud väärtegu, millega kõige rohkem ohustatakse liiklust ja mille tagajärjel kannatab kõige rohkem liiklejaid ja tekib kõige rohkem varalist kahju. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kaebuses tehtud etteheide selle kohta nagu oleks vaidlustatud otsuses menetlusalust isikut süüdistatud liiklusohu põhjustamises, on ainetu ega tulene otsuse sisust. Puutuvalt kaebuse esitaja taotlusse asendada määratud karistus üldkasuliku tööga, leiab kohus, et see taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd kehtiv Karistusseadustik võimaldab üldkasuliku tööga asendada vaid väärteomenetluses põhikaristusena kohaldatud aresti ning otsuse täitmise võimatusel rahatrahvi, kuid põhikaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise asendamist üldkasuliku tööga kehtiv seadus ette ei näe. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kaebuse esitaja on taotlenud karistuse vähendamist, kuid kohus leiab, et esitatud taotlus jääb tagajärjetuks. Kohtuvälise menetleja määratud karistus vastab nii keskmisest suuremale süüle kui ka eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele ning karistust vähendades ei oleks see karistus enam vastavuses ei süü suuruse ega ka preventiivsete eesmärkidega. Seejuures ei ole väärteomenetluses tuvastatud seadusest tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis saaks või võiks tingida kohtuvälise menetleja määratud karistuse kergendamise. Pigem leiab kohus, et eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt olnuks ka rangema karistuse määramine olnud põhjendatud, kuid kergendava asjaolu esinemise tõttu ei olnud kohtuvälisel menetlejal võimalik enam rangemat karistust määrata. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7