lg 3 p 1 alusel lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas ning jätta nimetatud lisakaristus kohaldamata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et A.M-ile määratud rahatrahv kuulub tasumisele ositi 10 kuu jooksul võrdsetes osades, tasudes igakuiselt 84 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest. A.M-i kaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. KAEVATAV OTSUS 17.02.2016.a.otsusega väärteoasjas nr 2302,16,001570 karistati menetlusalust isikut A.M-i Liiklusseaduse (
) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 210 trahviühikut, s.o summas 840 eurot.
lg 3 p 1 alusel kohaldati A.M-i suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis A.M 30.01.2016.a. kell 08:39 Tallinnas Tulika tn 26 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg. POOLTE SEISUKOHAD A.M on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles soovib asja lahendada kirjalikus menetluses ning palub tühistada temale mõistetud lisakaristus ning võimaldada rahatrahvi tasumist osade kaupa. Kaebaja A.M selgitab esitatud kaebuses, et kohtuväline menetleja ei ole lisakaristuse kohaldamisel põhjendanud seda ei üld- ega eripreventsiooni seiskohast, vaid on piirdutud üksnes viidetega üldisele karistuspraktikale. Kaebaja hinnangul täidab temale määratud rahatrahv, mis on niigi keskmisest suuremas määras, karistuse eesmärke ning on seetõttu põhikaristusena piisav. Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puudub alus ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitab, et kaebaja tegu oli tahtlik ning teistele liiklejatele ohtlik, mistõttu üksnes rahatrahv ei avaldaks temale piisavat eripreventiivset mõju. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhid on põhjustanud ka palju liiklusõnnetusi, mistõttu on vajalik kohaldada keskmisest karmimaid karistusi. Keelatud seisundis isik, kes juhib mootorsõidukit, on teistele ohtlik, ta ei arvesta juhtima asudes võimalike fataalsete tagajärgedega, suhtub neisse üleolevalt ja ükskõikselt. Kohtuväline menetleja hindab kaebaja süüd suureks ning vaadeldava teo puhul on tegemist enamohtliku väärteoga, mistõttu on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud, kuna kaitseb õiguskorra huve ning süüdlasele eripreventsiooni põhimõtetest lähtuvalt vajalik. TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse, tutvunud kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke 2 seisukohti, leiab, et kaebus on põhjendatud ning Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud: Menetlusaluse isiku A.M ütlustest nähtub, et ta tunnistab, et juhtis 30.01.2016.a. enda kasutuses olevat sõiduautot Mazda 323 reg.nr XXX, oli jõudnud paar minutit sõita, kui politsei teda peatas. Ta saab oma rikkumisest aru, põhjendades, et tegemist oli oma suure lollusega (väärteotoimik lk 2). A.M-i poolt mootorsõiduki juhtimist keelatud seisundis tõendab ka tõendusliku alkomeetri Alcotest 7110 Typ MK III näit, mille kohaselt sisaldas 30.01.2016.a. kell 08:50 ja 08:55 vahel A.M-i poolt väljahingatav õhk alkoholi 0,46 +- 0,05 mg/l ning lõplikuks lugemiks loeti 0,41 mg/l (väärteotoimik lk 4), mistõttu kõrvaldati ta nimetatud sõiduauto juhtimiselt kuni kainenemiseni (sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, väärteotoimik lk 3). Lisaks kinnitavad A.M-i süüd ka tema poolt kohtuvälisele menetlejale saadetud vastualuse, mille kohaselt ta tunnistab eelneval ööl alkoholi tarvitamist, kahetseb ja palub otsuse tegemisel sellega arvestada (väärteotoimik lk 8). Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et A.M-i väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,41 mg/l, mistõttu on esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi- rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. A.M-i väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,41 mg/l. A.M-i süü suuruse hindamise osas arvestab kohus, et alkoholipiirmäära ületamise määra silmas pidades, on tema süü
lg 2 mõttes keskmise lähedane, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse keskmise määra lähedale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asutud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult 3 soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebajale põhikaristusena määratud rahatrahv 210 trahviühikut ületab sanktsiooni keskmist määra ning lisaks sellele on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 3 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristus oma koosmõjus muudab kaebaja kogukaristuse märkimisväärselt raskeks.
lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märgib Riigikohus, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb A.M-i puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohtuvälise menetleja otsuse motiividest ega ka kohtuvälise menetleja kirjalikust vastusest ei nähtu aga, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et A.M-i suhtes on lisaks põhikaristusele vajalik kohaldada ka lisakaristusena ettenähtud juhtimisõguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajadust üldpreventiivsete kaalutlustega, jättes täiesti arvestama teisi KarS § 56-s sätestatud kriteeriume. Kohus leiab, et ei ole õige kohtuvälise menetleja järeldus nagu näitaks A.M-i käitumine tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Näiteks
lg 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem, võrreldes käesolevas asjas tuvastatud A.M-i süüastmega. Nii on võimalik ületada alkoholi lubatud piirmäära suuremas ulatuses, samuti on
Karistusregistri andmetel aga puuduvad A.M varasemad liiklusrikkumised. Omamata varem ühtegi kehtivat karistust liiklusalase süütegude 4 toimepanemise eest, leiab kohus, et väide, mille kohaselt tema suhtumine liiklusohutusse või teistesse liiklejatesse oleks üleolev või ükskõikne on liialdatud. Seega ei ole A.M-i puhul oht, et ta võiks tulevikus samasuguseid rikkumisi toime panna, tuletatav korduvuse faktist. Asjaolu, et karistusregistri andmetel ei ole temal ühtegi karistust, sh mitte üsknes kehtivat, vaid ka arhiveeritut, annab pigem alust arvata, et A.M on väärteo toime pannud juhuslikel asjaoludel ning taoline käitumine liikluskeskkonnas ei ole tema jaoks süsteemne. Sellist järeldust toetab ka asjaolu, et A.M ei ole oma teoga rikkunud täiendavalt teisi liiklusnõudeid ning tema poolt väljahingatavas õhus sisaldunud alkoholi kogus ei ületanud alkoholipiirmäära oluliselt. Seega asub kohus seisukohale, et A.M-ile inkrimineeritava väärteo puhul on tegemist olukorraga, kus toimepandud väärteo eest on isikule põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning ka lisakaristuse kohaldamine alamääras ei oleks käesoleval juhul õigustatud, kuna kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks A.M-i puhul puuduvad. Seega ei saa A.M-ile mõistetud lisakaristust lugeda tema süüle vastavaks ega karistuse eesmärke täitvaks. Kohus on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul A.M-i süü suurust. A.M-i puhul ei ole tuvastatud oht, et ta paneks samasuguseid rikkumisi toime ka tulevikus. Seega ei täida käesoleval juhul kohtuvälise menetleja poolt kaebajale määratud lisakaristus oma eesmärki, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, mistõttu asub kohus seisukohale, et kaebajale määratud lisakaristus tuleb tühistada. Kohus leiab, et A.M-ile määratud keskmisest rangem põhikaristus täidab hästi eripreventiivset eesmärki ning mõjutab teda läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam. Lisaks märgib kohus, et ei nõustu kohtuvälise menetleja käsitlusega ka selles osas, et senise karistuspraktika kohaselt lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis sõiduki juhtimise toimepanemise eest kohaldatakse üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Kohus märgib, et sellist seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-122-13 tunnistanud ekslikuks, selgitades järgmist: „L.H.-le lisakaristuse mõistmisel on maakohus jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud asjaolust, et kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning kohaldada lisakaristusi. Seejuures on maakohus senisele kohtupraktikale viidates leidnud, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-10-03, p 7). Sellisel juhul võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Praegusel juhul ei ole aga sootuks tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd L. H.-i ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud“. A.M on taotlenud kohtult temale määratud rahatrahvi ositi tasumiseks seoses oma majandusliku seisundiga ning rahatrahvi ositi tasumise on määranud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Kohus peab seda põhjendatuks ning nõustub kohtuvälise menetleja otsusega tasuda rahatrahv 10 võrdses osas. Kohus juhindub V™S § 120, § 132-135. 5 (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Julia Vernikova 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.